ruyer

RUYER

RAYMOND RUYER

KAKS KOMMUNIKATSIOONISUUNDA

JA -VIISI[1]

1. Pärisolend ja kuhi. Pidevusliinid. Potentsiaal. Esimene kommunikatsioonisuund

Ruyer eristab kahesuguseid olendeid – ühed on pärisolendid ja teised on kuhjad (PB 1-20). Pärisolend on see, mis hoiab oma vormi; see tähendab seda, et sellistel olenditel on iseloomulik vorm, mis „kaldub taastuma ja taasilmuma kogu selle aja vältel, mil nende struktuuri muudetakse“ (PB 2). Kuhjad on tasakaalunähtused, mis tekivad (päris)olendite lähimõjulisest interaktsioonist ja mis väljenduvad statistiliste seadustena, nt. seebimull või ookean veemolekulide liitumisena. Allpool (4. lõigus) me nüansseerime seda eristust.

Nõnda eristab Ruyer struktuuri ja vormi (ehk potentsiaali). Vorm/Potentsiaal on pärisolendi aegruumset ülesehitust reguleeriv instants, mis on „aegruumi väline“ (täpsemalt, olendi omaaega ja omaruumi loov). Vorm ehk potentsiaal valitseb ajas ilmnevate struktuuride koordineeritud järgnevust ehk struktuuride kujunemist ja hoidmist (PB 14).[2] Struktuur aga on ruumis nähtavate ja vaadeldavate liigenduste kogum (PB 4). „Organismi arengu seletamine puhtruumiliste realiteetide kaudu, mis alluvad ainult füüsikalis-keemilistele [hulga-] seadustele on ebapiisav vähemasti neljas punktis. Selline hüpotees ei seleta:

a. Organismi keerukat struktuuri ja selle tekkimist epigeneesiga [vaid langeb preformismi];

b. Organisatsiooni ja organite temaatilist iseloomu, kuivõrd need ei ole moodustatud rakkudest, molekulidest või aatomitest kui ehituskividest, vaid kui aparaatidest, vastastikku üksteist valitsevatest süsteemidest, mis on ehtsad tööriistad [st tähenduspõhised abivahendid];

c. Organismide ajaloolisust, kuivõrd nad pole iial lihtsalt tasakaalus hetkeliste tingimustega [vaid „läbivaatavad“ neid, koos mingi mineviku ja tulevikuga];

d. See muudab arusaamatuks bioloogia ja psühholoogia tihedad sidemed.“ (PB 94).

„Vaadeldav organism, keha ruumis ja ajas, ei esinda kogu organismi, vaid selle tegelikkus ulatub sellest palju kaugemale. Seda tegelikkust võib kutsuda potentsiaaliks ja kuivõrd see valitseb dünaamiliselt arengut, tuleb seda vaadelda psühholoogilist loomust omavana, st. et see on korraga ideaaliline [ehk „normatiivne“, vt. PB 16] ja mäluline. See pole nähtava keha toimetu teisik ega ka tema pelk omadus. Pigem on hoopis keha igal hetkel psühho-mneemilise potentsiaali kättejõudmise jälg“ (PB 94).

Potentsiaal on tähenduslik ja temaatiline ning selle kaheks põhiliseks aspektiks on ideaal ja mälu (vt. NF 134jj jm.). Epigeneesi, kujunemist, tõelist uudsuse loomist ei saa seletada juba olemasolevate, käesolevate (actuel) ruumiliste struktuuride toimimisega (kujunemise ja toimimise eristus on EVG põhimotiiv). Kuna potentsiaal „läbivaatab“ (survole) ehk n-ö tõmbab kokku teatavat aegruumi valda (pärisolend pole oma osade kuhi ning ta pole pelk hetkede liitumine), siis ta on justkui „ideaaliks“ või „normiks“, mida olend oma kujunemises „silmas peab“ ja mis seda kättejõudmist (actualisation) teatava tähendusliku teemana juhib, olles selles mõttes ühtlasi mäluks. Pärisolend pole elementide kuhi, vaid tähenduslik üksus; tähenduslikkus nõuab aga elementide suhtes loogiliselt kõrgemat tasandit, milles neid kõiki koos hoitakse ehk „läbi vaadatakse“. Selles mõttes on potentsiaal käesoleva suhtes esmane; see on esimene „kommunikatsiooni suund“, n-ö ülalt potentsiaalist alla käesolusse, ideaal-mälulisest tähendusest aegruumilisse eristumisse, vormist struktuuri.

