luuletis3
Kuidas ma kujutlen ennast
Kivikuju
Ei, kivirahn
seisab inimeste keskel
liikurite seas
kõnetad seda,
see ei vasta
Vahel ootamatult
kõmiseb uurdeist justkui-sõnu
arusaamatut sosinat.
Seisab siin.
Teisel hetkel on kandunud
tänna.
Aga alati seisab
ühe koha peal.
Kõva
liikumatu
hoolimatu
mõistetamatu
kauge
ära ära
Aga selle süda on ainus
mis pole kivist
vaid valutab
valutab
(07.01.10, Tallinn)
Kawe kontor
tunnen ennast igal pool
nagu kala vees
üksnes tuhme hääli tajun
kõikjal klaas on ees
maikuvad suud
liikuvad käedjalad
žaružaamatud žestid
teispool klaasi seisab
juba tükki aega
must jope
halli mütsiga
rohepüksiga
põrnitseb mind
mina teda
tummalt
vahime tõtt
valvame õigust
põhjendamata õigust
elada nagu
kala vees
(04.01.10., rongis)
..
Vähe
(Tol'ka etava mala)
ma armastan oma naist
Vähe sellest
ma armastan üldse naisi
Vähe sellest
ma armastan ka mehi
Vähe sellest
ma armastan ka loomi
Vähe sellest
ma armastan ka taimi
Vähe sellest
ma armastan ka kive
Vähe sellest
ma armastan ka baktereid
Vähe sellest
ma armastan ka molekule
Vähe sellest
ma armastan ka aatomeid
Vähe sellest
ma armastan ka kvarke
Vähe sellest
ma armastan ka väge
mis kõigiks neiks aeglustub
ja ma armastan kõiki
samas tähenduses
aga mitte
ühtemoodi
(28.12.09, Tallinn)
..
Abielukolmnurk
Diboor!
Diboor!
Sa vana hoor!
Kui üks vesinik
Elab kahe booriga!
Kuid ei maga kummagagi
sest ei maga kunagi!
(25.12.09, Kloogal)
..
PEIRCE'I BOSON
Nägin unes
Peirce’i bosonit:
virtuaalset osakest, kes
vahendab tähendust.
Jõuline
Värviline
Ilus
Väle
Üleni vägi ja liikumine
Olin osakesega
Unisoonis
Ühel lainel
Osake/lainel
Mina juhtisin teda
Ja tema mind
Vabalt
Ent mitte suvaliselt
Oli rõõmus
Oli rõõmus
Ja ma naersin
Ja ma naersin
Nii ulmsi kui ka
Ilmsi.
Ja ma ärkasin
omaenese naeru peale
Ja mõtteboson taandus
sõnafermionide vahele
Ja virtuaalsed lained murdusid
vastu aktuaalseid kaljusid.
Kuid rõõm ei raugenud
sest rõõm
ei rauge.
(25.12.09, Kloogal)
..
Armastan neid, kes mind ihkavad, ihulikult.
Armastan neid, kes mind vihkavad, vaimulikult.
Aga mida ma ise armastan?
Armastan Väge
Väge ennast
Armastan.
(25.12.09, Kloogal)
..
Olen mänd
olen mänd
olen üksik
mänd.
Olin.
Kasvasin taevasse
tungisin maasse.
Rääkisin tuulega
linnukeeles
puhusin mullaga
seenekeeles.
Kuni nad tulid
pead kuklas
saed käes
suud ammuli.
Kohe kähvatab saag
ja ma langen
ja ma langen
taevast alla
ja mu juur
mu juur
mädaneb mullas.
(21.12.09, Klooga)
..
Üksik hunt
üksik hunt
olen üksik
hunt.
Olin.
Jooksin välju pidi
ja
hüppasin üle
lõhedest ja
vallidest.
Kuni ühel ööl
nägin põlevaid silmi
enda ümber
suguvennad
hundid.
Nüüd soesõõr mu ümber
tõmbub koomale
ja varsti
ja varsti
nad rebivad mu
lõhki.
Olen paigale
tardunud
ja
ootan.
(21.12.09, Klooga)
Säde
Impulss,
tuulest võetud
tuulde läinud
ära hoia kinni
ära pane tallele.
võta vastu
ja anna edasi
või ära võta
ja ära põe.
(10.12.09, Luksemburg)
Põhjas
Olen Põhjala inimene
olen boreaalne mees
mul on vaja
pikki aegu
mul on vaja
laiu välju
üks suvi
on mu päev
üks talv
on mu öö
silmapiirini
on mu umbaed
ma armastan
vaikseid muutusi
ma usaldan
väikseid muundusi
ma ei lemmi
lärmakat kehklemist
ma ei usalda
suuri tegusid
oma aeglase olemisega
käin ajaga kaasas
oma kiire rüskimisega
käite teie ajast maha.
