iiosa:muundumine

I meel keel

II vastuvoolu, pärivoolu,

viivitus tegutsemine

III tootlik mõtteline

Siin võib eristada erinevate tasandite “seljalist” ja “taustalist”. Üks on taie – s.h. filosoofia – kui selja juurde pöörduv viivitamine ning tehnika kui tausta poole pööratud tegutsemine. Teine on aga analoogiline pinge filosoofia enda sees: kirjeldame seda mõistetega “tootlik” ja “mõtteline”. Tootlik peab silmas selga, tootlikke üksusi; mõtteline aga liigub taustal, mõttelises, ideedemaailmas. Kuna keeleolendi selg on meel ja taust keel, siis esimene pöördub mitmel kombel keha juurde, teine aga on “sõnaline”.

Oleme eristanud kolme keelesisest pööret (häälikuline, kujundiline, jutuline; vt. lisa A: “Kirjandus”). Keele kihilisus tagab vajalikku keerulisuse, et hoida lahku keeleilma kui uut “suurt kihti”. Sealjuures on just keskmine kiht kõige tõhusam abivahend tegutsemise tarvis. See on kujundiline pööre sõnade ja lausete vahel. Selle skeemi eeskujul oleme hüpoteesi korras eristanud ka kolme filosoofilist kihti (vt. lisa B: “Filosoofia”). Arvestades keskmise kihi tegusust pole ehk juhuslik, et just selle kihi esindaja filosoofias on “mõtteline”, st. suunatud “tausta” poole (filosoofia enda sees). Oleme eristanud mõtlemise kihte selleks, et saada abivahendeid mõtlejate nüansseeritud, diferentseeritud käsitlemiseks. Käesolevas töös ei jõua me seda kontseptsiooni välja arendada, sest see nõuab mahukat konkreetset uurimistööd. Seetõttu jääb ta hüpoteesiks ning tema kasutatavus küsitavaks.

Mõtteline ja tootlik

Filosoofia tõukekohaks on väljavalgustatud keeleilma taust, mida võib nimetada “olemiseks” või “oleva tervikuks”. Filosoofia on eeskätt ontoloogia (vt. r-jaos nimetatud “ontoloogiline pööre”). Sellele mõttelisele taustale on projitseeritav kogu universum ja inimtegevus. See on n-ö “taevas”, keeleline “teine maailm” või ideedeilm, mis kirjutab üle meelekeha. See arendab loomulikku kalduvust (tausta poole) äärmuseni (eksplitseerides tausta ennast). Sellele vastav “mõtteline stiil” on taideharu (filosoofia) sees analoogne tehnikaharu suunaga. Eksplitseerides keeleilma tausta, saab sellel taustal korrutada meelelist “tegutsemist”, kanda ta meelelisest üle keelelisse ja korrata sama ülesehitustööd. Suund on sama, aga tasand on uus. Ikkudest ehitatakse stikud, sõnadest sõnastikud, kolmnurkadest püramiidid. See on sisuliselt puhtsõnaline töö.

Filosoofia teiseks pooluseks on tagasiastumine taustalt selja juurde, tootlike jõudude silmaspidamine. See tähendab rõhunihet filosoofia enda sees, nii et oluline pole enam ontoloogiline erinevus, vaid tähtsaks saab ontoloogiline erinevus. Kui mõtteline puudutab ontoloogiat (ideed), mis erineb ontilisest (asjad), siis tootlik tuleb tagasi ontoloogiast ontilise juurde, võidab ülevaatlikkuse ontoloogilise-ontilise süsteemi suhtes (elab ontoloogiat). Vastavalt ülalmainitud ebasümmeetriale, on see viivitav ehk tagasiastuv suund avaram kui keeleliselt “tegutsev” mõtteline suund. Kui mõtteline keeleline suund erineb meeleliselt tasandi poolest, aga suund on endine, siis tootlik keeleline suund erineb ka suuna poolest. See suunamuutus ja eksistentsi tihenemine (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”) on pärisomased “teisele harule” ehk taidele.

Jõujooned

Olles niimoodi välja toonud kaks erinevat (ebavõrdset) tendentsi, nüansseerime seda ja ütleme, et tegemist on jõujoontega. Isegi leemevahekorras pole ükski liikumine päris paratamatu; seda enam kehtib see kihilisema keelevahekorra puhul. Ükski filosoofia ei saa olla puhtalt mõtteline või tootlik, vaid küsimus on selles, kuhu suunas ta kaldub. Arvestades seda, et loomulik suund on mõttelise poole, siis ei saa see probleem kunagi lahendatud, vaid nõuab üha uusi algatusi, uut särtsu, et liikuda vastu, viivitada.

Kujundlikud jõujooned on erakordselt tähtsad. Ei ole sugugi ükskõik, milliseid sõnu kasutatakse. Mõisteid määratledes võib tunduda täiesti ükskõik, milline nimetus või pealkiri neile antakse. Meie arvame aga, et see ei vasta päriselt tõele isegi teaduses, ja ammugi mitte filosoofias (samas kui kirjanduses on see vana käibetõde). Ükski sõna pole üksi, vaid tõmbab endaga kaasa trobikonna teisi, ja erinevad sõnad tõmbavad kaasa erinevaid trobikondi. Kuna mõtlemine on kehaline tegevus, siis on sellel otsene mõju tervisele.

Pakume esialgselt välja, et tootlikumad mõisted on dünaamilised, konkreetsed ja ajalised ning mõttelised mõisted staatilised, abstraktsed ja ruumilised. Selle illustreerimiseks võiks meenutada kaht kujundit õhtumaise filosoofia algusest: Parmenidese “kera” ja Herakleitose “tuli”. Kera on liikumatu, täiuslikult ümar, mittemeeleline, geomeetrilis-ruumiline kujund. Tuli aga on pidevas liikumises, asümmeetriline, konkreetne, ajaline (ta olemine pole muud kui ta muutumine). Mõlemad on kujundid “olemise” kohta, kuid ometi on neil täiesti erinevad tagajärjed, esimene fikseerib, teine muundab kehameelt. Ning arvestades kollektiivse võimu staatikat kaldub ühiskondlikus plaanis just esimene saama allutamise ja represseerimise tööriistaks. Mõlemat saab küll objektiveerida, ent “tuli” libiseb selle vahelt libedamalt ära kui “kera”. Retoorikal on poliitilised implikatsioonid.

Muide, munakujund, mille me allpool toome (õ-jaos “Muna”), näib sarnanevat rohkem kerale. Kuid ta on pidevas liigendumises (muundumises), asümmeetriline (alt jämedam) ja konkreetne. Heal juhul on ta tulekera.

Üksik ja üldine

Mõttelises laadis, kus on välja valgustatud taust, on see taust üldiseks või üldkehtivaks instantsiks. See on kõigile selle kihi olenditele sama: “olemus”. See on samane taust. Seljad, mille turjal see taust püsib, on muidugi erinevad, kuid ometi on nad sarnased, sest alati on vajalik igaühe kaastöö tausta toetamisel. Need on üksikud, mille mõtteks on üldine taust. Üldine taust on üksikute (mõtteliste) selgade mõte sel teel, et laseb ennast ülal pidada.

Nii on inimese taustaks inimese “olemus” ning seda moodustavad üksikindiviidid sarnanevad selle poolest, et nad kõik seda olemust üleval peavad. Nad tuuakse kokku kollektiivis, mis kehastab inimese üldist mõtet.

Aga üldine taust teostab oma huvidest lähtuvalt väga kitsa valiku oma tootlikust seljast. Kui nüüd selga kirjeldada tema tausta pinnalt, siis on see kirjeldus kitsas ja juba ette orienteeritud üksnes sellele, et näidata, kuidas võidi välja jõuda sellele uuele tasandile. Ent uus tasand on ainult üks selja looming, mida järgnevalt veelgi enam ühestatakse. Peale selle toodab selg aga veel palju muud, mida uuel tasandil vaja ei läinud ja mis jäävad seal (esialgu) tähelepanuta. Seljal on alati võrratult rohkem nüansse kui laseb aimata tausta kurnast läbi käinud areng.

Üksus ja ühine

Tootlikus laadis pöördub tähelepanu tagasi selja juurde, st. tootlike üksuste juurde, mille toodangut üldised instantsid ära kasutavad. Nad lasevad ennast ülal pidada, kurnavad üksusi ning esitavad ennast nende üldise koondmõttena; kollektiiv justkui annab mõtte indiviidile. Kui aga vaadata tootlike üksuste positsioonilt, siis on pigem vastupidi: üldised instantsid püsivad üksnes tänu tootlikele üksustele, võtavad neilt mõtte, elumahlad. Üldine instants pole midagi ammendavat ega iseseisvat, vaid pinnamoodustis tootlike üksuste peal. Üksused on tootlikud ja sõjanduslikud üksused. Niimoodi selgub, et üldine pole midagi ühtset, samast, monoliitset; selline üldisus osutub illusiooniks või üksnes esialgseks arusaamaks (tõukepinnaks). Taust koosneb erinevustest. Inimesel on erinevad kehad ja ka erinevad “olemused”. “Inimeseidee” on kunati erinev. Ühine ongi see erinevus. Inimesi ei ühenda inimese olemus, vaid erinevad “olemused”, “olemuste” erinevus ehk olemuslik erinevus. Ühine pole mitte taust, vaid tagasipöördumine taustalt selja juurde. Ühine on ihu, keele kohtumine meelega (vt. r-jao lõiku “Ihu”). Kui üldisus on seotud samasusega, siis ühine on seotud erinevusega – ühine on erinevus, erinevus on ühine.[13]

Lääts

Mõtteline laad on tavaline ja väljendub olgu tavametafüüsikas või väljaarendatuna mingis metafüüsikas. See järgib kujunemise ja tegutsemise loomulikku liikumissuunda. Näiteks kujuneb häälendus välja seeläbi, et ideaalsete tähendustega kirjutatakse üle konkreetne keha (või kui eristada vahepeal vahekeha, siis on tegemist teistkordse ülekirjutamisega). See nõuab, et häälelise keele keha ehk häälenduse selg oleks võimalikult läbipaistev ning taust maksimaalselt väljavalgustatud, nii et sellesse ruumi paigutuvad tähendused (ehk keeleasjad) oleksid maksimaalselt selgepiirilised ja üksteiselt üheselt eristatud. Keel on siin nagu lääts, mis on suunatud tõhusamale tegutsemisele ja mille läbi oma tegevusvälja paremini uuritakse. Sellises ideaalis võib ette kujutada absoluutselt puhast tähendust, mis on oma kehast täielikult lahutatud. Tähendused abstraheeritakse kehalisusest (seljast) ning nendest fabritseerub “teine maailm”, mis puhtalt topeldab meelelist maailma (vt. a-jagu “Anum”). See on taevas ilma maata. Õieti on siin tegemist spetsiifilise huvipaigutusega: meid huvitavad tähendused, aga mitte nende keha. Tähenduste keha mõtleme olematuks, sest see meid ei huvita; tähelepanu on üheülbaline (tavametafüüsika) või kahestatuses ühekülgne (metafüüsika).

Üheks puhtaks tähenduseks on näiteks inimese “olemus”, mis on üldine, ühtne ja samasugune. Kes selline inimene on? Varjukuju, inimese mõte, mõte inimesest, kehast lahutatud abstraheeritud inimene ehk – vari. Mõtteinimene on “igavene inimene”, piirituna mõeldud üliolend. See olemus on lahutatav üksikindiviidideks, “algrakukesteks”. Üksikud liidetakse üldiseks, üldine lahutub üksikuiks. See on olemuslikult hierarhiline süsteem.

Kristall

Just selline idealiseerimine (mis on kehast abstraheerimine ja keha redutseerimine) loob illusiooni, et on olemas (või vähemasti kunagi võimalikud) “samad”, üldised, muutumatud tähendused. See on küll tingitud teatavast loomulikust huvist ja pikendab seda huvi, ent tegelikult ei ole tähendused kui keeleasjad lahutatavad oma kandvast ja tootlikust seljast. Tähendus on alati kehastunud. Kui me oleme sunnitud tähenduse selja juurde tagasi tulema, siis selgub, et mitte ainuüksi kehad pole erinevad, vaid ka sõnad, tähendused on erinevad. Tavalise samasusest-üldisusest tõukuva idealisatsiooni pinnal me tajume seda erinevust kui puudust, segavat asjaolu (“paabel”).

Astudes tagasi selja juurde avaneb hoopis teistsugune mõtteväli. Selgub nimelt, et sõnalis-mõtteline üldisus on piiratud. See selgub mingite rikete ja tõrgetega keeleilma üldises masinas. Objektiivselt aitavad sellele ikka kaasa prepareeritud tõrked – taideasjad. Need on asjad, mille esmatähtis ülesanne ongi tõmmata tähelepanu oma kehalisusele. See on viivitamine vahetu tegutsemisega, tagasiastumine otseselt utilitaarsuselt. Niimoodi pole keelelisus enam vahend millegi muu jaoks, vaid satub ise tähelepanu alla – see on keel kui kristall, mille sees me liigume. Me väidame, et see värskendab ja viljastab kogusüsteemi (nt. häälendust), ilma milleta too ei saaks üldse toimida.

Niisiis eristame üksiku ja üldise mõttelist jaotust ning üksuse ja ühise tootlikku liigendust. Esimene on hierarhiline skeem, kus üldine on üksikuid koondavaks tipuks ja kurnavaks üleminstantsiks. Teine on anarhiline masinavärk, kus teotsevad tootlikud ja sõdivad üksused, mida hoiab koos nende aktiivsus, sisemine erinevus, mis ongi nende ühiseks. Kui esimene on tõukepinnaks, siis teine hõlmab selle avaramasse majandusse. See pole enam üldine, vaid üle‑üldine majandus.

