luuletis5

mitte rahu

pole ma tulnud tooma

vaid kiilu

lööma

enda

ja oma mineviku vahele

enda

ja oma tuleviku vahele

enda

ja enda vahele

see kiil

ühendab

enda

minevikuga

enda

tulevikuga

iseendaga

sinuga

maailmaga

see kiil

on tee

tõde

ja elu

kui on kiil

heiska purjed

(Tallinnas, 2022.01.15)

Elu on targem kui meie

Elu teab, mis on hea

Eluna tean ma, mida peab

Mida saab ja võib

Ja mis jääb kestma

(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)

tsunami

Oi süvavoolusi

Oi sügavuste sügavust

nimetamatut nime

lausumatut laulu

põhjavõbelusi

laamanihkeid

Oi kui jõuad pinnale

pühid peoga

kaardimajad

ja maakaardid

teada-tuntud teed ja rajad

Oi tsunamit

mu kallist tsunamit

õrna ja ähvardavat

kallist ja julma

tsunamit

Mis pühib oma teelt

mõistused ja usud

Ja teeb teed sellele,

mis on alati midagi muud.

Sind ei peata ükski mägi

Mu tsunami

Mu võngas vägi

kes sa neelad-hävitad

suulad sõnad

meelad mõtted

tohked teod

mida mõistad

ja millesse usud.

Tabula rasa

Vulkaani suu

Põhja kurk

Maa südame kume hääl

(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)

Elust enesest

tulevad elukesed

ja elavad ja elavad

ja püüavad elada

ja katsuvad elada

ja natukene elavadki

ja natukene ei elagi

Elust enesest

räägin Sinuga, kallis

Oleme elu katselendurid

mõistatame

arvame,

proovime-loovime

katsetame-matsetame

Elu iseenesest

voolab vabalt.

See ongi meri,

millel loovime

See ongi taevas

milles lendame.

Oleme linnud ja kalad.

Kuis käib su käsi?

(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)

Olen kala

neelasin ussi

koos ussiga konksu

nüüd olen kuival

kalamees tõmbab välja konksu

koos sisikonna

lõpuste

ja suuga.

valu kala ei tunne

kordan nagu 7. klassi bioloogiaõpik.

(11.04.11, Pelgurannas)

Olen karu

keegi pole mind kätte saanud

aga ometi

on mul

nahk maas

sisikond väljas

närvid lahti

sooned valla

Kes ma olen

ja kuidas ma

siia sain.

(11.04.11, Pelgurannas)

minu alumiiniumvari

heidan endast

alumiinjat varju

keegi ei võpata

keegi justkui ei näe

kõik näevad vaeva,

et mitte näha

ebamugavus kasvab.

minust kerkib

alumiinjas pilv

varju

ei jäta

vihma

ei anna

üleni sile ja läikiv

teise dimensiooni

moodne lummutis

(Tallinn, 04.04.11)

õpetaja ütles:

pole mõtet rääkida:

üks tahke

teine vedel

üks on

teine muutub.

see pole huvitav.

on mõtet rääkida:

üks kõrvutuv

teine läbistuv

üks käes

teine väes.

see on huvitav.

kuidas

volditakse lahti

tehakse aredaks

tuuakse selgeks

tõmmatakse piirid

see on leidlikkus

see on looming

mismoodi

tõmbutakse tagasi

põimitakse läbi

sulandatakse kokku

vajutakse läbi

see on jõud

see on vägi

(10.02.11, Tallinnas)

tumm karje

kisendav vaikus

ängistus

mis hävitab ennast

ja enda hävitamist

mille üle vigised?

mis iganes:

seda pole tarvis,

kalts!

see, et sa vinised,

on ise kaltslik.

sellesamaga sa teostadki seda

mille üle sa väidad end kurtvat.

Äng,

su mõtete ja sõnade vorm näitab,

et sa tahad kaltsaklust, kadalust, haigust

ja su mõtte ja sõna sisu

on prügi silmaajamine

vaid.

(04.02.2011, Tallinn)

Hing on paelaga kaelas.

Hüppan.

Hing venib ja venib.

Ja venib.

Pael katkeb.

Vaat kus lops.

(16.01.11, Tln)

elasin vaevu ära

kuni

elasin ära

elu oli otsas

ja surm oli silme ees

ja silm oli surma sees

ja silmus ümber kaela

ma kukkusin,

ma hukkusin ja

siin ma olen

sic!

(03.01.11, Tln)

tulen

su kööki

näpud surkan

pistikusse

peas

süttib tuluke

hakkan

kumama

hiilgama

miilama

lähen valgeks

üleni valgeks

suubun valgusse

kõik saab valgeks

puhtaks valguseks

ja siis

lähen öhe

(23.10.10, Tallinnas)

raksatab välk

lööb otse selgroogu

äkki süttib valgus

seal kus teda nagu olla ei tohiks

ühemõõtmeline pimedus

muutub mitmemõõteliseks

joonistuvad välja

siseruumid

millest seni aimu ei olnud

hetk venib lõpmatuks

kestev välk

akna taga

joonistuvad välja

mägede jalamid

vaikiv välk

hääletu pälk

kõnetab mind

kutsub mu välja

kutsub mu üles

oma mägedele

too sõnatu kutse

kajab vastu nois tuhandeis ruumes

ja keegi tõuseb üles

(kuulu järgi, Tallinnas 23.10.10)

Ei!