Olen aeg-lane.
Olen aja-lik.
Olen pikaldane,
ulatan üle te pääde
olen pikkamisi,
laiun üle te sündmuste,
teie,
kelle pead ei tea
mida jalad teevad
ja silmad ei näe
mida kõrvad kuulevad.
Mina aga vaid vaevu
eristun ümbrusest,
olen kummaline kivi
rohututt
kadakanäss
öine hunt.
Mu kodu on laial väljal
tundras
merelaiul
jäises kõrbes.
Olen lai
kuid ei laia.
Elan laiul
kuid ei laiuta.
Kui trügite ligi
ma tõmbun eemale.
Kui käite peale
ma libisen alt.
Kui teete linna
mu tundrasse
Kui teete tornid
mu taevasse.
Ma lähen ära,
lähen kaugemale,
kuni pole enam ühtki kohta
järel.
Siis laulan oma viimse laulu,
tuul annab taia
maa annab väe
ja ma tantsin oma viimse tantsu.
(10.12.09, Luksemburg)
Paradiisimuna
Hommik
minu hommik
teistel tööpäeva lõpp.
Pliidil keeb vesi munaga
suure euroopa munaga
varsti saab süüa.
Väljas on pime ja vaikne.
Meel läheb rõõmsaks:
kohe varsti
hakkan sööma.
Seni veel
seni veel
loen raamatut
oma munakeetmisekõrvast
raamatut.
Raamatus räägitakse
et kui keegi ütleb
„Mul on keha“
siis võib talt küsida
„Kes räägib selle suuga?“
Naeran suure suuga.
Ja juba sööngi:
sai
bretooni või
kitsejuust
värske tomat.
Ja muna.
Õndsus.
Paradiis.
Midagi muud
pole vaja,
kõik on olemas.
(08.12.09, Luksemburg)
Kaks
Nüüd oleme lihtsalt
kaks inimest,
ütlesid.
Nutan ja naeran
Kõik, mis iial
olnud on,
on alati.
Võib-olla nii pidigi
olema
võib-olla niipidigi
saab olla.
Võiksin surra homme,
ülehomme,
üle-ülehomme
või kuuekümne
aasta pärast,
vahet pole,
iga päev on lisaks,
iga tund on muidu.
Elu elatud, töö tehtud
nüüd võib
lihtsalt niisama
olla
kuni on.
Armastus vajab kaht
mind aga on
ainult üks.
Üksindus süveneb.
Kui üksindus piisavalt
süveneb,
teravdub,
kas lõikab ta end
lõpuks pooleks?
või hoopis
murdub pooleks?
Maailm aeglustub,
kivistub,
liigutused jäävad järjest
aeglasemaks
poosid tarduvad
näod kivinevad
hääled kaugenevad
lõhnad lahtuvad.
On veel mingit
kokkupuudet?
vastukaja?
Miks peaks
tahtma,
ihalema,
püüdlema,
kui ei
taha tahta
ihale ihaleda
püüa püüda?
Mis jääb järgi
pärast järjekärgi?
Istun enda sees
vaikses nurgas.
Ta istub,
ta tõuseb,
ta liigutab,
ta hingab.
Mind see vaevu
puudutab
ja veel vähem
liigutab.
Kas elu ei muutugi
teatriks just siis,
kui sa pole enam
sina,
kui sina ja sina pole enam
sama.
Realistlik teater,
mis ei sümboliseeri midagi,
vaid on, mis näitab
ja näitab, mis on?
Olen seest õõnes
kõmisev-tühi
vaadake järgi
kui ei usu
sobrage-nuhkige kuid
mind ei leia te
ühestki uurdest
sest kes mind otsib
see ei leia
mind.
Nüüd oleme lihtsalt
kaks inimest
ütlesid sa
rahulikult
ja su sõnade kaja
veel kaua kõmises
vastu ühe
õõnesasja
keerdseintelt.
Ma ei haaku
ei haaku
ei haaku
ei haaku
sest ma ei
haaku
ei haaku
ei haaku
ei haaku.
Hauguvad koerad
sees ja
hauguvad koerad
väljas
ühed hauguvad teiste
peale ja
teised hauguvad esimeste
peale, aga
ikkagi ei haaku.
kõmm-kõmm
põmm-põmm
tümmadi-tümmadi
tümm-tümm
tamm
kõmma-kõmma
viuuuuu
rauhhhh
rõmma-rõmma
niuuuuu
nauhhhh
jõrrrr.