Üksiku-üldise süsteem on seotud eituse ja anumalisusega. Üldine taust avaneb esialgu eitusena, eitus on selle esimeseks sümptomiks (vt. a-jao lõiku “Eitus”). See eitus on seotud esialgse surmamõistega, mis on negatiivne (vt. s-jao lõiku “Surm”). Sellel eituse läbi piiritletud üldisel taustal esinevad kõik üksiktähendused. Ühtlasi loob see eitus esialgse piiri, mis sätestab suhte sees-väljas, oma-võõras jne. Eitus piiritleb individuaalse ja kollektiivse anuma.

Üksuse-ühise süsteem on seotud jaatuse ja munalisusega. Muna on alati täielik, täiuslik (vt. õ-jagu “Muna”). Temast ei jää midagi välja, sest ta ise ongi kogu väli. Muna on tootlik ehk positiivne, jaatav, loov jõud, millele igasugused eitused on üksnes abivahendid.

S: SURM JA SÜND

Teine meditatsioon

Uusaegsele metafüüsikale aluse pannud Descartes jõuab “Meditatsioonides” selleni, et mina, mõtlemine ja olemine on koekstensiivsed. Mõtleja on mina, ja kes mõtleb, on.[14] Selleni jõuab ta protseduuri kaudu, mida ta nimetab “meditatsiooniks” ning mis tähendab seda, et ta varub endale häirimatu jõudeaja ja tõmbub üksindusse, kus ta asub “tõsiselt ja vabalt [...] oma arvamuste kallale”[15]. Arvamused on subjektiivsed, minapõhised. Nii et ta alustab oma minast, juurdleb selle üle ja jõuab lõpuks uuesti välja puhta minani (vrd. n-jagu “Nimina”). Descartes’i meditatsiooni selline lõpp on otsustatud algusest peale. Mõtlemine (teadvuse vool, psüühiline protsess) on see, mis võetakse kokku “minus”. Minu nimina on kujutis, mis on projitseeritud “piloteeriva struktuurina” minu mõtete üle ja nende vahele. Unenäos on see side lõtv, ent uni on ärkvelolu nimina jaoks kõrvalekalle. Inimlik ilm on keskendatud ärkvelolule ja tegutsemisele. See side on “apertseptsioon”: iga mõtte ja iga tajuga olen ühtlasi teadlik (olgu eksplitsiitselt või implitsiitselt) enda olemasolust, sellest, et nendele mõtetele või tajudele vastav “mina” on olemas. Kogu meie tavateadvus ehk “tegutsemine” toimub selliste “minade” tasandil (ja peaaegu alati implitsiitselt).

Mina on alati osaline, mina on alati väike mina. See väike mina teostab kogu aeg suurt mina ehk kogumuna (vt. õ-jagu “Muna”). Kui nüüd mina on samaulatuslik mõtlemisega, siis kogumuna ei saa me vaagida kartesiaanliku meditatsiooniga, mis seisneb “arvamuste kallale asumises”, juurdlemises ehk mõtlemises. Mõtlemine saab avastada ainult mina ega midagi muud. Kui me alustame mõtlemisega, ei saa me jõuda kuhugi mujale kui (ni)minasse[16]. Kogumunaga kokkupuutumiseks on seega vaja teistsugust meditatsiooni (vrd. k-jagu “Keskendus ja väljendus”). Ei piisa sellest, et ma olen füüsiliselt liikumatu (“jõude” ja “üksi”), vaid tuleb peatuda ka psüühiliselt (mitte mõtelda). Lisaks mitteliikumisele on vaja ka mitte mõtelda.

Siin on tegemist kahe erineva liikumisega: tähelepanu keskendada (füüsiliselt peatuda ja ka peatada mõtlemisi) saab tahtlikult, aga tähelepanu hoida (mitte mõtelda) tahtlikult ei saa. Tahtlikult, keha peatumise ja mõtete korduva peatamisega võib luua pinnast mittemõtlemisele, aga ei saa seda põhjustada. Peatada saab vaid tähtsusetu osa mõtteid, ülejäänud aga muutuvad peatamispüüdest ainult pealetükkivamaks. Siin on vajalik teistsugune liikumine, pealetungimisele tuleb liita kaitsetus. Lasen mõtetel kerkida. Mitte et mina mõtlen, vaid mina mõtleb. Mina mõtleb edasi, muutub ainult hoiak selle suhtes: olend ei samastu oma mõtetega, vaid mõtted on üks nähtus koguolendis. Muutub positsioon: võetakse meelevaldselt kogumuna positsioon. See on üleminekuteta hüpe, mida ei saa õigustada ega põhjendada, vaid ainult teha. Kui lisaks füüsilisele tegevusele distantseeruda ka psüühilisest tegevusest, pole üksnes kehas seda elustav hing[17], vaid hing on veel ka maamunahing. Mõtlev väike mina on osa kogumunast, mille kaudu ma teda jälgin. Kuna keel ja mõtlemine on selle väikese mina pärusmaa, siis ma ei saa selle kohta midagi ütelda ega seda isegi mõtelda, vaid ainult jälgida, tähele panna. Varitsemine ja tähelepanu on suure muna ainus relv. Väike mina võib tähelepanu keskendada ja liigutada, aga seda hoiab muna.

Küsimus, mida selline mittetegemine teeb või kuhu ta viib, jääb siin lahtiseks. Igatahes ei ole ta letargiline, reaktiivne, põgenev, negatiivne vms., vaid jõuline, aktiivne, elav, jaatav. Kui mitte muud, siis selline viivitus tavapärase tegutsemisega ülevaatlikustab meie eksistentsi.

Mittetegemine

Mittemõtlemist nimetame mittetegemiseks (viivitus, tagasiastumine, rõhunihe). Arvestades seda, et me tavaliselt lakkamatult tegutseme, nii füüsiliselt kui psüühiliselt, on see kaunis haruldane asi. Mittetegemine on väga spetsiifiline tegemine. Loomulikult ei tähenda see, et ma üldse midagi ei teeks – sellisel juhul mind ülepea ei oleks, sest elamine on tegemine, elades ma alati teen midagi, olen mingil kindlal kombel. Aga mittetegemine vastuolulisust ja võimatust saab näidata üksnes sõnaliselt ja mõtteliselt. Siis võetakse valmiskujul sõnaline ettekujutus mittetegemisest ning kogu ülejäänud operatsioon toimub juba selle abstraktse konstruktsiooniga. Niimoodi võib uurida mõiste tähendust, aga me ei liigu kriipsuvõrragi lähemale sellele, mis võib olla tema mõte. Tegelikult ja tootlikult käib kõik teistmoodi, keerulisemalt, sest mõiste pole etteantud, vaid see tuleb alles luua. Selleks tuleb tuua tähelepanu tagasi tootlikule seljale. See on rõhunihe, tegevusega viivitamine.

Mittetegemine käib kahel laval, unistuste- ja unelaval. Esimene on puhta tuleviku (vt. õ-jagu “Muna”) ala, mida me nimetame Surmaks. Teine on puhas minevik, mida me nimetame Sünniks. Mõiste “mittetegemine” on silmnähtavalt moodustatud “tegemisest”, millele on külge pandud negatiivne eesliide “mitte”. Me ütlesime eituse kohta, et see on esialgne sümptom. Nõnda on ka “mittetegemine” esialgne, poleemiline mõiste (pars destruens), mis peab distantseerima tavalisest tegutsemisest. Sügavamas mõttes on aga “mittetegemine” seotud lavalise teoga (vt. ü-jagu “Üleüldine teater”) ning selles ülesehitavas mõttes (pars construens) pole siin mingit eitust muidu kui justnimelt mainitud “esimese sümptomina” või pindse nähtusena. Lavaliselt on “mittetegemine” keskendumine ja väljendamine (vt. k-jagu). “Mitte” viitab viivitamisele ja keskendumise keskmele (saksa Mitte).

Surm ehk unistustelava

Iga tegevus võib areneda kahel põhilisel moel, oodatult või ootamatult. Oodatu vastab meie eeldustele; ootamatuse kõige üldisem vorm on see, et ma järgmisel hetkel lihtsalt pole enam elus. Ometi on selline ootamatu ots, surm, kõige ettearvatum variant, ainus kindel võimalus.[18]

Kõik ootused ja eesmärgid asuvad otsa ees; on paigutatud mõttelisse ruumi enne lõppu. Surm on eksistentsi taust, kuhu projitseeritakse elusid. Siit tuleb anumaline aeg-ruum. Seda võib mõelda järgneva skeemi kaudu:

[Kujtlege siiakohta kahe sõna vahele joonist, kus koonus on pikali maas, teravik vasakul ja sõõr paremal]

praegu kunagi (tulevikus)

Surm tuleb kunagi tulevikus; seni on mul ajatorbikus praegusest punktist tuleviku poole vaadates üha rohkem erinevaid võimalusi. On paar varianti, mida ma teen paari minuti pärast, aga paari aasta pärastiseks on neid juba palju rohkem. Võimaluste kasvu väljendab koonuse laienemine oma põhja suunas. Millalgi surm küll katkestab selle laienemise, kuid seni on mul kasutada kogu vahepealne aeg. Selline on tavaline optimistlik arusaam, mis lähtub tegutsemisest. Ma võin ennast oma tegutsemisega muuta. Ja tegutsemise jaoks piisab sellisest skeemist täiesti. Tegutsemine on esmane ja loomulik, kuid me ütleme, et ta pole täielik. Me nimetame seda hoopis mugandumiseks (vt. n-jao lõiku “Mugandumine ja muundumine”). Sellel on aktiivseid ja passiivseid vorme, kuid mõlemad teenivad lõppkokkuvõttes mugavuse huve. Mugandumine andub võimalustele, võimalikule tegutsemisele surma eel ning elab niimoodi “igavese inimesena”, kes justkui ei sure kunagi. Surm sellest muidugi ei küsi ja rabab ta toorelt. Surm on siin midagi õudset, ebameeldivat, jälki, kohutavat, negatiivset, millest on parem mitte mõtelda. Surm on vastuolus eluga; see on negatiivne surmamõiste.

See on “väljavenitatud” ehk libisev eksistents, mis on alati iseendast ees. Tegutsemisest tagasiastumise, tegutsemisega viivitamise kaudu tõusen ma oma kohale[19]. Tegutsemised on seotud meie eesmärkide, plaanide, kavatsustega – see on oodatu. Surm on see, mille taustal või silmapiiril kõik oodatu projitseeritakse ja mille pinnalt neid liigutatakse, luuakse ja lehvitatakse. Ühed on eesmärgid, teine aga see, mille ees need “märgid” on. Nimetame seda teist otsmärgiks. Otsmärk seostub sünnitava surmamõistega ja ajalikkusega, mille ta avab. Otsmärk on käes ja kohal. Surm kui puhas tulevik ei asu siin kuski “tulevikus”, vaid koeksisteerib käesolevaga, käesoleva koha kohal:

[kujutlege siiakohta joonist, kus on tipu peal püsti seisev koonus, kahe sõna vahel]

puhas tulevik

käesolev

Surmamõistmine avab vaatevälja ning on sellega ka ülevaatlikustumise eeskujulik tööriist. See on positiivne surmamõiste. Puhas tulevik avaneb meile Surma kaudu. See on tulevik, mis ei saa kunagi olevikuks.

Nii nagu meel tõmbas meeleolendi tervikuks, nõnda tõmbab “surm” ja surelikkus keeleolendi tervikuks.[20] See on “ontoloogilise erinevuse puhkemine” (vt. r-jao lõiku “Rõhunihe”), puhta tuleviku kui ontoloogilise elemendi (virtuaalsuse, eksistentsiaali) eksplitsiitne eristamine. See on võimendunud, tihendunud eksistents, elukunst.

Sünd ehk unelava[21]

Kõik mälestused paiknevad mõttelises ruumis pärast Sündi. Oma mälestusi tarime enda järel nagu noota. Niimoodi võib parimal juhul kala püüda. Sünd oli kunagi, kuid praegu pole mul sellega otseselt mingit pistmist. Võib arvata, et sündides oli mul tohutu hulk latentseid võimalusi, millest aja jooksul on realiseerunud vaid mõned. Sellist võimaluste kahanemist kuni praeguse hetkeni märgib koonuse kitsenemine tipu poole:

[Siia kujutlege kahe sõna vahele külili koonus, mille tipp on paremal ja sõõr vasakul]

kunagi (minevikus) praegu

See on samamoodi “väljavenitatud” eksistents nagu ennist eestlibiseva surma puhul, mis nüüd on alati iseendast maas. Sünd ja sündinu on siin ahistav, kitsendav, sest ma ei saa seda muuta ja see on muutnud mu just selliseks nagu ma olen, samas kui kõik oleks võinud minna hoopis teisiti (vrd. k-jao lõiku “Jagamatu tegu”).

Minevikust lunastab mineviku kohale tõusmine, sõna otseses mõttes üleolek olnust.[22] Seda positsiooni kujutab järgnev lihtne skeem:

[Siia kujutlege põhja peal püstiseisev koonus, kahe sõna vahele]

käesolev

puhas minevik

Sünd kui puhas minevik ei asu siin kuskil “minevikus”, vaid koeksisteerib käesolevaga; käesolev on selle kohal. Sellise võrguga saab võrgutada juba suuremat saaki. Nii võiks tõlgendada evangeelset lauset, kui Jeesus ütleb kahele kalurile, et ta teeb neist inimestepüüdjad (Lk 5,1-11).