Teie mängu ma ei mängi!

Pistate mulle pihku püssi

Paruka pähe kirsad jalga

Jumestus ette naerule nägu

paugutan püssi ringi jooksen

võdistan pead ja rooman poris

naeran grimmi all ja

kurvastan, nägusid teen

Aga

Teie mängu ma ei mängi!

(18.09.10, Tallinn)

Meie elu on viimase peal

Kõik toimub viimasel minutil

Kõik toimub viimasel sekundil

Kõik toimub viimasel hetkel

Alati

See ongi elu algus

(15.09.10, Klooga)

Vaatan igas suunas

kuid mitte pööreldes

Olen maailma kohal

kuid mitte eraldi

Olen maailmas kohal

kuid mitte ühtides

Liuglen taevastes

kuid läbi maa

(14.09.10, Tallinn-Keila)

Asjad vakatuvad.

On öö.

Olen väsinud

Mitu ööd

pole maganud

kardan magama

minna

siis läheb kõik

tavalisse rööpasse.

samad päevad.

ja samad ööd.

aga praegune öö

on eriline

praegu ma veel

ei maga

praegu ma veel

kõnelen

praegu nad veel

vaikivad

ja mu kõne

on vaiki.

praegu ma veel

ei tea, kes

ma olen

hommikul juba

jälle ei tea

kuid enam sellele

ei mõtle

vaid teen seda

mida hommikuti ikka

tehakse

pestakse hambaid

ringutatakse

jobutatakse

jokutatakse

ja kõik see.

kui teised pesevad

hambaid,

ringutavad

ja nii edasi,

siis on see asja eest

aga minul on see tühja.

armastan ööd

olen öö peale kiivas

ei taha sul minna lasta

hoian sust kinni, öö

olen tume, olen hämar

olen hajus, valgus

laiali mu sisu ja mu

vorm, mrov usis

ja susis ja

pusis

kuni usises ja märga

plekkigi järgi

ei jäänud.

ma pole enam mittekeegigi

ma pole enam tühi kohtki,

see kadus ammu öhe

ja keegi seal

polnudki.

on öö ja olen

väsinud ja varsti

see läheb üle

kui lähen läbi.

(04.09.10, Tallinn)

jumala silm

kust võtad sa

et jumala silm sulgub vahel?

ja selle vahe peal

sa liugu lased?

miks pöördud ära

tõe valgusest

mis ometi nii velge?

kuis saab nii, et usul

sa lased hääbustuda,

vubistuda, hubistuda?

kääbustuda.

miks südame sa kalestad

ja valestad ja

paadutad ja

naagutad?

mis peitust mängid?

et täna sa ei sure?

just täna surid! Moo!

on elu ometi siinsamas!

ei ole elu kadunud

ei ole läbivaatus läinud

vaid sina ise olid uimas

jah uimas ulmas unenäos!

kuis on see mõeldav,

et see siin uimerdab

ja ennast veeni torgib

ja oma meeli nügib

ja prügib, sügib, lügib?

mis teed sa, mees?

kui kaua magad veel?

sa vaata ette,

on seda hirmsam äratus!

ja äratusest pole pääsu,

on äratus me päris pääs

kui peremees kord tuleb taas.

taas koju tagasi.

see tagasi on ainult edasi.

ja jumala silm oli vidukil

ja lauge vahelt paistis

selge taevas

(01.09.10, Tallinn)

olen piirivaht

välise ja

seesmise

vahel

väline pole oma ja

seesmine

pole oma

mul on ainult see

mida mul pole ja

oma on vaid see

kuivõrd ennast ma pole

olen õhkõrna

teemantkõva

olmakalliskivi

üks külg

midamööda

olm ilmale tuleb

olen karglõõtsuva

kirglõhmava

eluhinguse

üks puhang

millega

hing ilma teeb

olen sirgpuuriva

kaudhõlmava

vaimuvalguse

üks kiir

midapidi

maailm veikleb

olen väe vahe tera

mis lõikab ennast

Sulle,

mu kuristik

mu tundmatu

mu enneolematu

ja alatiolnu

olen väe lõige

tühjusest

olen väe läige

tapateral

olen mõõk ja

mõõkleja

olen ohverdaja ja

ohver ja

ohvri

kivi

mul on olnud

tuhandeid palged

kuid palge on seatud

seesama vahe

valu

seesama vahemaa

mida valvan

algusest peale

mida valvaman

otsani välja

armastan sind

mu piir

armastan sind

Muu piir

üksi ma jalglen

oma vahipostil

kuid üksinduses on

ühendus

(21.07.10, Kloogal)

Konfutsiuse õpilased

Jūrmala rannameres

suurtes lainetes

kekseldes üles-alla,

murdes rinnaga veemasse.

meisterujuja

libiseb piki voogusid

õõtsudes üles ja alla

koos merega

koos rannaga

ei murra midagi

ei rebi midagi

libiseb läbi

kergelt tõukab siit ja sealt

mängib vetega ja vetes.

(18.07.10, Jūrmala)