(29.11.09, Pariisis)
Krokodill
krokodill
ajakohatu koletis
muistsetest aegadest
kes peab lõhki rebima
kaasaegseid olendeid
rebib ja nutab
oma krokodillipisaraid
sest teisiti
ta ei saa
nutab nutab nutab
nutab nutab nutab
krokodilli
pisaraid.
rebitagu teda ennast
lõhki
ta ei kahjatse
sest ta on,
kest ta on
rävaja
ja
rävatu.
(29.11.09, Pariis)
Süda on piinelnud tuhandeid aastaid
Süda on rõõmustand muistsetest aegadest
peale.
Oh mu vend mu märss mu kaaslane
sa korjad üles kõik mis
korjamist väärib
piinad ja
rõõmud ja
piinad
et veel enam rõõmustada.
Korjad üles ja tuksud ka siis
kui mu ihu ammu vajund põrmuks.
(18.11.09, Luksemburg)
..
Enesetapja muremõtted
Olen kalmistu kandidaat
kandidaat
kandidaat
rong nöör katus
rong nöör katus
rong nöör katus
ei oska valida
ei oska valida
ei oska valida
mida teha
mida teha
mida teha
(18.11.09, Luksemburg)
HELEPRUUN PLUUS
panin selga helepruuni pluusi.
selle juurde ei saanud panna
musta värvi teksasid.
tuli panna helepruunid püksid.
helepruunide pükstega ei saanud enam panna
sinist värvi pintsakut.
tuli panna musta värvi sulejope.
jopega hakkas õues palav.
üks detail,
helepruun pluus,
muutis ühe
muutis teise
muutis tüki kolmandatki
kuni kõik oli saanud
hoopis muuks.
eks see nõnda käigi?
kui
teisendad nüansi
teiseneb kogu mekk
kui
muudad üksikasja
muutub kogu tervik.
(14.11.09, Pariis)
REIS
Kris Moor kirjutas
mulle hiljaaegu
et ma palju reisivat.
Olin üllatunud.
Oma arust pole ma
reisinud kuhugi.
Pole kunagi ette võtnud midagi
et minna kuhugi teha midagi,
ma mõtlen, kohe tõsiselt ette võtnud.
Sest ma tean
või ma usun
et kui võtad ette
siis läheb untsu.
Ma usun, et hea elajas
on nagu valaskala vees
või kaeluskotkas taevas
kes ei tõmble ega rabele
vaid loivaotsa liigutusega
tiivatipu nihutusega
muudab oma suunda.
Või nagu tuumaallveelaev
või reaktiivpommituslennuk
kes ei täisnurkle ufode moel
vaid õrna tüüritõmbega
joonistavad kaari ja
kaheksaid.
Need suured
ja tugevad
häviksid otsemaid
igast järsust pöördest
puruneksid jalamaid
mõnest äkilisest nöövrist.
Nende liikumise jõud
purustaks naad.
Ei saa öelda, et ma püüaks
elada just niimoodi,
vaid niimoodi lihtsalt
kukub välja.
Ma ei võta midagi ette
ma ei tee midagi
ei otsusta midagi,
vaid vaikselt sätin
korrigeerin
nihutan
nuhutan
natuke rohkem siia
natuke rohkem sinna
lähen kaasa vooluga,
kiidan takka kõigele
natuke ainult keeran siiapoole
ja natuke keeran sinnapoole
ja ma tean
ja ma tean
et tuhande kilomeetri pärast
võin olla ükskõik kus
sest iga teelahe algab
märkamatult
olematult
hingad korra peale
ja su tee on juba teine.
Sestap üllataski mind
Moori ütlus et ma reisin.
Ma ei reisi.
Vaid suubun kuhu saab.
(14.11.09, Pariis)
METROO
Metroos
on mul üks mäng,
vaadata inimesi.
Pariisi metroo
on selleks parim koht:
siin on
igast rassist
iga nahavärviga
igasuguse kultuuriga
igast riietusega
igast hoiakuga
inimesi.
Mäng seisneb selles,
et vaata kedagi pisut pikemalt
(metroos on rahvast palju,
nii et pole piinlik)
vaata tema nägu, ilmeid
vaata kehahoiakut
liigutuste dünaamikat.
Kui õnnestub,
kuula hääletoonigi.
Tunneta teda.
Mis tunne oleks,
kui teha samu ilmeid
hoida keha samamoodi
liigutada samamoodi,
vahest rääkidagi samamoodi?
