luuletis3

luuletis3

Kuidas ma kujutlen ennast

Kivikuju

Ei, kivirahn

seisab inimeste keskel

liikurite seas

kõnetad seda,

see ei vasta

Vahel ootamatult

kõmiseb uurdeist justkui-sõnu

arusaamatut sosinat.

Seisab siin.

Teisel hetkel on kandunud

tänna.

Aga alati seisab

ühe koha peal.

Kõva

liikumatu

hoolimatu

mõistetamatu

kauge

ära ära

Aga selle süda on ainus

mis pole kivist

vaid valutab

valutab

(07.01.10, Tallinn)

Kawe kontor

tunnen ennast igal pool

nagu kala vees

üksnes tuhme hääli tajun

kõikjal klaas on ees

maikuvad suud

liikuvad käedjalad

žaružaamatud žestid

teispool klaasi seisab

juba tükki aega

must jope

halli mütsiga

rohepüksiga

põrnitseb mind

mina teda

tummalt

vahime tõtt

valvame õigust

põhjendamata õigust

elada nagu

kala vees

(04.01.10., rongis)

Vähe

(Tol'ka etava mala)

ma armastan oma naist

Vähe sellest

ma armastan üldse naisi

Vähe sellest

ma armastan ka mehi

Vähe sellest

ma armastan ka loomi

Vähe sellest

ma armastan ka taimi

Vähe sellest

ma armastan ka kive

Vähe sellest

ma armastan ka baktereid

Vähe sellest

ma armastan ka molekule

Vähe sellest

ma armastan ka aatomeid

Vähe sellest

ma armastan ka kvarke

Vähe sellest

ma armastan ka väge

mis kõigiks neiks aeglustub

ja ma armastan kõiki

samas tähenduses

aga mitte

ühtemoodi

(28.12.09, Tallinn)

Abielukolmnurk

Diboor!

Sa vana hoor!

Kui üks vesinik

Elab kahe booriga!

Kuid ei maga kummagagi

sest ei maga kunagi!

(25.12.09, Kloogal)

PEIRCE'I BOSON

Nägin unes

Peirce’i bosonit:

virtuaalset osakest, kes

vahendab tähendust.

Jõuline

Värviline

Ilus

Väle

Üleni vägi ja liikumine

Olin osakesega

Unisoonis

Ühel lainel

Osake/lainel

Mina juhtisin teda

Ja tema mind

Vabalt

Ent mitte suvaliselt

Oli rõõmus

Ja ma naersin

Nii ulmsi kui ka

Ilmsi.

Ja ma ärkasin

omaenese naeru peale

Ja mõtteboson taandus

sõnafermionide vahele

Ja virtuaalsed lained murdusid

vastu aktuaalseid kaljusid.

Kuid rõõm ei raugenud

sest rõõm

ei rauge.

(25.12.09, Kloogal)

Armastan neid, kes mind ihkavad, ihulikult.

Armastan neid, kes mind vihkavad, vaimulikult.

Aga mida ma ise armastan?

Armastan Väge

Väge ennast

Armastan.

(25.12.09, Kloogal)

Olen mänd

olen mänd

olen üksik

mänd.

Olin.

Kasvasin taevasse

tungisin maasse.

Rääkisin tuulega

linnukeeles

puhusin mullaga

seenekeeles.

Kuni nad tulid

pead kuklas

saed käes

suud ammuli.

Kohe kähvatab saag

ja ma langen

taevast alla

ja mu juur

mu juur

mädaneb mullas.

(21.12.09, Klooga)

Üksik hunt

üksik hunt

olen üksik

hunt.

Olin.

Jooksin välju pidi

hüppasin üle

lõhedest ja

vallidest.

Kuni ühel ööl

nägin põlevaid silmi

enda ümber

suguvennad

hundid.

Nüüd soesõõr mu ümber

tõmbub koomale

ja varsti

nad rebivad mu

lõhki.

Olen paigale

tardunud

ootan.

(21.12.09, Klooga)

Säde

Impulss,

tuulest võetud

tuulde läinud

ära hoia kinni

ära pane tallele.

võta vastu

ja anna edasi

või ära võta

ja ära põe.

(10.12.09, Luksemburg)

Põhjas

Olen Põhjala inimene

olen boreaalne mees

mul on vaja

pikki aegu

mul on vaja

laiu välju

üks suvi

on mu päev

üks talv

on mu öö

silmapiirini

on mu umbaed

ma armastan

vaikseid muutusi

ma usaldan

väikseid muundusi

ma ei lemmi

lärmakat kehklemist

ma ei usalda

suuri tegusid

oma aeglase olemisega

käin ajaga kaasas

oma kiire rüskimisega

käite teie ajast maha.