Mälestusi on kahte sorti. Esiteks kehamälestused ehk omandatud kehalised harjumused, mis toimivad praegu ja on mälestused ainult teist laadi mälestuste, pärismälestuste valguses (mäletan, et olen õppinud). Viimased on teadlikud dateeritud mälestused ja neid on võrratult vähem kui esimesi.

Võib arvata, et selline eristumine on keele tegu. Keel annab välised pidepunktid (olgu žestilised, häälelised, kirjalised), millega saab mälu märgistada ja liigendada. Tegutsemisele ja seega ellujäämisele võib sellest suurt kasu võrsuda, kui on võimalik oma kogemust täpsemalt ja eristatumalt analüüsida. Kase juures kasvab selliseid seeni. Panen sellele sedeli ja sedeliga opereerimine võib aidata mul endale teatud seeni organiseerida. Juba kaugelt näen kaske ja see osutab mul seentele, mida veel ei paista, aga mida sealt võib ehk saada. Tõeliselt tõhus ja mitmekesine on see süsteem siis, kui “kase” jaoks on mingi tehislik märgikandja.

Pärismälestused paiknevad niimoodi märgistatutena jadamisi. See ei erine selles mõttes ruumilisest tajust, mis on samuti pidevalt reastatud. Kuna aga mälu ja taju süsteem teenib elulisi huve, on tulemuseks erinevad liikumisviisid: tajumateerias pidev ja mälus hüppeline. Nähes lähenevat ohtu, mõõdab ruumiline kaugus aega, mil ohul kulub minuni jõudmiseks. Selleks, et adekvaatselt käituda, peab mälu seejuures mulle otsekohe mälestustejadast ette söötma vajalikke tugipunkte, mis võiksid mu tegevust valgustada. Mälu selline hüplikkus meenutab tajutähelepanu hüppamisi.

Kui keha on taju ja mälu kokkupuutepunkt, siis toimub siin kogu aeg kahesuunaline liikumine: ühalt tajus ja teisalt mälus. Seejuures on keeleolendi mälus eristatud virtuaalne mälupõhi ja selle kohal asetsevad mälestustekihid. Mälupõhja kutsume unelavaks. Unelava või ‑ekraan on see, kuhu projitseeritakse kõik mälestused. Enne kõige oma varajasemaid mälestusi olen ma juba olemas, ükskõik kui kaugele tagasi ma enda või oma põlvnemisepuus tagasi ei mäletaks. See juba valmis keskkond on unelava. Unelava on Sünd ehk minevik, mis pole kunagi olevik olnud.

Surmahool

Unistustelaval võiks ütelda: “Ma olen juba surnud” või “Mina on alati surnud”. Sellel laval etendub surmahool.[23] Surmahool (mis on tegutsemisega viivitamise vorm) võib tähendada seda, et ma kehastan surnut: teen kõike nii justkui ma elaksin, justkui see oleks mina kes elab ja tegutseb, kuid samal ajal olla surnud[24]. Seda võib rahumeeli etendada, kuivõrd kõik me nagunii sureme, nii et see on tihedalt igapäevase elu ja reaalsusega seotud praktika.

Kuidas “ma olen surnud”? See mina on siin “nimina” (vt. n-jagu “Nimina), mis on teadvuslik mina, st. seotud teadvusega. Teadvus on aga vahendatus, meele vahekord meelega. Sellise topelduse tõttu on teadvus ja mina aeglasemad kui teadvuse-eelne meeleolukord: see, mida ma praegu tähelepanelikult tajun, on juba möödas (pöördun selle esineva poole – vt. a-jagu “Anum”). Ma saan tajuda ainult möödasolevat, möödunut. Meie sees käib pidevalt justkui kaks jada, millest üks on teisest ühe koha võrra maas, ning teadvus sünnib nende vahekorrast. Teadvuse lätteks on teine jada ning nii on ta käesolevast alati hetke võrra maas. Kompensatsioonina suudetakse sellise mahajäämuse ehk viibimise varal ehitada üles turvaline keskkond. Me oleme haavatavamad, sest me mökutame, aga kuna me mökutame, on meil (igakülgne) arusaam asjadest ja me oskame ennast kindlustada rünnakute vastu. Kui nüüd kujutada ette surmahetke, siis see tähendab, et esimese rea “esimene kast” jääb tühjaks ning seetõttu ei saa muidugi ka sellele vastav teise rea esimene kast moodustuda. Kuna ma tajun ja olen teadlik hetkest, mis on käesolevast (vt. õ-jao lõiku “Käesolev ja kohalolev”) jupi võrra maas, siis ma ei või teada, kas ma mitte käesolevalt juba surnud pole, sest juhtmete pikkuse tõttu jõuaks see mulle kohale alles hetk hiljem. Surm ei tule eest ega tagant (omailmast – vt. õ-jao lõiku “Muna”), vaid kõrvalt (maailmast). Selles mõttes võibki ütelda, et “ma olen juba surnud” – seda lauset ei saa ümber lükata. Kuna ma ei või teada isegi seda, kas ma käesolevalt olen elus või mitte, siis ei või ma üldse teada, mida ma käesolevalt tean – st. ma saan sellest teada alles viiv hiljem, tagantjärgi. Väike mina sõltub oma äraelamises täielikult esimesest jadast. See, et ma elan ja toodan oma elu, on kogumina toodang, mida väike mina organiseerib, valib ja ümber paigutab. Elava tootlikkuse suhtes on mina üksnes retroaktiivne ettekujutus, viljatu vidin, paatunud koorik või surnud kest kogumina pinnal, nagu surnud kude nahal. Niisiis võib ka ütelda “mina on alati surnud”.

Sünnilepühendumine

Unelaval võiks ütelda: “Ma olen sündimas”. Sellel laval etendub pidev enesesünnitamine.

Ütlesime, et surmahool lähtub teadvusest. Teadvus on seotud Surma ja surelikkusega (teadlik olla on olla teadlik oma eksistentsi terviklikkusest, piiratusest) ning see tugineb keelel, mis toob sisse “teise jada”, puhta tähenduse. Sünnilepühendumine võrsub aga elust, “esimesest jadast”, keele ja meele vahekorra meele-poolest. Meel on meie tootlik üksus, mis pidevalt toodab. Selg on tiine.[25] Elajatena me sünnime üha uuesti[26] ja see sündimine on teadmisest alati kriipsuvõrra ees. Just selline kestmises ja sündimises seisneb sureliku surematus.[27] Me küll alati juba sünnime, kuid see võib olla pärsitud.[28] Sündimise vabastab sünnilepühendumine, mis laseb endal sündida.[29] Sündimine on kummuli koonus; sünnilepühendumine on sündimisele keskendumine, mis on püstine koonus, “tihendatud” või viljastatud eksistents. See, mis tõkestamatult sünnib ja sünnitab, on ülemeel. See õhutab, “hingestab” eksistentsi. Hing (hingamine, sündimine) on surematu.[30]

Kust tulek, kuhu minek? – Tulen surmast, lähen sündima.

Õ: MUNA

Mälu ja vahend

Millised üksused toodavad aega ja ruumi? Kõigepealt võib ütelda, et aeg on erinevate esinemiste kokkutõmbamine. Ilma selleta kaoks iga esinemine jälgi jätmata ja nii ei oleks ka mingit aega, vaid see häviks samal ajal kui tekiks. Seega eeldab aeg algusest peale kahte erinevat rida: kokkutõmbavat ja kokkutõmmatavat rida, ehk ülekirjutavat ja ülekirjutatavat. Olemine on algusest peale kahekihiline; algus ongi see kihtide (korduseridade) erinevus. Kokkutõmbamisel ehk ülekirjutamisel on niisiis kaks poolt:

a) Mälu. Kokkutõmbamine tähendab, et üks esinemine on mingil moel säilitatud, kui tuleb teine esinemine; teist tajudes mäletatakse esimest. Selline kokkutõmbamine teeb nad ühe esinemise alguseks ja lõpuks. Näiteks valgust tajudes me tõmbame miljardid võnked kokku üheks oma hetkeks ning see on võimalik mälu kaudu, et me “peame meeles” terve hulga võnkeid.

b) Vahend. Kokkutõmbamine ei toimu tühjas ruumis, vaakumis ega niisama, abstraktselt, vaid alati tiines ümbruses ja konkreetsete liikumiste või tegevuste jaoks. Kokkutõmbamine tõmbab ühtlasi ümbrusse teatavad jõujooned, eelistatud liikumised, spetsiifilised valikud ning niimoodi juba jaotab seda.

Iga uus esinemine on otsekohe mööduv olevik. Meelespeetu on juba möödunud minevik. Bergsoni taju ja mälu analüüs näitab, et olevik ja minevik ei järgne teineteisele, vaid on korraga.[31] Kui praegune hetk ei mööduks, kuidas võiks siis tema asemele tulla mõni teine hetk? Kui ta ei oleks möödunud samal ajal kui ta on praegune, siis millal ta saaks möödunuks? Kui minevik ei konstitueeru praegusel hetkel, siis ei konstitueeru ta ka ühelgi järgmisel hetkel.[32] Möödanik moodustub (oleviku) mööduvuses. Mööduvus on võimalik tänu möödanikule kui sellisele, mis on mõlemad korraga; olevik on võimalik tänu puhtale minevikule, mille kaudu ta voolab, möödub. Olevik on saamine, aga minevik on saamise olemine.

Laiemas plaanis algatab kokkutõmbamine tegutsemise ümbritsevas, planeerib seda. Meeleolendil esindab seda külge tajusüsteem: taju peegeldab tema võimalikke tegevusi ümbritsevas. Näiteks on inimese “asi” miski, millega ta saab midagi teha või mis võib temaga midagi teha. See loob asjade baastasandi[33]. Näiteks tass on selgesti lauast erinev asi, kuna meie keha liigutab neid eraldi. Laual on omakorda osad: jalad, lauaplaat, ent need kuuluvad asjade alltasandile, sest harilikult neid eraldi ei liigutata. Alltasandeid on suur hulk. Samuti on mitu ülatasandit, näiteks “mööbliese” kuni “asjani” üldiselt. Kui alltasandil tuleb midagi lahti võtta, siis ülatasandil tuleb midagi kokku panna. Oluline on siin see, et me ei lähtu lauajalgade ega mööbliesemete, vaid laudade tasandilt. See on meie tõukepind. See on praktilise elu tasapind, sest just siit lähtuvad kõige eluks kõige tähtsamad ohud ja võimalused (tiigrid ja hirved). Oma baastasand on ka näiteks keemilisel ühendil, kes samuti liigendab ümbritsevat oma huvidest lähtuvalt, nii et ta ei “näe” kvante, küll aga tuumi ja elektrone.

Iga olend oma tasandilt liigendab kogu maailma, ükskõik kui nüansseeritult ja liigendatult. Iga olendi liigendused on reaalsed. Tema maailma liigendus väljendab tema võimalikke tulevasi tegevusi. Niisiis on tal oma tasandi näol ettehaaravalt olemas kõikide tulevaste tegevuste taust või horisont. Nii on igas kokkutõmbes ehk igas olendis olemas mingi tulevikutervik, puhas tulevik. Sarnaselt puhta minevikuga eksisteerivad puhas tulevik ja olevik korraga. Puhas tulevik pole pelgalt järgnev moment nagu puhas minevik pole eelnev moment. Mineviku puhul me näitasime, et kui ta ei konstitueeru kohe praegu, siis ta ei moodustu üldse. Nõnda on ka puhas tulevik olemas kohe praegu ning tema kättejõudmist pole vaja oodata.[34] Kui olendil poleks kohe võtta üldist ennetust, mis on teataval viisil liigendatud, siis ei oskaks ta ülepea olla, sich verhalten, ega saaks ka seda õppida. Liigendatud maailm on ruum ja sellise liigendamise olemuseks on tulevikuline ennetus. Ennetamine omakorda töötab koos mäluvõimendiga. Igimööduv olevik on nendevaheline membraan.

Muna

Anumaline käsitlus on ruumiline. Selline arusaam on praktiline, tegutsemisele suunatud ja sellest tulenev, kuivõrd ruum peegeldab justnimelt võimalikke tegevusi. See on tõukepind nüansseeritumale mõistmisele. Seda peenemat ja hõlmavat käsitlust nimetame munaliseks. Esiteks rõhutame niimoodi tema “tihedust” või “paksust” vastandina (tava)metafüüsikalisele abstraktsele arusaamale, kus “siin” ja “praegu” on puuduvad kaduvväiksed punktid. Ka munalist mööduvat olevikku ei saa kätte, ent see ei ole kindlasti puudu ning matemaatiline üldistus kaduvväikseks ei ütle siin samuti midagi, kuivõrd tema eripära tuleneb tema erilisest positsioonist piiripealsena, kesksena.

Teiseks rõhutame sellega süsteemi pakitsevat loovust vastandina abstraktsele lineaarsele skeemile, mis on mõtteline ega tooda midagi. Muna koos õunaga on suurepärased sigivuse, sünnitamise, puhkemise, pakatamise kujundid. Selle illustreerimiseks teeme järgmise skeemi:

[Siia on nüüd joonistatud muna, mille sees on liivakellana kaks koonust]

Tulevikukoonus on taju, mateeria, “välismaailm”. See peegeldab meie võimalikke tegevusi asjade peal ja asjade tegevusi meie peal.

Minevikukoonus on mälu, vaim, “sisemaailm”. See on olendi võimendi. Võimendus tähendab eeskätt võimalust viivitada.

Koonuste põhjad ehk “polaarväljad” on “põhjas” puhas tulevik ja “lõunas” puhas minevik. See on kohalolev.