Päriselt muidugi ei suuda
kõike matkida,
aga mõte polegi selles,
piisab kui kujutled
jah kujutled
et nüüd kohe
nüüd kohe
hakkad ilmlema niimoodi
liigutama niimoodi
seisma sellises poosis.
võtma selliseid hoiakuid.
Katus sõidab pealt,
avaneb uks,
sa hüppad teise maailma,
sa ei tea enam, kes oled,
vaid lihtsalt tunned ja liigud.
On sul nüüd selline hoiak?
Kui niimoodi metroovagunis
tunnetada inimesi
siis tunned iga ihumeele kiuga
seda tohutut jõudu
pöörast
metsikut
uskumatut
kirjeldamatut
röögatut
energiat
mis on kokku litsutud
külg külje kõrvale
metroovagunisse.
Harilikult see vägi
on vaka all vagusi.
Ja me ei aimagi
ja me ei aimagi
mis on seal kätketud
mis on seal köidetud.
Nõnda nagu asjad
on magav energia
ja vaid haruharva mõni tuumaseen
äratab sellest kübekübemekese
pisiosakese
nõndasamuti on inimesed
magav jõud
ja veel enamgi,
veel palju enamgi
veel palju palju enamgi
sest tuumaseen metroovaguni kõrval
on pelk ussitanud pilvik.
Kui vaid keegi oskaks päästa valla
selle väe
toore jõu
kui keegi päriselt päästaks valla
selle väe ja
toore jõu
siis käiks
Suur Pauk
nii suur et me ei kuule
midagi.
(14.11.09, Pariisis)
STALINGRAD
sõidan Stalingradis
(mitte Venemaal, vaid
Pariisis)
eskalaatoriga üles,
et istuda ümber 5.-ndalt metrooliinilt
2.-le.
Mu ees liikuval trepil
seisavad inimesed
tavalised inimesed
aga just need inimesed,
kahel pool kahhelkivid
valged läiklevad,
ülalpool prože
imeb meid maa alt
maa peale
teeb öö päevaks,
ja lähenev lagi
metalltarindiga
suurte neetidega
hallikaks värvitud.
Vaatan seda kõike
ja leian, et see kõik
on hea.
Olen puhas pinnas
plastne mass
kuhu kõik mu ümber
ajab oma vao
muljub oma näo
teeb mu maotu
sisemuse
teeb mu halli
olemuse
kirevaks
rikkaks
helikaks
värvikaks
mängib minu nagu
viiuliga
joonistab minu nagu
pintsliga
teeb mind teiseks
teeb mind teiseks.
Oh, olin jäänud leierdama
ühtsama lugu
olin jäänud heietama
samavana mõtet
Ja teie, mu armastatud
needid
eesseisjad
prožed
kahhelkivid
ja veel palju muud
ja veel palju palju muud
mida ühe sõnaga
öelda ei saagi
kõik te tulete ja
mängite sisse
uued muusikad
joonistate peale
uued pildid.
sämplite
improviseerite
plätserdate
joonestate.
Oh see, oh see
on rõõmus ja hea
puhas elu
kilkav
kirev
Kerkides üles
maa kõhust
maa kohale.
(14.11.09, Pariis)
ON-ON
on’il
on palju tähendusi
τὸ ὄν λέγεται πολλαχῶς
kordab Aristoteles
et on est tous d’accord
sauf un,
the one on top of it all,
kes karjub
hey, stay on line!
Aga on’i on’id allikad
温泉
on nii on’id
et sulab üles kõik mis
on,
ka too
on.
(08.11.09, Lutetia)
ÕNNETUSE HÜÜD
M.L.-le
Kui sulle langeb osaks
õnnetus
ära arva, et oled süüdi
ära arva, et see on karistus.
Arva, et see on võimalus
et see on preemia
et see on tasu
mille oled teeninud,
et sa oled välja valitud!
Muidugi,
õnnetus võib olla
lihtne matemaatika:
kui jood liiga palju
on pärast paha olla,
kui röövid hiiest ohvriande
maksavad vaimud kätte,
ütlevad korjakid[1],
kui nüpeldad joogit
tabab sind surm
(vaata Milarepa elulugu).
Must meel
teeb musta elu.
Sellised võetakse rajalt.
Kui on pisutki lootust,
siis inglid vaimud budad
jätavad su ellu
et sa parandaksid meelt.
(Ja just siis ära maha maga
oma võimalust!)
Aga õnnetus
võib tulla nagu Hiiobile,
õnnetus võib
tabada õiglast
head vaga tubli.
Siis „sõbrad“, kiusajad
üritavad leida sulle
eksitust
su minevikust
ja kui sinu elust seda
ei leita,
sisendatakse sulle
et küllap on see
eelmistest eludest,
„karmavõlg“.