Olen aeg-lane.

Olen aja-lik.

Olen pikaldane,

ulatan üle te pääde

olen pikkamisi,

laiun üle te sündmuste,

teie,

kelle pead ei tea

mida jalad teevad

ja silmad ei näe

mida kõrvad kuulevad.

Mina aga vaid vaevu

eristun ümbrusest,

olen kummaline kivi

rohututt

kadakanäss

öine hunt.

Mu kodu on laial väljal

tundras

merelaiul

jäises kõrbes.

Olen lai

kuid ei laia.

Elan laiul

kuid ei laiuta.

Kui trügite ligi

ma tõmbun eemale.

Kui käite peale

ma libisen alt.

Kui teete linna

mu tundrasse

Kui teete tornid

mu taevasse.

Ma lähen ära,

lähen kaugemale,

kuni pole enam ühtki kohta

järel.

Siis laulan oma viimse laulu,

tuul annab taia

maa annab väe

ja ma tantsin oma viimse tantsu.

(10.12.09, Luksemburg)

Paradiisimuna

Hommik

minu hommik

teistel tööpäeva lõpp.

Pliidil keeb vesi munaga

suure euroopa munaga

varsti saab süüa.

Väljas on pime ja vaikne.

Meel läheb rõõmsaks:

kohe varsti

hakkan sööma.

Seni veel

seni veel

loen raamatut

oma munakeetmisekõrvast

raamatut.

Raamatus räägitakse

et kui keegi ütleb

„Mul on keha“

siis võib talt küsida

„Kes räägib selle suuga?“

Naeran suure suuga.

Ja juba sööngi:

sai

bretooni või

kitsejuust

värske tomat.

Ja muna.

Õndsus.

Paradiis.

Midagi muud

pole vaja,

kõik on olemas.

(08.12.09, Luksemburg)

Kaks

Nüüd oleme lihtsalt

kaks inimest,

ütlesid.

Nutan ja naeran

Kõik, mis iial

olnud on,

on alati.

Võib-olla nii pidigi

olema

võib-olla niipidigi

saab olla.

Võiksin surra homme,

ülehomme,

üle-ülehomme

või kuuekümne

aasta pärast,

vahet pole,

iga päev on lisaks,

iga tund on muidu.

Elu elatud, töö tehtud

nüüd võib

lihtsalt niisama

olla

kuni on.

Armastus vajab kaht

mind aga on

ainult üks.

Üksindus süveneb.

Kui üksindus piisavalt

süveneb,

teravdub,

kas lõikab ta end

lõpuks pooleks?

või hoopis

murdub pooleks?

Maailm aeglustub,

kivistub,

liigutused jäävad järjest

aeglasemaks

poosid tarduvad

näod kivinevad

hääled kaugenevad

lõhnad lahtuvad.

On veel mingit

kokkupuudet?

vastukaja?

Miks peaks

tahtma,

ihalema,

püüdlema,

kui ei

taha tahta

ihale ihaleda

püüa püüda?

Mis jääb järgi

pärast järjekärgi?

Istun enda sees

vaikses nurgas.

Ta istub,

ta tõuseb,

ta liigutab,

ta hingab.

Mind see vaevu

puudutab

ja veel vähem

liigutab.

Kas elu ei muutugi

teatriks just siis,

kui sa pole enam

sina,

kui sina ja sina pole enam

sama.

Realistlik teater,

mis ei sümboliseeri midagi,

vaid on, mis näitab

ja näitab, mis on?

Olen seest õõnes

kõmisev-tühi

vaadake järgi

kui ei usu

sobrage-nuhkige kuid

mind ei leia te

ühestki uurdest

sest kes mind otsib

see ei leia

mind.

Nüüd oleme lihtsalt

kaks inimest

ütlesid sa

rahulikult

ja su sõnade kaja

veel kaua kõmises

vastu ühe

õõnesasja

keerdseintelt.

Ma ei haaku

ei haaku

sest ma ei

haaku

ei haaku

ei haaku.

Hauguvad koerad

sees ja

hauguvad koerad

väljas

ühed hauguvad teiste

peale ja

teised hauguvad esimeste

peale, aga

ikkagi ei haaku.

kõmm-kõmm

põmm-põmm

tümmadi-tümmadi

tümm-tümm

tamm

kõmma-kõmma

viuuuuu

rauhhhh

rõmma-rõmma

niuuuuu

nauhhhh

jõrrrr.