Koonused kokku on olendi omailm ja selles sisseseatud spetsiifilised järgsõltuvused. See on “väike mina”.

Iga olendi ristumispunkt asub teiste olendite ristumispunkti kõrval ühisel pinnal, milleks on ristumispunktist omailma teljega risti tõmmatud lõige muna servani. See on maailm ehk “suur mina” ja olendid on siin koossõltuvuses (Oo, maailm!). Koossõltuvus on käesolev. Olendite ristumispunktid asuvad erinevates kohtades, nii et vahetult nad ei astu teise olendi omailma, vaid sellest on seal ainult kujutis, projektsioon, mis paikneb koossõltuvusvälja suhtes alati mingisuguses nihkes. Olendid ei suhtle otseselt, vaid ainult kogumuna suure vooluse kaudu.

Erinevad järgsõltuvused ja ühine koossõltuvus kokku on muundumine. Olendid ei muutu üksnes oma omailma suhtes ja selle loogika järgi (mis mõõdetakse välja ristumispunktist), vaid ka üksteise suhtes, nii et kõik muutuvad korraga. Kõiki olendeid läbiv muundumine on muna hingus.

Mõtteline suhtlemine asjadega tegeleb olendi ja asja omailmakoonuste ühisosaga. Mõtteline suhtlemine käsitseb asjade varje või projektsioone. Suund on siin seljast (ristumispunktist) tausta (polaarala) poole.

Tootlik läbikäimine asjadega pöörab tähelepanu just omailmakoonuste nihkele, ristumispunktide erinevusele. Siin tõmbutakse tagasi oma taustalt (polaaralalt) ning keskendutakse liikumisele, mis tuleb koossõltuvusvälja ekvaatorilt ristumispunkti (selja) juurde. See on tegelik koosolemine.

Mõtteline suhtlemine liigub küll oma tausta poole, kuid ei küündi tausta endani, nii et mõttemaailm käib ja käiab ennast kahe koonuse lehtris kui anumas (plindris). Neid kujutletakse kummuli olevat (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”). Kogumuna voolamine (väljaspool koonusi) on siin nähtamatu ja see tabab olendit alati selja tagant, murrab sisse minevikukoonuse põhjast (y), nii et järsku selgub, et midagi on muutunud. Mõtteline liikumine toimub ühtevalu selg ees, sest olend püüab seljatagust nende sissetungide vastu kaitsta, tekitades väiksema või suurema allergia (ebaadekvaatse tundlikkuse muutustele), krambi. Kuid just seljatagust kaitstes on selg haavatav, sest ei olda iseenda seljas (oma kohal), vaid tulevikulistes unistustes, elades asjade (asja kujutiste, koonuste ühisosa) seljas, olemisunustuses.

Tootlik läbikäimine tähendab keskendumist seljale (vt. k-jagu “Keskendus ja väljendus”). Keskenduv laskumine unelavale (“lõunapoolusele”) tuleb tegelikult keskpunkti. Tinglikult peab püüdma ristumispunktist kaugemale, sügavamale koonuse põhja poole – selleks, et rebida end lahti tegutseva tausta lummusest. Selline süvenemine viib välja “pinnale”, koonuste ristumispunkti, mis asub maailmalaval, kus kõik olendid on kõrvu. See tähendab korraga kahte asja: omailmne liikumine koonusteanumas avaneb ja voolab üle tausta mööda kogumuna servi ekvaatorile ja “Põhja” – avaneb kogumuna voolamine. Nüüd ei taba muutused enam selja tagant ja valusasti, vaid selg absorbeerib iga muutuse, kuna ta on ühes rütmis kogumuna muundumisega. Teiseks avaneb ka teine ringlus lisaks omailmsele järgsõltuvuslikule liikumisele – nimelt liikumine ekvaatorilt mööda maailmalava olendi ristumispunkti. Nende kahe ringluse eksplitsiitset eristamist võimaldab mälutausta kui puhta mineviku (aseme, unelava) eristumine sellel asuvatest mälestustest (asjadest, lavatsitest). Üks ringlus käib mälutausta ning teine mälukoonuse kõige teravama tipu (tähelepanukeskme) kaudu.

Selline keskendumine on vastuvõtlikkus, tähelepanelikkus. See võtab kõik selga (vabastab krambi punktis y) ning puhastab tootlikud lõõrid (ümberpöördumine punktis x), nii et saab võimalikuks vaba looming. See on ümberhäälestamine seljataguse kindlustamiselt seljalikult loomingule; ümberpöördumine selg ees liikumiselt (reaktiivsus), mida kannustab pelgus, nägu ees liikumisele (aktiivsus), mida toidab selg. Avanev teine ringlus on evolutsiooni teine haru, rõhunihe, kõõrdpilk. x on teemant, o on elavhõbe (vt. ü-jao lõike “Teemant” ja “Elavhõbe”).

Muna on ebasümmeetriline, pikergune. Jäme ots (tagumik, pära) on minevikus ja peen ots (otsmik, tääv) tulevikus.

Iga olend on selline muna; täpsem oleks ütelda, et iga olendi mina on muna seesolevad koonused, mis aktualiseerivad kogu maailma teatud vaatepunktist. Selline muna esindab kõiki eksistentsivõimalusi. Keeleolendil pole siin ontoloogilist eripära, küll aga n-ö epistemoloogiline või heuristiline eripära. Ta on nimelt nii mitmekihiline olend, et esimest korda eristuvad eksplitsiitselt ühelt poolt puhas minevik/tulevik/olevik ontoloogilise elemendina ning teiselt poolt nende konkreetsed ontilised sisud. Kui olendi omailma määrab ära keskus, kus kohtuvad koonuse teravikud, siis võib utoopia korras mõtelda, et koonuste põhja eksplitsiitne eristamine selle kihtidest (mille väljenduseks on teadvus kitsas mõttes) teeb võimalikuks tahtlikult asetada seda teravikku teise kohta muna sees[35], ehk teisisõnu luua täiesti teisi maailmu, olla teistsuguses maailmas.

Munakujutist kujunemise-osa valguses nüansseerides võiks ütelda, et leemeolendi puhul vajuvad koonused oma põhja pool hämarikku; meeleolendil on koonuse põhi valgustatud (meeletaust); ning keeleolendi puhul on ta ka eksplitsiitselt eristatav (ontoloogiline erinevus; keeleolend kui olemise välu või valendik). Leemeolendis jääb asja ja aseme eristus virtuaalseks, meeleolendis on ta temas endas ning keeleolendil on ta ka talle endale. Võib teha järgneva mõistelise eristuse ning ütelda, et “olend” on iga olend; “mina” on meeleolend (st. tema uusik); ning “nimi(na)” keeleolend.

Käesolev ja kohalolev

Ütlesime, et mõtteline on alati seotud puuduolemisega. Muna kui tootlik on aga seotud üleolemisega. Punkti munaskeemi sees, kus kaks koonust kohtuvad, nimetame käesolevaks ning tema puhast tulevikku kohalolevaks. Alati on kõik käes ja rohkemgi ning alati on kõik kohal ja jääb ülegi.

Iga olendi aeg hõlmab kogu munarütmi; iga olendi ruum teostab kogumuna. Munarütm läbib kõiki olendeid ja munarütmiks on kõikide olendite muusika, kus kõik muutub korraga. Selles mõttes on iga olend suurem kui ta on; lisaks oma (väiksele) minale on ta ka kogumina, mis on kogumuna. Seda ütlevad ka mõisted “käesolev” ja “kohalolev”. Käesolev “suur aeg” on küll käes, ent teda ei ole võimalik saada käpa alla, sest ta on alati käe sees. Väikse mina aeg on käpaalune[36], suure mina aeg on käesolev. Kohalolemine tähendab, et ühalt olen ma täpselt omal kohal (osamina) ja teisalt olen ülevaatlikult enda kohal (kogumina). Ma olen korraga kohal ja oma koha kohal.

Kuna minad kui tervikud on kogumina spetsiifilised osad, siis pole siin mingit puudujääki, vaid iga olend on igal hetkel täiuslik ning iga tegu on täielik. Selline käsitlus on alternatiiv eelpoolmainitud sellele eetilisele dualismile, kus minevik on paratamatu ja tulevik võimalik, ning kus olevik on alati puudu ning saab täidetud ühiskondliku piitsa ja prääniku regulatsiooniga (vt. a-jao lõiku “Anum”). Täiuslik olend ja täielik tegu ei vaja mingisugust ühiskondlikku legitimatsiooni.

N: NIMINA

Mina

Nagu me kujunemise-osas näitasime, aktiveerub meeleolendi puhul olendi piir ja see tõmbab olendi uut järku tervikuks (meelekehaks). Niisiis ümbritseb meeleolend ennast nahaga kui tundliku piiriga, mis ta ühtekokku tõmbab. Sellist enesessesulgumist nimetamegi minaks. See tähendab selget vahet sisemuse ja välise vahel. Tundlik kiht on meeleolendil omakorda ümbritsetud ärrituskaitsega[37]. Seespoolt aga sellist kaitset ei ole[38] ja seetõttu on olendi sisemusest pärinevad aistingud tungivamad kui välised ärritajad. Füüsiline valu – mida võib põhjustada ka väline ärritaja – on siin piirjuhtumiks, mis märgib piiririkkumist, olendi ringkaitse mulgustamist.

Ühe hüpoteesi järgi iseloomustab mina ehk olendi siseilma kordamissund[39]. Enda poolest tahaks organism säilitada status quo’d, olemasolevat olukorda. Minupoolest võiks mul kõht üldse mitte tühjaks minnagi. Elusolendi rütmid on aga sellised, et ideaalne kordus on võimatu. Elusolendit kooshoidev pöördejõud suudab allutatud hõõrdejõude ainult piiratud aja jooksul koos hoida ning see kooshoidmine nõuab kogu aeg energia juurdevoolu väljastpoolt. Ütleme, et organism tegutseb sisemistel motiividel, aga välistel ajenditel. Pöördejõu raugemine, energia kahanemine käivitab näljatunde, mis on üheks tähtsaks tegutsemise motiiviks. Nahapiiri taha jäetud välisus ja meele poolt ülekirjutatud välisus meeleolendi enda sees ei lase tal kunagi ideaalselt korduda, vaid heidab selle üksluuratta kodaraisse alati mitmesuguseid kaikaid. Nii et kui organismi sees on kordamissund, siis väline esineb erinemissunnina.

Iseeneses võetuna oleks mina staatiline, konservatiivne, kaitsev, kindlustuv. Ta ei ole seda, kuna välisus kuulub algusest peale tema juurde – nagu me ütlesime: iga olend aktualiseerib kogu maailma. Mina on sellise terviksüsteemi üks liige või sõlmpunkt. Mina on alati “väike mina”.

Niminapp

Lapse ja vanema suhtlemine on psüühiline investeerimine. Lapse ja vanema suhtlemine käib selle eeliskanali kaudu, milleks on lapse nimi. Lapse nimi koondab kokku ja individualiseerib kõik tähelepanuäratamised. Võin tähelepanu äratada mitmel moel, kuid nimi on see, mis neid kõiki koondab. See on keele algrakk; see on avaus, mille kaudu lükatakse lapsemeelde keelekang ja kangutatakse meel lahku. (Oletasime eespool, et murrang saabub eitusega; et eituse ontoloogiline läbimurre ka hoiab meelt lahus). Nime kaudu topitakse keel suhu. Nimi äratab tähelepanu ja kui tähelepanemine on juba virge, siis saab seda juhtida ühele või selle asemel teisele.

Nimega fikseeritakse uus kodanik sotsiaalse kehandi pinnal – enne kui inimene hakkab endale “nime tegema”, teeb kõigepealt nimi inimese. Võõrutatakse rinnast (meel) ja lastakse omaks võtta nimi (keel). Ja kui nimi on lapse ja vanema vahelise ühenduse kõrgema järgu organiseeritud eeliskanal, igasugune ühendus on aga psüühiliselt laetud, siis saab ka see kanal psüühiliselt laetud (metonüümia). Nimel on vägi; nime teada tähendab valitseda selle isiku, asja või nähtuse üle – see on üks etnoloogilisi tõdesid. Nime külgehaakivast mõjust annab märku ka keeleolendi võimalus tagantjärgi anda nime kõrgematele meeleolenditele, näiteks koertele[40], kes siis sellele reageerima hakkavad. Kohvermõiste “niminapp” tahab ütelda, et nimi on iminapp, mis imeb uue olendi keele külge. Seda kindlustab pidev investeerimine minasse, niminasse.[41]

Keeleline nimi märgib veel suuremat endassetõmbumist, kindlustamist, säilitamist kui meeleline mina. Nimi on teravdatud, täpsustatud, retušeeritud mina. Nimi on hüüdsõna, mis singulariseerib olendi, hõikab välja just ühe konkreetse isiku. (Sellise täpsustamisega käib teiselt poolt kaasas suurem ülevaatlikustumine: tekivad suuremad ühikud, ühiskonnad, üldmõisted). Nimi on esimene kord, kui keel kohtub kehaga, ihu esimene väristus – jutt on minust! Keeleolendi (ni)minapilt õieti tekib nime taha tagantjärgi; talle jutustatakse, kes ta on, ja edaspidi luuletab ta ise sinna otsa.

Kui meeleolendite mitmesugused signaalid on üldise iseloomuga, siis keeleolendi nimi on ainuline – see on mõeldud tõmbama ainult ühe isendi tähelepanu. Nimi saab tema refleksiks ja mõjub nagu elektrilöök, millele on raske mitte reageerida.

