gunst

GUNST

Mis on kunsti olemus, kunstiline sündmus? On selge, et teos ise ei tee midagi. Kunstiline objekt „ise“ ei ole kunst, vaid ainult koostöös ühest küljest looja ja teisest küljest laias mõttes vaatajaga. See paistab selgelt silma tantsu ja teatri puhul, kus teos ei ole lahus loojast ja vaatamine toimub samaaegselt loomisega, aga see kehtib ka kirjanduse või kujutava kunsti puhul. Kui kõik inimesed kaoksid, siis kunsti enam ei oleks, kuigi „kunstiobjektid“ (raamatud, hooned, kujud jne.) võivad säilida. Kunsti ei saa määratleda teose kaudu, eraldi loojast ja vastuvõtjast, vaid kunsti olemus peab olema seotud mingi „hingeliigutusega“ loojas ja vastuvõtjas „teoseks“ kutsutu vahendusel.

Milles aga see „hingeliigutus“ seisneb? Kunst paneb meid tajuma ja tundma võimsamalt, intensiivsemalt, uutmoodi, värskemalt. Kunstilise sündmuse olemuseks on teatav elujõu kasv. Me ütlesime, et kunsti ei saa määratleda kunstiteose ehk objekti kaudu, aga nüüd tuleb lisada, et kunsti ei saa määratleda ka kunstniku või vaataja ehk subjekti kaudu. Kunstnikku ja vaatajat ei saa lahutada kunstiteosest, kunstnikku ega vaatajat (võiks ütelda, kunstijat ega kunstitavat) pole olemas enne kohtumist kunstiteosega / enne teose loomist. Kunst pole ei subjektis ega objektis – ei kunstijas-kunstitavas ega kunstiteoses – vaid nende piiril. Kunstiteos on erilisel viisil seatud meelelisus, mis võimendab meie (nii looja kui vastuvõtja) tundmist ja tajumist. Sellisena võib toimida põhimõtteliselt üksõik mis asi (ja kunstnik võib-olla ongi see, kellele igapäevased asjad mõjuvad kunstilise sündmusena), aga on ka eriliselt valmistatud asju ehk kitsas mõttes kunstiteosed. Viimastes on kunstiline sündmus n-ö lihtsam tekkima.

Siin võib sisse tuua ühe olulise tunnuse, mis on vajalik kunstilise sündmuse käivitamiseks. Kunstiteost võib eristada tavalisest asjast selle kaudu, et kunstiteos on intransitiivne, endaleviitav, samas kui tavaline asi on transitiivne, mingiks muuks otstarbeks. Kui ma kasutan raamatut pannialusena, siis ta on tavaline asi, aga kui ma teda loen ja võtan teda eeskätt endaleviitavana (st. ei hangi sealt teadmisi millegi muu kohta), siis ta on kunstiasi. Enamasti me lihtsalt kasutame asju ehk suhtume neisse kui tavalistesse asjadesse, vahendina millegi muu jaoks. Samas aga eelneb iga asja puhul muu-jaoks-olemisele tema enda jaoks olemine. Mitte haamer naela tagumiseks, vaid lihtsalt haamer, mida ma vaatan ja imetlen tema endana. Kunsti roll ongi seda eneseleviitavust välja tuua.

Kunsti võimalikkus on sügavalt seotud keele olemusega. Bioloogiline maailm on lõputult edasiviitav ahel. Ühed signaalid viitavad teistele ja teised kolmandatele. See, millele signaal osutab, on signaali tähendus. Aga signaalid on liiga tihedalt seotud kehaga ja nii pole võimalik neist distantseeruda. Keelel aga kujuneb oma „keha“ (žestiline, hääleline või hiljem kirjaline materjal), mis on muidugi ka bioloogilise kehaga seotud, aga juba lõdvemalt (nagu ka äsja toodud jadas näha võib). Seda kuulutavad ette loomade märgisüsteemid, aga kriitilise piiri ületab see alles inimkeelega, kus märgisüsteemi keerukus saab piisavalt suureks, et ta hakkab iseendast toituma, muutub iseendas püsivaks (muidugi on sellesse integreeritud ka bioloogilised kehad – see on „kultuur“). Siin saab võimalikuks viitamisahela peatumine: erinevalt signaalist võib keeleline tähistaja viidata iseendale. Seda ei saa muidugi otse teostada, sest üks asi ei saa korraga olla osuti ja osutatav, aga keeleringi kaudu on see võimalik; see ei tähenda õigupoolest edasiviitamise peatamist, vaid selle pärssimist. Näide. Sõnadega me harilikult edastame mõtteid, mis väljendavad võimalikke tegevusi või selle lisandusi (nt. meie tunded, mis on seotud tegevuse organiseerimisega). See tähendab, et me vaatame sõnade häälikulisest kujust justkui läbi ja näeme vahetult mõtet. Kunstiline efekt aga seisneb selles, et esitatakse sõnum, kus näiteks kõik sõnad algavad või lõpevad ühe häälikuga või kus esineb selgelt korduv rütm vms. Sellised asjaolud tõmbavad vägisi osa tähelepanust tähistajale enesele, me ei vaata enam häälikutest läbi, vaid kuuleme häälikuid endid. Niimoodi tekibki kunstiline eneseleviitavus ehk intransitiivsus, mille aluseks on „keelering“. Tahame kuulda (oleme harjunud kuulma) praktilise eluga seotud tähendusi, aga meie ootusi pärsitakse. Kuid just niimoodi me kuuleme midagi enamat: võiks öelda, et me kuuleme mõtet. Heakene küll, ajame metssigu taga (tähendus), aga mis selle mõte on? Kunst tegelebki mõttega (mitte eksplitsiitselt – see oleks filosoofia – vaid implitsiitselt oma kunstilise tegevusega).

Mis see mõte on? Võiks ütelda, et elu mõte on Elu. Jäädes pelgalt lõputult edasiviitavasse tähenduseringi nagu enamasti bioloogilises ja ka keelelises vallas, oleme küll elu sees ja elame, aga Elu ei ole. Puudub „vaimne distants“ oma elamisest, mis tähendab ühtlasi seda, et elukas jääb oma „eluteostesse“ kinni. Elu on loonud sellise suurepärase keha, aga siis ühel hetkel loomistegevus peatub ja elusolend hakkab lihtsalt toimima, funktsioneerima. Muidugi, elavana jääb talle alati taandamatu vabaduse ja loovuse riba, aga sellel pole endaspüsi. Nüüd võiks öelda, et kunstiline tegevus paradoksaalsel kombel loob teoseid, mis just nimelt vabastavad kunstijaid ja kunstitavaid „teostest“ (st. valmisolevast). Me ütlesime: kunstiteos pole vahend millegi muu jaoks (nagu tavaline asi), vaid ta viitab eeskätt iseendale. Sellisena on kunstil vabastav efekt: tavalise maailma tähendused on lõputult edasiviitavad, tavamaailm on suhteline, siin pole absoluuti (ei saa olla absoluutselt kõht täis või absoluutset autot või maja).[1] Alati pean tegema midagi rohkemat, enamat, edasi, mujalt. Kunstiteos aga koondab endas selle tähendusringi: kõik on temas olemas, iga kunstiteos sisaldab kogu maailma mõtet (tegeldes mõttega ongi temasse juba keeratud kogu mõte). Pole vaja midagi välist. Kõik on siin olemas. Seda ütleb kunstiteos. Ta vabastab olevatest (tähendused, eesmärgid) ja annab aimu olemisest (see mis siinsamas praegu toimub; mõte).

III

Nüüd võib teha ühe taanduse ja ütelda, et ei ole olemuslikku vahet kunstija ja kunstitava vahel, kunsti loomise ja kunsti vastuvõtmise vahel: mõlemad on loomisaktid. Tõsi küll, harilikult on kunstimine oluliselt intensiivsem ja tegijat tervikuna hõlmavam kui kunstitamine, aga mõlemad on siiski olemuslikult loomised. Kunstiteose suhtes pole võimalik jääda passiivseks, pelgaks vastuvõtjaks, sest sel juhul lihtsalt pole enam tegemist kunstiteosega (intransitiivsega), vaid tavalise asjaga (transitiivsega). Et kunstiteos oleks kunstiteos, peab temaga kokkupuutuja saama kaasa haaratud mõttesse, mis tähendab tavamaailma otsata tähendusejada „kokkutõmbamist“.

Nii et meil on looming, kus on kaks osapoolt: looja (kunstija või kunstitav) ja teos. Teos on sõltumatu ja iseseisev – või seda saaks öelda paremini niimoodi, et see sõltumatus kuulub tegelikult teose ja looja kokkupuutele. Teos ei sõltu looja (nt. kunstniku) teadmistest.[2] Teos pole valmis. Aga nüüd tuleb lisada, et ka looja pole valmis ja muutub loomise käigus (nagu ka Bergson ütleb). Tuleks läbi teoste näha loomist ennast, mitte lasta taandada seda teostele (ega „loojatele“). Looming on looja ja teose kohtumine. Need pooled pole sümmeetrilised: teos on ikkagi vaid pidepunktiks, mille kaudu avanevad loojas peituvad potentsiaalid. Aga samas pole neid potentsiaale lahus teosest. Enda sisse tõmbudes ei looda midagi, looming toimub enda „piirilt“, jättes maha oma seesmusi ja minasid (mis on ka teatavad „teosed“). Looming loob teoseid, et vabaneda teostest ja üha paremini siseneda loomisse enesesse. Teos tõstab temaga kokkupuutuja temast endast (kui millestki valmisolevast) välja ja teeb tast looja (millegi valmiva). Ehk lisab talle väge, elusärtsu või sartre’ilikult öeldes: hoiab enesele-olu langemast nätskesse eneses-ollu. Teos on sõltumatu selles mõttes, ta on midagi välist, aga teos on teos ainult siis, kui ta on kokkupuutes loojaga (kunstija või kunstitavaga). Teos peab olema teos, tegemises.

Kunstilist loomingut iseloomustab sageli kõikumine ehk „dualism“: loomeperiood vs mitteloov periood (millega pahatihti seostuvad masendus, alkoholism jms.). See tähendab siis, et kunstnikku määravad ikkagi veel teosed, mida ta loob. Aga mulle tundub, et mida küpsemaks ja sügavamaks kunstnik saab, seda enam see dualism kaob, kuni kõik muutub kunstiks. Sest kunsti olemuseks ei ole ju teosed, vaid teatav võimenduv olemisviis. Nõnda näiteks Arvo Pärt on ehk ka magades ja prügiämbrit välja viies kunstnik. See on see, kui kunst suubub Ellu. Muidugi võib suurt kunsti teha vastik inimene, ent siis on ta ilmselt midagi olulist kahe silma vahele jätnud.

[1] Õigupoolest tavalisus ongi määratletud suhtelisena: tavaline asi on see, mis viitab millelegi enda suhtes välisele ehk mis on suhteline. Aga nagu kunst näitab, on see suhtelisus ise suhteline mõtte suhtes.

[2] On muidugi ka „konstrueeritud“ kunstiteoseid, mis peavad esindama mingit ideed, aga need on reeglina nõrgad ning nad on tugevad ja puhtkunstilised ainult niivõrd, kuivõrd nad lipsavad looja teadmise kontrolli alt ehk hakkavad elama „oma elu“, nagu öeldakse: kunstnik laseb ennast „kaasa haarata“ ja loob seda, mida ta poleks alguses arvanudki. Paneb käima ühe „masina“ (algne idee), aga funktsioneerimise käigus see masin võib ehitada endale kummalisi ja ootamatuid osasid (inspiratsioon; kunstnik laseb end teosel inspireerida). Ja see ootamatus on loomise puhul taandamatu: nagu Bergson ütleb artiklis „Tegelik ja võimalik“: teostumine lisab alati midagi uut.

kommentaarid: motlus@gmail.com