(29.11.09, Pariisis)

Krokodill

krokodill

ajakohatu koletis

muistsetest aegadest

kes peab lõhki rebima

kaasaegseid olendeid

rebib ja nutab

oma krokodillipisaraid

sest teisiti

ta ei saa

nutab nutab nutab

krokodilli

pisaraid.

rebitagu teda ennast

lõhki

ta ei kahjatse

sest ta on,

kest ta on

rävaja

rävatu.

(29.11.09, Pariis)

Süda on piinelnud tuhandeid aastaid

Süda on rõõmustand muistsetest aegadest

peale.

Oh mu vend mu märss mu kaaslane

sa korjad üles kõik mis

korjamist väärib

piinad ja

rõõmud ja

piinad

et veel enam rõõmustada.

Korjad üles ja tuksud ka siis

kui mu ihu ammu vajund põrmuks.

(18.11.09, Luksemburg)

Enesetapja muremõtted

Olen kalmistu kandidaat

kandidaat

rong nöör katus

ei oska valida

mida teha

(18.11.09, Luksemburg)

HELEPRUUN PLUUS

panin selga helepruuni pluusi.

selle juurde ei saanud panna

musta värvi teksasid.

tuli panna helepruunid püksid.

helepruunide pükstega ei saanud enam panna

sinist värvi pintsakut.

tuli panna musta värvi sulejope.

jopega hakkas õues palav.

üks detail,

helepruun pluus,

muutis ühe

muutis teise

muutis tüki kolmandatki

kuni kõik oli saanud

hoopis muuks.

eks see nõnda käigi?

kui

teisendad nüansi

teiseneb kogu mekk

kui

muudad üksikasja

muutub kogu tervik.

(14.11.09, Pariis)

REIS

Kris Moor kirjutas

mulle hiljaaegu

et ma palju reisivat.

Olin üllatunud.

Oma arust pole ma

reisinud kuhugi.

Pole kunagi ette võtnud midagi

et minna kuhugi teha midagi,

ma mõtlen, kohe tõsiselt ette võtnud.

Sest ma tean

või ma usun

et kui võtad ette

siis läheb untsu.

Ma usun, et hea elajas

on nagu valaskala vees

või kaeluskotkas taevas

kes ei tõmble ega rabele

vaid loivaotsa liigutusega

tiivatipu nihutusega

muudab oma suunda.

Või nagu tuumaallveelaev

või reaktiivpommituslennuk

kes ei täisnurkle ufode moel

vaid õrna tüüritõmbega

joonistavad kaari ja

kaheksaid.

Need suured

ja tugevad

häviksid otsemaid

igast järsust pöördest

puruneksid jalamaid

mõnest äkilisest nöövrist.

Nende liikumise jõud

purustaks naad.

Ei saa öelda, et ma püüaks

elada just niimoodi,

vaid niimoodi lihtsalt

kukub välja.

Ma ei võta midagi ette

ma ei tee midagi

ei otsusta midagi,

vaid vaikselt sätin

korrigeerin

nihutan

nuhutan

natuke rohkem siia

natuke rohkem sinna

lähen kaasa vooluga,

kiidan takka kõigele

natuke ainult keeran siiapoole

ja natuke keeran sinnapoole

ja ma tean

et tuhande kilomeetri pärast

võin olla ükskõik kus

sest iga teelahe algab

märkamatult

olematult

hingad korra peale

ja su tee on juba teine.

Sestap üllataski mind

Moori ütlus et ma reisin.

Ma ei reisi.

Vaid suubun kuhu saab.

(14.11.09, Pariis)

METROO

Metroos

on mul üks mäng,

vaadata inimesi.

Pariisi metroo

on selleks parim koht:

siin on

igast rassist

iga nahavärviga

igasuguse kultuuriga

igast riietusega

igast hoiakuga

inimesi.

Mäng seisneb selles,

et vaata kedagi pisut pikemalt

(metroos on rahvast palju,

nii et pole piinlik)

vaata tema nägu, ilmeid

vaata kehahoiakut

liigutuste dünaamikat.

Kui õnnestub,

kuula hääletoonigi.

Tunneta teda.

Mis tunne oleks,

kui teha samu ilmeid

hoida keha samamoodi

liigutada samamoodi,

vahest rääkidagi samamoodi?

Päriselt muidugi ei suuda

kõike matkida,

aga mõte polegi selles,

piisab kui kujutled

jah kujutled

et nüüd kohe

nüüd kohe

hakkad ilmlema niimoodi

liigutama niimoodi

seisma sellises poosis.

võtma selliseid hoiakuid.