Ühest küljest on keeleline nimekus kitsam, ahtam kui meeleline minakus. Seda võib kutsuda egoismiks. Selle läte on see, kui nimi võetakse omaks, kui samastutakse oma nimega, omandatakse positsioon ühiskonnas. Keeleilmas mängib väline üha väiksemat rolli ning üha rohkem õnnestub tehnika abil muuta keelesaar kõigest muust sõltumatuks. Teisest küljest võimaldab nimeline singulariseerimine ja osade täpsustamine mängida erinevaid osi. See on näitlemise võimalus. Nimi kui selline eristab üleüldise aseme, kus on igaüks, kus igaüks on üksinda välja hõigatud. Nimi on niisiis ühtlasi asesõna, kuhu võivad asuda erinevad asetäitjad. Nimi osutub sellega avaks suuremale minale ehk kogumunale. “Iga nimi ajaloos olen mina,”[42] Friedrich Nietzsche, Ristilöödu, Antrikristus, Dionysos.

Järg- ja koossõltuvus

Meil on kaks erinevat muutumist: üks on iga olendi oma aeg ja seda tootev spetsiifiline kokkutõmbamine ning teine on kogumuna rütm, mis läbib kõiki olendeid. Mina eristab selgesti need kaks süsteemi, lahutades maailma sisemiseks ja väliseks, ning nimina teeb seda veel teravamalt, lõhestades välise otsesteks ja kaudseteks eesmärkideks. Kuid see, mis on ühele olendile väline, on mõni teine olend. Kõik olendid on vastastikku välised, nii et kogumuna positsioonilt ei ole mingisugust välisust, vaid on kõikide olendite läbipõimumine.

Mina sätestab oma maailmas mingi järgsõltuvuse, kus talle olulised sündmused järgnevad üksteisele, milline järgnevus kujuneb põhjuslikkuseks.[43] Meeled nopivad ümbritsevast proove, jagavad välise diskreetseteks ühikuteks, mis väljendavad olendi huvisid (ohud, lubadused). Nendest ühikutest saavad “asjad”, “aatomid”[44], “subjektid”, mis on meele poolt asetatud tõhusama ja mugavama tegutsemise nimel. Aga kogumunas on kõik olendid korraga ja seega on ka igaühe järgsõltuvused munas korraga. Piiratud järgsõltuvuslikud muutumised ehk teisenemised asuvad muundumise avaramas üleüldises koossõltuvuses[45]. Kõik muutub korraga. See on saamisesilmapilk kullese ja konna, kutsika ja koera vahel. [46]

Mugandumine ja muundumine

Nimina määratleb keeleolendi kaks eksistentsi põhisuunda: mugandumine ja muundumine. Esimene vastab niminatasandile, teine munapositsioonile. Mugandumine on kinnihoidmine niminast. Nimina on mugav alus rehkendamiseks, muutumatu lähtekoht kõigi muutuste hindamiseks. Siiski muutub vahel ka see lähtekoht ise; või õigemini: ühtäkki ta on muutunud. Kulles on saanud konnaks, kutsikas on saanud koeraks. Millal nad muutusid? Või millal toimub see kurdumine ja kihistumine, millest rääkisime esimeses osas? Tavaliselt, esialgselt, loomupäraselt ja mugavalt nimina tasandilt jääb see märkamata. Sest sellist aega ei olegi; sellise muutumise aeg on käesolev. Käesolevalt toimub pidev muundumine, kus ma saan uueks (vt. s-jao lõik “Sünnilepühendamine”).

Muunduv kogumuna saab kogu aeg muuks. Muundumine on muna uuenemine, st. jagunemine, eristumine. See on ettenähtamatu looming. Või kui teda ka pisiasjadeni ette näha, siis kätte jõudes on ta ikkagi täiesti uus. Muundumine ei saa teiseks, kus oleks justkui ette teada, mis juhtub ja milleks ta muutub. Muundumine saab muuks, mida võib ükskõik kui täpselt ette ennustada, ent mida ei saa kõigis tema üksikasjades ja terviklikkuses teada enne, kui ta käes on.

Kujunemine jaguneb kahte lehte: lahku (stik) ja kokku (uusik). Esimene on ekspansioon, täiskirjutamine ning teine on kontraktsioon, ülekirjutamine. Sopistumiseskeemil võib eristada kahte momenti: (1) kujunemisejoon, mis on süntagmaatiline ja diakroonne; (2) üksikolendid oma spetsiifilise konfiguratsiooniga, mis on paradigmaatiline ja sünkroonne. Siit tekkiski probleem, et millal olendid muutuvad. On täheldatav evolutsioon, näiteks liikide muutumine, aga millal saab üks liik teiseks?

Munaskeemi järgi paiknevad aga need kujunemisjooned muna pinnal (ehk sees: aga selle muna pinda võib ette kujutada kurrulisena, nii et tal polekski sisemust, vaid ainult mitutpidi voltuv pind). Iga olend on siin muna muundumise või voolude saadus, liikumiste sõlmpunkt, jõudude mäng. Küsimus, millal ta muutub, on siis halvasti esitatud, kuivõrd ta olemine polegi muud kui ta muutumine.

Kui sopistumiseskeem räägib muutumisest, siis munaskeem räägib muutumise muutumisest – mida me nimetame muundumiseks. Esimene on lihtsustatud variant, kus vaatleme ainult seda, mis muutub olendi ees ehk tema spetsiifilises maailmas. Siin on tema tuum (meeleolendil mina) muutumatuks lähtepunktiks, millelt kaedakse välisilma muutumist. Munaskeem on komplitseeritum, näidates, et ka see keskpunkt kui muutumise alus lakkamatult muutub (st. “muutumine muutub”). Ei ole üldist aega, sest ühegi olendi aeg pole teistele üldistatav, vaid erinevate olendite ajad on korraga, ei puuduta üksteist otseselt ning on ühendatud ainult kaudselt muna suure rütmi kaudu.

Selline keerulisem kujutlus lähtub “rõhunihkest”, mis nihutab tähelepanu taustalt seljale. Algselt ja tavaliselt me oleme tegevusele suunatud, endast ees, projitseerime ennast oma projektidesse ning sellise väljavenituse tõttu paistab maailm sirge. Astudes tagasi mõttelise tausta projektsioonidest tootlikule seljale, omandab see joon sügavuse ning muutub näiteks munaks. See on kohaolemine kui tõusmine enda kohale (oma koha kohale). Väike mina saab suureks munaks. Tagasiastumises on kõige tähtsam viivitus (väljavenitamisega venitamine, enda katkestamise katkestamine) ning sellise munemisega muneb mina endast suurema lapse, sünnitab uut ennast (Sokrates) loob endast kõrgemale (Zarathustra), moondub ehk muundub ehk transformeerub (karjane). Me küll muundume kogu aeg, ent tavaliselt põgeneme selle eest (tõmbame maailma liistule sirgeks). Tegutsemine on põgenemine, mugavus; tegutsemine on vabandus sellele, et me kasutame üksnes osa oma võimeist; ettekääne toimida poole jõuga. Tegutsemine on enda elusalt matmine. Siin saab oluliseks mittetegemine oma kahel kujul – keskendumine ja väljendamine.

K: KESKENDUS JA VÄLJENDUSTAIE

Õ-jaos rääkisime “mittetegemisest” ja ütlesime, et selline negatiivne mõiste on esialgne ja ebapiisav. Nüüd püüame seda edasi arendada. Mittetegemised suurendavad mina diapasooni, korraga täpsustavad ja ülevaatlikustavad tegevusi. See toimub kahel strateegilisel suunal: väljendamine ja keskendumine. Need leiavad erineval moel aset kodutöö ja koostöö ruumis. Nad suubuvad jagamatusse ja tõkestamatusse teosse.

Täpsustus

Täpsustamise kohta toome ära kaks eksperimenti. Meelisele polnud kunagi maitsenud keefir ja selle puutumine vastu keelt tekitas tahtmatult oksendamissoovi. Ükskord aga võttis ta nõuks täpselt järgi uurida, kuidas selle asjaga on. Ostis poest keefiri, valas kodus pool klaasi, istus maha ja vaatas seda paksu vedelikku klaasis. Koondas tähelepanu klaasi tõstmisele, kallutamisele, joomisele ja neelamisele. Sealjuures üritas Meelis tähele panna, mida ta meeled täpselt tunnevad ning kõrvale heita oma arvamused keefirist ja kõigest kõrvalisest. Selgus, et keefiril on selline maik nagu tal on; maitsmismeeled ei anna tema kohta mingit maitsehinnangut, vaid ainult konkreetse maitse. Mida oligi tarvis tõestada. Sestpeale võis ta vabalt keefiri juua ega pidanud enam oksendamisele mõtlema.

Teine näide on lörts. Kõndis mööda jaamaviivat teed ja oli lörtsine ilm. Inimeste nägudelt võis lugeda ainult üht mõtet: “Lörts!” See tähendab maailma kõige vastikumat ilma, kui on niiske ja jahe ning maas on ilge ollus, millest tuleb läbi kahlata. Tänaval kõndijad näisid mõtlevat üksnes sellest, kuidas kuhugi kuiva ja sooja saada. Lembit vaatab ka, et lörts, ja seega tundis umbes samamoodi. Siis aga võttis uurida, mida see sõna täpselt tähendab. Puhus tuul, näonahk tundis kuditavaid jahedusepisteid (piisad). Hingamine oli tuule käes raskendatud (ei tea, miks see nii on?). Sammumine oli samuti raskem, sest jalgu pidi viima läbi püdela kihi. Need on kõik konkreetsed füüsilised aistingud ja toimingud; mingit vastikust siin ei ole. Mõtles, et vahest siis oleks meil põhjust nuriseda, kui see olukord otseselt meie elu ähvardaks. Näiteks kui oleks selline ilm, meil aga oleks kõht tühi, riideid poleks ja me asuksime teistest inimestest kaugel lageda taeva all. Aga samas mõtles ka, et isegi see ei ole viimane sõna, ja just siis oleks nurisemisest veel kõige vähem tolku.

Nendes näidetes täpsustati meeli ja pöörati tähelepanu sellele, mida meeled tegelikult tunnevad, viivitades kiirete sõnaliste üldistuste (keefir, lörts) ja hinnangutega (vastik). Selgus, et see suurendab tegevusvabadust. Selle töö tulemusena võib vabalt keefiri juua ja lörtsi ajal mõelda ka muule kui lörtsile ja kaminale. Ka sellised lihtsad näited töötavad mugandumise vastu. Täpsustamise tulemus on ülevaatlikustumine

Ülevaatlikustus

Ülevaatlikustamise kohta toome samuti kaks näidet. Kõndimine on äärmiselt harilik tegevus, alatihti me kõnnime kuskilt kuhugi. Seejuures on kõndimine enamasti nagu tühik, üleminek kahe tähtsama tegevuse vahel. See tähendab, et kõndides me kas oleme mõtetes juba seal, kuhu lähme, veel seal, kust tulime, või uitame hoopis kuskil teisal. Niimoodi me viskame oma mõtteid ette ja taha, “eesmärkidesse” ja “taga-” või “uitmõtetesse”. Siin aga valitseb implitsiitne ennatlik eeldus, et me ülepea jõuame sinna, kuhu läheme. Ometi on selge, et vahepeal võib juhtuda ükskõik mis. Selgest taevast võib välk mu maha lüüa või ma võin ise kellegi kogemata maha lüüa (jalust või koguni). Ülevaatlikustav mõte, et iga samm on sama hästi kui viimane, kogub mõtted ula pealt kokku ja juhib iseenesest täpsustumisele, sellele, mida keha täpselt teeb.[47]

Teine näide puudutab eeldust, et teised käituvad nii nagu me arvame. Näiteks ostame turult saiamüüja-muti käest saia. Ütleme: “Üks sai!” anname kinnisilmi raha, võtame saia, ja olemegi läinud. Rangelt võttes aga ei või iial teada, mis juhtub selle peale, kui ma pillan: “Üks sai!” Müüja võib naerma pursata, tiritammi kasvatada või hoopis midagi eriskummalist kosta. Kui me hoiame kinni oma eeldustemaailmast, siis sellised asjad viivad meid tõsiselt rööpast välja ning meil võtab aega, et ennast koguda ja uues olukorras midagi ette võtta. Samas on võimalik distantseeruda oma eeldustest, ülevaatlikustada neid ja jätta vähemasti kaks võimalust edasiseks (nagu kõndimise puhul). Sellisel juhul võime silmapilkselt toimida ka ettenägematus olukorras. Kui me peame silmas saiamüüja vabadust saia anda või kätele tõusta, oleme hetkeks kunstnikud.

Ka nendes näidetes suureneb kogukeha võimsus. Ülevaatlikustades tegu, see tähendab, arvestades lisaks tehtava teo loogikale veel vähemasti ühe kõrvalvariandiga, võime adekvaatsemalt ja kiiremini reageerida muutunud olukorras. Tulles tagasi tavalistelt mõttelistelt eesmärkidelt, avaneb lavaline ihulik otsmärk ning tegu täpsustub.

Seostades täpsustust ja ülevaatlikustust une- ja unistustelavaga (suure Sünni ja Surmaga – vt. s-jagu), eristame kaks taiet: keskendus ja väljendus.