2. Ühendus

Potentsiaali mõistest paremaks arusaamiseks toome ruumipuudusel vaid ühe näide füüsikalis-keemilisest vallast. Mida tähendab siin ühendus (vt. NF 110-117; PB 17-20)? Näiteks kuidas saab liim ühendada kaht puutükki? (NF 111). Kui meil on seotud elemendid a ja b (mis omakorda seovad teisi elemente, A ja B-d), siis (1) kui nad on lihtsalt üksteise kõrval, mõlemad endasse suletult, siis ei saa nad olla ühtekuuluvad ja nad ei saa ka ühendada A-d ja B-d; (2) kui aga nende vallad kattuvad ja kui see kattuvus pole lihtsalt kõrvutuvus ega segu (see ei aitaks meid edasi, kuna segu kätkeks a ja b alamindividuaalsusi α ja β, mis omakorda kõrvutuvad), vaid kui kattuvusvald on korraga a ja b ehk kui ta on ab, uus olend oma „autosubjektiivsuse“ ja enese-läbivaatusega – siis saab ühendus mõistetavaks (NF 111).

Ühinevate osakeste vastastikmõju tähendab nende osakeste individuaalsuse kahanemist või kadumist. Siis pole a ja b enam ruumis suletud vallad, vaid osakese võimaliku lokaliseeritavuse vallad (vrd. kvantmääramatus). Vallas ab, mis kuulub nii a-le kui b-le, muutuvad a ja b eristamatuks ning ei saa öelda, kas tegemist on a või b-ga.

„Teadvuse- ehk subjektiivsuse väli on tüüpiline ühendusvald, mille eeskujul tuleb käsitada mikroskoopilisi ühendusvaldasid, mis tagavad füüsikaliste individuaalsuste sidususe ning kaudselt füüsiliste kuhjade ühtekuuluvuse lähimõjulise seostumisega“ (NF 112). On rõhutatud teadvuse tunnetuslikku külge, aga ta on samavõrd ühendav: „teadvus on tunnetuslik ideaalide suhtes ja „ühendav“ füüsikaliste olendite suhtes, mida ta vormib oma ideaalide järgi“ (NF 113).

Nii et füüsikalis-keemilist ühendust ei saa taandada geomeetrilis-ruumilisele valdkonnale, vaid see eeldab ruumiülest instantsi ehk „läbivaatust“ (survol), milles ühendatud elemendid on vahetult kohal, kaotades oma individuaalsust

3. Kutsekonstellatsioon. Teine kommunikatsioonisuund

Me ütlesime, et kättejõudmisliikumine kulgeb potentsiaalist käesolusse. Ent kättejõudmine (kujunemine) pole iial ainult ühesuunaline, vaid alati on ka „taastõusev“ suund käsolust potentsiaali poole (EVG 241-243). Ruyer teoretiseerib seda „kutsekonstellatsiooni“ (constellation d’appel) mõistega (PB 94-100). Potentsiaalil säilib alati kokkupuutepunkt käesoluga (nt. munarakk, eos, seeme jm.), kuid ta pole alati läbitulekul: viljastamata munarakk või seeme kuival ei arene iseenesest. Selline pidurdus on väga oluline, sest on vaja, et kujunemine käivituks soodsates oludes ja et vastavad mäluteemad kutsutaks esile sobival hetkel. Nad jäävad virtuaalseks, kui neid käesolust ei kutsuta. Kutsekonstellatsioon ongi kõik käivitustegurid (nt. niiskus seemnele).

a) See on konstellatsioon, st. üks faktor teistest eraldatuna ei suuda mäluteemat välja kutsuda (nõelatorge võib käivitada munaraku arengu, ent see peatub varsti, kuna teised tegurid on puudu).

b) Kutsekonstellatsioon on psüühilist laadi, mitte ainult aineline. Tegurid on temaatilised ja tähenduslikud (nõelatera-kui-tuntud munaraku poolt), nad on signaalid või märgid, mitte nagu säde, mis käivitab plahvatuse ega nagu võti kui aineline valmis struktuur, mis automaatselt vastava luku avab.

c) See on kutse; kutsekonstellatsioon pole esilekutsutava arengu mehhaaniline põhjus. Esilekutsutu keerukus on võrratult suurem kui esilekutsuva vahendaja oma.