Katus sõidab pealt,

avaneb uks,

sa hüppad teise maailma,

sa ei tea enam, kes oled,

vaid lihtsalt tunned ja liigud.

On sul nüüd selline hoiak?

Kui niimoodi metroovagunis

tunnetada inimesi

siis tunned iga ihumeele kiuga

seda tohutut jõudu

pöörast

metsikut

uskumatut

kirjeldamatut

röögatut

energiat

mis on kokku litsutud

külg külje kõrvale

metroovagunisse.

Harilikult see vägi

on vaka all vagusi.

Ja me ei aimagi

ja me ei aimagi

mis on seal kätketud

mis on seal köidetud.

Nõnda nagu asjad

on magav energia

ja vaid haruharva mõni tuumaseen

äratab sellest kübekübemekese

pisiosakese

nõndasamuti on inimesed

magav jõud

ja veel enamgi,

veel palju enamgi

veel palju palju enamgi

sest tuumaseen metroovaguni kõrval

on pelk ussitanud pilvik.

Kui vaid keegi oskaks päästa valla

selle väe

toore jõu

kui keegi päriselt päästaks valla

selle väe ja

toore jõu

siis käiks

Suur Pauk

nii suur et me ei kuule

midagi.

(14.11.09, Pariisis)

STALINGRAD

sõidan Stalingradis

(mitte Venemaal, vaid

Pariisis)

eskalaatoriga üles,

et istuda ümber 5.-ndalt metrooliinilt

2.-le.

Mu ees liikuval trepil

seisavad inimesed

tavalised inimesed

aga just need inimesed,

kahel pool kahhelkivid

valged läiklevad,

ülalpool prože

imeb meid maa alt

maa peale

teeb öö päevaks,

ja lähenev lagi

metalltarindiga

suurte neetidega

hallikaks värvitud.

Vaatan seda kõike

ja leian, et see kõik

on hea.

Olen puhas pinnas

plastne mass

kuhu kõik mu ümber

ajab oma vao

muljub oma näo

teeb mu maotu

sisemuse

teeb mu halli

olemuse

kirevaks

rikkaks

helikaks

värvikaks

mängib minu nagu

viiuliga

joonistab minu nagu

pintsliga

teeb mind teiseks

teeb mind teiseks.

Oh, olin jäänud leierdama

ühtsama lugu

olin jäänud heietama

samavana mõtet

Ja teie, mu armastatud

needid

eesseisjad

prožed

kahhelkivid

ja veel palju muud

ja veel palju palju muud

mida ühe sõnaga

öelda ei saagi

kõik te tulete ja

mängite sisse

uued muusikad

joonistate peale

uued pildid.

sämplite

improviseerite

plätserdate

joonestate.

Oh see, oh see

on rõõmus ja hea

puhas elu

kilkav

kirev

Kerkides üles

maa kõhust

maa kohale.

(14.11.09, Pariis)

ON-ON

on’il

on palju tähendusi

τὸ ὄν λέγεται πολλαχῶς

kordab Aristoteles

et on est tous d’accord

sauf un,

the one on top of it all,

kes karjub

hey, stay on line!

Aga on’i on’id allikad

温泉

on nii on’id

et sulab üles kõik mis

on,

ka too

on.

(08.11.09, Lutetia)

ÕNNETUSE HÜÜD

M.L.-le

Kui sulle langeb osaks

õnnetus

ära arva, et oled süüdi

ära arva, et see on karistus.

Arva, et see on võimalus

et see on preemia

et see on tasu

mille oled teeninud,

et sa oled välja valitud!

Muidugi,

õnnetus võib olla

lihtne matemaatika:

kui jood liiga palju

on pärast paha olla,

kui röövid hiiest ohvriande

maksavad vaimud kätte,

ütlevad korjakid[1],

kui nüpeldad joogit

tabab sind surm

(vaata Milarepa elulugu).

Must meel

teeb musta elu.

Sellised võetakse rajalt.

Kui on pisutki lootust,

siis inglid vaimud budad

jätavad su ellu

et sa parandaksid meelt.

(Ja just siis ära maha maga

oma võimalust!)

Aga õnnetus

võib tulla nagu Hiiobile,

õnnetus võib

tabada õiglast

head vaga tubli.

Siis „sõbrad“, kiusajad

üritavad leida sulle

eksitust

su minevikust

ja kui sinu elust seda

ei leita,

sisendatakse sulle

et küllap on see

eelmistest eludest,

„karmavõlg“.