Keskendus

Eristame kaks tasandit: ühel tasandil on keskendus viivitamise sünonüüm ja vastandub sedasi tegutsemisele ehk tavaväljendusele. Teisel tasandil käib keskendus aga paaris väljendustaidega. Selline skeem on jälle näide “lonkavast” loogikast, asümmeetriast, kus üks osapooltest kehtib kõrgemal tasandil kogutervikuna (Vt. ka m-jagu “Mõtteline ja tootlik”):

I keskendus tegutsemine

(tootlik) (mõtteline)

II keskendus väljendustaie

Keskendumine eristub igal juhul sisse- ja väljapöördumisest. Esimesel vastandub ta tegutsemisele, mis on pööratud tausta poole ning on pidevalt “endast väljas” (endast ees) või “enda sees” (teistest maas). Keskendus on aga viivitav pöördumine selja juurde, kogumunavoolu selga võtmine ja seljast läbilaskmine. Keskendus on koondumine seljale kui oma tootlikku keskusse. See on korraga absoluutne üksindus (üks olend ei ole teisega vahetult seotud), teisalt aga täielik koosolemine (kõik olendid on selgapidi ühendatud ja muunduvad korraga). Väljavenitatud olend tõmbub kokku tagasi, astub enda keskele ja omandab “paksuse” (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”). Sellega vabanevad tootlikud jõud ning olend muutub munaskeemil justkui ülevoolavaks karikaks.[48] Keskendus ei ole lihtsalt pöördumine “väljast” ära “sisse”, vaid keskendus on pöördumine keskele, mis pole ei väljas ega sees. Keskendus on piiripealne, ihulik.

Teise tasandi keskendus puudutab unelava (vt. s-jao lõiku “Surm ehk unistustelava”). Unelaval on rida fikseeritud lavatseid, mis on mälu erineva dateeringuga kihistused. Need hangunud lavatsid haagitakse väikese mina külge. Mina on üldine mõiste, mis köidab neid kokku nagu niit helmeid. Mina muliseb ja mulistab, jutustab ise ja laseb teistel endale jutustada, “kes ta on”. Selle sõnamürgiga aheldab ta ennast oma koonusse ja seab ennast seal sisse. Tavaliselt on olendi meeled suunatud omailma muutmisele ning Meelt (Vt. r-jao lõiku “Meel”) tabavad selja tagant muutumised.

Keskendamine vajub läbi nendest sõnade abil tarretatud pindadest unelava juurde, mis on kogumina juur. Läbi kogumina vuliseb kogumuna. See on olendi ülemeel, mis hoolitseb lakkamatu muundumise eest, eristab meeli ja Meelt, värskendab neid (vt. r-jao lõiku “Meel”). Keskendamine on tagasiastumine taustaliselt tegutsemiselt seljalisele viivitusele. See on vaba tähelepanelikkus, mis toimib üleüldises koospõhjuslikkuses, uueneb. Tavaliselt ajab nimina stabiilsus ja kunatine muutumine asja ära, kuid lavaliselt (vt. ü-jao lõiku “Tavaline ja lavaline”) on see ebapiisav, sest laval peab mina üha uuesti looma. Keskendamine tähendab tegevuse täpset jälgimist; see distantseerib tegijast, astub ta piirile.

Keskendamine alustab täpsustamisest ja viib ülevaatlikustumisse. Keskendamine lähtub täpsest: keefiri maitseaisting, lumepiisa puuteaisting, ning sellele tähelepanu pöörates, sellega viivitades, kandub iseenesest üleüldisse ja vabadusse. Jälgides konkreetset aistingut, mureneb üldine sõna (“keefir”, “lörts”) ning sõnaõiguse saab jälle konkreetne kogemus, kogemine ise. Teatud üldiste sõnade külge kleepuv kitsas “mina” asendub avaramaga, mis võitleb välja teatava sõltumatuse sõnadest. Üldiste põhimõtete asemele tuleb ühine (üleüldine) juhtmõte (vt. m-jao lõike “Üksik ja üldine” ning “Üksus ja ühine”). Keskendamise tulemuseks on ülevaatlikkus, koondpilk.[49]

Väljendustaie

Väljendamise all peame silmas kõiki väljapoole suunatud tegevusi, nii kehalisi kui mõttelisi. Nendega viivitamine (tegevuste “mittetegemine”) ehk nende täpsustamine ja ülevaatlikustamine – nagu ülaltoodud näidetes – alustab väljendamistaiet.

See taie puudutab unistustelava, Surma poolt avatud tulevikulisuse silmapiiri. Väljendamistaie ülevaatlikustab ja täpsustub. Väljendamistaie peab silmas ülevaadet, silmapiiri (Surm), mis avab kõik vaateväljas asuvad võimalused. Siis pole enam “tühje” tegevusi, mis on üldised (üldine “kõndimine”) ja unitaarsed (arvestavad ainult ühe variandiga), vaid need täpsustuvad ja paljunevad. Tavaline kõndimine on “üldine” ja “ühtlustav”, sest miski ei piira teda ja ta justkui hõljub piimjas määramatuses. Lavaline kõndimine aga arvestab alati vähemasti kahe variandiga: see piiritleb üldist tegevust ja täpsustab seda.

Ülevaatliku unistustelava ehk Surma kaudu on võimalik vabaneda endast ehk ennast vabastada. Nagu Occhami nuga lõikab teooriast ära üleliigse, nii lõikab surmanuga teatrist (vt. ü-jagu “Üleüldine teater”) ära liigkestad, mille külge kestes tekib tahtmine klammerduda. Surm kui ülevaade on juhtmõte, mille tulemusel tegevus täpsustub, vabaneb ja kiireneb. Pidades meeles oma koha kohta, koondub tühi tegevus (“käimine”, “saiaostmine”) tihedaks ja konkreetseks teoks. Üldine ekslemine fantaasiarägastikus (hajameelsus) kondenseerub täpseks ja tõhusaks tegevuseks. Täpsustuvad ideed, fantaasiaolendid, unistatud üldisused. Kui keskendamine on saavutanud ülevaatliku koondpilgu, siis väljendamistaie jagab seda täpsete liigutuste ja liigendustega.[50] Surma poolt valgustatud tegu on lõplik, täpne ja pisiasjalik. Surm annab küll tähendused ja piirid, aga tal endal pole mingit tähendust ega piiri. Tähendusetus ehk “mõttetus” ja piirsus ongi Surma mõte. Siit vulavad välja täpsed, piiratud, piiritletud teod. Väljendamistaie kasutab ära Surma survet: “Mõttetu...”, vallandades selle konkreetsesse jagamatusse teosse (vt. allpool “Jagamatu tegu”): “...aga ikka teen”. Väljendustaide täpsustava töö tulemusel selline absurd teravneb ja täiustub.

Väljendustaie ei piirdu väikese mina seisukohaga, vaid võtab meelevaldselt sisse suure mina positsiooni, ning selle varal liigub ta paindlikusse. See, mis väikse mina rööpast välja viib ja mõneks ajaks teovõimetuks muudab, on suurele minale võimendumise vahendiks (just nõrkused saavad tugevusteks). See on mina “rumaluse” ja “tagasitõmbumise” mõte. Välismaailmast tuleb alatihti igasuguseid sissetunge, mis juba oma uudsusega, erinevusega riivavad “mina” turvalisust. Need on psüühilised haavad. Nende toime on samasugune kui füüsilistel: sissetungikoha ümber koondatakse suur hulk psüühilist energiat, et sissetungi psüühiliselt siduda ja ta seega ohutuks muuta. Sellise energia koondamisega ühte kohta aga langeb organismi üldine energiatase ning olendi teovõime väheneb[51]. Kui kuskilt valutab, siis on vähe asju, mida ma veel teha suudan – samamoodi on psüühiliste haavadega: kui (ni)mind on solvatud või muidu ootamatult tabatud, ei suuda ma enam silmas pidada muid variante, vaid kogu tähelepanu koondub selle sissetungi sidumisele (mõtestamisele). Rumal positsioon on ette kaitsetu ja üleni pragunenud, nii et siin pole silmatorkavat kindlusmüüristatud pilu, kuhu haava lüüa.

Nii et keskendamine täpsustab ja ülevaatlikustub ning väljendamistaie ülevaatlikustab ja täpsustub. Täpsustamine ülevaatlikustub ja ülevaatlikustamine täpsustub. Keskendumine alustab täpsest ja liigub ülevaatlikku ning väljendamistaie alustab ülevaatlikust ja liigub täpsesse. Keskendumine on primaarsem; väljendamistaie aga võimendab keskendumist, mis omakorda annab alust võimsamaks väljendamistaideks jne. See on diapasooni suurenemine; loov kasv nakkab; võimendumine võimendab võimendumist.

Kodutöö

Kodutöö alustab keskendamisest ja viib väljendusse. Kodutöö algab kodunt ja kodu on seal, kus on piisavalt rahu ja vaikust keskendamiseks. Kodutöö on eelkõige öötöö, sest öösel on vähem tegutsemiskära. Selline individuaalne pingutus ülevaatlikustab tegu. Keskendamine puudutab unelava; kui iga unelavale pandud lavats on elu külge klammerduv (elu lämmatav) ja surma kartev (seda kaela tõmbav) minake, siis nendest läbivajumine küündib koguminani.

Kodutöö teine ots on selle ülevaatlikkuse järgi tegude täpsustumine ja “liikmeidpidi jagamine” ehk väljendamistaie. Kui väljendamistaie lähtub koondpilgust, siis on ka sellest väljajagatud teod ise samuti koondatud, kunati jagamatud. Väljendamistaide näiteks võib olla hea luuletus, mida võib võrrelda hajumatu laserkiirega.[52] Niimoodi koondatud väljendus ületab ükskõik kui suuri ruumilisi ja ajalisi vahemaid.

Kodutöö ei saa mitte väljenduda. Kodutöö väljendamisega kasutab hoovana Surma, mille abil täpsustatakse tegu. See seisneb “tühjade”, automaatsete harjumuste lammutamises, tavalise nihestamises, tavadega viivitamises. Niimoodi jäävad kõrvale üldised sarnasused ja sõnaõiguse saab see, mis on tegelikult ühine. Ühine on jagamatu erinevus.

Koostöö

Koostöö alustab väljendamistaidest ja liigub keskendusse. Koostöö aluseks on kodutöö ja koostöö tasand sõltub kodutöö ulatusest.

Sellist koostööd, kui kodutöö on minimaalne, nimetame nühkimiseks. Nühitakse pinda, et teha seda siledaks, et tasandada reljeefsused, konarused. See on demokraatlik võrdsus, nivelleerimine, häilimine. Selle tulemuseks on kas ärritamine või hällitamine. Need on tausta küljes kinniolevad väljendused. Üksnes tausta poole suunatud väljendused töötavad paratamatult üksteisele vastu, sest nad esinevad ainult üksteise omailmades, nii et nad tulevad üksteisele vastu üksnes projektsioonide, fantasmidena. Taustalises tegutsemises käib lakkamatu muutmine, mõjutamine, põhjustamine, vastutöötamine, ühtede kestade võitlus teistega. Nühkimine käib omailmades, mille koonustes erinevused võrdsustuvad, nii et “olendite” (st. projitseeritud olendite, kujutiste) vahel pole tegelikult vahet. Need mõttekujutised langevad üksteisele kaela ja nühivad üksteise vastu. Niimoodi aga sooja ei saa, sest soe tuleb särtsust, särts aga erinevustest.

Sellist koostööd, kus kodutöö tunda annab, nimetame ihumiseks. Ihutakse tera, et teha seda veel teravamaks, vahedamaks. Kodutöö pöördub selja poole ja on seekaudu üha erinevam. Sellest võrsuv koostöö mitte ei tasanda erinevusi, vaid tunnistab neid, ihub neid veel vahedamaks, võitleb erinevuste ja muundumise poolt. Ihumise eesmärgiks pole miski muu kui ihu (vt. r-jao lõiku “Ihu”), keha piir, kõõrdpilk. Erinevuse tunnistamine ja tugevnemine koostöös tähendab pidevat pingutamist leebuse ja paindlikkuse (vt. ü-jao lõiku “Elavhõbe”) nimel. Kui kodutöise keskenduse varal on loodud vastav keskkond, siis sellest lähtuv koostöine väljendamistaie võimendab omakorda keskendumist. Näiteks teatris: kui näitleja on keskendunud, siis ta tõmbab kaasa ka pealtvaatajad, mis omakorda aitab kaasa näitleja keskendumisele. Utoopiline maksimaalne koostöö on koospõhjuslikkus, kus on koos jagamatud erinevused, absoluutsed üksindused. Puhas koostöö käib maailmalaval ning on käesolev.

Nagu indiviidi, nii võib ka kollektiivi tasandil koostlagunemise “surm” toimida elu ergutina. Näiteks just see võib anda jõudu EHI-laadsele anarhilisele ettevõtmisele. Kui miski pole kindel, ei teki nii kergesti illusiooni nagu miski oleks kindel. Väliste soodsate tegurite puudumisel püsib ta sisemisel koostööl, tänu millele saab ta suuremaks ja tugevamaks kui ta justkui on. Sellised piiripealsed ja kindlusetud ühingud liiguvad “loomuliku” kindlustamisvajaduse suhtes vastuvoolu nagu kõik loovad algatused ning raugevad pöördejõu nõrgenedes nagu kõik vastuvoolne.

Nii et kodutöö keskendab ja väljendub ning koostöö väljendab ja keskendub. Keskendamine väljendub ja väljendamine keskendub. Kodutöö alustab keskendusest ja liigub väljendusse ning koostöö alustab väljendusest ja liigub keskendusse. Mida rohkem jõudu keskmest tuleb, seda rohkem jõudu sinna naaseb, ja vastupidi. Jõud annab jõudu ja väsimus väsitab.

Tõkestamatu tegu

Keskendumine on jagamatu tegu ja väljendumistaie on tõkestamatu tegu (vt. ka ü-jao lõike “Teemant” ja “Elavhõbe”).