Arengul ehk kujunemisel on erinevad etapid ning iga lõigu lõpus tekib uus konstellatsioon, mis kutsub järgmist lõiku. Geenid aineliste struktuuridena on mnemotehnilised võtted, mis aitavad kutsuda järgmisi lõike ehk liikuda kujunemise ühelt tähenduslikult lõigult järgmisele. Kujunemise tähendusliku aegruumilise ühtsuse tagab potentsiaal, ent seejuures on vaja toetust ja kinnitust käesolutasandilt, et kujunemine ladusalt toimuks.

Sellisel juhul, kui käesolutasandi roll piirdub lihtsalt kinnituse andmisega, tagades potentsiaali ladusa kättejõudmise, on tegemist n-ö „meloodilise kättejõudmisega“ (PB 114-115). Kättejõudmise subjektilt ei nõua see peaaegu mingit pingutust. Kuid see pingutus ei saa iial olla päris olematu, vaid igasugune kättejõudmine on alati ka „kohastumuslik“ (PB 115-118), sest kättejõudmise olukorrad ei saa olla iial täpselt samasugused, sh. ka embrüogeneesis (vastavad kutsekonstellatsioonid). Tõeliselt kohastumuslikuks saab kättejõudmine käitumise puhul, kus subjekt tahtlikult kasutab potentsiaali ära. Põhimõtteliselt on aga igasugune kättejõudmine kohastumuslik ja „indiviid korraga kasutab potentsiaali ja väljendab seda“ (PB 118). Siin saab mõistetavaks ka keele roll: „alati käepärast olevate märkide kaudu me saame oma mälu isandaks; me saame tahtlikult oma ideid esile kutsuda“ (PB 118). Iga potentsiaalse teema kättetoomine avaldab tagasimõju ruumiülesele teemale ehk vormile endale (EVG 246). Iga kättejõudmine on kohastumuslik ehk iga kättejõudmise subjekt on aktiivne; erinevad ainult aktiivsuse määrad – mõni olend rohkem väljendab potentsiaali, mõni oskab seda rohkem ise kasutada antud olukorda arvestades. Olendile põhimõtteliselt kättesaadav aktiivsus käib ilmselt käsikäes tema keerukusastmega.

See oli siis kättejõudmise ehk kommunikatsiooni teine suund, käesolust „üles“ tagasi potentsiaali poole; me nägime, et iga kättejõudmine eeldab mõlemat suunda.

4. Individuatsiooni astmed. Hierarhiad. Evolutsioon

Me lubasime nüansseerida alguses toodud eristust pärisolendite ja sekundaarsete olendite (kuhjade) vahel. Meenutame: pärisolendil on oma vorm, mis vahetult läbivaatab teatavat aegruumilist struktuuri; sekundaarset olendit iseloomustab aga ainult vaadeldav struktuur, mille taga ei ole ühendavat vormi. Kuid sekundaarsed olendid koosnevad alati pärisolenditest (nt. seebimull veemolekulidest, liim liimaine molekulidest) ja johtuvad nende lähimõjulisest liitumisest. Võttes arvesse eelnevat (2. lõige) ühenduse-käsitlust võime öelda, et sekundaarse olendi puhul on element a (pärisolend) vahtult ühendatud elemendiga b (samuti pärisolend), nii et nende läbivaatusvallad osaliselt kattuvad ja nende kummagi individuaalsus kahaneb. Samuti on elemendil b ühendus c-ga ja c-l d-ga, nii et siin on osaliste kattuvuste jada ab, bc, cd. Kuid a-l ja d-l enam ei ole vahetut ühendust, kattuvusala, läbivaatusinstantsi. Nii et sekundaarsed olendid on ühendatud primaarsete olendite läbivaatusvaldade varal, ent need pole integreeritud autonoomseks ennasthoidvaks tervikuks.