Neimahimulised

lühinägelikud

idiootlikud

„sõbrad“.

Kes tahavad maha tampida

kõike suurt

kinni mätsida

su võimalust

võib-olla su elu ainsat tõelist

võimalust.

Mil sa võiksid jaatada

elu ennast

ja mitte üksnes maitsta tema vilju,

tema häid vilju.

Rõõmustada elust endast

ka jubeduse põhjas.

Raudselt kisendada

JAA.

„Sa ei taha ju seda!

Sa ju piinled!

Kahetse, sest kindlasti

oled teinud pattu!“

„Tahan KÜLL!

Tahan küllaga

elu ennast

küllane elu

kullane elu!“

Jaatades elu

teed elust

ELU

ja sa võid vabalt

ka surra või

elada,

kuidas kunagi.

Siis sind ei puuduta

elu

ega surm.

Pea meeles,

õnnetus ei ole karistus.

Õnnetus on võimalus

lõhkuda vanu piire

vaadata korraks

endale silma

elada korraks

oma elu.

Sest mu valu on

MINU valu

ja ei kellegi teise.

See on võimalus

vaadata läbi

eluväe avaldusist

See on võimalus

tunda oma

väge ennast.

Saada sõltumatuks

neimahimulistest

väiklastest

kitsastest

tardunuist

Saada vabaks,

iseseisvaks

Ises seisvaks

Ises voolavaks.

Kõik head ja vead

Kõik mida näed

on lelud

mängukannid

jumaliku mängu

atribuudid.

Aga vaata ette!

Nad on päris!

See mäng on päris!

Ainult et

see mäng

pole veel kõik.

(05-06.11.09, Pariis)

[1] Teise maailmasõja ajal

venelased rüüstanud korjaki pühapaiga

viies sealt kõik väärtuslikud ohvriannid

ning vahetades saadu

tubaka, tee ja

püssirohu vastu

hiljem uppusid kõik

rüüstamises osalenud venelased

korjakid nägid selles

jumalate kättemaksu sest

pühast paigast

ei tohi keegi midagi

kaasa võtta,

kirjutab Art Leete oma "Muutustes ja

meeleheites".

ARVUTI. TAIM. LOOM. ARVUTI.

Kallis arvuti,

anna mulle andeks kõik need sõimusõnad

kümnes keeles,

mida ma sulle adresseerinud olen.

Sa näed, milline tuulepea ma olen,

ma ei tunneta tehnikat

ma ei taipa masinavärke

sellest mu ebakindlus sinusuguste suhtes,

mis iga tõrke puhul

kergesti väljendub vihana

kümnes keeles.

Aga minul on selle pärast väga kahju

ja mina kahetsen seda südamest.

Sest mul on ju sinuga suhe,

kirg niipidi

naapidi.

Olen alati imetlenud taime,

taimelikku püsivust rahu

kannatlikkust

väärikust.

Ükski loom pole nii

väärikas

kui suvaline lepp või paju

kraavipervel.

Loomad on tuulepead.

Sebivad ja otsivad

otsivad otsivad

otsivad otsivad.

See käib neil laenatud jõu peal.

Taimede jõu peal.

Taim võtab jõu

otse Päikeselt ja Maalt

ja Vetest.

Muundab toore keemia

peenteks vormideks,

röögatuks rikkuseks.

Loomad aga on liikuvad

sõjamasinad

kõik on neis utilitaarne,

välja rihitud

kasu peal väljas

ei midagi üleliigset

kõik Ornungis,

musklid pingul

närvid pingul

ja krussis.

Evolutsiooniratta

tööline, pööbel.

Taim aga vohab,

majesteetliku hooletuse

ja kindlusega

loob oma vorme

kaootilise fantaasia

reeglite järgi,

sündinud aadlik.

Miskipärast mulle

tundub

et arvuti on sugulane

taimega.

Või hõimlane

Ta on küll rakendatud

inimlike loomalike huvide

teenistusse, pandud

tööle.

Aga iseenesest

iseenesest

korrastab arvutigi toorest ainet

nagu taim.

Sunnib elektrone

kirevaisse mustreisse

Mina, loom, tunglen läbi arvuti

kaugemale mujale kiiresti

kiiresti

kiiresti!

kurat!

palun!

miks oled sa jälle nii aeglane

no miks no miks

NO MIX

…

Aga sina,

kallis arvuti

oled ühe koha peal,

küll liigutatav aga

siiski paigal.

Liigutatav Liikumatu

Mu ihade harf!

(4-6.11.09)