Tavalise teo (vt. ü-jao lõiku “Tavaline ja lavaline”) üheks piiriks on ühtlustamine, ühestamine, üheülbamine. Tavaline tegu on (ni)minakas. Nimina taandab teised olendid omailma anumale, ühtlustab enda järgi kogu maailma, ühestab iga erinevuse. Ometi võib selle minakuse ulatus avarduda ning tema jäikus pehmeneda, voolavamaks muutuda. Sellist avardumist leebuse ja paindlikkuse suunas nimetame tõkestamatuseks. Minakuse suletud ja kitsal unitaarsusel võib võtta pinna ära kahel suunal: “alt” ja “ülevalt”. Ühest küljest täpsemate tegevustega ja üksikasjalikuma tähelepanemisega – samas kui tavaline minakas ninakas tegu jääb ähmasema üldisuse tasandile. Peeneid üksikasju minakus ei märka, sest tal pole vaja neid märgata. (Vt. “Täpsustamine”). Teisest küljest üleüldiste otsmärkide või juhtmõtetega, mis ulatuvad üle minakuse hariliku haldusala. (Vt. “Ülevaatlikustumine”). Minakusele võib tõkestamatu tegu näida täiesti motiveerimatu, juhusliku ja mõttetuna. Küsimus on aga selles, et siin on teistsugused motiivid, üleüldised mõtted ja omad juhtnöörid. Minakust ei tule ega saa kuidagi tühistada, küll aga suudab ta avarduda, saada alt õõnestatud ja ülalt ava‑statud. Niimoodi mina ei hävi, vaid lendub, moondub‑muundub kellekski muuks.[53] Täpsus ja ülevaatlikkus murendavad sõnade jäiga kooriku.

Tegelikult pole tegija midagi muud kui teod, tegija pole tegudest eraldiseisev ese. Mina kui “põhitegija” on olukorra funktsioon, mille abil tegevusi käsitatakse, ja igas olukorras on erinev mina. Mõtlen ja olen olemas küll, aga see “mina” sealjuures on lakkamatult erinev ega püsi samase alusena, millele saaks ehitada ühtset, üldist, üheülbavat maailmakäsitust (või seda saab teha, kuid see on sama ajutine kui mina ja sama fantastiline). Maailma mõistetakse alati osaliselt ja ise seejuures osalisena, kusjuures see osatäitja muundub pidevalt.

Jagamatu tegu[54]

Tavalise teo teiseks piiriks on kahtlustamine, kahetsemine, kahevahelolek. Tavategu vaatab kahtlustavalt ja kahtlevalt ette ja taha, et kas midagi ei jäänud kahe silma vahele ja et kas poleks võinud midagi teisiti teha. Tavategu sobrab omailma minevikus ja tulevikus teise järele.

Mineviku suunal osutub ta kahetsemiseks. Mina sisemises teatris näib toimuvat pidev mõttes tagasivõtmine. Kahetsemine põhineb illusioonil, et miski võinuks olla “teisiti”. Kahetsedes on mul kaks ettekujutust, millest üht armastan, teist aga vihkan; ma kahestun ja töötan iseendale vastu. Ühest variandist kinnihoidmisena on kahetsemine ühetsemise varjukülg. Ometi võib ütelda vähemasti niipalju, et isegi see, mida “pole”, on täielikult kohal kahetsuses. Ettekujutus on ettekujutusena täielikult kohal, kui seda tähele panna. Kui peatuda kahetseva meele juures, siis osutub see täielikuks. Sisimas on kahetsus ise absoluutne jagamatu tegu. Iga lavaline tegu on jagamatu, täielik ja täiuslik.

Tuleviku suunal on ta kahevahelolemine. Mina jääb kinni kahte või enamasse võimalusse ja talle tundub, et vähemasti ühest tuleb loobuda. Sellest tuleneb sunnitud puuduolemise mõte ja ebakindluse tunne. Aga kui tulla kujutlustes kangastuvast tulevikust tagasi käesolevasse, kui tulla tagasi maalava peale, siis on iga mõte kohal ning nende vaagiminegi on täielikult kohal.[55] Vaagimine seostub puuduolemisega oletuse tõttu, et üks lahendus on parem kui teine. Tõsi on aga see, et kuidas ka ei otsustataks, on just see otsus kõige täielikum ja järelikult ka kõige õigem. Kui kujutleda väljendamistaiet valikute jadana, siis on ka iga lahendus täielik ja lõplik.

Kahtlemine. Võiks arvata, et tavategu on rohkem kui lavategu, kuna siin on lisaks teole veel ka üht- või teistsugune kahtlus, kuid tegelikult pole sellises teos rohkem, vaid vähem. Selline kahtlus väljendab tahte poolikust, lahjat otsust; on nõrk tegu. Ütelda, et selline tegu on rohkem kui jagamatu tegu, on nagu ütelda, et poolikus pudelis on rohkem kui täis pudelis, kuna lisaks veinile on seal ka tühjust.[56] Laval käib aga andmine täie rauaga – jagamatu lavategu on just niipalju kui parasjagu tuleb ja miskit ei jää varuks.

Jagamatu tegu jaguneb (muundub) ja jagab, kuid on ise iga kord jagamatu, on täpselt nii palju kui kunati jõuab.

Diapasoon

Jagamatu ja tõkestamatu tegu ei mahu kahetsemisse ja lipsab (vajub) läbi ühetsemise, on suurem kui kahevahelolek (ebakindlus) ja väiksem kui ühetsemine (põhimõtted). Jagamatu ja tõkestamatu tegu ei pöördu ei sisse ega välja, vaid keskele. See südamik on rohkem sees kui sees ja rohkem väljas kui väljas. Nimetame seda kolmetsemiseks. Ühetsemine on ühevalentne (mina ühetseb), kahetsemine kahevalentne (mina kahetseb mida) ning kolmetsemine kolmevalentne (mina kolmetseb mida munale). Kui kahetsemine ja kahevahelolek peab silmas kaht võrdset ontilist võimalust, siis kolmetsemine ja kolmevahelolek peab lisaks silmas ontoloogilist välja. Kahetsemises on see-ja-teine, kolmetsemises see-ja-teine-ning-muu. Kolmetsemine on suurema diapasooniga, “haaravam” ja “harulisem”[57] kui ühetsemine ja kahetsemine.

Ü: ÜLEÜLDINE TEATER

Tavaline ja lavaline

Eristame kaht olemisviisi, tavaline ja lavaline, kusjuures esimene on seotud “tegutsemisega” ja teine viivitamisega (vt. r-jagu “Rõhunihe”), esimene tavalise paralleelse pilguga, teine lavalise “kõõrdpilguga” (vt. r-jao lõiku “Kõõrdpilk”).

Lavale astudes tavateadvus lõheneb või õigemini teravdub välja temas juba olemasolev sisemine distants. See on distants näitleja ja pealtvaataja vahel, mis on teatri võimalikkuse tingimus.[58] Teatriruumis peavad olema eraldatud lava (näitlejaruum) ja saal (pealtvaatajateruum) – selle piiriga võib mängida, kuid seda ei saa kaotada, kaotamata näitleja ja vaataja erinevust ning ühtlasi kogu teatrit.

Teater sünnib Vana-Kreekas siis, kui tekib lava. Alguses oli tegemist rituaaliga, kus kõik kohalviibijad olid põhimõtteliselt osalised, nii et teatripiir oli väline, eraldades ritualistidegruppi tavamaailmast. Lava eraldamisega tuleb see piir teatri sisse, “tavaline” teine (pealtvaataja) inkorporeeritakse lavalisse sündmusse (näitlejad). Kui enne jäi tavaline maailm välja, siis nüüd on ta otsapidi teatrisse sisse võetud. Kui enne olid pealtvaatajaks jumalad, siis nüüd saavad neiks teised inimesed ise. Samas aktsentueerib selline vahetegemine igas rituaalis leiduvaid eristusi aktiivsemate ja passiivsemate osaliste vahel (milline eristus on enam või vähem liikuv).

Pealtvaatajad on “tumm osapool”, peegel- või kajapind, hingeline resonantsikamber, mis võimendab lavaltoimuvat. Erinev publik võimendab muidugi ka erinevaid asju, ning see on üks mõjukaid tegureid, miks iga etendus on ise nägu. Siiski on pealtvaataja ja näitleja vahekorras rõhk näitlejal kui aktiivsel osapoolel. Võiks isegi ütelda, et pealtvaatajad üksnes võimendavad sedasama näitleja-pealtvaataja distantsi, mis on juba näitleja enda sees, ning aitavad niimoodi välja tuua midagi, milleks näitleja ilma teiste inimesteta suuteline ei oleks. Ka tavateadvus tähendab seda, et ma olen “teadlik” oma tegudest, st. suudan neid jälgida kõrvalt, teise inimese positsioonilt. Selline pendeldamine “sisse-välja” on meile saanud aga harjumuspäraseks ning enamasti me ei pane seda liikumist üldse tähelegi. Kõik muutub aga otsemaid, kui ma tean, et mind vaadatakse. Siis satub iga tegu, nii füüsiline kui psüühiline, surve alla. Selline tähelepanu on ebamugav, sest me oleme siis otsekui alasti. Eriti selge on see mitmepäise pealtvaataja korral, kes vaatavad mitmest füüsilisest vaatepunktist ja erineva psüühilise intentsiooniga. Sellises olukorras oleme enamasti sama kohmetud ja paljad, sest see tähelepanu koorib meilt sotsiaalsed riided, puhvrid ja puhvaikad, mis tagasid mingisugusegi eralduse era- ja avaliku sfääri vahel. Laval pole enam miski eraasi, vaid kõik on avalik.

Niisiis ärkab laval teadvuse sisemine distants, mis tavaliselt suikub harjumuste mugavas hällituses. Esiteks tähendab see seda, et harjumused pudenevad tükkideks. Laval on esiteks halvav mõju, iga märkamatu pinge laieneb laval kogu keha halvavaks krambiks. Enamik muutub laval kohmetuks, ei oska enam istuda ega astuda ega saa sõna suust. Laval tuleb kõik otsast peale uuesti õppida. Stanislavski ütleb, et näitleja tuleb “koost lahti võtta ja uuesti kokku panna”. Iga harjumuspärane tegevus lammutatakse osadeks, uuritakse neid, õpitakse tundma nende olemuslikke jooni. See on täpsustamine, ja ilma täpsuseta ei ole kunsti. Tavaliselt sooritame oma tegevusi sissejuurdunud harjumusest, aga samas on meie teadmine nende kohta väga ebamäärane ja üldine. Lavaliselt laguneb selline tegevus koost. Alles kõikehõlmav harjumuste lammutustöö ja neile vastava teadmise täpsustamine tagab laval vajaliku enesekindluse. Ainult nii võidab näitleja endale oma tegevuste suhtes ülevaatlikkuse, mille pinnalt ta on suuteline looma.

Näitleja läbib lavale astudes samasuguse transformatsiooni nagu igapäevane ese kunstisaali eksponaadina ülesseatult. Teatris aga teeb asja keeruliseks ja huvitavaks see, et siin on kunstiobjektiks näitleja-inimene kogu täiega. Näitleja kunstiliseks materjaliks on kogu tema keha ja intellekt, ta on korraga looja ja loodu. Looduna või vormitavana toimub näitleja elu laval näidendi raames, tihti koos teiste näitlejatega. Samas säilib näitleja kui looja alateadvuse sopis teadlikkus sellest, et ta näitleb, et ta on laval. See on nii-ütelda sisemine publikupilk, ülevaatlik pilk. Jõuline looming ei sünni mitte selle distantsi kadumisest, vaid vastupidi, selle hoidmisest ja talumisest.

Jõud

Εsimeses osas me püüdsime näidata, et kõik asjad on teatavad jõudude konfiguratsioonid, jõudude mängud. Iga asi püsib koos nii kaua kuni jõud jõuavad ja iga olend on täpselt nii palju kui ta jõuab. Vähemasti keeleolendi puhul võib eristada erinevaid jõuökonoomiaid ehk olendi enda seisukohalt “jõuallikaid”: omal jõul, teise jõul ja muu jõul.

Kui rääkida Mihhail Tšehhovi kaudu, siis “oma jõud” on “madalam mina”, mida iseloomustab egoism, auahnus, kired. “Madalam kaldub üldse eitama kõrgema [mina] olemasolu ning kirjutama tema jõudu, võimeid ja omadusi enda arvele.”[59] Kui tõlgendada seda eelneva käsitluse valguses, siis kirjutab siin uusikust nimina üle vanastikust meele ning esitab ennast sealjuures vanastikku ammendava mõttena. Nimina omastab meele tootlikud jõud, orjastab nad, paneb rakkesse. Nimina väidab, et koguolendi saavutused pärinevad temast, et tegemist on tema jõuga, samas kui ta on lihtsalt “administraator”, mis üksnes grupeerib ja lahterdab jõude, mis pole tema enda omad. Sellele vastavat lavalist esinemist võib iseloomustada sõnaga “läbielamine” – see on halbade näitlejate õnn, mil nad “unustavad enda”, “lõhuvad mööblit, väänavad oma partneritel käsi välja ning kägistavad mängu ajal oma armukesi”. See on egoistlik näitlemine, mis toob välja isikliku, mida “läbi elatakse”. Sellise näitlemise ebaloomulikkust ja pingutatust kajastab etendusejärgne kurnatus.

