mitte rahu
pole ma tulnud tooma
vaid kiilu
lööma
enda
ja oma mineviku vahele
enda
ja oma tuleviku vahele
enda
ja enda vahele
see kiil
ühendab
enda
minevikuga
enda
tulevikuga
iseendaga
sinuga
maailmaga
see kiil
on tee
tõde
ja elu
kui on kiil
heiska purjed
(Tallinnas, 2022.01.15)
..
Elu on targem kui meie
Elu teab, mis on hea
Eluna tean ma, mida peab
Mida saab ja võib
Ja mis jääb kestma
(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)
tsunami
Oi süvavoolusi
Oi sügavuste sügavust
nimetamatut nime
lausumatut laulu
põhjavõbelusi
laamanihkeid
Oi kui jõuad pinnale
pühid peoga
kaardimajad
ja maakaardid
teada-tuntud teed ja rajad
Oi tsunamit
mu kallist tsunamit
õrna ja ähvardavat
kallist ja julma
tsunamit
Mis pühib oma teelt
mõistused ja usud
Ja teeb teed sellele,
mis on alati midagi muud.
Sind ei peata ükski mägi
Mu tsunami
Mu võngas vägi
kes sa neelad-hävitad
suulad sõnad
meelad mõtted
tohked teod
mida mõistad
ja millesse usud.
Tabula rasa
Vulkaani suu
Põhja kurk
Maa südame kume hääl
(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)
Elust enesest
tulevad elukesed
ja elavad ja elavad
ja püüavad elada
ja katsuvad elada
ja natukene elavadki
ja natukene ei elagi
Elust enesest
räägin Sinuga, kallis
Oleme elu katselendurid
mõistatame
arvame,
proovime-loovime
katsetame-matsetame
Elu iseenesest
voolab vabalt.
See ongi meri,
millel loovime
See ongi taevas
milles lendame.
Oleme linnud ja kalad.
Kuis käib su käsi?
(28.04.11, Tallinn, Pelgurand)
Olen kala
neelasin ussi
koos ussiga konksu
nüüd olen kuival
kalamees tõmbab välja konksu
koos sisikonna
lõpuste
ja suuga.
valu kala ei tunne
valu kala ei tunne
kordan nagu 7. klassi bioloogiaõpik.
(11.04.11, Pelgurannas)
..
Olen karu
keegi pole mind kätte saanud
aga ometi
on mul
nahk maas
sisikond väljas
närvid lahti
sooned valla
Kes ma olen
ja kuidas ma
siia sain.
(11.04.11, Pelgurannas)
..
minu alumiiniumvari
heidan endast
alumiinjat varju
keegi ei võpata
keegi justkui ei näe
kõik näevad vaeva,
et mitte näha
ebamugavus kasvab.
minust kerkib
alumiinjas pilv
varju
ei jäta
vihma
ei anna
üleni sile ja läikiv
teise dimensiooni
moodne lummutis
(Tallinn, 04.04.11)
..
õpetaja ütles:
pole mõtet rääkida:
üks tahke
teine vedel
üks on
teine muutub.
see pole huvitav.
on mõtet rääkida:
üks kõrvutuv
teine läbistuv
üks käes
teine väes.
see on huvitav.
kuidas
volditakse lahti
tehakse aredaks
tuuakse selgeks
tõmmatakse piirid
see on leidlikkus
see on looming
mismoodi
tõmbutakse tagasi
põimitakse läbi
sulandatakse kokku
vajutakse läbi
see on jõud
see on vägi
(10.02.11, Tallinnas)
..
tumm karje
kisendav vaikus
ängistus
mis hävitab ennast
ja enda hävitamist
mille üle vigised?
mis iganes:
seda pole tarvis,
kalts!
see, et sa vinised,
on ise kaltslik.
sellesamaga sa teostadki seda
mille üle sa väidad end kurtvat.
Äng,
su mõtete ja sõnade vorm näitab,
et sa tahad kaltsaklust, kadalust, haigust
ja su mõtte ja sõna sisu
on prügi silmaajamine
vaid.
(04.02.2011, Tallinn)
Hing on paelaga kaelas.
Hüppan.
Hing venib ja venib.
Ja venib.
Pael katkeb.
Vaat kus lops.
(16.01.11, Tln)
..
elasin vaevu ära
kuni
elasin ära
elu oli otsas
ja surm oli silme ees
ja silm oli surma sees
ja silmus ümber kaela
ma kukkusin,
ma hukkusin ja
siin ma olen
sic!
(03.01.11, Tln)
tulen
su kööki
näpud surkan
pistikusse
peas
süttib tuluke
hakkan
kumama
hiilgama
miilama
lähen valgeks
üleni valgeks
suubun valgusse
kõik saab valgeks
puhtaks valguseks
ja siis
lähen öhe
(23.10.10, Tallinnas)
..
raksatab välk
lööb otse selgroogu
ja
äkki süttib valgus
seal kus teda nagu olla ei tohiks
ühemõõtmeline pimedus
muutub mitmemõõteliseks
joonistuvad välja
siseruumid
millest seni aimu ei olnud
hetk venib lõpmatuks
kestev välk
akna taga
joonistuvad välja
mägede jalamid
vaikiv välk
hääletu pälk
kõnetab mind
kutsub mu välja
kutsub mu üles
oma mägedele
too sõnatu kutse
kajab vastu nois tuhandeis ruumes
ja keegi tõuseb üles
(kuulu järgi, Tallinnas 23.10.10)
..
