intensiivne-interaktsioon

INTENSIIVNE INTERAKTSIOON

Elusolendid pole pelgalt oma osade kuhjad ega ka lihtsalt üksikute keemiliste reaktsioonide kulgemised, millel üksteisega midagi pistmist ei oleks. Elusolendi osadel ja protsessidel on üksteisega pistmist. Ma panen ette, et olendeid (ja nendevahelisi läbikäimisi) võiks kirjeldada kahe tasandi kaudu: (1) üks tasand on tema osad ja protsessid eraldivõetuna, ehk olend nii nagu ta on oma ruumiliste osade ulatuvuses (ühed osad teiste kõrval) ja ajaliste etappide järgnevuses (ühed etapid teiste järel); (2) teine tasand väljendab seda, et nendel osadel ja protsessidel on üksteisega “pistmist”; et nad pole üksteise kõrval ega järel, vaid läbistavad üksteist. Need kaks tasandit on loomulikult teineteisega seotud, aga nad ei sarnane teineteisega, vaid nad märgivad olemise põhimõtteliselt erinevaid tasandeid või aspekte. Et sellest mugavam rääkida oleks, nimetan ma esimest tasandit “käesoluks” ja teist “väesoluks”[1]: väga üldiselt öeldes on niisiis käesolu selline seostusviis, mille osad ja protsessid on üksteise kõrval ja järel (üksteisest väljas) ning väesolu on selline seostusviis, mille elemendid läbistavad üksteist (on üksteise “sees”[2]).

Kuna käesolev (kõrvutuv) oluviis on meile enam-vähem tuttav, siis uurigem lähemalt väesolevat (läbistuvat) oluviisi. Niisiis, see märgib seda aspekti, mille varal olendi erinevad kehaosad ja protsessid moodustavad ühe mõtestatud terviku. Kui ma uurin oma kehakogemust – seda, kuidas ma oma keha vahetult kogen –, siis ma näen, et mu erinevad kehaosad ei ole üksteise kõrval, vaid nad moodustavad ühtse kehatunde, ja keha liigutamine – ma räägin endiselt oma vahetust kehakogemusest – pole ühe asja viimine ühest ruumipunktist teise, vaid mu kehaterviku teatav tundemuutus. Ning oma kehaosade liigutamiseks ei pea ma minema nende sisse, vaid ma lihtsalt liigutan neid – ma juba olen oma kehaosades. Pole mingit põhjust arvata, et teised elusolendid oma keha selles suhtes teistmoodi kogeksid[3]. Loomulikult pole neil teadvust selle sõna inimlikus tähenduses, aga sellegipoolest on neil mingi enesekohasus ehk neil on “enesega pistmist”, nad moodustavad nii ajaliselt kui ruumiliselt teatava tähendusterviku. Nad on ise.

Nüüd aga see elusolendite ise pole samas midagi ühtset ja homogeenset – nõnda nagu pole ühtne ja homogeenne ka inimese “mina” (ma usun, et sedasorti ühtne mina mõeldi välja just selleks, et hallata, taltsutada mina heterogeensust[4]), vaid selles on oma liigendus. Selle liigenduse põhijooned määrab ära see, mil moel olend saab olla ümbrusest mõjutatud, ja see, mil moel ta saab ise ümbrust mõjutada (ehk võõrsõnaga öeldes, tema afekteeritavuse ja afekteerimise viisid). Selle kirjeldamiseks võiks olla abi “faasiruumi” mõistest: olendi jaoks olulised mõjutatavuse ja mõjumise viisid oleksid tema faasiruumi mõõtmed ja tema jaoks võimalikud trajektoorid selles faasiruumis määratlevad talle omase dünaamika.

Nendes terminites võib mõtelda Uexkülli kuulsat puugikirjeldust (vt. Uexküll 1982: 56-57)[5]. Valgustaju, haistmine, soojustaju ja ümbruse konarused on puugi neli afekteeritavuse viisi (“märkamispidet”) ning lahtilaskmine, kinnihaaramine, edasiliikumine ja läbi naha puurimine on tema afekteerimisviisid (“toimimispidemed”).[6] Need on üksteisega süstemaatiliselt seotud: puuk ronib valguse suunas kõrrele või oksale; kui ta saab imetajale osutava lõhnaaistingu, siis laseb lahti ja kukutab ennast alla; kui sellele ei järgne soojusaistingut, siis ta läheb tagasi eelmise käskluse juurde (“ronida valguse poole”); kui aga järgneb soojusaisting, siis otsib karvavaba piirkonna ja puurib läbi naha, misjärel asub toituma.