Sellise käsitlusega saab aga pehmendada algse eristuse teravat „kõik-või-eimidagi“ eristust ning öelda, et olendil – ükskõik, milline ta ka poleks – on erinev individueerituse aste (vt. Simondon 1964 ja Simondon 1989). Siin võib kujutleda astmeid, mil määral olendit tervikuna iseloomustab läbivaatus, mis moodustab hierarhiliselt kõrgemalseisva tasandi osaläbivaatuste suhtes. Seebimulli puhul on see väga väike, hundi puhul üsnagi suur.

Sellega seoses võib evolutsiooni kui keerukamate olendite teket kujutleda järk-järguliste hierarhiseerumistena, nii et kaks mikroläbivaatust, α ja β, moodustavad üheskoos ühise indiviidi a; see omakorda ühineb teise sama tasandi indiviidiga b, moodustades kolmanda astme läbivaatuse A jne. Sel moel võiks käsitleda aatomite ühinemist molekulis, molekulide ühinemist rakus jne. Niimoodi vastab keerulisemale kehale (kus on erinevad tasandid, näiteks aatomid-molekulid-rakud) keerukam ehk liigendatum potentsiaal (mitu eri järku läbivaatusevalda). (See, et keerulisele kehale peab vastama keerukas potentsiaal, on üks Ruyer’ korduvaid väiteid: nt. PB 6-7).

Kõik sellised ühinemised nõuavad rohkem või vähem jõupingutust kõrgema astme läbivaatuse säilitamisel. Nii saab vähemasti teatud keerukusastmega olendite puhul võimalikuks, et tema läbivaatuseinstants ei suuda enam ühendada väiksemaid läbivaatusi ning ühendus kas lõdveneb või lõpeb. Esimese näiteks on uni: magamine tähendab seda, et valitsev ehk „ülemine“ läbivaatus pisut lõdvendab oma mobiliseerimisjõudu ning alumised läbivaatused saavad suurema individuaalsuseriba tagasi (nõnda tegeleb meie keha magades iseendaga, taastab end, samas kui ärkvelolus on ta ühendatud sotsiaalsete kohustuste võrgustikku ja allub sellele „sümboolsele korrale“ kui kõrgemale läbivaatusastmele). Teise näiteks on surm: alumised individuaalsused saavad nüüd oma iseseisvuse täielikult tagasi ja hakkavad looma teisi ühendusi (nt. mu kehakudesid kasutatakse teiste olendite ülesehitamisel: vaglad, taimed, rotid, hundid, ...) (vt. 160-162).

See tähendab, et kõik olendid on hierarhiliselt üles ehitud (ehk „koloniseeritud“, nagu RR ütleb) ning sõltuvalt olendi keerukusastmest (hierarhiatasandite arvust) saab rohkem või vähem energiat süsteemi sees ümber paigutada (nagu näiteks une puhul) ehk et olend elab aktiivsuse kasvamise ja kahanemise rütmis. See tuleb välja alles väga keeruliste olendite puhul, kuid põhimõtteliselt kehtib see kõikide olendite kohta.

Olendite kõige alumiseks astmeks aga on paradoksaalne läbivaatus („algtegu“, „activitas prima“, NF 160), mis ise omakorda mingeid elemente läbi ei vaata. Mingi aegruumilise valla läbivaatamine tähendab selle kokkutõmbamist, klombistamist ehk ainestamist. Siit võiks edasi mõelda, et läbivaatus, millel alamläbivaatusi ei ole, esindaks sellist olukorda, kus aine ja energia („olemise“ ja „tegemise“ füüsikalised vasted) on eristamatud, ning esimeste hierarhiatasandite teke tähendaks aine ja energia eristumist. Selline tegelikkuseaste, kus olend on see, mida ta teeb, oleks ühest küljest kõikide olendite kõige „alumine“ tasand, mida kõik ülejäänud tasandid „koloniseerivad“ ehk n-ö kokku tõmbavad, ning teisest küljest võiks see iseloomustada universumit Suure Paugu singulaarsuspunktis. Hierarhilistes olendites aga on alati teatav nihe olemise ja tegemise vahel.