Ei!
Teie mängu ma ei mängi!
Pistate mulle pihku püssi
Paruka pähe kirsad jalga
Jumestus ette naerule nägu
Ja
paugutan püssi ringi jooksen
võdistan pead ja rooman poris
naeran grimmi all ja
kurvastan, nägusid teen
Aga
Teie mängu ma ei mängi!
(18.09.10, Tallinn)
..
Meie elu on viimase peal
Kõik toimub viimasel minutil
Kõik toimub viimasel sekundil
Kõik toimub viimasel hetkel
Alati
See ongi elu algus
(15.09.10, Klooga)
--
Vaatan igas suunas
kuid mitte pööreldes
Olen maailma kohal
kuid mitte eraldi
Olen maailmas kohal
kuid mitte ühtides
Liuglen taevastes
kuid läbi maa
(14.09.10, Tallinn-Keila)
..
Asjad vakatuvad.
On öö.
Olen väsinud
Mitu ööd
pole maganud
kardan magama
minna
siis läheb kõik
tavalisse rööpasse.
samad päevad.
ja samad ööd.
aga praegune öö
on eriline
praegu ma veel
ei maga
praegu ma veel
kõnelen
praegu nad veel
vaikivad
ja mu kõne
on vaiki.
praegu ma veel
ei tea, kes
ma olen
hommikul juba
jälle ei tea
kuid enam sellele
ei mõtle
vaid teen seda
mida hommikuti ikka
tehakse
pestakse hambaid
ringutatakse
jobutatakse
jokutatakse
ja kõik see.
kui teised pesevad
hambaid,
ringutavad
ja nii edasi,
siis on see asja eest
aga minul on see tühja.
armastan ööd
olen öö peale kiivas
ei taha sul minna lasta
hoian sust kinni, öö
olen tume, olen hämar
olen hajus, valgus
laiali mu sisu ja mu
vorm, mrov usis
ja susis ja
pusis
kuni usises ja märga
plekkigi järgi
ei jäänud.
ma pole enam mittekeegigi
ma pole enam tühi kohtki,
see kadus ammu öhe
ja keegi seal
polnudki.
on öö ja olen
väsinud ja varsti
see läheb üle
kui lähen läbi.
(04.09.10, Tallinn)
..
jumala silm
kust võtad sa
et jumala silm sulgub vahel?
ja selle vahe peal
sa liugu lased?
miks pöördud ära
tõe valgusest
mis ometi nii velge?
kuis saab nii, et usul
sa lased hääbustuda,
vubistuda, hubistuda?
kääbustuda.
miks südame sa kalestad
ja valestad ja
paadutad ja
naagutad?
mis peitust mängid?
et täna sa ei sure?
just täna surid! Moo!
on elu ometi siinsamas!
ei ole elu kadunud
ei ole läbivaatus läinud
vaid sina ise olid uimas
jah uimas ulmas unenäos!
kuis on see mõeldav,
et see siin uimerdab
ja ennast veeni torgib
ja oma meeli nügib
ja prügib, sügib, lügib?
mis teed sa, mees?
kui kaua magad veel?
sa vaata ette,
on seda hirmsam äratus!
ja äratusest pole pääsu,
on äratus me päris pääs
kui peremees kord tuleb taas.
taas koju tagasi.
see tagasi on ainult edasi.
ja jumala silm oli vidukil
ja lauge vahelt paistis
selge taevas
(01.09.10, Tallinn)
..
olen piirivaht
välise ja
seesmise
vahel
väline pole oma ja
seesmine
pole oma
mul on ainult see
mida mul pole ja
oma on vaid see
kuivõrd ennast ma pole
olen õhkõrna
teemantkõva
olmakalliskivi
üks külg
midamööda
olm ilmale tuleb
olen karglõõtsuva
kirglõhmava
eluhinguse
üks puhang
millega
hing ilma teeb
olen sirgpuuriva
kaudhõlmava
vaimuvalguse
üks kiir
midapidi
maailm veikleb
olen väe vahe tera
mis lõikab ennast
Sulle,
mu kuristik
mu tundmatu
mu enneolematu
ja alatiolnu
olen väe lõige
tühjusest
olen väe läige
tapateral
olen mõõk ja
mõõkleja
olen ohverdaja ja
ohver ja
ohvri
kivi
mul on olnud
tuhandeid palged
kuid palge on seatud
seesama vahe
valu
seesama vahemaa
mida valvan
algusest peale
mida valvaman
otsani välja
armastan sind
mu piir
armastan sind
Muu piir
üksi ma jalglen
oma vahipostil
kuid üksinduses on
ühendus
(21.07.10, Kloogal)
..
Konfutsiuse õpilased
Jūrmala rannameres
suurtes lainetes
kekseldes üles-alla,
murdes rinnaga veemasse.
meisterujuja
libiseb piki voogusid
õõtsudes üles ja alla
koos merega
koos rannaga
ei murra midagi
ei rebi midagi
libiseb läbi
kergelt tõukab siit ja sealt
mängib vetega ja vetes.
(18.07.10, Jūrmala)