Nii et mis toitumist puudutab, siis on puugi väesolevaks struktuuriks neljamõõtmeline “faasiruum”, ja teatavad süstemaatilised trajektoorid selle sees. Need mõõtmed ja trajektoorid (1) ei paikne üksteise kõrval ega järel nii nagu käesolevad ulatuvused ja järgnevused, vaid neil on mõte ainult üksteise kaudu, st. iseeneses nad läbistavad üksteist (ainult oma kirjelduses me kujutame neid kõrvutuvana); (2) ja nad ka ei sarnane käesolevate ulatuvuste ja järgnevustega. Väesolev liigendus on olendit määratlev ontoloogiline probleem, mille lahenduseks ongi tema keha ja käitumine; aga need lahendused võivad võtta erineva kuju. Erinevad liigid võivad sama probleemi (nt. valgus) lahendada hoopis erinevate vahenditega, erineva geneesiprotsessiga (ainurakse fototähn, putuka liitsilm, imetaja läätsega silm), ja mis puudutab käitumise üksikasju, siis võivad ka ühe liigi sees iga isendi vastused vastavalt asjaoludele mõnevõrra erineda.

Niimoodi me saame kirjelduse, mis väldib materialistlikku välist kirjeldust (olendid kui kuhjad) ja spiritualistlikku sisemist kirjeldust (olendi mina kui midagi homogeenset ja lihtsat). Meil on elusolend oma kahe küljega, läbistuva ja kõrvutuva aspektiga, väes- ja käesoluga. Need kaks külge moodustavad nagu ühtse vooluahela: väesolev läbistuv liigendus laotatakse laiali käesolevaks kõrvutuvaks ja järgnevuslikuks struktuuriks; ontoloogilist probleemi lahendatakse ontiliseks kehaks ja toimimiseks. Ja teisipidi, kõrvutuvuslikud sündmused võivad teisendada probleemi ja seekaudu ajendada ka uutmoodi lahendusi. On ebapiisav öelda, et “olelusvõitlus” on kõige “võimekama” ellujäämine (survival of the fittest), sest selle “kõige võimekam” olemise kriteeriumid pole etteantud ja muutumatud, vaid teisenevad vastavalt asjaoludele. Seda, kuidas väesolu tuuakse kätte kõrvutuvuslikuks ja järgnevuslikuks struktuuriks ning kuidas teisipidi käesolu suubub tagasi väesollu ehk kuidas kõrvutuvuslikud sündmused lõimitakse olendile vastavasse läbistuvusse – seda võiks nimetada intensiivsuseks või ka individualisatsiooniks (see on nüüd kolmas põhimõiste, lisaks väes- ja käesolule). See märgib protsessi, kuidas läbistuvat harutatakse kõrvutuvaks ning kõrvutuvat jälle sulandatakse läbistuvaks. See on mittelineaarne protsess ja ajal on siin reaalne roll. Väesolu ja käesolu ei sarnane teineteisega, nii et kui üht teiseks arendatakse või sulandatakse, siis on tegemist reaalse loominguga, mitte mehaanilise, lineaarse, ennustatava lahtirullumisega (“kellavärgiga”).

Kui me räägime elusolendite vahelisest interaktsioonist, siis on nii, et olendid ei saa ilmneda üksteisele ükskõiksetena, vaid neil on üksteise maailmas alati juba mingi tähendus, nad on juba üksteise maailma tervikusse lõimitud (vastasel juhul üks olend üldse ei ilmnegi teisele). Nii et ka olenditevahelises läbikäimises on kaks külge, läbistuv ja kõrvutuv. Põder ilmneb puugile juba tema maailma tähendusterviku osana, mis läbistub tema maailma kõigi ülejäänud aspektidega. Aga teisest küljest ei pääse puuk muidugi kõikidest kõrvutuvuslikest protsessidest ja etappidest (peab kulutama aega ja ületama vahemaid põdra juurde pääsemiseks ja põdra ihul, enne kui süüa saab).