Selles sihis edasi mõeldes võiks evolutsiooni käsitleda kui kehade hierarhiseerumist ja teadvuse liigendumist. Käesolevatel kehadel tekib rohkem hierarhiatasandeid ning sellele vastavas potentsiaalis (teadvuses) üha rohkem liigendusi, mis tähendab, et üha selgemini lähevad lahku olendi omateadvus (valitseva hierarhiatasandi teadvus) ja „alateadvus“ (allutatud hierarhiatasandite teadvus; vrd. PB 154-158). Sellised keerulisemad olendid on autonoomsemad, mis tähendab ühtlasi, et lähevad üha aredamalt lahku ka olendi omateadvus ja teiste olendite omateadvus (millel on omakorda omateadvuse-alateadvuse liigendus).

5. Eetika, kaks kommunikatsiooniviisi

Pidades silmas ideed olendi erinevatest individuatsiooniastmetest võiks käsitleda kaht olendi kommunikatsioonimoodust välismaailmas: üks jätab tema individuatsiooniastme samaks või kahandab seda, teine suurendab seda. Esimene oleks söömine (individuatsiooniaste jääb samaks) või söödud saamine (individuatsiooniaste kahaneb; olendi kõrgem(ad) hierarhiatasand(id) hävivad). Teine oleks sümbioos. See tähendab seda, et kaks olendit mitte ei hävita üksteist, vaid moodustavad uue koostoimiva süsteemi[3], kus mõlemad jäävad alles, loovutades osa oma individuaalsusest. Sümbiondid moodustavad süsteemi, mis on hierarhiseeritum kui kumbki eraldi. Võib mõelda, et keerukamad olendid tekivadki sümbioosi teel, nii et sümbiondid loovutavad suure osa oma individuaalsusest ning terviksüsteem moodustab ühtsema terviku. (Ühiskondlikus vallas vastaks söömisele/söödud saamisele vihkamise ja vaenu vormid ning sümbioosile sõprus ja armastus; sõpruse ja armastusega saab luua keerukamaid ja rikkalikumaid süsteeme.)

Jätan siinkohal lahtiseks küsimuse, miks evolutsioon on ülepea vajalik (või paratamatu) ehk miks tekivad keerukamad olendid, sümbioosid, sõprused. Tundub igatahes, et siin ei saa vältida finalismikategooriaid: olendil on „kasulikum“, „parem“ luua keerukamaid olendeid, mis on ühest küljest hapramad (mida keerukam olend, seda selgemini kujuneb välja surm), aga teisest küljest aktiivsemad (leidurlikumad, kohastumuslikumad). Eluslooduse puhul kannustab tihti sümbioosi tagant ärasöömisoht: et sind ära ei söödaks, on vaja luua üheskoos keerukam ja aktiivsem olend. Tundub, et just eluslooduse „kude“ (hulganähtused) sunnib „lõime“ (pärisolendeid) aktiivsusele...

Ruyer’ teoste lühendid:

PB = „Psühho-bioloogia elemendid“ (Ruyer 1946)

NF = „Neofinalism“ (Ruyer 1952)

EVG = „Elusvormide genees“ (Ruyer 1958)

Bibliograafia:

Deleuze, G. 1968. Spinoza et le problème de l’expression. Paris, Minuit.

Ruyer, R. 1946. Éléments de psycho-biologie. Paris, Puf.

Ruyer, R. 1952. Néo-finalisme. Paris, Puf.

Ruyer, R. 1958. La genèse des formes vivantes. Paris, Flammarion.

Simondon, G. 1964. L’individuation à la lumière des notions de forme et d’information. Paris, Puf.

Simondon, G. 1989. L’individuation psychique et collective. Paris, Aubier.

Spinoza, B. 2002. Complete Works. Indianapolis-Cambridge, Hackett.

[1] [Ilmunud kogumikus: Kommunikatsiooni teooria. Schola Biotheoretica XXXIII. Toim. S. Rattasepp, T. Maran. Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts, 2007.]

[2] Seega ei piirdu pärisolendid ainult elusloodusega, vaid igasugune ise vormihoidev olend on pärisolend, nt. ka molekul või aatom. Pärisolendid on üksteisest pidevuslikult välja kasvanud ja ulatuvad kõik niimoodi universumi algusse välja. Nad on n-ö universumi „lõim“, kusjuures universumi „koeks“ on hulganähtused, pärisolendite lähimõjulised kuhjad.

[3] Vrd. Spinoza “ühismõisted“ (notiones comunes), vt. „Eetika“ II, prop. 40 (Spinoza 2002: 266-267, vrd. Deleuze 1968: 252-267).