Neimahimulised
lühinägelikud
idiootlikud
„sõbrad“.
Kes tahavad maha tampida
kõike suurt
kinni mätsida
su võimalust
võib-olla su elu ainsat tõelist
võimalust.
Mil sa võiksid jaatada
elu ennast
ja mitte üksnes maitsta tema vilju,
tema häid vilju.
Rõõmustada elust endast
ka jubeduse põhjas.
Raudselt kisendada
JAA.
„Sa ei taha ju seda!
Sa ju piinled!
Kahetse, sest kindlasti
oled teinud pattu!“
„Tahan KÜLL!
Tahan küllaga
elu ennast
mu
küllane elu
mu
kullane elu!“
Jaatades elu
teed elust
ELU
ja sa võid vabalt
ka surra või
elada,
kuidas kunagi.
Siis sind ei puuduta
elu
ega surm.
Pea meeles,
õnnetus ei ole karistus.
Õnnetus on võimalus
lõhkuda vanu piire
vaadata korraks
endale silma
elada korraks
oma elu.
Sest mu valu on
MINU valu
ja ei kellegi teise.
See on võimalus
vaadata läbi
eluväe avaldusist
See on võimalus
tunda oma
väge ennast.
Saada sõltumatuks
neimahimulistest
väiklastest
kitsastest
tardunuist
Saada vabaks,
iseseisvaks
Ises seisvaks
Ises voolavaks.
Kõik head ja vead
Kõik mida näed
on lelud
mängukannid
jumaliku mängu
atribuudid.
Aga vaata ette!
Nad on päris!
See mäng on päris!
Ainult et
see mäng
pole veel kõik.
(05-06.11.09, Pariis)
[1] Teise maailmasõja ajal
venelased rüüstanud korjaki pühapaiga
viies sealt kõik väärtuslikud ohvriannid
ning vahetades saadu
tubaka, tee ja
püssirohu vastu
hiljem uppusid kõik
rüüstamises osalenud venelased
korjakid nägid selles
jumalate kättemaksu sest
pühast paigast
ei tohi keegi midagi
kaasa võtta,
kirjutab Art Leete oma "Muutustes ja
meeleheites".
ARVUTI. TAIM. LOOM. ARVUTI.
Kallis arvuti,
anna mulle andeks kõik need sõimusõnad
kümnes keeles,
mida ma sulle adresseerinud olen.
Sa näed, milline tuulepea ma olen,
ma ei tunneta tehnikat
ma ei taipa masinavärke
sellest mu ebakindlus sinusuguste suhtes,
mis iga tõrke puhul
kergesti väljendub vihana
kümnes keeles.
Aga minul on selle pärast väga kahju
ja mina kahetsen seda südamest.
Sest mul on ju sinuga suhe,
kirg niipidi
ja
naapidi.
Olen alati imetlenud taime,
taimelikku püsivust rahu
kannatlikkust
väärikust.
Ükski loom pole nii
väärikas
kui suvaline lepp või paju
kraavipervel.
Loomad on tuulepead.
Sebivad ja otsivad
otsivad otsivad
otsivad otsivad
otsivad otsivad.
See käib neil laenatud jõu peal.
Taimede jõu peal.
Taim võtab jõu
otse Päikeselt ja Maalt
ja Vetest.
Muundab toore keemia
peenteks vormideks,
röögatuks rikkuseks.
Loomad aga on liikuvad
sõjamasinad
kõik on neis utilitaarne,
välja rihitud
kasu peal väljas
ei midagi üleliigset
kõik Ornungis,
musklid pingul
närvid pingul
ja krussis.
Evolutsiooniratta
tööline, pööbel.
Taim aga vohab,
majesteetliku hooletuse
ja kindlusega
loob oma vorme
kaootilise fantaasia
reeglite järgi,
sündinud aadlik.
Miskipärast mulle
tundub
et arvuti on sugulane
taimega.
Või hõimlane
Ta on küll rakendatud
inimlike loomalike huvide
teenistusse, pandud
tööle.
Aga iseenesest
iseenesest
korrastab arvutigi toorest ainet
nagu taim.
Sunnib elektrone
kirevaisse mustreisse
Mina, loom, tunglen läbi arvuti
kaugemale mujale kiiresti
kiiresti
kiiresti!
kurat!
palun!
miks oled sa jälle nii aeglane
no miks no miks
NO MIX
…
Aga sina,
kallis arvuti
oled ühe koha peal,
küll liigutatav aga
siiski paigal.
Liigutatav Liikumatu
Mu ihade harf!
(4-6.11.09)