Ja kõige huvitavamad läbikäimised olendite vahel toimuvad nende intensiivsuste vahel ja märgivad seda, kuidas nende ühed või teised intensiivsused kas resoneeruvad ja võimendavad üksteist või vastupidi, summutavad. Eluslooduses on 19. sajandi ühiskonnateooria vastukajana nähtud ehk liiga palju võitlust olendite kui kõrvutuvate, käesolevate entiteetide vahel. Muidugi pole sellele mõtet vastu seada altruismi, justkui olendid aitaksid üksteist – sest isegi kui seda leidub, lähtuks see endiselt nendest samadest kõrvutuvatest ja käesolevatest entiteetidest. Pigem tundub nii, et olenditel on igaühel lahendada teatav ontoloogiline probleem (peab sooritama trajektoore oma väesolevas faasiruumis – ja mida keerukam olend, seda rohkem mõõtmeid ja trajektoore tema faasiruumis on ehk seda keerukam tema ontoloogiline probleem on). Ja seda lahendatakse käepäraste vahenditega – kas teisi olendeid ekspluateerides või siis nendega koostööd tehes (konkurents, kommensalism, sümbioos jt). Mitte (niivõrd, esmajoones) võitlus, vaid probleemi lahendamine, leiutamine. Teise olendi väärtuse interaktsiooni partnerina määrab ära eeskätt see, kuidas ta aitab lahendada esimese olendi ontoloogilist probleemi ja kuidas tolle intensiivsused resoneeruvad tema omadega.

See aitab meil lahti saada viimasest kõrvutuvuslikust rudimendist väesolu kirjelduses. Nimelt võis seni jääda mulje, et meil on “esmalt” mingi olend oma “tervikuga” (olgugi et see pole homogeenne ja lihtne, vaid et selles on liigendused), kes “seejärel” astub läbikäimisse teistega. Nüüd me võime ütelda, et olendite kogu elu on intensiivsed vahekorrad teiste olendite ja ümbrusega, ja ehkki iga elusolend moodustab teatava iseseisvusega üksuse, ei lase see läbikäimine neil lõplikult endasse sulguda, vaid murrab neid aina lahti. Nad on ajutised ja lokaalsed klombid üleüldises intensiivses läbikäimisvõrgustikus.

Kirjandus:

Boutang, P.-A., 2004. L’abécédaire de Gilles Deleuze [DVD]. Paris: Editions Montparnasse.

DeLanda, M., 2002. Intensive Science and Virtual Philosophy. London-New York: Continuum.

Deleuze, G., 1968. Différence et répétition. Paris: Presses Universitaires de France.

Deleuze, G. ja Guattari, F., 1980. Milles plateaux. Paris: Minuit.

Deleuze, G. ja Parnet, C., 1996. Dialogues. Paris: Flammarion.

Uexküll, J. von, 1982. The Theory of Meaning. Semiotica, 42(1), lk. 25-80.

[1] Need mõisted vastavad Deleuze’i aktuaalsusele ja virtuaalsusele, vt. Deleuze (1968), DeLanda (2002).

[2] See on muidugi kujundlikult öeldud, sest “sees-väljas” eristus kuulub käesoleva seostusviisi juurde.

[3] Pigem kogevad nad oma keha just veel enam sedamoodi, kuna tundub, et kõrvutuv, anatoomiline ja füsioloogiline pilk oma kehale on iseloomulik ainult inimesele (või isegi ühele kindlale inimkultuurile), st. et inimene alles tuleb selle peale, et oma keha kõrvutuvaid osi ja järgnevaid protsesse uurida. Ma usun, et loomad kogevad ennast läbistuvamana – nagu meiegi, kui me hetkeks distantseerume (lääneliku, modernse) haridusega omandatud kõrvutuvast pilgust iseendale.

[4] Nagu Platoni “Phaidroses” on hinge kujutatud kahehobusekaarikuna, mida kutsar peab püüdma vaos hoida. On muide huvitav märkida, et Platon kujutab inimhinge kahetisena (või kolmetisena, kui ka kutsar kaasa arvata) siis, kui on vaja rääkida hinge arengust, dünaamikast; aga kui on vaja tõestada hinge surematust (nt “Phaidonis”), siis on hing lihtne ja jagamatu.

[5] See on ka üks Gilles Deleuze’i lemmiknäiteid. Vt. Deleuze ja Parnet (1996: 74-75), Deleuze ja Guattari (1980: 314), Boutang (2004).

[6] Kirjeldus afekteeritavuse ja afekteerimisviiside kaudu on laiendatav kõikidele olenditele.