“Teise jõud” vastab “kõrgemale minale”, mis tavaliselt vaikib, kuid saab sõnaõiguse “teadvuse kahestumise hetkel”. Kõrgemale minale vastab “kaasaelamine”. Näitleja küll “kannatab, nutab, rõõmustab ja naerab laval, kuid jääb nendest läbielamistest isiklikult puutumata”. Kui egoistlikus “läbielamises” näitleja mina ja rollimina vaheline lõhe justkui kaob või sulab kokku, siis kõrgema mina inspireeritud näitlemine toimub justnimelt tavamina ja lavamina vahelt, näitleja hinge sisemiselt distantsilt, ning pigem võiks ütelda, et ei tegutse mitte näitleja, vaid lavakuju.[60] Selle loomulikkust näitab see, et kaasaelamine ei väsita, vaid toimub värske jõu juurdevool[61]. Siin on selgelt eristunud teostaja (tavamina, nimina) ja pealtvaataja (kõrgem mina), nii et näitleja vaatab justkui oma mängu kõrvalt ja juhib seda.[62] Kui madalamal minal on oma väljakujunenud niminaga seotud põhimõtted, siis kõrgem mina on suunaandev juhtmõte.

Erinevalt madalamast minast pole kõrgem mina suletud, “vaid on valmis tunnistama loovate ideede tõelise allikana sootuks kõrgemaid sfääre”. Need “kõrgemad sfäärid” oleksid “muu jõud”, muundumise jõud. See on moment, kus kogumina käib samas suunas kogumunaga. Seda muundumist nimetab Tšehhov “žestiks”. Ta ütleb, et ta elas läbi “maailma kõigis nähtustes toimuvat väliselt nähtamatut liikumist”. Selline liikumine või muundumine kangastus talle isegi liikumatutes, tardunud vormides. See liikumine on loonud kõik vormid ja hoiab neid kõiki alles, loob neid üha uuesti. See liikumine ongi “žest”. See on nagu igale nähtusele omane rütm, mis on ühendatud kogumuna suure rütmiga.[63] Mu tegelik ja elav jõud on muu jõud.

Juhtmõte ja põhimõte

Siin tekib kohe küsimus, kas ja kuidas on võimalik püsida loovas ja jõulises näitlemises? Ehk: kuidas püsida keskendumises, kui keskkoht justnimelt ei püsi, vaid muundub? Kõõrdpilgust kõneledes me ütlesime, et ei saa tähele panna aset ennast, sest et otseselt saab tähele panna ainult asja, aga ase pole asi. Siis me ütlesime, et aset saab tähele panna ainult tangentsiaalselt, liikudes mööda asja pinda või piiri – sest õigupoolest ase polegi midagi muud kui asja piiri erinemine ülejäänud asjast. Sellest ei tohi aru saada nii, et asi oleks kuidagi varasem või põhilisem: asi ja ase, asi ja asja piir on korraga. Muna-jaos (õ) osutusid olendi asemeteks puhas tulevik ja puhas minevik, mis ei ole üks “pärast” ja teine “enne”, vaid on mõlemad korraga. Sünni ja Surma jaos (s) seostasime neid eksistentsiaalselt vastavalt Surma ja unistustega (tulevik) ning Sünni ja unega (minevik). Keskenduse ja väljenduse jaos (k) visandasime eksistentsiaalse diapasooni suurenemisest viivitamise kaudu Sünni ja Surma abil. Kuid kas on võimalik ka püsida sellises avardumises?

Teeme esialgu sellise eristuse, et kõõrdpilk või taideline avardumine ei saa olla küll põhimõtted, küll aga võivad nad olla juhtmõtted. Põhimõte on seotud väikese minaga, tema põhjenduste ja õigustustega. Põhimõtted on asjad, mis saavad olla teadvuse vahetud “objektid”. Põhimõtted on selged või vähemasti välja selgitatavad. Seevastu juhtmõte kuulub suurema mina juurde. Juhtmõte ei saa olla teadvuse “objekt” ning ta pole ka selgitatav – ta on ise ase, kus need objektid asuvad; selg, mis neid objekte toodab. Õigemini – juhtmõtet võib lõpmatuseni selgitada, teda siiski otseselt puudutamata; juhtmõttest võib lõpmatult ammutada, kuid teda ei saa ammendada.

Just teatris on see küsimus eriti akuutne. Nagu ütleb Stanislavski: tema süsteem püüab väga mitmel viisil luua pinnast loovale enesetundele, loomingulisele silmapilgule, kuid ei saa seda mingil moel vahetult põhjustada ega esile kutsuda. Siin on justkui kaks liikumist: omajõuline pingutamine (väike mina), ning selle pinge loominguline vabanemine teise jõu (suurema mina, kogumina) vallapääsemise kaudu, mis on avatud kõikidele jõududele (kogumuna) ja koondab need. Teadvus, “mina” venitatakse esiteks välja (täpsutamine ja ülevaatlikustumine) ja seejärel lõhestatakse (tegija ja pealtvaataja), nii et üks ei sega teist.

Juhtmõtteks on selline loomingulisus ja lõhenemine, kuid seda ei saa vahetute pingutustega põhjustada, vaid selleni saab jõuda üksnes kaudseid teid pidi. Juhtmõte küll suunab ja koondab mitmesuguseid jõupingutusi, kuid ta ei ole ühegi suuna eesmärk ega ühegi pingutuse objekt. Vahetud eesmärgid ja objektid on juhtivast probleemist võrsuvad konkreetsed küsimused. Juhtmõte ise ilmneb ainult nende küsimuste võrsumise ja arenemisena.

Tõukepind

Näitlejatöö üheks põhiliseks ülesandeks on niisiis väikese mina ajutine kõrvaletõrjumine (ühe pilguga viivitamine), et anda sõnaõigust suuremale minale (et pilk läheks kõõrdi). Arvestades väikese mina sisemise totaalsusepüüdega (püüdega kanda tootlikud jõud enda arvele), võib selle püüdluse suunata tema enda vastu sel moel, et meelega paljundada teda. Ühtne mina on tõukepind minade paljundamisele ja sellega kaasnevale mina ülevaatlikustumisele või “kõrgenemisele”. Äratõuge väikse mina pinnalt kogumuna avarusse on maamunavärin, mille tõugete käes pealtnäha ühtlane mina praguneb, nii et avanevad eristumissuunad, sooned ja jõujooned tema pinnal. Tänu sellele võib iga inimene enda sees kogeda vaatepunktide paljusust, milleks teadliku kitsa nimina puudumisel olend võimeline ei oleks.

Kui kõik nimina teod on hõlpsasti ühendatavad mingiks tervikuks, siis paikneb see tervik väga madalal. Kui aga ta tegutseb nii, et erinevad teod ei ole mõistuspäraselt ühtesobitatavad, siis see, mis neid ikkagi ühendab, on kõrgemal ja lähemal koguminale: üle mõistuse, üle mina, üle teadmise. Näitlejatöö toidab enda sees erinevaid minasid ja teeb nimme seda, mida “mina” kunagi ei teeks. Suurel minal lastakse toimida seeläbi, et keeldutakse ühest kindlast minast ega järgita muutumatuid veendumusi ega põhimõtteid, vaid toimitakse erinevalt. Selline tegevuskava ise ei ole põhimõte, vaid juhtmõte. Tavaliselt on erinevused nimina sees nivelleeritud ja igasuguste riugastega “sirgeks räägitud” – see on demokraatlik ehk massivalitsuslik võrdsus. Aga lavalises loomingus on vajalik aristokraatlik võrdsus erinevate minade vahel suure mina väljal. Erinevalt pööbellikust nivelleerumisest, kus kõrge kistakse madalaks, aristokraatne võrdsus justnimelt tunnustab erinevusi ja peab neist lugu. Lavaline sündmus leiab aset just nendes erinevustes.

Jõu‑kus. Rikkus

Viivitades ning laiskusest ja mugandumisest eemaldudes kasvab väljenduse ja keskenduse jõud. Selline diapasooni kasv on jõu‑kus. Jõukus on eksistentsi tihenemine (vt. s-jagu “Sünd ja Surm”). Eristame sellest tavalise rikkuse. Rikkusteks on Sünni ja Surma asemele projitseeritud varjukujud (nagu varjud Platoni koopa seinal), alati rikkalikud ja vahelduvad ihaobjektid. See on üldise ja üksiku ökonoomia (vt. m-jagu “Mõtteline ja tootlik”). Jõukus on seevastu Sünni ja Surma asemel endal, mis on kõigil ühine ning jõukuseks on seda tootvad üksused, meele liikumised, loovad teod.

Jõu‑kuse diapasoonil on kaks põhisuunda, millel kummalgi on omakorda kaks haru. Esimene põhisuund pingestab, teine lõdvestab. Esimene suund on teemant: järjekindlus ja järeleandmatus. See on seotud eeskätt keskendusega. Teine suund on elavhõbe: paindlikkus ja leebus. See seostub esmajoones väljendusega. Siin on jällegi asümmeetria: nagu jõukus hõlmab rikkuse-sfääri endasse ühe spetsiifilise süsteemina, nii voolab ka elavhõbe välja teemantist.

Teemant

Igaühe oma nägu on tema kalliskivi ja teemant (kr.k. “jagamatu”). See on see, mida otsitakse kaugelt, ja mis leitakse ometi lähemalt kui võiks arvata. Teemant on järjekindel juhtmõttes ja järeleandmatu põhimõtetele.

Järjekindlus juhtmõttes on eeskätt oskus oodata, viivitada. See on usaldus viivitamise enda vastu. Öeldakse, et iga järjekindlus viib teatavas mõttes samasse kohta. Mis see koht on? See on ootamine või viibimine ise. Ootamine viib ootamisse, viivitamine viib viivitamisse. Järjekindlus saab toitu teadmisest, et iga tegu on igal hetkel täiuslik, et “taevas algab tegelikult siitsamast”[64]. Iga tegu on üleüldise teatri näitlemine. Samas kannustab järjekindlusele teadmine, et üleüldise teatri lavalt ei saa maha astuda. Üleüldises teatris ei ole näitlemist ja mittenäitlemist, vaid ainult tugev ja nõrk näitlemine.

Järjekindlust toidab (“tõmbab eest”) leebus, “jubatäiuslikkus”. Järjekindlust kannustab (“lükkab tagant”) kohustuslik paindlikkus, “täienemissund”.

Järeleandmatus põhimõtetele on vastutöötamine “loomulikule kallakule” ja niminale kui keeleolendi kalduvuslikule taustale. Järeleandmatus on see, mis ei rahuldu piskuga.[65] Järeleandmatust toidab algne positiivsus, jaatus enne minasid, loov muundumine. Elajatena me juba oleme muundumises. See on jaatus, mida ei kukuta ükski maine valitseja. Kuni ma elan, jaatan. Järeleandmatus tähendab võitlemist elu poolt, loovat aktiivsust; järeleandlikkus libiseb tagasi surma vastu sõdimisse, reaktiivsesse kaitsesse. Järeleandmatust kannustab hirm ennast pisku eest maha müüa – ja iga “tegutsemine” juba on selline mahamüümine.

Järeleandmatusega on vastupidi kui järjekindlusega – seda tõmbab paindlikkus, jaatav muundumine. Järeleandmatust lükkab leebus või õigemini võimalik liigne leebus, mugandumine.

Järjekindlus seisneb tavateoga viivitamises, “mittetegemises”; järeleandmatus on järeleandmatus tavateole, põgenemisele viivitamise eest tegutsemisse.

Teemant tähendab tihendamist, kokkukogumist. See eeldab usaldust, et tihenevad jõud ennast vääriti ei mõistaks ja enda vastu ei pöörduks. Teemant on pühendumise jõud.

Elavhõbe

Omanäo paindlikkus on elavhõbe. See on see, mida otsitakse maskide tagant, kuid mis leitakse olevat maskide vahel, maskide vahetamises. Elavhõbe on paindlik juhtmõttes ja leebe põhimõtetega.

Paindlikkus juhtmõttes on toimimine absurdi jõul, juhtmõtteline ülevaatlikkus tavalise teo suhtes. Seda toidab järjekindlus, viivitamine harjumuslike kestadega, tegutsemise peatamine ja vaatlemine. Selline viivitus annab vabaduse väljakujunenud kestadest, ettenähtavatest variantidest. See kasutab Surma tööriistana ja peab silmas vähemasti kaht varianti. (vt. k-jao lõige “ülevaatlikkus”). Juhtmõte peab silmas, et kunagi pole ainult üht stsenaariumi järgnevaks, vaid alati on neid palju, ning see paljusus tagab juhtmõtte paindlikkuse. See tähendab aktiivset hoiakut ja valmisolekut ka siis, kui midagi justkui valida pole.[66] Paindlikkust kannustab kartus järele anda tavateole, muganduda.

Leebus on leebus selle suhtes, mis esitab ennast “tõsisena”, “mõttekana”. Seda toidab järeleandmatus tavalisele tegutsemisele. Tavalises tegutsemises tekitab viha, kui miski, mis esitab ennast tõsise ja mõttekana, osutub naeruväärseks ja absurdseks. Sellisele kalduvusele vastupanemine ongi leebus. Leebust kannustab ja kannab järjekindel tavateoga viivitamine.

Paindlikkus tuleneb tavamõttega viivitamisest, absurdist; leebus on leebus tavamõtete, “tõsise” suhtes.

Paindlikkust toidab (“tõmbab eest”) järjekindel viivitamine ja kannustab (“lükkab takka”) järeleandmatus tavateole. Leebust tõmbab järeleandmatus tavateole ja lükkab järjekindel viivitamine.

Elavhõbe kujutab tihendatu voolavust, “paikapidamatust”. See eeldab halastamatust, et jõud suudaksid elavhõbedamulli iga kord koos hoida. Elavhõbe on halastamatu surmahoole jõud.

Selle kohta absurdne tabel, palun väga: