II OSA: MUUNDUMINE
Teise osa pealkiri “Muundumine” on valitud sellepärast, et see osa puudutab “muud”. Kui esimeses osas vastandusid ühed ja teised kujud, siis teises osas eristuvad ühed-teised kujud muust. Kui esimeses osas ühed kujud teisenevad teisteks kujudeks, siis teises osas saavad kõik kujud muuks, muunduvad. Teisenemine on väline aeg; muundumine on aga olendi enda kestmine.
Kogu kirjutise pealkiri “Sõnamürk” on anagramm teise osa jagude tähistustest. Need jaod on võrdlemisi vaba järjestusega ning neid võiks reastada ka hoopis teisiti kui nad praegu riburadapidi tulevad. Esimese osa nummerdatud peatükid vastavad toda osa läbivale lineaarsele esitusele. Teise osa jagude enam-vähem meelevaldselt tähendatud jaod kajastavad selle osa ebalineaarsust (mida jätkub suuresti ka jagude endi sees).
Viivitus, mälu
Kujunemise käigus kurnab uusik vanastikku: kasutab ära selle tootlikke jõude omades huvides ning teostab nende seast teatud valiku. Uusik on vanastiku suhtes ülemus, ülevaataja. Nõnda nagu sõjaväes ei saa kindral tegeleda eraldi iga sõduriga, vaid hoolitseb sõjaväe kui terviku eest, nõnda ei tegele ka uusikud iga vanikuga eraldi, vaid käsitlevad vanastikku tervikuna, vanastikuna. Selleks, et armeed juhtida, käib kindrali aeg aeglasemalt: sõduri aeg käib ühe põõsa juurest teise juurde joostes sekundites ja minutites, kindralil aga mõlguvad meeles kuude ja aastetepikkused strateegilised kaalutlused. Niimoodi on uued kujunevad olendid üha “aeglasemad”, iga uue kihi tempo on aeglasem eelmistest kihtidest, mida ta kokku tõmbab ja üle kirjutab. Meeleolendi aeg (tema omaaeg) käib aeglasemalt kui leemeolendi aeg; keeleolendi aeg on jälle aeglasem meeleolendi omast. Sellise kihistumisega suureneb viivitus saadud impulsi ja teostatava aktsiooni vahel ning suureneb impulsile antavate erinevate võimalike vastuste hulk.
Inimese ajus saavutab see viivitus nii suure ulatuse, et saab võimalikuks meele pöördumine meele enda poole, mis teostub keele kaudu. See tähendab, et inimese aju on bioloogiliselt küllalt keerukas, et ta saab toetada virtuaalse mälupõhja ja eenduvate mälestuste erinevust. Inimese aju viivitus on piisavalt suur, et sinna mahub ontoloogilise erinevuse eksplitseerumine, mis on vabaduse ruum. Võib arvata, et mälu selline sisemine lõhestatus on tekkinud tänu sellele, et on ilmunud piisavalt keerukas “välismälu” – kogukonna kantud tööriistastik-vahendistik, keel. Indiviidi mälu on küllalt keerukas, et võimaldada vahendamiseks vajalikku viivitust, ning teisipidi viljastab ja liigendab seda omakorda kollektiivi mälu. Nende kahe mälu koostööst sünnib teadvus kitsas mõttes (eksplitsiitne pöördumine oma meelekeha poole). Vaheolend on suur kombinaartor, sahkerdaja, vahendaja, ning vahenditel on omakorda tagasimõju vahendajale, nii et eristub “otsene” (tarbimine) ja “kaudne” (töötamine). Tekib edasilükkamine ehk viivitus, mis on korraga sundus (töö) ja vabadus. Vahendistik saab ühtäkki piisavalt keerukaks, nii et murtakse lahti uut järku vabaduseväli ja hoitakse seda avatuna.
Meel
Meeleolendil eristuvad kaks süsteemi: meeled (taju) ja Meel (mälu)[1]. Selline eristus johtub meeleolendi enda olemusest piiritleda mingi sisemus. Meelega tõmmatud piir on meeled ja sisse jääb Meel ehk mälu. Samuti eristub kaks protsessi: meeltest võtmine ja meelde jäämine ehk, teisisõnu, meeleline tajumine ja mällu talletumine. Teine neist on passiivne ja re‑aktiivne: meelde saavad vajutatud mälujäljed ja kõik jääb meelde. Esimene on suhteliselt aktiivne, kuivõrd taju pidevalt uueneb ja meeled haaravad oma väljalt üha uut. Mällu jäävad hangunud jäljed, aga taju peab seevastu üha uute andmete võtmiseks olema igipehme ja paindlik.
See, mis neid kaht süsteemi ja protsessi ühendab ja eristab, on ülemeel. See on absoluutselt aktiivne jõud, mis värskendab pidevalt taju ja tagab selle, et taju ei kivistuks ega läheks niimoodi segamini mäluga. Selline vahetegemine on eluliselt oluline, sest tajust eristatud vägev mälu on küll võimas vahend tegevuse korrigeerimiseks ja kavandamiseks, aga kui nad omavahel segamini lähevad, muutub selle isendi elu pärsituks, käitumine ebaadekvaatseks (mälestusi peetakse tajuks ja vastupidi). Seda eristavat mehhanismi kutsumegi ülemeeleks. Ülemeel käib pidevalt meelt üle ja värskendab selle sisemist erinevust. Ülemeel on meele sisemine erinevus ise, mis pidevalt kordub ja uueneb.
Kaks haru
Keeleolendi juures toimub põhjalik lahknemine. Kujunemise-osas järgisime selle üht haru, mis viis tehnilise utoopia poole. See haru on loomulik, loomupärane ja loomuomane kallak. Nimetame sellist kalduvust tegutsemiseks. Kõik olendid algusest peale loomuldasa tegutsevad ning inimlik tegutsemiseviis on “tehnika” ehk erinevat järku vahendid. Keeleolend näib olevat lihtsalt võimsamat sorti meeleolend; ta opereerib endiselt meelte ja meelega, kuid teeb seda palju vägevamalt kui harilik meeleolend.
Käesolevas muundumise-osas tahame järgida teist haru, mis viib teistsuguse utoopia poole. See haru on seotud tagasiastumise ja viivitamisega ning see ei ole kindlasti tavaline loomuomane kallak, vaid nõuab täiesti iselaadi pingutust. Nimetame seda esialgu mittegemiseks (vt. allpool). Mittetegemine on võimalik üksnes tänu keelele. Sellega seostuv loovus on kättesaadav üksnes keeleolendile ning see on mingis mõttes tema tuum. Siin pööratakse erilisel moel tähelepanu värskendavale ülemeelele endale, mis meelte-Meele süsteemi üle käib. Neid viise ja nende mehhanismi üritame allpool visandada. Kuna see pole loomulik tegevus, siis nimetame seda üleloomulikuks, ning see pole inimlik, vaid üleinimlik[2].
Rõhunihe
Mittetegemine ehk looming pole “loomulik” ega tavaline. Kuid ometi on iga tavaline tegu juba looming ehk taie.
Loomulikku kalduvust järgivat tegutsemist iseloomustab sama asi, mis on omane kogu sopistumiseskeemile. Nimelt on sellel skeemil iga olendi tähelepanu pööratud tausta poole ja piirdub uusikuga avatud talle eriomase ilmaga. Aga tausta on võetud vaid väike osa sellest, mis oli seljas (vanastikku “kurnatakse”, sõelutakse). Nii et iga uue kihi olend on korraga vaesem ja võimsam (tänu uuele kihile, “kõrgemale” positsioonile). Selg jääb paratamatult varju, sest see on seesama koht ise, kust nähakse või kuhu varjamatus paistab. Selge on ainult see, mis on selja ees. Selg küll toodab selget, aga ise ei saa selgeks saada.
Inimese eriomaseks ilmaks on keel. Nõnda on keeleolendi tegutsemine suunatud keelelise tausta poole (mida võib nimetada “olemiseks” – vt. 1. osa 8. peatüki “Kirjaline keel” lõiku “Ideed”) ning tähelepanu all on üha uued uusikud (tähendused-tegevused), uuestiku tihendamine (oma tähendus-tegevusmaailma kindlustamine, tihtimine).
Kui me võtame lihtsa vaheilmse näite, kus sõrmega osutatakse millelegi, siis sellises osutamisstruktuuris on juba eos kaks erinevat võimalust. Vaheilmne loomulik kallak eeldab, et meeleline sõrm on vaheilmselt üle kirjutatud ja n-ö ära unustatud, nii et tema asemel tuleb näha abstraktset osutit – ei tule vaadata mitte näppu, vaid osutatud suunas. Loomuldasa on tähelepanu vaheilmse tausta poole ja tähelepanu on vaheilmsel uusikul “osuti”.
Siin on aga juba implitsiitselt olemas uutlaadi lõpmatus, kus osutatakse osutit ennast. Keel teeb võimalikuks lõpmatu eneseleviitava jada. Osutamisestruktuuris on algusest peale võimalus, et tähelepanu pöördub tootlikule seljale (meelelisele sõrmele). See n-ö “astub tagasi” osutatud suunast (tähenduselt) osuti kandja (tähistaja) poole, saavutades kogu osutamise suhtes teatava ülevaatliku positsiooni. See on taide kõige üldisem mehhanism: tuua tähelepanu tagasi seljale ja nõnda ülevaatlikustada vaatevälja; eksplitseerida implitsiitset. Tegemist pole muu kui rõhunihkega, rõhuasetuse nihutamisega, kuivõrd see taideline või keeleilma tootev mehhanism on kogu aeg olemas ja toimib, ning küsimus on ainult selle erilises väljafokuseerimises. On arusaadav, miks see pole tavaline ega loomulik kallak, sest see pole vahetult produktiivne, see “ei täida kõhtu”. Ometi on sellel üldisemat laadi asendamatu kasulikkus – nimelt “õhutada” keeleilma, värskendada keelt (ülemeelikult), suurendada keelesisest diapasooni, hoida ülevaatlikuks toimimiseks vajalikku viivitust. Selle varal toimib kogu keeleilm ning taie ehk looming toodab seda vaimset varandust ehk mõtet. Looming pole “loomulik”, ent loojad ja loomingulised hetked võrsuvad ometi loomulikult, spontaanselt.
Võiks isegi ütelda, et selline tagasipöördumine on teatav meenutamine. Iga uusik, ja nii ka vaheilma vahend, sätestab end sel teel, et teostab vanastikus suurejoonelise lihtsustuse, jätab suure osa temast oma huvisfäärist välja ning kasutab ära ühte spetsiifilist osa; iga uut järku olend algab teatava unustamisega. Nii ka ülalpool: vaheilmse osutamise puhul on uusikust osuti toimimiseks vaja esialgu tähelepanuta jätta vanastikust meelestik; esialgu tuleb “ära unustada” osutit kandev meelelisus ning märgata üksnes kantud tähendust, osutamist. Kui taidelise lükkega tuuakse tähelepanu taas osutit kandvale ja tootvale meelelisusele, siis on tegemist meenutamisega. See on iselaadi meenutamine, kuivõrd meenutatu pole tegelikult kuhugi ära kadunud, vaid on kogu aeg olnud otse nina all.
Kui tavaline tegutsemine on “väljavenitatud” (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”), suunatud ette ja taha ootustesse ja mälestustesse, siis taideline “lavaline” (vt. ü-jagu “Üleüldine teater”) viivitus on “tihendatud” eksistents, mis koondub käesolevasse (vt. õ-jagu “Muna”).
Tootlik vastupööre
Selg on see, mis peab olendit üleval ja toodab eluks vajalikku. Taust on see, mis omastab selle toodangu ning sätestab ennast olendi mõttena: taust on see, mille poole olend on suunatud.[3] Selle järgi võiks loomulikku liikumist tausta poole nimetada mõtteliseks suunaks ning sellest ülalmainitud viisil tagasiastumist ehk viivitamist tootlikuks vastupöördeks (vt. ka m-jagu “Mõtteline ja tootlik”). Rõhuasetuse nihkumine taustalt taas seljale on pöördumine tootlike üksuste poole. Kui tavaliselt on olendid pööratud oma tausta poole, siis pöördumine selja poole on pöördumine sellelt pööratuselt ehk vastupööre. See töötab vastu loomulik-looduslikule kalduvusele.
Olendi enda suhtes on see nüansseeritum, täpsem (vt. k-jao lõiku “Täpsustamine”) lähenemine. “Kujunemine” näitab eeskätt seda, kuidas tekivad uued kujud, uued olendid (olgu uut või vana järku, olgu eristudes või tihendades). See-eest “muundumine” puudutab olendi enda elu, tema elamist-olemist, sisemist kestmist. “Muundumine” käib tema (varjujäetud) selja kohta, mis peab oma toodanguga üleval olendi eriomast ilma.
Samas on rõhunihe seljale, tootlik vastupööre ülevaatlikum (vt. k-jao lõiku “Ülevaatlikustumine”). Loomuldasa on tähelepanu suunatud tausta poole ning selg on unustatud. Nii et juba loomu poolest on iga olend rohkemal või vähemal määral distantseerunud oma seljast. Kui nüüd rõhunihe viivitab loomuliku tegusa arusaamaga ning astub tagasi oma tavaliselt taustalt seda tootva selja juurde, siis distantseerutakse ka taustast. Niimoodi võidetakse ülevaatlikum positsioon kogu olendi omailmse (vt. õ-jao lõiku “Muna”) asjastiku suhtes.
Tootlikku vastupööret võib nimetada ka ontoloogiliseks pöördeks, kuivõrd selles ilmneb eksplitsiitselt ontoloogiline erinevus asjade (ik-stik) ja asemete (selg-taust) vahel. Ontoloogilise erinevuse ilmnemiseks peab see distants olema ületanud teatava kriitilise piiri. See suureneb korraga kahes suunas. Ontiliselt kasvab vaheolendil distants ühe vahendi (ik) ja teiste vahendite (stik) vahel, nii et vahendamisel asetatakse järjestikku üha rohkem lülisid. Sellel väljal võib aga ilmneda vahendamine või vaheilm ise ehk eksplitseeruda ontoloogiline erinevus vahendite (stik) ja vahe (taust) vahel. Eelnevalt tõime selle kohta näiteks selle, kui osuti viitab osutile ja kui tekib uus lõpmatus. Niimoodi saab esimest korda olend hakata pöörduma iseenda poole, oma selja juurde.
Alles taustast distantseerumine pöördub tausta enda (“olemise”) poole. Kui tavalises tegutsemises on olend suunatud küll tausta poole, siis ometi mitte taustale endale, taustale kui taustale. Implitsiitselt on see erinevus olemas ja töötab kogu aeg, peab ülal olendi mõttelist maailma, kuid ta pole esialgu eksplitseeritud. Erinevus on olemas ja ta on alati juba tehtud, kuid ta tuleb veel kord üle teha. Tootlikus vastupöördes ei pöörduta üksnes tagasi selja juurde, vaid esimest korda ilmneb alles siin ka taust. Kui osuti osutab osutile, siis tekib eneseleviitav lõpmatus (taust). Selline tegutsemisreeglite rikkumine katkestab tavalise tegusa viitamiseringluse. See tekitab kummastuse, milles tähelepanu pöördub meelelisele sõrmele (selja juurde). Tootlikus vastupöördes liigub olend oma piiridele (taust ja selg on piirimõisted).
Ihu
Ütleme kõige üldisemalt, et keeleolendi seljaks on meel ja taustaks keel. Kui rõhunihke ehk tootliku vastupöördega ta astub tagasi selja juurde, siis ta muidugi ei degradeeru lihtsalt meeleolendiks, kellel pole enam keelt. Vastupidi, ta saavutab teatava ülevaatlikkuse oma maailma (tausta) suhtes ja kui ta pöördub oma meelekeha poole, siis on see keelest viljastatud või võimendatud keha. Sellist keha kutsume ihuks. Ihu ei ole “asi”, vaid ta on keele kohtumine meelega, sõna kehastumine – teatav vahekord või liikumine. Ihu on see kihelus või värin, kui me oleme midagi taibanud; eriti tuntav on see probleemide puhul, mille üle oleme kaua juurelnud ja millele me leiame äkitselt vastuse või mida me oskame järsku adekvaatselt püstitada. See valgustab välguna hämarat maastikku ning see välk, säde ehk särts tekib keha (meele) ja keele kokkupuutest.
Kõõrdpilk
Kujunemise esimeses harus (“tegutsemine”), on tähelepanu asjadel: uusikul ning vanastikul niivõrd kuivõrd see uusikut huvitab. See haru on pööratud uusiku sätestatud tausta poole. Samas ei ilmne siin aga taust taustana, mis toimub eksplitsiitselt alles kujunemise teises harus (“viivitamine”, “mittetegemine”). Siin ilmneb ontoloogiline erinevus asja (ik-stik) ja tausta (selg-taust) vahel. Alles pöördumisega selja juurde ilmneb eksplitsiitselt ka tausta olemuslik erinevus temale projitseeritud asjadest. Võib ütelda, et tähelepanu pöördub siin asemele, kuid aset “ennast” ei ole võimalik tähele panna, kuivõrd otseselt saab tähele panna ainult asju. Seepärast ütleme, et tegemist on siin lõhenenud tähelepanuga ehk kõõrdpilguga. See on ontoloogiline kõõritamine[4]. Kui tegutsemises on mõlema silma pilk pööratud huvitavale asjale, siis viivitamises pöördub üks pilk aseme juurde, ehk liigub tangentsiaalselt piki asja piiri. Seda võiks siis ütelda ka nii, et kui tegutsemine näeb ainult asja sisu (mis võib huvitada võimaluse või ohuna), siis viivitamine märkab ka asja vormi, nii et lisaks tavalisele sisulikule nägemisviisile toimib pindlik nägemisviis, mis ei näe asja sisse, vaid asja pinda, piiri. See viivitav või kõõritav pilk on fenomenoloogiline vaade, mis tõmbab sulgudesse asjade sisud ja vaatab üksnes nende ilmumist ennast. Need, mida me asjadeks kutsume, ilmuvad aga üksnes pindadena – nende sisse me ei näe, vaid selle me mõtleme meele-valdselt juurde. Kõõrdpilk on selles mõttes rikkam, et lisaks tavalisele vahetule paralleelpilgule on siin ka lavaline distantseeruv pilk. Kõõrdpilk viivitab tavalise pilguga, et näha ka teistmoodi.
Või meenutame eristust ees- ja otsmärgi vahel (s-jaos “Surm ja Sünd”). Tavaline paralleelpilk vaatab otsast läbi. Seda kahes mõttes: kohates tänaval võõrast inimest “näeb” ta tema otsmikust läbi ja mõtleb selle taha tüübi. See on nii sellepärast, et ta vaatab läbi omaenda otsast, surmast. Surelikkus on see taust, millele on projitseeritud kõik inimlikud tegevused; Surm on äärmine võimalus, mis avab kõik ülejäänud võimalused. Paralleelpilk kasutab seda lihtsalt ära, vaatab läbi selle ja sellest läbi (vt. m-jao lõiku “Lääts”). Lavaline kõõrdpilk aga on kõõrdi sellepärast, et ta vaatab otsa; üks pilk neeldub ja keerdub otsal kui asemel. Niimoodi tänaval käies ei saa kellestki midagi aru ega “mõista” kedagi – see on viivitamine “mõistmise” ja tüpiseerimisega. See näeb nägu täpselt sellisena nagu ta on: lihtsalt nägu, arusaamatu ja äraarvamatu. Selline nägemine on ühtlasi ülevaatlikum, kuivõrd oma otsa kaudu on ta distantseerunud ühe vaatepunkti orjamisest. Kõõrdpilgu üks pilk vaatab otse ette, teine otsaette.
Räägime aja, ruumi, mina, keele ja keha mudelitest ning eristame kolme järku:
1) Tavaline ehk tavametafüüsika. Mainitud mudelid on siin anumalised ning suunatud tegevusele, “edasi”, “taustale”. See on tõukepind kahesuunalisele edasiarendusele:
2(a) Tavametafüüsika tavalise poole edasiarenduseks on tehnika, teadus tehnikana; (b) tavametafüüsika metafüüsika-poole edasiarenduseks on pärismetafüüsika. Mõlemad on nihilistlikud selle sõna kõige paremas ja halvemas mõttes. Selles järgus tuleb esile ontoloogiline erinevus, mille esimeseks ilmnemiskujuks on eitus. See on veelahe, kust teadus ja metafüüsika suunduvad kahes eri suunas See, mis teadust huvitab, on olev ise ja peale selle mitte miski muu.[5] Seevastu metafüüsika tegeleb just eimiskiga, tema tähelepanu tõmbab eitusena ilmnev ontoloogiline erinevus. Anumaline mudel viiakse siin kahel (mõttelisel) suunal äärmusse. Eitusest ja anumalisest ettekujutusest räägime allpool pikemalt.
3) Lavaline ja munaline. Esimeses punktis jääb ontoloogilise lava eksplitseerimine pideva võimaluse või ähvardusena õhku rippuma; teises tõuseb ta eksplitsiitselt esile, kuid kas pannakse varju (tehnika) või sulgub endasse (metafüüsika). Kolmas punkt läheb veel sügavamale nii oleva kui eitusega. Esimene suund on loovteadus, teine filosoofia. Need kaks vastavad kahele erinevale absoluudile.[6] Eitus osutub filosoofias kõigest ontoloogilise erinevuse üheks esimeseks ilmnemisviisiks. Eitus on esialgne jäme kude, mis on põimitud kihavatest nüanssidest, mis on tootlikud ja jaatavad ning mis pruugivad eitust üksnes ühe maskina. Sellist nüansseerimist nimetasime rõhunihkeks ja kõõrdpilguks (mille käigus kahe ontoloogiassepürgiva silma pilgust pöördub üks mõtteliselt taustalt tagasi tootlikule seljale).
Eitus
Tehniline suund (2a) on “kujunemise” liikumissuund ning teda ootab ees talle omane utoopia, millele vihjasime esimese osa lõpus. Järgnevalt räägime metafüüsilisest suunast (2b) ning metafüüsikalisest aja ja ruumi mudelist. Selle elegantsemaid määratlusi leidub Hegeli “Vaimu fenomenoloogia” alguses, peatükis “Meeleline tõsikindlus”: kõige suuremale meelelisele konkreetsusele pretendeeriv “see” on sisult kõige vaesem ja vormilt kõige abstraktsem ning on implitsiitselt määratletud eituse kaudu. Vastav teadmine on algusest peale dualistlik[7] ja vahendatud. Subjekt on siin eeldavasti täiesti läbipaistev, kuid see tal ei õnnestu seda eeldust täita. “See” oma kaksipidisel kujul “siin” ja “praegu” on määratletud eituse ja vahendamise kaudu.[8] “Praegu” pole ei päev ega öö, vaid “praegu” on ase, kus võivad olla nii päev kui öö. Ontoloogiline erinevus avaneb siinkohal kõigepealt eitusena – kui “praegu” mis ei ole ei see ega too, vaid on nende suhtes üldine eitus; ja üldisena – sest “praegu” võib sama hästi nimetada nii päeva kui ööd. Sama lugu on “siin’iga”, mis püsib üldise ja vahendatuna samasuguses asendamises. “Siin” võib olla puu või selle asemel maja või midagi muud. Meeleline tõsikindlus peab silmas (meint) konkreetset ja vahetult kindlat tõde: “öö”, “päev”, “puu”, “maja”, aga kordab vältimatult üldist ja vahendatut: see, see, see, see. Sellest ei jää üle muud kui puhas silmaspidamine (meinen) ise ning ontoloogilise pöörde käigus toimub kohtade vahetus: enam pole tähtis objekt (mis osutus üldiseks), vaid subjekt (objekt kui minu objekt, Meinen). Kuid selle mina’ga on samamoodi nagu “praegu” ja “siin’iga”. Mina on samasugune üldisus.
Ontoloogia selline esimene tulemine on mõtteline skeem, kus tähelepanu on “mõlema silmaga” taustal, mida esindab siin “ei”. See väike sõna väljendab siin keele olemust topeldada meelt, nii et meel astub vahekorda meelega. See tähendab, et kogu maailm nihkub paigast ja hakkab liikuma: meele protoasjad saavad keele asendatavateks pärisasjadeks. Mitte puu, vaid selle asemel maja. “Ei” on korraga “see” ja “ase”. Sellise sõnalis-mõttelise operatsiooni tulemusena tekib esiteks puhta ruumi ja puhta aja mõiste: nagu me nägime, on nii “siin” kui “praegu” üldised mõisted, mis märgivad puhast ontoloogilist elementi “ruum”, “aeg”.
Eelnev oli loogiline esitlus, mis liigub eituse kaudu. Et sellele liha lisada, tahaksime eitusega seoses viidata paarile eksistentsiaalsele momendile. Nimelt võib mõelda, et eitusega avaneb lapsel esimest korda ontoloogiline erinevus. Eitamine on see pragu, miskaudu keel lõplikult sisse murrab ja millega laps omandab teatava kõikvõimsuse: tundub, et kõike saab eitada (paralleelne kõikvõimsus puudutab küsimust “miks”, mis on jätkatav lõpmatuseni nagu eitusejadagi). Siis saab keel operatiivseks ja lapse iseseisvus suureneb hüppeliselt. Lacan ütleb, et kui laps elab muidu emaga nagu krokodilli lõugade vahel, siis “isa nimi” ehk “isa ei” on justkui toigas, mille saab talle kurku püsti panna, vabastades ennast mingil määral tema omavoli alt.[9] Teine suur ontoloogilise sissemurre on see, mida kutsutakse teismeliseea “ängiks” ja mis väljendub “kõige” eitamisena ja kõigele vastandumisena. Sel teel vabastatakse endale ruumi, kus võida ennast jaatada. Kui esimene ontoloogiline eitus on iseseisvus keele abil, siis see teine eitus on iseseisvus keeles(t). Mõlemal juhul on eitus ontoloogia esimene sümptom ja esialgne prototüüp.
Anum
Kui eitus on ontoloogilise läbimurde üldiseks mehhanismiks, siis selle sisemiseks struktuuriks on anum. “Siin” ja “praegu” on keelelised osutid (neid nimetataksegi deiktikuteks, sõnast deiknymi, “osutama”). Kui me ka ei kõrvuta üht siinset teisega, vaid laseme tal ennast osutada (zeigen), siis selgub, et see osutatud (aufgezeigte) “siin” pole see “siin”, vaid kolme ruumisuhte vahekord: ees-taga, ülal-all, paremal-vasemal. Silmaspeetud “siin” oleks punkt, aga seda punkti ei ole; iga punkt on vahekord. Üldine Siin ehk puhas ruum osutub paljude “siin’ide” lihtsaks kompleksiks. Meeleline tõsikindlus on liikumine silmaspeetud tabamatult “siin’ilt” üldisele “siin’ile”. Niimoodi sätestatakse ruumiline koordinaadistik.
Samuti on “praegusega”: osutatud “praegu” pole enam praegu, vaid juba möödas, teda enam pole. Siin on Hegeli järgi kolm sammu: asetatakse “see”, aga see on juba asetatud olemise tõttu pigem “teine”. See “teisesus” ehk esimese kõrvalepanemine pannakse omakorda kõrvale (teine pole ju see) ja naastakse esimese juurde. Kuid niimoodi endasse peegeldatud esimene pole päriselt sama kui see, millest alustati. Teise sammu eitust eitav “praegu” on praeguste absoluutne paljusus.[10] Praegu ning osutatud praegu (ehk olnud-olemine) sätestavad ajatelje, mis on justkui ühemõõtmeline ruum või ruumi neljas mõõde.
Teisisõnu: ma ütlen, osutan, viitan, et “siin” või “praegu”. See tähendab aga, et seda tehes olen ma pöördunud “siinse” ja “praeguse” poole mingi toetuspunkti kaudu, mis pole ei siin ega praegu, ehk ma olen päriselt hoopis “mittesiin” ja “mittepraegu”. Kuid sellel poleks ilma sidemeta siinse ja praegusega mingit eksistentsi, nii et pigem olen ma korraga siin ja ära, praegu ja möödas, ma olen pigem see siini ja praeguse poole pöördumise tegu või protsess ise. Need on olemise tsentrifugaaljõud (ära lahku üldisse) ja tsentripetaaljõud (tagasi kokku üksikusse). Ilma esimeseta langeks olemisruum kokku, ilma teiseta laguneks laiali.
See metafüüsikaline mõtteline skeem on tegevusekeskne nagu tavametafüüsikagi; sõnadetaustale paigutuvad ja seal asenduvad tegelikud ja võimalikud tegevused. Siin on rõhk korraga tulevikul ja ruumil kui tulevase ilmnemisviisil (ruum väljendab seda, kuidas eemalolev tulevane saab ligiolevaks olevaseks). Tulevik on siin võimaluste mahuti ja minevik teokstehtu varamu. Selline ettekujutus on kahtlemata liigi eluspüsimiseks vajalik. On vaja rehkendada tulevasi tegusid (tulevikuennetus) ja teha seda stabiilselt pinnalt (minevikumälestus). Selline tegevus võtab ära kogu aja ja tõmbab tegutseja kas tulevikku või minevikku. Tähelepanu on kogu aeg ära, kas kavadel või meenutusel.
Ontoloogilisele dualismile ajatelje ja seda konstitueeriva puuduva “praeguse” (millest võib välja arendada igavikumõiste) vahel lisandub siin eetiline või praktiline dualism ajatelje tuleviku ja mineviku vahel, nii et tulevik seostub vabaduse ja teadmatusega (võin teha nii või naa) ning minevik paratamatuse ja teadmisega (on nii). Nende kahe vahel toimub tavaline ühiskondliku süüme ja üldise kontrolli ökonoomia: mineviku abil tehakse inimene vastutavaks (piits), tulevikus jagatakse lubadusi, lootusi (präänik, kohustuslik präänik, mis peab maitsema).
Nagu üteldud, on selline skeem nihilistlik, eituslik. Ontoloogilises pöördes tuleb välja anuma põhi ning see ilmneb esiteks puudujäägi, eituse ja üldisusena. Põhi, millele asetatakse kõik ruumis ja ajas esinev, erineb olemuslikult nendest esinejatest, ta ei ole ükski neist, on nad kõik vahettegematult ning on nende jaoks ära, puudu. See ontoloogiline põhi on oleva suhtes eimiski, ta on mitte-miski.
Saime metsarajal Hegeliga kokku, aga nüüd lähme jälle lahku.
Keelepurk
Anumaline ettekujutus ruumist ja ajast on tihedalt seotud anumalise ettekujutusega keelest. Tavalises keele-ettekujutuses on sõnad mahutid ja tähendus on sinnapaigutatav sisu.[11] See on otseselt seotud meie kehalise kogemusega; sellega, kuidas me asjadega läbi käime.
Keeleolendile omane läbikäimine asjadega saab alguse vaheilmast. Vaheilmas eristatakse töö ja tarbimine, vahendatud ja vahetud eesmärgid, vahendid ja ülejäänud asjad. Vahend kui asi huvitab meid enamjaolt ainult ühest küljest, milleks on tema spetsiifiline funktsioon. Seda funktsiooni täidab noal tera ja haamril pea. See on n-ö vahendi “eend”; ülejäänud osa temast teenib eendit, on vormitud eendi jaoks ja on ise varjus: noa pide ja haamri vars. Tähelepanu koondamine vahendi puhul asja ühele küljele, nii et teised küljed jäävad varju, võimaldab selle, et saab välja teravustada asja teise või kolmanda külje ja jätta esimene külg varju. Tähelepanu teravdumine, vahestumine vabastab tähelepanu liikuma, nii et asja saab näha igast küljest. Niimoodi sünnib vaheilmne “igakülgne asi”, “sisuteadmine” (samas kui puhtmeeleliselt on antud ainult pinnad). Stiliseerudes stabiliseerub vahend abstraktse anumana, lubaduste ja ähvarduste üldise mahutina (ja sellelt tõukudes hakatakse tegema taidelisi asju, mis käivad vahe‑sfääri enda kohta).
Siit võtab teatepulga üle hääleline keel ning sõna saab selliseks abstraheeritud anumaks, piiritledes asju veel edasi. Sõnad retušeerivad asju veel täpsemalt ja koondavad huvi veel teravamalt, luues ka uut järku huvi, kus saab juba manipuleerida sõnade enditega. Tähelepanu liikuvus ja asja igakülgsus tähendab, et on võimalik välja valgustada ühtesid või teisi külgi, kuid tavaliselt on välja valgustatud üks teatud külg. “Ontoloogiliste metafooridena”[12] asjadele ja nähtustele külgehaakunud sõnad moodustavad kujundikomplekse (Nt. “Sõna on anum”), mis valgustab välja asjade teatavaid külgi, jättes teised varju. See on keele jõujoonestik (vt. ka m-jao lõik “Jõujooned”). Vaheilma ülekirjutavad sõnad jätkavad uuel tasandil vahendite tööd ning on samamoodi loodud tegutsemise jaoks. Sõnad on anumad tähenduskvantidele, milleks on mitmesugused tegevused, millega saab nüüd suupärasemalt ja vabamalt ringi käia, võimaldades laiahaardelisemat planeerimist ja organiseerimist. Sõnade stabiliseerudes ja tihendudes kalgendub kõikide tähenduste ideaalne mahuti: “idee”, “see”, “olemine” vms.
Metafüüsika keskendub sõnale kui asja piirile, ja kõige üldisemale sõnale: “ei”, “see”, ... . See tõmbab asjal hinge kinni; sõna saab asja poomisnööriks. Filosoofia liigub aga kõõritades, nii et on korraga meeleline ja meelelise piir (mis on antud sõna kaudu). Selles kõõrdpilgus keerdub üks pilk asja piiri sisse. Metafüüsika tegeleb üldistatud anumatega, nii et midagi on anuma sees ja miski kättesaamatu on anumast väljas. Filosoofias aga muutub anumasein elavaks piiriks. Elavaks piiriks on aeg, muundumine (vt. õ-jagu “Muna”).
Analoogiad
Keeleolendi seljaks on meel ja taustaks keel ning ta on loomuldasa suunatud tausta ja tegutsemise poole. Keeleolendi omailmaks on keel; ja tavaliselt piirdubki iga olend omailmaga, oma tausta või ekraaniga, mis tal ees on. Kuid keelevahekord esindab juba niivõrd keerukat struktuuri, et siin saab võimalikuks pöördumine oma selja juurde. See on lahknemispunkt (vt. r-jagu “Rõhunihe”), kus eristuvad kaks haru. Nimetame neid tehniliseks ja taideliseks; esimene osa järgis esimest haru ning teise osa jaod katsuvad erinevatest sihtidest järele teist haru.
Kuid need liikumised pole sümmeetrilised: tehniline tegutsemine on loomulikum kui taideline viivitamine. Keeleolend on alati juba pööratud oma tausta poole ja implitsiitselt on ta ka muidugi oma selja juures (see peab teda üleval), kuid hoopis iseasi on eksplitsiitne pöördumine selja juurde, mis nõuab erilist pingutust. Sellist pingutust nimetamegi taideks ehk kunstiks. Taiet iseloomustab tegutsemisega viivitamine (vt. r-jao lõiku “Viivitus, mälu” ja s-jagu “Surm ja Sünd”). Kui taidelise viivitusega tullakse tausta poolt tagasi selja juurde, siis pole see sümmeetriline esialgse pööratusega tausta poole, vaid tegemist on teise astme liikumisega, millega võib saada teatava ülevaate olendi kogu selg-taust süsteemi suhtes.
Nii et selles mõttes on taideline jällegi avaram kui tehniline, kuivõrd ta sisaldab seda endas. Sellisel juhul on tervikut jagades osutunud üks osa (taie) isomorfseks kogutervikuga (munaga, vt. jagu “Muna”). Illustreerime seda järgmise tabeliga:
I meel keel
II vastuvoolu, pärivoolu,
viivitus tegutsemine
III tootlik mõtteline
Siin võib eristada erinevate tasandite “seljalist” ja “taustalist”. Üks on taie – s.h. filosoofia – kui selja juurde pöörduv viivitamine ning tehnika kui tausta poole pööratud tegutsemine. Teine on aga analoogiline pinge filosoofia enda sees: kirjeldame seda mõistetega “tootlik” ja “mõtteline”. Tootlik peab silmas selga, tootlikke üksusi; mõtteline aga liigub taustal, mõttelises, ideedemaailmas. Kuna keeleolendi selg on meel ja taust keel, siis esimene pöördub mitmel kombel keha juurde, teine aga on “sõnaline”.
Oleme eristanud kolme keelesisest pööret (häälikuline, kujundiline, jutuline; vt. lisa A: “Kirjandus”). Keele kihilisus tagab vajalikku keerulisuse, et hoida lahku keeleilma kui uut “suurt kihti”. Sealjuures on just keskmine kiht kõige tõhusam abivahend tegutsemise tarvis. See on kujundiline pööre sõnade ja lausete vahel. Selle skeemi eeskujul oleme hüpoteesi korras eristanud ka kolme filosoofilist kihti (vt. lisa B: “Filosoofia”). Arvestades keskmise kihi tegusust pole ehk juhuslik, et just selle kihi esindaja filosoofias on “mõtteline”, st. suunatud “tausta” poole (filosoofia enda sees). Oleme eristanud mõtlemise kihte selleks, et saada abivahendeid mõtlejate nüansseeritud, diferentseeritud käsitlemiseks. Käesolevas töös ei jõua me seda kontseptsiooni välja arendada, sest see nõuab mahukat konkreetset uurimistööd. Seetõttu jääb ta hüpoteesiks ning tema kasutatavus küsitavaks.
Mõtteline ja tootlik
Filosoofia tõukekohaks on väljavalgustatud keeleilma taust, mida võib nimetada “olemiseks” või “oleva tervikuks”. Filosoofia on eeskätt ontoloogia (vt. r-jaos nimetatud “ontoloogiline pööre”). Sellele mõttelisele taustale on projitseeritav kogu universum ja inimtegevus. See on n-ö “taevas”, keeleline “teine maailm” või ideedeilm, mis kirjutab üle meelekeha. See arendab loomulikku kalduvust (tausta poole) äärmuseni (eksplitseerides tausta ennast). Sellele vastav “mõtteline stiil” on taideharu (filosoofia) sees analoogne tehnikaharu suunaga. Eksplitseerides keeleilma tausta, saab sellel taustal korrutada meelelist “tegutsemist”, kanda ta meelelisest üle keelelisse ja korrata sama ülesehitustööd. Suund on sama, aga tasand on uus. Ikkudest ehitatakse stikud, sõnadest sõnastikud, kolmnurkadest püramiidid. See on sisuliselt puhtsõnaline töö.
Filosoofia teiseks pooluseks on tagasiastumine taustalt selja juurde, tootlike jõudude silmaspidamine. See tähendab rõhunihet filosoofia enda sees, nii et oluline pole enam ontoloogiline erinevus, vaid tähtsaks saab ontoloogiline erinevus. Kui mõtteline puudutab ontoloogiat (ideed), mis erineb ontilisest (asjad), siis tootlik tuleb tagasi ontoloogiast ontilise juurde, võidab ülevaatlikkuse ontoloogilise-ontilise süsteemi suhtes (elab ontoloogiat). Vastavalt ülalmainitud ebasümmeetriale, on see viivitav ehk tagasiastuv suund avaram kui keeleliselt “tegutsev” mõtteline suund. Kui mõtteline keeleline suund erineb meeleliselt tasandi poolest, aga suund on endine, siis tootlik keeleline suund erineb ka suuna poolest. See suunamuutus ja eksistentsi tihenemine (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”) on pärisomased “teisele harule” ehk taidele.
Jõujooned
Olles niimoodi välja toonud kaks erinevat (ebavõrdset) tendentsi, nüansseerime seda ja ütleme, et tegemist on jõujoontega. Isegi leemevahekorras pole ükski liikumine päris paratamatu; seda enam kehtib see kihilisema keelevahekorra puhul. Ükski filosoofia ei saa olla puhtalt mõtteline või tootlik, vaid küsimus on selles, kuhu suunas ta kaldub. Arvestades seda, et loomulik suund on mõttelise poole, siis ei saa see probleem kunagi lahendatud, vaid nõuab üha uusi algatusi, uut särtsu, et liikuda vastu, viivitada.
Kujundlikud jõujooned on erakordselt tähtsad. Ei ole sugugi ükskõik, milliseid sõnu kasutatakse. Mõisteid määratledes võib tunduda täiesti ükskõik, milline nimetus või pealkiri neile antakse. Meie arvame aga, et see ei vasta päriselt tõele isegi teaduses, ja ammugi mitte filosoofias (samas kui kirjanduses on see vana käibetõde). Ükski sõna pole üksi, vaid tõmbab endaga kaasa trobikonna teisi, ja erinevad sõnad tõmbavad kaasa erinevaid trobikondi. Kuna mõtlemine on kehaline tegevus, siis on sellel otsene mõju tervisele.
Pakume esialgselt välja, et tootlikumad mõisted on dünaamilised, konkreetsed ja ajalised ning mõttelised mõisted staatilised, abstraktsed ja ruumilised. Selle illustreerimiseks võiks meenutada kaht kujundit õhtumaise filosoofia algusest: Parmenidese “kera” ja Herakleitose “tuli”. Kera on liikumatu, täiuslikult ümar, mittemeeleline, geomeetrilis-ruumiline kujund. Tuli aga on pidevas liikumises, asümmeetriline, konkreetne, ajaline (ta olemine pole muud kui ta muutumine). Mõlemad on kujundid “olemise” kohta, kuid ometi on neil täiesti erinevad tagajärjed, esimene fikseerib, teine muundab kehameelt. Ning arvestades kollektiivse võimu staatikat kaldub ühiskondlikus plaanis just esimene saama allutamise ja represseerimise tööriistaks. Mõlemat saab küll objektiveerida, ent “tuli” libiseb selle vahelt libedamalt ära kui “kera”. Retoorikal on poliitilised implikatsioonid.
Muide, munakujund, mille me allpool toome (õ-jaos “Muna”), näib sarnanevat rohkem kerale. Kuid ta on pidevas liigendumises (muundumises), asümmeetriline (alt jämedam) ja konkreetne. Heal juhul on ta tulekera.
Üksik ja üldine
Mõttelises laadis, kus on välja valgustatud taust, on see taust üldiseks või üldkehtivaks instantsiks. See on kõigile selle kihi olenditele sama: “olemus”. See on samane taust. Seljad, mille turjal see taust püsib, on muidugi erinevad, kuid ometi on nad sarnased, sest alati on vajalik igaühe kaastöö tausta toetamisel. Need on üksikud, mille mõtteks on üldine taust. Üldine taust on üksikute (mõtteliste) selgade mõte sel teel, et laseb ennast ülal pidada.
Nii on inimese taustaks inimese “olemus” ning seda moodustavad üksikindiviidid sarnanevad selle poolest, et nad kõik seda olemust üleval peavad. Nad tuuakse kokku kollektiivis, mis kehastab inimese üldist mõtet.
Aga üldine taust teostab oma huvidest lähtuvalt väga kitsa valiku oma tootlikust seljast. Kui nüüd selga kirjeldada tema tausta pinnalt, siis on see kirjeldus kitsas ja juba ette orienteeritud üksnes sellele, et näidata, kuidas võidi välja jõuda sellele uuele tasandile. Ent uus tasand on ainult üks selja looming, mida järgnevalt veelgi enam ühestatakse. Peale selle toodab selg aga veel palju muud, mida uuel tasandil vaja ei läinud ja mis jäävad seal (esialgu) tähelepanuta. Seljal on alati võrratult rohkem nüansse kui laseb aimata tausta kurnast läbi käinud areng.
Üksus ja ühine
Tootlikus laadis pöördub tähelepanu tagasi selja juurde, st. tootlike üksuste juurde, mille toodangut üldised instantsid ära kasutavad. Nad lasevad ennast ülal pidada, kurnavad üksusi ning esitavad ennast nende üldise koondmõttena; kollektiiv justkui annab mõtte indiviidile. Kui aga vaadata tootlike üksuste positsioonilt, siis on pigem vastupidi: üldised instantsid püsivad üksnes tänu tootlikele üksustele, võtavad neilt mõtte, elumahlad. Üldine instants pole midagi ammendavat ega iseseisvat, vaid pinnamoodustis tootlike üksuste peal. Üksused on tootlikud ja sõjanduslikud üksused. Niimoodi selgub, et üldine pole midagi ühtset, samast, monoliitset; selline üldisus osutub illusiooniks või üksnes esialgseks arusaamaks (tõukepinnaks). Taust koosneb erinevustest. Inimesel on erinevad kehad ja ka erinevad “olemused”. “Inimeseidee” on kunati erinev. Ühine ongi see erinevus. Inimesi ei ühenda inimese olemus, vaid erinevad “olemused”, “olemuste” erinevus ehk olemuslik erinevus. Ühine pole mitte taust, vaid tagasipöördumine taustalt selja juurde. Ühine on ihu, keele kohtumine meelega (vt. r-jao lõiku “Ihu”). Kui üldisus on seotud samasusega, siis ühine on seotud erinevusega – ühine on erinevus, erinevus on ühine.[13]
Lääts
Mõtteline laad on tavaline ja väljendub olgu tavametafüüsikas või väljaarendatuna mingis metafüüsikas. See järgib kujunemise ja tegutsemise loomulikku liikumissuunda. Näiteks kujuneb häälendus välja seeläbi, et ideaalsete tähendustega kirjutatakse üle konkreetne keha (või kui eristada vahepeal vahekeha, siis on tegemist teistkordse ülekirjutamisega). See nõuab, et häälelise keele keha ehk häälenduse selg oleks võimalikult läbipaistev ning taust maksimaalselt väljavalgustatud, nii et sellesse ruumi paigutuvad tähendused (ehk keeleasjad) oleksid maksimaalselt selgepiirilised ja üksteiselt üheselt eristatud. Keel on siin nagu lääts, mis on suunatud tõhusamale tegutsemisele ja mille läbi oma tegevusvälja paremini uuritakse. Sellises ideaalis võib ette kujutada absoluutselt puhast tähendust, mis on oma kehast täielikult lahutatud. Tähendused abstraheeritakse kehalisusest (seljast) ning nendest fabritseerub “teine maailm”, mis puhtalt topeldab meelelist maailma (vt. a-jagu “Anum”). See on taevas ilma maata. Õieti on siin tegemist spetsiifilise huvipaigutusega: meid huvitavad tähendused, aga mitte nende keha. Tähenduste keha mõtleme olematuks, sest see meid ei huvita; tähelepanu on üheülbaline (tavametafüüsika) või kahestatuses ühekülgne (metafüüsika).
Üheks puhtaks tähenduseks on näiteks inimese “olemus”, mis on üldine, ühtne ja samasugune. Kes selline inimene on? Varjukuju, inimese mõte, mõte inimesest, kehast lahutatud abstraheeritud inimene ehk – vari. Mõtteinimene on “igavene inimene”, piirituna mõeldud üliolend. See olemus on lahutatav üksikindiviidideks, “algrakukesteks”. Üksikud liidetakse üldiseks, üldine lahutub üksikuiks. See on olemuslikult hierarhiline süsteem.
Kristall
Just selline idealiseerimine (mis on kehast abstraheerimine ja keha redutseerimine) loob illusiooni, et on olemas (või vähemasti kunagi võimalikud) “samad”, üldised, muutumatud tähendused. See on küll tingitud teatavast loomulikust huvist ja pikendab seda huvi, ent tegelikult ei ole tähendused kui keeleasjad lahutatavad oma kandvast ja tootlikust seljast. Tähendus on alati kehastunud. Kui me oleme sunnitud tähenduse selja juurde tagasi tulema, siis selgub, et mitte ainuüksi kehad pole erinevad, vaid ka sõnad, tähendused on erinevad. Tavalise samasusest-üldisusest tõukuva idealisatsiooni pinnal me tajume seda erinevust kui puudust, segavat asjaolu (“paabel”).
Astudes tagasi selja juurde avaneb hoopis teistsugune mõtteväli. Selgub nimelt, et sõnalis-mõtteline üldisus on piiratud. See selgub mingite rikete ja tõrgetega keeleilma üldises masinas. Objektiivselt aitavad sellele ikka kaasa prepareeritud tõrked – taideasjad. Need on asjad, mille esmatähtis ülesanne ongi tõmmata tähelepanu oma kehalisusele. See on viivitamine vahetu tegutsemisega, tagasiastumine otseselt utilitaarsuselt. Niimoodi pole keelelisus enam vahend millegi muu jaoks, vaid satub ise tähelepanu alla – see on keel kui kristall, mille sees me liigume. Me väidame, et see värskendab ja viljastab kogusüsteemi (nt. häälendust), ilma milleta too ei saaks üldse toimida.
Niisiis eristame üksiku ja üldise mõttelist jaotust ning üksuse ja ühise tootlikku liigendust. Esimene on hierarhiline skeem, kus üldine on üksikuid koondavaks tipuks ja kurnavaks üleminstantsiks. Teine on anarhiline masinavärk, kus teotsevad tootlikud ja sõdivad üksused, mida hoiab koos nende aktiivsus, sisemine erinevus, mis ongi nende ühiseks. Kui esimene on tõukepinnaks, siis teine hõlmab selle avaramasse majandusse. See pole enam üldine, vaid üle‑üldine majandus.
Üksiku-üldise süsteem on seotud eituse ja anumalisusega. Üldine taust avaneb esialgu eitusena, eitus on selle esimeseks sümptomiks (vt. a-jao lõiku “Eitus”). See eitus on seotud esialgse surmamõistega, mis on negatiivne (vt. s-jao lõiku “Surm”). Sellel eituse läbi piiritletud üldisel taustal esinevad kõik üksiktähendused. Ühtlasi loob see eitus esialgse piiri, mis sätestab suhte sees-väljas, oma-võõras jne. Eitus piiritleb individuaalse ja kollektiivse anuma.
Üksuse-ühise süsteem on seotud jaatuse ja munalisusega. Muna on alati täielik, täiuslik (vt. õ-jagu “Muna”). Temast ei jää midagi välja, sest ta ise ongi kogu väli. Muna on tootlik ehk positiivne, jaatav, loov jõud, millele igasugused eitused on üksnes abivahendid.
Teine meditatsioon
Uusaegsele metafüüsikale aluse pannud Descartes jõuab “Meditatsioonides” selleni, et mina, mõtlemine ja olemine on koekstensiivsed. Mõtleja on mina, ja kes mõtleb, on.[14] Selleni jõuab ta protseduuri kaudu, mida ta nimetab “meditatsiooniks” ning mis tähendab seda, et ta varub endale häirimatu jõudeaja ja tõmbub üksindusse, kus ta asub “tõsiselt ja vabalt [...] oma arvamuste kallale”[15]. Arvamused on subjektiivsed, minapõhised. Nii et ta alustab oma minast, juurdleb selle üle ja jõuab lõpuks uuesti välja puhta minani (vrd. n-jagu “Nimina”). Descartes’i meditatsiooni selline lõpp on otsustatud algusest peale. Mõtlemine (teadvuse vool, psüühiline protsess) on see, mis võetakse kokku “minus”. Minu nimina on kujutis, mis on projitseeritud “piloteeriva struktuurina” minu mõtete üle ja nende vahele. Unenäos on see side lõtv, ent uni on ärkvelolu nimina jaoks kõrvalekalle. Inimlik ilm on keskendatud ärkvelolule ja tegutsemisele. See side on “apertseptsioon”: iga mõtte ja iga tajuga olen ühtlasi teadlik (olgu eksplitsiitselt või implitsiitselt) enda olemasolust, sellest, et nendele mõtetele või tajudele vastav “mina” on olemas. Kogu meie tavateadvus ehk “tegutsemine” toimub selliste “minade” tasandil (ja peaaegu alati implitsiitselt).
Mina on alati osaline, mina on alati väike mina. See väike mina teostab kogu aeg suurt mina ehk kogumuna (vt. õ-jagu “Muna”). Kui nüüd mina on samaulatuslik mõtlemisega, siis kogumuna ei saa me vaagida kartesiaanliku meditatsiooniga, mis seisneb “arvamuste kallale asumises”, juurdlemises ehk mõtlemises. Mõtlemine saab avastada ainult mina ega midagi muud. Kui me alustame mõtlemisega, ei saa me jõuda kuhugi mujale kui (ni)minasse[16]. Kogumunaga kokkupuutumiseks on seega vaja teistsugust meditatsiooni (vrd. k-jagu “Keskendus ja väljendus”). Ei piisa sellest, et ma olen füüsiliselt liikumatu (“jõude” ja “üksi”), vaid tuleb peatuda ka psüühiliselt (mitte mõtelda). Lisaks mitteliikumisele on vaja ka mitte mõtelda.
Siin on tegemist kahe erineva liikumisega: tähelepanu keskendada (füüsiliselt peatuda ja ka peatada mõtlemisi) saab tahtlikult, aga tähelepanu hoida (mitte mõtelda) tahtlikult ei saa. Tahtlikult, keha peatumise ja mõtete korduva peatamisega võib luua pinnast mittemõtlemisele, aga ei saa seda põhjustada. Peatada saab vaid tähtsusetu osa mõtteid, ülejäänud aga muutuvad peatamispüüdest ainult pealetükkivamaks. Siin on vajalik teistsugune liikumine, pealetungimisele tuleb liita kaitsetus. Lasen mõtetel kerkida. Mitte et mina mõtlen, vaid mina mõtleb. Mina mõtleb edasi, muutub ainult hoiak selle suhtes: olend ei samastu oma mõtetega, vaid mõtted on üks nähtus koguolendis. Muutub positsioon: võetakse meelevaldselt kogumuna positsioon. See on üleminekuteta hüpe, mida ei saa õigustada ega põhjendada, vaid ainult teha. Kui lisaks füüsilisele tegevusele distantseeruda ka psüühilisest tegevusest, pole üksnes kehas seda elustav hing[17], vaid hing on veel ka maamunahing. Mõtlev väike mina on osa kogumunast, mille kaudu ma teda jälgin. Kuna keel ja mõtlemine on selle väikese mina pärusmaa, siis ma ei saa selle kohta midagi ütelda ega seda isegi mõtelda, vaid ainult jälgida, tähele panna. Varitsemine ja tähelepanu on suure muna ainus relv. Väike mina võib tähelepanu keskendada ja liigutada, aga seda hoiab muna.
Küsimus, mida selline mittetegemine teeb või kuhu ta viib, jääb siin lahtiseks. Igatahes ei ole ta letargiline, reaktiivne, põgenev, negatiivne vms., vaid jõuline, aktiivne, elav, jaatav. Kui mitte muud, siis selline viivitus tavapärase tegutsemisega ülevaatlikustab meie eksistentsi.
Mittetegemine
Mittemõtlemist nimetame mittetegemiseks (viivitus, tagasiastumine, rõhunihe). Arvestades seda, et me tavaliselt lakkamatult tegutseme, nii füüsiliselt kui psüühiliselt, on see kaunis haruldane asi. Mittetegemine on väga spetsiifiline tegemine. Loomulikult ei tähenda see, et ma üldse midagi ei teeks – sellisel juhul mind ülepea ei oleks, sest elamine on tegemine, elades ma alati teen midagi, olen mingil kindlal kombel. Aga mittetegemine vastuolulisust ja võimatust saab näidata üksnes sõnaliselt ja mõtteliselt. Siis võetakse valmiskujul sõnaline ettekujutus mittetegemisest ning kogu ülejäänud operatsioon toimub juba selle abstraktse konstruktsiooniga. Niimoodi võib uurida mõiste tähendust, aga me ei liigu kriipsuvõrragi lähemale sellele, mis võib olla tema mõte. Tegelikult ja tootlikult käib kõik teistmoodi, keerulisemalt, sest mõiste pole etteantud, vaid see tuleb alles luua. Selleks tuleb tuua tähelepanu tagasi tootlikule seljale. See on rõhunihe, tegevusega viivitamine.
Mittetegemine käib kahel laval, unistuste- ja unelaval. Esimene on puhta tuleviku (vt. õ-jagu “Muna”) ala, mida me nimetame Surmaks. Teine on puhas minevik, mida me nimetame Sünniks. Mõiste “mittetegemine” on silmnähtavalt moodustatud “tegemisest”, millele on külge pandud negatiivne eesliide “mitte”. Me ütlesime eituse kohta, et see on esialgne sümptom. Nõnda on ka “mittetegemine” esialgne, poleemiline mõiste (pars destruens), mis peab distantseerima tavalisest tegutsemisest. Sügavamas mõttes on aga “mittetegemine” seotud lavalise teoga (vt. ü-jagu “Üleüldine teater”) ning selles ülesehitavas mõttes (pars construens) pole siin mingit eitust muidu kui justnimelt mainitud “esimese sümptomina” või pindse nähtusena. Lavaliselt on “mittetegemine” keskendumine ja väljendamine (vt. k-jagu). “Mitte” viitab viivitamisele ja keskendumise keskmele (saksa Mitte).
Surm ehk unistustelava
Iga tegevus võib areneda kahel põhilisel moel, oodatult või ootamatult. Oodatu vastab meie eeldustele; ootamatuse kõige üldisem vorm on see, et ma järgmisel hetkel lihtsalt pole enam elus. Ometi on selline ootamatu ots, surm, kõige ettearvatum variant, ainus kindel võimalus.[18]
Kõik ootused ja eesmärgid asuvad otsa ees; on paigutatud mõttelisse ruumi enne lõppu. Surm on eksistentsi taust, kuhu projitseeritakse elusid. Siit tuleb anumaline aeg-ruum. Seda võib mõelda järgneva skeemi kaudu:
[Kujtlege siiakohta kahe sõna vahele joonist, kus koonus on pikali maas, teravik vasakul ja sõõr paremal]
praegu kunagi (tulevikus)
Surm tuleb kunagi tulevikus; seni on mul ajatorbikus praegusest punktist tuleviku poole vaadates üha rohkem erinevaid võimalusi. On paar varianti, mida ma teen paari minuti pärast, aga paari aasta pärastiseks on neid juba palju rohkem. Võimaluste kasvu väljendab koonuse laienemine oma põhja suunas. Millalgi surm küll katkestab selle laienemise, kuid seni on mul kasutada kogu vahepealne aeg. Selline on tavaline optimistlik arusaam, mis lähtub tegutsemisest. Ma võin ennast oma tegutsemisega muuta. Ja tegutsemise jaoks piisab sellisest skeemist täiesti. Tegutsemine on esmane ja loomulik, kuid me ütleme, et ta pole täielik. Me nimetame seda hoopis mugandumiseks (vt. n-jao lõiku “Mugandumine ja muundumine”). Sellel on aktiivseid ja passiivseid vorme, kuid mõlemad teenivad lõppkokkuvõttes mugavuse huve. Mugandumine andub võimalustele, võimalikule tegutsemisele surma eel ning elab niimoodi “igavese inimesena”, kes justkui ei sure kunagi. Surm sellest muidugi ei küsi ja rabab ta toorelt. Surm on siin midagi õudset, ebameeldivat, jälki, kohutavat, negatiivset, millest on parem mitte mõtelda. Surm on vastuolus eluga; see on negatiivne surmamõiste.
See on “väljavenitatud” ehk libisev eksistents, mis on alati iseendast ees. Tegutsemisest tagasiastumise, tegutsemisega viivitamise kaudu tõusen ma oma kohale[19]. Tegutsemised on seotud meie eesmärkide, plaanide, kavatsustega – see on oodatu. Surm on see, mille taustal või silmapiiril kõik oodatu projitseeritakse ja mille pinnalt neid liigutatakse, luuakse ja lehvitatakse. Ühed on eesmärgid, teine aga see, mille ees need “märgid” on. Nimetame seda teist otsmärgiks. Otsmärk seostub sünnitava surmamõistega ja ajalikkusega, mille ta avab. Otsmärk on käes ja kohal. Surm kui puhas tulevik ei asu siin kuski “tulevikus”, vaid koeksisteerib käesolevaga, käesoleva koha kohal:
[kujutlege siiakohta joonist, kus on tipu peal püsti seisev koonus, kahe sõna vahel]
puhas tulevik
käesolev
Surmamõistmine avab vaatevälja ning on sellega ka ülevaatlikustumise eeskujulik tööriist. See on positiivne surmamõiste. Puhas tulevik avaneb meile Surma kaudu. See on tulevik, mis ei saa kunagi olevikuks.
Nii nagu meel tõmbas meeleolendi tervikuks, nõnda tõmbab “surm” ja surelikkus keeleolendi tervikuks.[20] See on “ontoloogilise erinevuse puhkemine” (vt. r-jao lõiku “Rõhunihe”), puhta tuleviku kui ontoloogilise elemendi (virtuaalsuse, eksistentsiaali) eksplitsiitne eristamine. See on võimendunud, tihendunud eksistents, elukunst.
Sünd ehk unelava[21]
Kõik mälestused paiknevad mõttelises ruumis pärast Sündi. Oma mälestusi tarime enda järel nagu noota. Niimoodi võib parimal juhul kala püüda. Sünd oli kunagi, kuid praegu pole mul sellega otseselt mingit pistmist. Võib arvata, et sündides oli mul tohutu hulk latentseid võimalusi, millest aja jooksul on realiseerunud vaid mõned. Sellist võimaluste kahanemist kuni praeguse hetkeni märgib koonuse kitsenemine tipu poole:
[Siia kujutlege kahe sõna vahele külili koonus, mille tipp on paremal ja sõõr vasakul]
kunagi (minevikus) praegu
See on samamoodi “väljavenitatud” eksistents nagu ennist eestlibiseva surma puhul, mis nüüd on alati iseendast maas. Sünd ja sündinu on siin ahistav, kitsendav, sest ma ei saa seda muuta ja see on muutnud mu just selliseks nagu ma olen, samas kui kõik oleks võinud minna hoopis teisiti (vrd. k-jao lõiku “Jagamatu tegu”).
Minevikust lunastab mineviku kohale tõusmine, sõna otseses mõttes üleolek olnust.[22] Seda positsiooni kujutab järgnev lihtne skeem:
[Siia kujutlege põhja peal püstiseisev koonus, kahe sõna vahele]
käesolev
puhas minevik
Sünd kui puhas minevik ei asu siin kuskil “minevikus”, vaid koeksisteerib käesolevaga; käesolev on selle kohal. Sellise võrguga saab võrgutada juba suuremat saaki. Nii võiks tõlgendada evangeelset lauset, kui Jeesus ütleb kahele kalurile, et ta teeb neist inimestepüüdjad (Lk 5,1-11).
Mälestusi on kahte sorti. Esiteks kehamälestused ehk omandatud kehalised harjumused, mis toimivad praegu ja on mälestused ainult teist laadi mälestuste, pärismälestuste valguses (mäletan, et olen õppinud). Viimased on teadlikud dateeritud mälestused ja neid on võrratult vähem kui esimesi.
Võib arvata, et selline eristumine on keele tegu. Keel annab välised pidepunktid (olgu žestilised, häälelised, kirjalised), millega saab mälu märgistada ja liigendada. Tegutsemisele ja seega ellujäämisele võib sellest suurt kasu võrsuda, kui on võimalik oma kogemust täpsemalt ja eristatumalt analüüsida. Kase juures kasvab selliseid seeni. Panen sellele sedeli ja sedeliga opereerimine võib aidata mul endale teatud seeni organiseerida. Juba kaugelt näen kaske ja see osutab mul seentele, mida veel ei paista, aga mida sealt võib ehk saada. Tõeliselt tõhus ja mitmekesine on see süsteem siis, kui “kase” jaoks on mingi tehislik märgikandja.
Pärismälestused paiknevad niimoodi märgistatutena jadamisi. See ei erine selles mõttes ruumilisest tajust, mis on samuti pidevalt reastatud. Kuna aga mälu ja taju süsteem teenib elulisi huve, on tulemuseks erinevad liikumisviisid: tajumateerias pidev ja mälus hüppeline. Nähes lähenevat ohtu, mõõdab ruumiline kaugus aega, mil ohul kulub minuni jõudmiseks. Selleks, et adekvaatselt käituda, peab mälu seejuures mulle otsekohe mälestustejadast ette söötma vajalikke tugipunkte, mis võiksid mu tegevust valgustada. Mälu selline hüplikkus meenutab tajutähelepanu hüppamisi.
Kui keha on taju ja mälu kokkupuutepunkt, siis toimub siin kogu aeg kahesuunaline liikumine: ühalt tajus ja teisalt mälus. Seejuures on keeleolendi mälus eristatud virtuaalne mälupõhi ja selle kohal asetsevad mälestustekihid. Mälupõhja kutsume unelavaks. Unelava või ‑ekraan on see, kuhu projitseeritakse kõik mälestused. Enne kõige oma varajasemaid mälestusi olen ma juba olemas, ükskõik kui kaugele tagasi ma enda või oma põlvnemisepuus tagasi ei mäletaks. See juba valmis keskkond on unelava. Unelava on Sünd ehk minevik, mis pole kunagi olevik olnud.
Surmahool
Unistustelaval võiks ütelda: “Ma olen juba surnud” või “Mina on alati surnud”. Sellel laval etendub surmahool.[23] Surmahool (mis on tegutsemisega viivitamise vorm) võib tähendada seda, et ma kehastan surnut: teen kõike nii justkui ma elaksin, justkui see oleks mina kes elab ja tegutseb, kuid samal ajal olla surnud[24]. Seda võib rahumeeli etendada, kuivõrd kõik me nagunii sureme, nii et see on tihedalt igapäevase elu ja reaalsusega seotud praktika.
Kuidas “ma olen surnud”? See mina on siin “nimina” (vt. n-jagu “Nimina), mis on teadvuslik mina, st. seotud teadvusega. Teadvus on aga vahendatus, meele vahekord meelega. Sellise topelduse tõttu on teadvus ja mina aeglasemad kui teadvuse-eelne meeleolukord: see, mida ma praegu tähelepanelikult tajun, on juba möödas (pöördun selle esineva poole – vt. a-jagu “Anum”). Ma saan tajuda ainult möödasolevat, möödunut. Meie sees käib pidevalt justkui kaks jada, millest üks on teisest ühe koha võrra maas, ning teadvus sünnib nende vahekorrast. Teadvuse lätteks on teine jada ning nii on ta käesolevast alati hetke võrra maas. Kompensatsioonina suudetakse sellise mahajäämuse ehk viibimise varal ehitada üles turvaline keskkond. Me oleme haavatavamad, sest me mökutame, aga kuna me mökutame, on meil (igakülgne) arusaam asjadest ja me oskame ennast kindlustada rünnakute vastu. Kui nüüd kujutada ette surmahetke, siis see tähendab, et esimese rea “esimene kast” jääb tühjaks ning seetõttu ei saa muidugi ka sellele vastav teise rea esimene kast moodustuda. Kuna ma tajun ja olen teadlik hetkest, mis on käesolevast (vt. õ-jao lõiku “Käesolev ja kohalolev”) jupi võrra maas, siis ma ei või teada, kas ma mitte käesolevalt juba surnud pole, sest juhtmete pikkuse tõttu jõuaks see mulle kohale alles hetk hiljem. Surm ei tule eest ega tagant (omailmast – vt. õ-jao lõiku “Muna”), vaid kõrvalt (maailmast). Selles mõttes võibki ütelda, et “ma olen juba surnud” – seda lauset ei saa ümber lükata. Kuna ma ei või teada isegi seda, kas ma käesolevalt olen elus või mitte, siis ei või ma üldse teada, mida ma käesolevalt tean – st. ma saan sellest teada alles viiv hiljem, tagantjärgi. Väike mina sõltub oma äraelamises täielikult esimesest jadast. See, et ma elan ja toodan oma elu, on kogumina toodang, mida väike mina organiseerib, valib ja ümber paigutab. Elava tootlikkuse suhtes on mina üksnes retroaktiivne ettekujutus, viljatu vidin, paatunud koorik või surnud kest kogumina pinnal, nagu surnud kude nahal. Niisiis võib ka ütelda “mina on alati surnud”.
Sünnilepühendumine
Unelaval võiks ütelda: “Ma olen sündimas”. Sellel laval etendub pidev enesesünnitamine.
Ütlesime, et surmahool lähtub teadvusest. Teadvus on seotud Surma ja surelikkusega (teadlik olla on olla teadlik oma eksistentsi terviklikkusest, piiratusest) ning see tugineb keelel, mis toob sisse “teise jada”, puhta tähenduse. Sünnilepühendumine võrsub aga elust, “esimesest jadast”, keele ja meele vahekorra meele-poolest. Meel on meie tootlik üksus, mis pidevalt toodab. Selg on tiine.[25] Elajatena me sünnime üha uuesti[26] ja see sündimine on teadmisest alati kriipsuvõrra ees. Just selline kestmises ja sündimises seisneb sureliku surematus.[27] Me küll alati juba sünnime, kuid see võib olla pärsitud.[28] Sündimise vabastab sünnilepühendumine, mis laseb endal sündida.[29] Sündimine on kummuli koonus; sünnilepühendumine on sündimisele keskendumine, mis on püstine koonus, “tihendatud” või viljastatud eksistents. See, mis tõkestamatult sünnib ja sünnitab, on ülemeel. See õhutab, “hingestab” eksistentsi. Hing (hingamine, sündimine) on surematu.[30]
Kust tulek, kuhu minek? – Tulen surmast, lähen sündima.
Mälu ja vahend
Millised üksused toodavad aega ja ruumi? Kõigepealt võib ütelda, et aeg on erinevate esinemiste kokkutõmbamine. Ilma selleta kaoks iga esinemine jälgi jätmata ja nii ei oleks ka mingit aega, vaid see häviks samal ajal kui tekiks. Seega eeldab aeg algusest peale kahte erinevat rida: kokkutõmbavat ja kokkutõmmatavat rida, ehk ülekirjutavat ja ülekirjutatavat. Olemine on algusest peale kahekihiline; algus ongi see kihtide (korduseridade) erinevus. Kokkutõmbamisel ehk ülekirjutamisel on niisiis kaks poolt:
a) Mälu. Kokkutõmbamine tähendab, et üks esinemine on mingil moel säilitatud, kui tuleb teine esinemine; teist tajudes mäletatakse esimest. Selline kokkutõmbamine teeb nad ühe esinemise alguseks ja lõpuks. Näiteks valgust tajudes me tõmbame miljardid võnked kokku üheks oma hetkeks ning see on võimalik mälu kaudu, et me “peame meeles” terve hulga võnkeid.
b) Vahend. Kokkutõmbamine ei toimu tühjas ruumis, vaakumis ega niisama, abstraktselt, vaid alati tiines ümbruses ja konkreetsete liikumiste või tegevuste jaoks. Kokkutõmbamine tõmbab ühtlasi ümbrusse teatavad jõujooned, eelistatud liikumised, spetsiifilised valikud ning niimoodi juba jaotab seda.
Iga uus esinemine on otsekohe mööduv olevik. Meelespeetu on juba möödunud minevik. Bergsoni taju ja mälu analüüs näitab, et olevik ja minevik ei järgne teineteisele, vaid on korraga.[31] Kui praegune hetk ei mööduks, kuidas võiks siis tema asemele tulla mõni teine hetk? Kui ta ei oleks möödunud samal ajal kui ta on praegune, siis millal ta saaks möödunuks? Kui minevik ei konstitueeru praegusel hetkel, siis ei konstitueeru ta ka ühelgi järgmisel hetkel.[32] Möödanik moodustub (oleviku) mööduvuses. Mööduvus on võimalik tänu möödanikule kui sellisele, mis on mõlemad korraga; olevik on võimalik tänu puhtale minevikule, mille kaudu ta voolab, möödub. Olevik on saamine, aga minevik on saamise olemine.
Laiemas plaanis algatab kokkutõmbamine tegutsemise ümbritsevas, planeerib seda. Meeleolendil esindab seda külge tajusüsteem: taju peegeldab tema võimalikke tegevusi ümbritsevas. Näiteks on inimese “asi” miski, millega ta saab midagi teha või mis võib temaga midagi teha. See loob asjade baastasandi[33]. Näiteks tass on selgesti lauast erinev asi, kuna meie keha liigutab neid eraldi. Laual on omakorda osad: jalad, lauaplaat, ent need kuuluvad asjade alltasandile, sest harilikult neid eraldi ei liigutata. Alltasandeid on suur hulk. Samuti on mitu ülatasandit, näiteks “mööbliese” kuni “asjani” üldiselt. Kui alltasandil tuleb midagi lahti võtta, siis ülatasandil tuleb midagi kokku panna. Oluline on siin see, et me ei lähtu lauajalgade ega mööbliesemete, vaid laudade tasandilt. See on meie tõukepind. See on praktilise elu tasapind, sest just siit lähtuvad kõige eluks kõige tähtsamad ohud ja võimalused (tiigrid ja hirved). Oma baastasand on ka näiteks keemilisel ühendil, kes samuti liigendab ümbritsevat oma huvidest lähtuvalt, nii et ta ei “näe” kvante, küll aga tuumi ja elektrone.
Iga olend oma tasandilt liigendab kogu maailma, ükskõik kui nüansseeritult ja liigendatult. Iga olendi liigendused on reaalsed. Tema maailma liigendus väljendab tema võimalikke tulevasi tegevusi. Niisiis on tal oma tasandi näol ettehaaravalt olemas kõikide tulevaste tegevuste taust või horisont. Nii on igas kokkutõmbes ehk igas olendis olemas mingi tulevikutervik, puhas tulevik. Sarnaselt puhta minevikuga eksisteerivad puhas tulevik ja olevik korraga. Puhas tulevik pole pelgalt järgnev moment nagu puhas minevik pole eelnev moment. Mineviku puhul me näitasime, et kui ta ei konstitueeru kohe praegu, siis ta ei moodustu üldse. Nõnda on ka puhas tulevik olemas kohe praegu ning tema kättejõudmist pole vaja oodata.[34] Kui olendil poleks kohe võtta üldist ennetust, mis on teataval viisil liigendatud, siis ei oskaks ta ülepea olla, sich verhalten, ega saaks ka seda õppida. Liigendatud maailm on ruum ja sellise liigendamise olemuseks on tulevikuline ennetus. Ennetamine omakorda töötab koos mäluvõimendiga. Igimööduv olevik on nendevaheline membraan.
Muna
Anumaline käsitlus on ruumiline. Selline arusaam on praktiline, tegutsemisele suunatud ja sellest tulenev, kuivõrd ruum peegeldab justnimelt võimalikke tegevusi. See on tõukepind nüansseeritumale mõistmisele. Seda peenemat ja hõlmavat käsitlust nimetame munaliseks. Esiteks rõhutame niimoodi tema “tihedust” või “paksust” vastandina (tava)metafüüsikalisele abstraktsele arusaamale, kus “siin” ja “praegu” on puuduvad kaduvväiksed punktid. Ka munalist mööduvat olevikku ei saa kätte, ent see ei ole kindlasti puudu ning matemaatiline üldistus kaduvväikseks ei ütle siin samuti midagi, kuivõrd tema eripära tuleneb tema erilisest positsioonist piiripealsena, kesksena.
Teiseks rõhutame sellega süsteemi pakitsevat loovust vastandina abstraktsele lineaarsele skeemile, mis on mõtteline ega tooda midagi. Muna koos õunaga on suurepärased sigivuse, sünnitamise, puhkemise, pakatamise kujundid. Selle illustreerimiseks teeme järgmise skeemi:
[Siia on nüüd joonistatud muna, mille sees on liivakellana kaks koonust]
Tulevikukoonus on taju, mateeria, “välismaailm”. See peegeldab meie võimalikke tegevusi asjade peal ja asjade tegevusi meie peal.
Minevikukoonus on mälu, vaim, “sisemaailm”. See on olendi võimendi. Võimendus tähendab eeskätt võimalust viivitada.
Koonuste põhjad ehk “polaarväljad” on “põhjas” puhas tulevik ja “lõunas” puhas minevik. See on kohalolev.
Koonused kokku on olendi omailm ja selles sisseseatud spetsiifilised järgsõltuvused. See on “väike mina”.
Iga olendi ristumispunkt asub teiste olendite ristumispunkti kõrval ühisel pinnal, milleks on ristumispunktist omailma teljega risti tõmmatud lõige muna servani. See on maailm ehk “suur mina” ja olendid on siin koossõltuvuses (Oo, maailm!). Koossõltuvus on käesolev. Olendite ristumispunktid asuvad erinevates kohtades, nii et vahetult nad ei astu teise olendi omailma, vaid sellest on seal ainult kujutis, projektsioon, mis paikneb koossõltuvusvälja suhtes alati mingisuguses nihkes. Olendid ei suhtle otseselt, vaid ainult kogumuna suure vooluse kaudu.
Erinevad järgsõltuvused ja ühine koossõltuvus kokku on muundumine. Olendid ei muutu üksnes oma omailma suhtes ja selle loogika järgi (mis mõõdetakse välja ristumispunktist), vaid ka üksteise suhtes, nii et kõik muutuvad korraga. Kõiki olendeid läbiv muundumine on muna hingus.
Mõtteline suhtlemine asjadega tegeleb olendi ja asja omailmakoonuste ühisosaga. Mõtteline suhtlemine käsitseb asjade varje või projektsioone. Suund on siin seljast (ristumispunktist) tausta (polaarala) poole.
Tootlik läbikäimine asjadega pöörab tähelepanu just omailmakoonuste nihkele, ristumispunktide erinevusele. Siin tõmbutakse tagasi oma taustalt (polaaralalt) ning keskendutakse liikumisele, mis tuleb koossõltuvusvälja ekvaatorilt ristumispunkti (selja) juurde. See on tegelik koosolemine.
Mõtteline suhtlemine liigub küll oma tausta poole, kuid ei küündi tausta endani, nii et mõttemaailm käib ja käiab ennast kahe koonuse lehtris kui anumas (plindris). Neid kujutletakse kummuli olevat (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”). Kogumuna voolamine (väljaspool koonusi) on siin nähtamatu ja see tabab olendit alati selja tagant, murrab sisse minevikukoonuse põhjast (y), nii et järsku selgub, et midagi on muutunud. Mõtteline liikumine toimub ühtevalu selg ees, sest olend püüab seljatagust nende sissetungide vastu kaitsta, tekitades väiksema või suurema allergia (ebaadekvaatse tundlikkuse muutustele), krambi. Kuid just seljatagust kaitstes on selg haavatav, sest ei olda iseenda seljas (oma kohal), vaid tulevikulistes unistustes, elades asjade (asja kujutiste, koonuste ühisosa) seljas, olemisunustuses.
Tootlik läbikäimine tähendab keskendumist seljale (vt. k-jagu “Keskendus ja väljendus”). Keskenduv laskumine unelavale (“lõunapoolusele”) tuleb tegelikult keskpunkti. Tinglikult peab püüdma ristumispunktist kaugemale, sügavamale koonuse põhja poole – selleks, et rebida end lahti tegutseva tausta lummusest. Selline süvenemine viib välja “pinnale”, koonuste ristumispunkti, mis asub maailmalaval, kus kõik olendid on kõrvu. See tähendab korraga kahte asja: omailmne liikumine koonusteanumas avaneb ja voolab üle tausta mööda kogumuna servi ekvaatorile ja “Põhja” – avaneb kogumuna voolamine. Nüüd ei taba muutused enam selja tagant ja valusasti, vaid selg absorbeerib iga muutuse, kuna ta on ühes rütmis kogumuna muundumisega. Teiseks avaneb ka teine ringlus lisaks omailmsele järgsõltuvuslikule liikumisele – nimelt liikumine ekvaatorilt mööda maailmalava olendi ristumispunkti. Nende kahe ringluse eksplitsiitset eristamist võimaldab mälutausta kui puhta mineviku (aseme, unelava) eristumine sellel asuvatest mälestustest (asjadest, lavatsitest). Üks ringlus käib mälutausta ning teine mälukoonuse kõige teravama tipu (tähelepanukeskme) kaudu.
Selline keskendumine on vastuvõtlikkus, tähelepanelikkus. See võtab kõik selga (vabastab krambi punktis y) ning puhastab tootlikud lõõrid (ümberpöördumine punktis x), nii et saab võimalikuks vaba looming. See on ümberhäälestamine seljataguse kindlustamiselt seljalikult loomingule; ümberpöördumine selg ees liikumiselt (reaktiivsus), mida kannustab pelgus, nägu ees liikumisele (aktiivsus), mida toidab selg. Avanev teine ringlus on evolutsiooni teine haru, rõhunihe, kõõrdpilk. x on teemant, o on elavhõbe (vt. ü-jao lõike “Teemant” ja “Elavhõbe”).
Muna on ebasümmeetriline, pikergune. Jäme ots (tagumik, pära) on minevikus ja peen ots (otsmik, tääv) tulevikus.
Iga olend on selline muna; täpsem oleks ütelda, et iga olendi mina on muna seesolevad koonused, mis aktualiseerivad kogu maailma teatud vaatepunktist. Selline muna esindab kõiki eksistentsivõimalusi. Keeleolendil pole siin ontoloogilist eripära, küll aga n-ö epistemoloogiline või heuristiline eripära. Ta on nimelt nii mitmekihiline olend, et esimest korda eristuvad eksplitsiitselt ühelt poolt puhas minevik/tulevik/olevik ontoloogilise elemendina ning teiselt poolt nende konkreetsed ontilised sisud. Kui olendi omailma määrab ära keskus, kus kohtuvad koonuse teravikud, siis võib utoopia korras mõtelda, et koonuste põhja eksplitsiitne eristamine selle kihtidest (mille väljenduseks on teadvus kitsas mõttes) teeb võimalikuks tahtlikult asetada seda teravikku teise kohta muna sees[35], ehk teisisõnu luua täiesti teisi maailmu, olla teistsuguses maailmas.
Munakujutist kujunemise-osa valguses nüansseerides võiks ütelda, et leemeolendi puhul vajuvad koonused oma põhja pool hämarikku; meeleolendil on koonuse põhi valgustatud (meeletaust); ning keeleolendi puhul on ta ka eksplitsiitselt eristatav (ontoloogiline erinevus; keeleolend kui olemise välu või valendik). Leemeolendis jääb asja ja aseme eristus virtuaalseks, meeleolendis on ta temas endas ning keeleolendil on ta ka talle endale. Võib teha järgneva mõistelise eristuse ning ütelda, et “olend” on iga olend; “mina” on meeleolend (st. tema uusik); ning “nimi(na)” keeleolend.
Käesolev ja kohalolev
Ütlesime, et mõtteline on alati seotud puuduolemisega. Muna kui tootlik on aga seotud üleolemisega. Punkti munaskeemi sees, kus kaks koonust kohtuvad, nimetame käesolevaks ning tema puhast tulevikku kohalolevaks. Alati on kõik käes ja rohkemgi ning alati on kõik kohal ja jääb ülegi.
Iga olendi aeg hõlmab kogu munarütmi; iga olendi ruum teostab kogumuna. Munarütm läbib kõiki olendeid ja munarütmiks on kõikide olendite muusika, kus kõik muutub korraga. Selles mõttes on iga olend suurem kui ta on; lisaks oma (väiksele) minale on ta ka kogumina, mis on kogumuna. Seda ütlevad ka mõisted “käesolev” ja “kohalolev”. Käesolev “suur aeg” on küll käes, ent teda ei ole võimalik saada käpa alla, sest ta on alati käe sees. Väikse mina aeg on käpaalune[36], suure mina aeg on käesolev. Kohalolemine tähendab, et ühalt olen ma täpselt omal kohal (osamina) ja teisalt olen ülevaatlikult enda kohal (kogumina). Ma olen korraga kohal ja oma koha kohal.
Kuna minad kui tervikud on kogumina spetsiifilised osad, siis pole siin mingit puudujääki, vaid iga olend on igal hetkel täiuslik ning iga tegu on täielik. Selline käsitlus on alternatiiv eelpoolmainitud sellele eetilisele dualismile, kus minevik on paratamatu ja tulevik võimalik, ning kus olevik on alati puudu ning saab täidetud ühiskondliku piitsa ja prääniku regulatsiooniga (vt. a-jao lõiku “Anum”). Täiuslik olend ja täielik tegu ei vaja mingisugust ühiskondlikku legitimatsiooni.
Mina
Nagu me kujunemise-osas näitasime, aktiveerub meeleolendi puhul olendi piir ja see tõmbab olendi uut järku tervikuks (meelekehaks). Niisiis ümbritseb meeleolend ennast nahaga kui tundliku piiriga, mis ta ühtekokku tõmbab. Sellist enesessesulgumist nimetamegi minaks. See tähendab selget vahet sisemuse ja välise vahel. Tundlik kiht on meeleolendil omakorda ümbritsetud ärrituskaitsega[37]. Seespoolt aga sellist kaitset ei ole[38] ja seetõttu on olendi sisemusest pärinevad aistingud tungivamad kui välised ärritajad. Füüsiline valu – mida võib põhjustada ka väline ärritaja – on siin piirjuhtumiks, mis märgib piiririkkumist, olendi ringkaitse mulgustamist.
Ühe hüpoteesi järgi iseloomustab mina ehk olendi siseilma kordamissund[39]. Enda poolest tahaks organism säilitada status quo’d, olemasolevat olukorda. Minupoolest võiks mul kõht üldse mitte tühjaks minnagi. Elusolendi rütmid on aga sellised, et ideaalne kordus on võimatu. Elusolendit kooshoidev pöördejõud suudab allutatud hõõrdejõude ainult piiratud aja jooksul koos hoida ning see kooshoidmine nõuab kogu aeg energia juurdevoolu väljastpoolt. Ütleme, et organism tegutseb sisemistel motiividel, aga välistel ajenditel. Pöördejõu raugemine, energia kahanemine käivitab näljatunde, mis on üheks tähtsaks tegutsemise motiiviks. Nahapiiri taha jäetud välisus ja meele poolt ülekirjutatud välisus meeleolendi enda sees ei lase tal kunagi ideaalselt korduda, vaid heidab selle üksluuratta kodaraisse alati mitmesuguseid kaikaid. Nii et kui organismi sees on kordamissund, siis väline esineb erinemissunnina.
Iseeneses võetuna oleks mina staatiline, konservatiivne, kaitsev, kindlustuv. Ta ei ole seda, kuna välisus kuulub algusest peale tema juurde – nagu me ütlesime: iga olend aktualiseerib kogu maailma. Mina on sellise terviksüsteemi üks liige või sõlmpunkt. Mina on alati “väike mina”.
Niminapp
Lapse ja vanema suhtlemine on psüühiline investeerimine. Lapse ja vanema suhtlemine käib selle eeliskanali kaudu, milleks on lapse nimi. Lapse nimi koondab kokku ja individualiseerib kõik tähelepanuäratamised. Võin tähelepanu äratada mitmel moel, kuid nimi on see, mis neid kõiki koondab. See on keele algrakk; see on avaus, mille kaudu lükatakse lapsemeelde keelekang ja kangutatakse meel lahku. (Oletasime eespool, et murrang saabub eitusega; et eituse ontoloogiline läbimurre ka hoiab meelt lahus). Nime kaudu topitakse keel suhu. Nimi äratab tähelepanu ja kui tähelepanemine on juba virge, siis saab seda juhtida ühele või selle asemel teisele.
Nimega fikseeritakse uus kodanik sotsiaalse kehandi pinnal – enne kui inimene hakkab endale “nime tegema”, teeb kõigepealt nimi inimese. Võõrutatakse rinnast (meel) ja lastakse omaks võtta nimi (keel). Ja kui nimi on lapse ja vanema vahelise ühenduse kõrgema järgu organiseeritud eeliskanal, igasugune ühendus on aga psüühiliselt laetud, siis saab ka see kanal psüühiliselt laetud (metonüümia). Nimel on vägi; nime teada tähendab valitseda selle isiku, asja või nähtuse üle – see on üks etnoloogilisi tõdesid. Nime külgehaakivast mõjust annab märku ka keeleolendi võimalus tagantjärgi anda nime kõrgematele meeleolenditele, näiteks koertele[40], kes siis sellele reageerima hakkavad. Kohvermõiste “niminapp” tahab ütelda, et nimi on iminapp, mis imeb uue olendi keele külge. Seda kindlustab pidev investeerimine minasse, niminasse.[41]
Keeleline nimi märgib veel suuremat endassetõmbumist, kindlustamist, säilitamist kui meeleline mina. Nimi on teravdatud, täpsustatud, retušeeritud mina. Nimi on hüüdsõna, mis singulariseerib olendi, hõikab välja just ühe konkreetse isiku. (Sellise täpsustamisega käib teiselt poolt kaasas suurem ülevaatlikustumine: tekivad suuremad ühikud, ühiskonnad, üldmõisted). Nimi on esimene kord, kui keel kohtub kehaga, ihu esimene väristus – jutt on minust! Keeleolendi (ni)minapilt õieti tekib nime taha tagantjärgi; talle jutustatakse, kes ta on, ja edaspidi luuletab ta ise sinna otsa.
Kui meeleolendite mitmesugused signaalid on üldise iseloomuga, siis keeleolendi nimi on ainuline – see on mõeldud tõmbama ainult ühe isendi tähelepanu. Nimi saab tema refleksiks ja mõjub nagu elektrilöök, millele on raske mitte reageerida.
Ühest küljest on keeleline nimekus kitsam, ahtam kui meeleline minakus. Seda võib kutsuda egoismiks. Selle läte on see, kui nimi võetakse omaks, kui samastutakse oma nimega, omandatakse positsioon ühiskonnas. Keeleilmas mängib väline üha väiksemat rolli ning üha rohkem õnnestub tehnika abil muuta keelesaar kõigest muust sõltumatuks. Teisest küljest võimaldab nimeline singulariseerimine ja osade täpsustamine mängida erinevaid osi. See on näitlemise võimalus. Nimi kui selline eristab üleüldise aseme, kus on igaüks, kus igaüks on üksinda välja hõigatud. Nimi on niisiis ühtlasi asesõna, kuhu võivad asuda erinevad asetäitjad. Nimi osutub sellega avaks suuremale minale ehk kogumunale. “Iga nimi ajaloos olen mina,”[42] Friedrich Nietzsche, Ristilöödu, Antrikristus, Dionysos.
Järg- ja koossõltuvus
Meil on kaks erinevat muutumist: üks on iga olendi oma aeg ja seda tootev spetsiifiline kokkutõmbamine ning teine on kogumuna rütm, mis läbib kõiki olendeid. Mina eristab selgesti need kaks süsteemi, lahutades maailma sisemiseks ja väliseks, ning nimina teeb seda veel teravamalt, lõhestades välise otsesteks ja kaudseteks eesmärkideks. Kuid see, mis on ühele olendile väline, on mõni teine olend. Kõik olendid on vastastikku välised, nii et kogumuna positsioonilt ei ole mingisugust välisust, vaid on kõikide olendite läbipõimumine.
Mina sätestab oma maailmas mingi järgsõltuvuse, kus talle olulised sündmused järgnevad üksteisele, milline järgnevus kujuneb põhjuslikkuseks.[43] Meeled nopivad ümbritsevast proove, jagavad välise diskreetseteks ühikuteks, mis väljendavad olendi huvisid (ohud, lubadused). Nendest ühikutest saavad “asjad”, “aatomid”[44], “subjektid”, mis on meele poolt asetatud tõhusama ja mugavama tegutsemise nimel. Aga kogumunas on kõik olendid korraga ja seega on ka igaühe järgsõltuvused munas korraga. Piiratud järgsõltuvuslikud muutumised ehk teisenemised asuvad muundumise avaramas üleüldises koossõltuvuses[45]. Kõik muutub korraga. See on saamisesilmapilk kullese ja konna, kutsika ja koera vahel. [46]
Mugandumine ja muundumine
Nimina määratleb keeleolendi kaks eksistentsi põhisuunda: mugandumine ja muundumine. Esimene vastab niminatasandile, teine munapositsioonile. Mugandumine on kinnihoidmine niminast. Nimina on mugav alus rehkendamiseks, muutumatu lähtekoht kõigi muutuste hindamiseks. Siiski muutub vahel ka see lähtekoht ise; või õigemini: ühtäkki ta on muutunud. Kulles on saanud konnaks, kutsikas on saanud koeraks. Millal nad muutusid? Või millal toimub see kurdumine ja kihistumine, millest rääkisime esimeses osas? Tavaliselt, esialgselt, loomupäraselt ja mugavalt nimina tasandilt jääb see märkamata. Sest sellist aega ei olegi; sellise muutumise aeg on käesolev. Käesolevalt toimub pidev muundumine, kus ma saan uueks (vt. s-jao lõik “Sünnilepühendamine”).
Muunduv kogumuna saab kogu aeg muuks. Muundumine on muna uuenemine, st. jagunemine, eristumine. See on ettenähtamatu looming. Või kui teda ka pisiasjadeni ette näha, siis kätte jõudes on ta ikkagi täiesti uus. Muundumine ei saa teiseks, kus oleks justkui ette teada, mis juhtub ja milleks ta muutub. Muundumine saab muuks, mida võib ükskõik kui täpselt ette ennustada, ent mida ei saa kõigis tema üksikasjades ja terviklikkuses teada enne, kui ta käes on.
Kujunemine jaguneb kahte lehte: lahku (stik) ja kokku (uusik). Esimene on ekspansioon, täiskirjutamine ning teine on kontraktsioon, ülekirjutamine. Sopistumiseskeemil võib eristada kahte momenti: (1) kujunemisejoon, mis on süntagmaatiline ja diakroonne; (2) üksikolendid oma spetsiifilise konfiguratsiooniga, mis on paradigmaatiline ja sünkroonne. Siit tekkiski probleem, et millal olendid muutuvad. On täheldatav evolutsioon, näiteks liikide muutumine, aga millal saab üks liik teiseks?
Munaskeemi järgi paiknevad aga need kujunemisjooned muna pinnal (ehk sees: aga selle muna pinda võib ette kujutada kurrulisena, nii et tal polekski sisemust, vaid ainult mitutpidi voltuv pind). Iga olend on siin muna muundumise või voolude saadus, liikumiste sõlmpunkt, jõudude mäng. Küsimus, millal ta muutub, on siis halvasti esitatud, kuivõrd ta olemine polegi muud kui ta muutumine.
Kui sopistumiseskeem räägib muutumisest, siis munaskeem räägib muutumise muutumisest – mida me nimetame muundumiseks. Esimene on lihtsustatud variant, kus vaatleme ainult seda, mis muutub olendi ees ehk tema spetsiifilises maailmas. Siin on tema tuum (meeleolendil mina) muutumatuks lähtepunktiks, millelt kaedakse välisilma muutumist. Munaskeem on komplitseeritum, näidates, et ka see keskpunkt kui muutumise alus lakkamatult muutub (st. “muutumine muutub”). Ei ole üldist aega, sest ühegi olendi aeg pole teistele üldistatav, vaid erinevate olendite ajad on korraga, ei puuduta üksteist otseselt ning on ühendatud ainult kaudselt muna suure rütmi kaudu.
Selline keerulisem kujutlus lähtub “rõhunihkest”, mis nihutab tähelepanu taustalt seljale. Algselt ja tavaliselt me oleme tegevusele suunatud, endast ees, projitseerime ennast oma projektidesse ning sellise väljavenituse tõttu paistab maailm sirge. Astudes tagasi mõttelise tausta projektsioonidest tootlikule seljale, omandab see joon sügavuse ning muutub näiteks munaks. See on kohaolemine kui tõusmine enda kohale (oma koha kohale). Väike mina saab suureks munaks. Tagasiastumises on kõige tähtsam viivitus (väljavenitamisega venitamine, enda katkestamise katkestamine) ning sellise munemisega muneb mina endast suurema lapse, sünnitab uut ennast (Sokrates) loob endast kõrgemale (Zarathustra), moondub ehk muundub ehk transformeerub (karjane). Me küll muundume kogu aeg, ent tavaliselt põgeneme selle eest (tõmbame maailma liistule sirgeks). Tegutsemine on põgenemine, mugavus; tegutsemine on vabandus sellele, et me kasutame üksnes osa oma võimeist; ettekääne toimida poole jõuga. Tegutsemine on enda elusalt matmine. Siin saab oluliseks mittetegemine oma kahel kujul – keskendumine ja väljendamine.
Õ-jaos rääkisime “mittetegemisest” ja ütlesime, et selline negatiivne mõiste on esialgne ja ebapiisav. Nüüd püüame seda edasi arendada. Mittetegemised suurendavad mina diapasooni, korraga täpsustavad ja ülevaatlikustavad tegevusi. See toimub kahel strateegilisel suunal: väljendamine ja keskendumine. Need leiavad erineval moel aset kodutöö ja koostöö ruumis. Nad suubuvad jagamatusse ja tõkestamatusse teosse.
Täpsustus
Täpsustamise kohta toome ära kaks eksperimenti. Meelisele polnud kunagi maitsenud keefir ja selle puutumine vastu keelt tekitas tahtmatult oksendamissoovi. Ükskord aga võttis ta nõuks täpselt järgi uurida, kuidas selle asjaga on. Ostis poest keefiri, valas kodus pool klaasi, istus maha ja vaatas seda paksu vedelikku klaasis. Koondas tähelepanu klaasi tõstmisele, kallutamisele, joomisele ja neelamisele. Sealjuures üritas Meelis tähele panna, mida ta meeled täpselt tunnevad ning kõrvale heita oma arvamused keefirist ja kõigest kõrvalisest. Selgus, et keefiril on selline maik nagu tal on; maitsmismeeled ei anna tema kohta mingit maitsehinnangut, vaid ainult konkreetse maitse. Mida oligi tarvis tõestada. Sestpeale võis ta vabalt keefiri juua ega pidanud enam oksendamisele mõtlema.
Teine näide on lörts. Kõndis mööda jaamaviivat teed ja oli lörtsine ilm. Inimeste nägudelt võis lugeda ainult üht mõtet: “Lörts!” See tähendab maailma kõige vastikumat ilma, kui on niiske ja jahe ning maas on ilge ollus, millest tuleb läbi kahlata. Tänaval kõndijad näisid mõtlevat üksnes sellest, kuidas kuhugi kuiva ja sooja saada. Lembit vaatab ka, et lörts, ja seega tundis umbes samamoodi. Siis aga võttis uurida, mida see sõna täpselt tähendab. Puhus tuul, näonahk tundis kuditavaid jahedusepisteid (piisad). Hingamine oli tuule käes raskendatud (ei tea, miks see nii on?). Sammumine oli samuti raskem, sest jalgu pidi viima läbi püdela kihi. Need on kõik konkreetsed füüsilised aistingud ja toimingud; mingit vastikust siin ei ole. Mõtles, et vahest siis oleks meil põhjust nuriseda, kui see olukord otseselt meie elu ähvardaks. Näiteks kui oleks selline ilm, meil aga oleks kõht tühi, riideid poleks ja me asuksime teistest inimestest kaugel lageda taeva all. Aga samas mõtles ka, et isegi see ei ole viimane sõna, ja just siis oleks nurisemisest veel kõige vähem tolku.
Nendes näidetes täpsustati meeli ja pöörati tähelepanu sellele, mida meeled tegelikult tunnevad, viivitades kiirete sõnaliste üldistuste (keefir, lörts) ja hinnangutega (vastik). Selgus, et see suurendab tegevusvabadust. Selle töö tulemusena võib vabalt keefiri juua ja lörtsi ajal mõelda ka muule kui lörtsile ja kaminale. Ka sellised lihtsad näited töötavad mugandumise vastu. Täpsustamise tulemus on ülevaatlikustumine
Ülevaatlikustus
Ülevaatlikustamise kohta toome samuti kaks näidet. Kõndimine on äärmiselt harilik tegevus, alatihti me kõnnime kuskilt kuhugi. Seejuures on kõndimine enamasti nagu tühik, üleminek kahe tähtsama tegevuse vahel. See tähendab, et kõndides me kas oleme mõtetes juba seal, kuhu lähme, veel seal, kust tulime, või uitame hoopis kuskil teisal. Niimoodi me viskame oma mõtteid ette ja taha, “eesmärkidesse” ja “taga-” või “uitmõtetesse”. Siin aga valitseb implitsiitne ennatlik eeldus, et me ülepea jõuame sinna, kuhu läheme. Ometi on selge, et vahepeal võib juhtuda ükskõik mis. Selgest taevast võib välk mu maha lüüa või ma võin ise kellegi kogemata maha lüüa (jalust või koguni). Ülevaatlikustav mõte, et iga samm on sama hästi kui viimane, kogub mõtted ula pealt kokku ja juhib iseenesest täpsustumisele, sellele, mida keha täpselt teeb.[47]
Teine näide puudutab eeldust, et teised käituvad nii nagu me arvame. Näiteks ostame turult saiamüüja-muti käest saia. Ütleme: “Üks sai!” anname kinnisilmi raha, võtame saia, ja olemegi läinud. Rangelt võttes aga ei või iial teada, mis juhtub selle peale, kui ma pillan: “Üks sai!” Müüja võib naerma pursata, tiritammi kasvatada või hoopis midagi eriskummalist kosta. Kui me hoiame kinni oma eeldustemaailmast, siis sellised asjad viivad meid tõsiselt rööpast välja ning meil võtab aega, et ennast koguda ja uues olukorras midagi ette võtta. Samas on võimalik distantseeruda oma eeldustest, ülevaatlikustada neid ja jätta vähemasti kaks võimalust edasiseks (nagu kõndimise puhul). Sellisel juhul võime silmapilkselt toimida ka ettenägematus olukorras. Kui me peame silmas saiamüüja vabadust saia anda või kätele tõusta, oleme hetkeks kunstnikud.
Ka nendes näidetes suureneb kogukeha võimsus. Ülevaatlikustades tegu, see tähendab, arvestades lisaks tehtava teo loogikale veel vähemasti ühe kõrvalvariandiga, võime adekvaatsemalt ja kiiremini reageerida muutunud olukorras. Tulles tagasi tavalistelt mõttelistelt eesmärkidelt, avaneb lavaline ihulik otsmärk ning tegu täpsustub.
Seostades täpsustust ja ülevaatlikustust une- ja unistustelavaga (suure Sünni ja Surmaga – vt. s-jagu), eristame kaks taiet: keskendus ja väljendus.
Keskendus
Eristame kaks tasandit: ühel tasandil on keskendus viivitamise sünonüüm ja vastandub sedasi tegutsemisele ehk tavaväljendusele. Teisel tasandil käib keskendus aga paaris väljendustaidega. Selline skeem on jälle näide “lonkavast” loogikast, asümmeetriast, kus üks osapooltest kehtib kõrgemal tasandil kogutervikuna (Vt. ka m-jagu “Mõtteline ja tootlik”):
I keskendus tegutsemine
(tootlik) (mõtteline)
II keskendus väljendustaie
Keskendumine eristub igal juhul sisse- ja väljapöördumisest. Esimesel vastandub ta tegutsemisele, mis on pööratud tausta poole ning on pidevalt “endast väljas” (endast ees) või “enda sees” (teistest maas). Keskendus on aga viivitav pöördumine selja juurde, kogumunavoolu selga võtmine ja seljast läbilaskmine. Keskendus on koondumine seljale kui oma tootlikku keskusse. See on korraga absoluutne üksindus (üks olend ei ole teisega vahetult seotud), teisalt aga täielik koosolemine (kõik olendid on selgapidi ühendatud ja muunduvad korraga). Väljavenitatud olend tõmbub kokku tagasi, astub enda keskele ja omandab “paksuse” (vt. s-jagu “Surm ja Sünd”). Sellega vabanevad tootlikud jõud ning olend muutub munaskeemil justkui ülevoolavaks karikaks.[48] Keskendus ei ole lihtsalt pöördumine “väljast” ära “sisse”, vaid keskendus on pöördumine keskele, mis pole ei väljas ega sees. Keskendus on piiripealne, ihulik.
Teise tasandi keskendus puudutab unelava (vt. s-jao lõiku “Surm ehk unistustelava”). Unelaval on rida fikseeritud lavatseid, mis on mälu erineva dateeringuga kihistused. Need hangunud lavatsid haagitakse väikese mina külge. Mina on üldine mõiste, mis köidab neid kokku nagu niit helmeid. Mina muliseb ja mulistab, jutustab ise ja laseb teistel endale jutustada, “kes ta on”. Selle sõnamürgiga aheldab ta ennast oma koonusse ja seab ennast seal sisse. Tavaliselt on olendi meeled suunatud omailma muutmisele ning Meelt (Vt. r-jao lõiku “Meel”) tabavad selja tagant muutumised.
Keskendamine vajub läbi nendest sõnade abil tarretatud pindadest unelava juurde, mis on kogumina juur. Läbi kogumina vuliseb kogumuna. See on olendi ülemeel, mis hoolitseb lakkamatu muundumise eest, eristab meeli ja Meelt, värskendab neid (vt. r-jao lõiku “Meel”). Keskendamine on tagasiastumine taustaliselt tegutsemiselt seljalisele viivitusele. See on vaba tähelepanelikkus, mis toimib üleüldises koospõhjuslikkuses, uueneb. Tavaliselt ajab nimina stabiilsus ja kunatine muutumine asja ära, kuid lavaliselt (vt. ü-jao lõiku “Tavaline ja lavaline”) on see ebapiisav, sest laval peab mina üha uuesti looma. Keskendamine tähendab tegevuse täpset jälgimist; see distantseerib tegijast, astub ta piirile.
Keskendamine alustab täpsustamisest ja viib ülevaatlikustumisse. Keskendamine lähtub täpsest: keefiri maitseaisting, lumepiisa puuteaisting, ning sellele tähelepanu pöörates, sellega viivitades, kandub iseenesest üleüldisse ja vabadusse. Jälgides konkreetset aistingut, mureneb üldine sõna (“keefir”, “lörts”) ning sõnaõiguse saab jälle konkreetne kogemus, kogemine ise. Teatud üldiste sõnade külge kleepuv kitsas “mina” asendub avaramaga, mis võitleb välja teatava sõltumatuse sõnadest. Üldiste põhimõtete asemele tuleb ühine (üleüldine) juhtmõte (vt. m-jao lõike “Üksik ja üldine” ning “Üksus ja ühine”). Keskendamise tulemuseks on ülevaatlikkus, koondpilk.[49]
Väljendustaie
Väljendamise all peame silmas kõiki väljapoole suunatud tegevusi, nii kehalisi kui mõttelisi. Nendega viivitamine (tegevuste “mittetegemine”) ehk nende täpsustamine ja ülevaatlikustamine – nagu ülaltoodud näidetes – alustab väljendamistaiet.
See taie puudutab unistustelava, Surma poolt avatud tulevikulisuse silmapiiri. Väljendamistaie ülevaatlikustab ja täpsustub. Väljendamistaie peab silmas ülevaadet, silmapiiri (Surm), mis avab kõik vaateväljas asuvad võimalused. Siis pole enam “tühje” tegevusi, mis on üldised (üldine “kõndimine”) ja unitaarsed (arvestavad ainult ühe variandiga), vaid need täpsustuvad ja paljunevad. Tavaline kõndimine on “üldine” ja “ühtlustav”, sest miski ei piira teda ja ta justkui hõljub piimjas määramatuses. Lavaline kõndimine aga arvestab alati vähemasti kahe variandiga: see piiritleb üldist tegevust ja täpsustab seda.
Ülevaatliku unistustelava ehk Surma kaudu on võimalik vabaneda endast ehk ennast vabastada. Nagu Occhami nuga lõikab teooriast ära üleliigse, nii lõikab surmanuga teatrist (vt. ü-jagu “Üleüldine teater”) ära liigkestad, mille külge kestes tekib tahtmine klammerduda. Surm kui ülevaade on juhtmõte, mille tulemusel tegevus täpsustub, vabaneb ja kiireneb. Pidades meeles oma koha kohta, koondub tühi tegevus (“käimine”, “saiaostmine”) tihedaks ja konkreetseks teoks. Üldine ekslemine fantaasiarägastikus (hajameelsus) kondenseerub täpseks ja tõhusaks tegevuseks. Täpsustuvad ideed, fantaasiaolendid, unistatud üldisused. Kui keskendamine on saavutanud ülevaatliku koondpilgu, siis väljendamistaie jagab seda täpsete liigutuste ja liigendustega.[50] Surma poolt valgustatud tegu on lõplik, täpne ja pisiasjalik. Surm annab küll tähendused ja piirid, aga tal endal pole mingit tähendust ega piiri. Tähendusetus ehk “mõttetus” ja piirsus ongi Surma mõte. Siit vulavad välja täpsed, piiratud, piiritletud teod. Väljendamistaie kasutab ära Surma survet: “Mõttetu...”, vallandades selle konkreetsesse jagamatusse teosse (vt. allpool “Jagamatu tegu”): “...aga ikka teen”. Väljendustaide täpsustava töö tulemusel selline absurd teravneb ja täiustub.
Väljendustaie ei piirdu väikese mina seisukohaga, vaid võtab meelevaldselt sisse suure mina positsiooni, ning selle varal liigub ta paindlikusse. See, mis väikse mina rööpast välja viib ja mõneks ajaks teovõimetuks muudab, on suurele minale võimendumise vahendiks (just nõrkused saavad tugevusteks). See on mina “rumaluse” ja “tagasitõmbumise” mõte. Välismaailmast tuleb alatihti igasuguseid sissetunge, mis juba oma uudsusega, erinevusega riivavad “mina” turvalisust. Need on psüühilised haavad. Nende toime on samasugune kui füüsilistel: sissetungikoha ümber koondatakse suur hulk psüühilist energiat, et sissetungi psüühiliselt siduda ja ta seega ohutuks muuta. Sellise energia koondamisega ühte kohta aga langeb organismi üldine energiatase ning olendi teovõime väheneb[51]. Kui kuskilt valutab, siis on vähe asju, mida ma veel teha suudan – samamoodi on psüühiliste haavadega: kui (ni)mind on solvatud või muidu ootamatult tabatud, ei suuda ma enam silmas pidada muid variante, vaid kogu tähelepanu koondub selle sissetungi sidumisele (mõtestamisele). Rumal positsioon on ette kaitsetu ja üleni pragunenud, nii et siin pole silmatorkavat kindlusmüüristatud pilu, kuhu haava lüüa.
Nii et keskendamine täpsustab ja ülevaatlikustub ning väljendamistaie ülevaatlikustab ja täpsustub. Täpsustamine ülevaatlikustub ja ülevaatlikustamine täpsustub. Keskendumine alustab täpsest ja liigub ülevaatlikku ning väljendamistaie alustab ülevaatlikust ja liigub täpsesse. Keskendumine on primaarsem; väljendamistaie aga võimendab keskendumist, mis omakorda annab alust võimsamaks väljendamistaideks jne. See on diapasooni suurenemine; loov kasv nakkab; võimendumine võimendab võimendumist.
Kodutöö
Kodutöö alustab keskendamisest ja viib väljendusse. Kodutöö algab kodunt ja kodu on seal, kus on piisavalt rahu ja vaikust keskendamiseks. Kodutöö on eelkõige öötöö, sest öösel on vähem tegutsemiskära. Selline individuaalne pingutus ülevaatlikustab tegu. Keskendamine puudutab unelava; kui iga unelavale pandud lavats on elu külge klammerduv (elu lämmatav) ja surma kartev (seda kaela tõmbav) minake, siis nendest läbivajumine küündib koguminani.
Kodutöö teine ots on selle ülevaatlikkuse järgi tegude täpsustumine ja “liikmeidpidi jagamine” ehk väljendamistaie. Kui väljendamistaie lähtub koondpilgust, siis on ka sellest väljajagatud teod ise samuti koondatud, kunati jagamatud. Väljendamistaide näiteks võib olla hea luuletus, mida võib võrrelda hajumatu laserkiirega.[52] Niimoodi koondatud väljendus ületab ükskõik kui suuri ruumilisi ja ajalisi vahemaid.
Kodutöö ei saa mitte väljenduda. Kodutöö väljendamisega kasutab hoovana Surma, mille abil täpsustatakse tegu. See seisneb “tühjade”, automaatsete harjumuste lammutamises, tavalise nihestamises, tavadega viivitamises. Niimoodi jäävad kõrvale üldised sarnasused ja sõnaõiguse saab see, mis on tegelikult ühine. Ühine on jagamatu erinevus.
Koostöö
Koostöö alustab väljendamistaidest ja liigub keskendusse. Koostöö aluseks on kodutöö ja koostöö tasand sõltub kodutöö ulatusest.
Sellist koostööd, kui kodutöö on minimaalne, nimetame nühkimiseks. Nühitakse pinda, et teha seda siledaks, et tasandada reljeefsused, konarused. See on demokraatlik võrdsus, nivelleerimine, häilimine. Selle tulemuseks on kas ärritamine või hällitamine. Need on tausta küljes kinniolevad väljendused. Üksnes tausta poole suunatud väljendused töötavad paratamatult üksteisele vastu, sest nad esinevad ainult üksteise omailmades, nii et nad tulevad üksteisele vastu üksnes projektsioonide, fantasmidena. Taustalises tegutsemises käib lakkamatu muutmine, mõjutamine, põhjustamine, vastutöötamine, ühtede kestade võitlus teistega. Nühkimine käib omailmades, mille koonustes erinevused võrdsustuvad, nii et “olendite” (st. projitseeritud olendite, kujutiste) vahel pole tegelikult vahet. Need mõttekujutised langevad üksteisele kaela ja nühivad üksteise vastu. Niimoodi aga sooja ei saa, sest soe tuleb särtsust, särts aga erinevustest.
Sellist koostööd, kus kodutöö tunda annab, nimetame ihumiseks. Ihutakse tera, et teha seda veel teravamaks, vahedamaks. Kodutöö pöördub selja poole ja on seekaudu üha erinevam. Sellest võrsuv koostöö mitte ei tasanda erinevusi, vaid tunnistab neid, ihub neid veel vahedamaks, võitleb erinevuste ja muundumise poolt. Ihumise eesmärgiks pole miski muu kui ihu (vt. r-jao lõiku “Ihu”), keha piir, kõõrdpilk. Erinevuse tunnistamine ja tugevnemine koostöös tähendab pidevat pingutamist leebuse ja paindlikkuse (vt. ü-jao lõiku “Elavhõbe”) nimel. Kui kodutöise keskenduse varal on loodud vastav keskkond, siis sellest lähtuv koostöine väljendamistaie võimendab omakorda keskendumist. Näiteks teatris: kui näitleja on keskendunud, siis ta tõmbab kaasa ka pealtvaatajad, mis omakorda aitab kaasa näitleja keskendumisele. Utoopiline maksimaalne koostöö on koospõhjuslikkus, kus on koos jagamatud erinevused, absoluutsed üksindused. Puhas koostöö käib maailmalaval ning on käesolev.
Nagu indiviidi, nii võib ka kollektiivi tasandil koostlagunemise “surm” toimida elu ergutina. Näiteks just see võib anda jõudu EHI-laadsele anarhilisele ettevõtmisele. Kui miski pole kindel, ei teki nii kergesti illusiooni nagu miski oleks kindel. Väliste soodsate tegurite puudumisel püsib ta sisemisel koostööl, tänu millele saab ta suuremaks ja tugevamaks kui ta justkui on. Sellised piiripealsed ja kindlusetud ühingud liiguvad “loomuliku” kindlustamisvajaduse suhtes vastuvoolu nagu kõik loovad algatused ning raugevad pöördejõu nõrgenedes nagu kõik vastuvoolne.
Nii et kodutöö keskendab ja väljendub ning koostöö väljendab ja keskendub. Keskendamine väljendub ja väljendamine keskendub. Kodutöö alustab keskendusest ja liigub väljendusse ning koostöö alustab väljendusest ja liigub keskendusse. Mida rohkem jõudu keskmest tuleb, seda rohkem jõudu sinna naaseb, ja vastupidi. Jõud annab jõudu ja väsimus väsitab.
Tõkestamatu tegu
Keskendumine on jagamatu tegu ja väljendumistaie on tõkestamatu tegu (vt. ka ü-jao lõike “Teemant” ja “Elavhõbe”).
Tavalise teo (vt. ü-jao lõiku “Tavaline ja lavaline”) üheks piiriks on ühtlustamine, ühestamine, üheülbamine. Tavaline tegu on (ni)minakas. Nimina taandab teised olendid omailma anumale, ühtlustab enda järgi kogu maailma, ühestab iga erinevuse. Ometi võib selle minakuse ulatus avarduda ning tema jäikus pehmeneda, voolavamaks muutuda. Sellist avardumist leebuse ja paindlikkuse suunas nimetame tõkestamatuseks. Minakuse suletud ja kitsal unitaarsusel võib võtta pinna ära kahel suunal: “alt” ja “ülevalt”. Ühest küljest täpsemate tegevustega ja üksikasjalikuma tähelepanemisega – samas kui tavaline minakas ninakas tegu jääb ähmasema üldisuse tasandile. Peeneid üksikasju minakus ei märka, sest tal pole vaja neid märgata. (Vt. “Täpsustamine”). Teisest küljest üleüldiste otsmärkide või juhtmõtetega, mis ulatuvad üle minakuse hariliku haldusala. (Vt. “Ülevaatlikustumine”). Minakusele võib tõkestamatu tegu näida täiesti motiveerimatu, juhusliku ja mõttetuna. Küsimus on aga selles, et siin on teistsugused motiivid, üleüldised mõtted ja omad juhtnöörid. Minakust ei tule ega saa kuidagi tühistada, küll aga suudab ta avarduda, saada alt õõnestatud ja ülalt ava‑statud. Niimoodi mina ei hävi, vaid lendub, moondub‑muundub kellekski muuks.[53] Täpsus ja ülevaatlikkus murendavad sõnade jäiga kooriku.
Tegelikult pole tegija midagi muud kui teod, tegija pole tegudest eraldiseisev ese. Mina kui “põhitegija” on olukorra funktsioon, mille abil tegevusi käsitatakse, ja igas olukorras on erinev mina. Mõtlen ja olen olemas küll, aga see “mina” sealjuures on lakkamatult erinev ega püsi samase alusena, millele saaks ehitada ühtset, üldist, üheülbavat maailmakäsitust (või seda saab teha, kuid see on sama ajutine kui mina ja sama fantastiline). Maailma mõistetakse alati osaliselt ja ise seejuures osalisena, kusjuures see osatäitja muundub pidevalt.
Jagamatu tegu[54]
Tavalise teo teiseks piiriks on kahtlustamine, kahetsemine, kahevahelolek. Tavategu vaatab kahtlustavalt ja kahtlevalt ette ja taha, et kas midagi ei jäänud kahe silma vahele ja et kas poleks võinud midagi teisiti teha. Tavategu sobrab omailma minevikus ja tulevikus teise järele.
Mineviku suunal osutub ta kahetsemiseks. Mina sisemises teatris näib toimuvat pidev mõttes tagasivõtmine. Kahetsemine põhineb illusioonil, et miski võinuks olla “teisiti”. Kahetsedes on mul kaks ettekujutust, millest üht armastan, teist aga vihkan; ma kahestun ja töötan iseendale vastu. Ühest variandist kinnihoidmisena on kahetsemine ühetsemise varjukülg. Ometi võib ütelda vähemasti niipalju, et isegi see, mida “pole”, on täielikult kohal kahetsuses. Ettekujutus on ettekujutusena täielikult kohal, kui seda tähele panna. Kui peatuda kahetseva meele juures, siis osutub see täielikuks. Sisimas on kahetsus ise absoluutne jagamatu tegu. Iga lavaline tegu on jagamatu, täielik ja täiuslik.
Tuleviku suunal on ta kahevahelolemine. Mina jääb kinni kahte või enamasse võimalusse ja talle tundub, et vähemasti ühest tuleb loobuda. Sellest tuleneb sunnitud puuduolemise mõte ja ebakindluse tunne. Aga kui tulla kujutlustes kangastuvast tulevikust tagasi käesolevasse, kui tulla tagasi maalava peale, siis on iga mõte kohal ning nende vaagiminegi on täielikult kohal.[55] Vaagimine seostub puuduolemisega oletuse tõttu, et üks lahendus on parem kui teine. Tõsi on aga see, et kuidas ka ei otsustataks, on just see otsus kõige täielikum ja järelikult ka kõige õigem. Kui kujutleda väljendamistaiet valikute jadana, siis on ka iga lahendus täielik ja lõplik.
Kahtlemine. Võiks arvata, et tavategu on rohkem kui lavategu, kuna siin on lisaks teole veel ka üht- või teistsugune kahtlus, kuid tegelikult pole sellises teos rohkem, vaid vähem. Selline kahtlus väljendab tahte poolikust, lahjat otsust; on nõrk tegu. Ütelda, et selline tegu on rohkem kui jagamatu tegu, on nagu ütelda, et poolikus pudelis on rohkem kui täis pudelis, kuna lisaks veinile on seal ka tühjust.[56] Laval käib aga andmine täie rauaga – jagamatu lavategu on just niipalju kui parasjagu tuleb ja miskit ei jää varuks.
Jagamatu tegu jaguneb (muundub) ja jagab, kuid on ise iga kord jagamatu, on täpselt nii palju kui kunati jõuab.
Diapasoon
Jagamatu ja tõkestamatu tegu ei mahu kahetsemisse ja lipsab (vajub) läbi ühetsemise, on suurem kui kahevahelolek (ebakindlus) ja väiksem kui ühetsemine (põhimõtted). Jagamatu ja tõkestamatu tegu ei pöördu ei sisse ega välja, vaid keskele. See südamik on rohkem sees kui sees ja rohkem väljas kui väljas. Nimetame seda kolmetsemiseks. Ühetsemine on ühevalentne (mina ühetseb), kahetsemine kahevalentne (mina kahetseb mida) ning kolmetsemine kolmevalentne (mina kolmetseb mida munale). Kui kahetsemine ja kahevahelolek peab silmas kaht võrdset ontilist võimalust, siis kolmetsemine ja kolmevahelolek peab lisaks silmas ontoloogilist välja. Kahetsemises on see-ja-teine, kolmetsemises see-ja-teine-ning-muu. Kolmetsemine on suurema diapasooniga, “haaravam” ja “harulisem”[57] kui ühetsemine ja kahetsemine.
Tavaline ja lavaline
Eristame kaht olemisviisi, tavaline ja lavaline, kusjuures esimene on seotud “tegutsemisega” ja teine viivitamisega (vt. r-jagu “Rõhunihe”), esimene tavalise paralleelse pilguga, teine lavalise “kõõrdpilguga” (vt. r-jao lõiku “Kõõrdpilk”).
Lavale astudes tavateadvus lõheneb või õigemini teravdub välja temas juba olemasolev sisemine distants. See on distants näitleja ja pealtvaataja vahel, mis on teatri võimalikkuse tingimus.[58] Teatriruumis peavad olema eraldatud lava (näitlejaruum) ja saal (pealtvaatajateruum) – selle piiriga võib mängida, kuid seda ei saa kaotada, kaotamata näitleja ja vaataja erinevust ning ühtlasi kogu teatrit.
Teater sünnib Vana-Kreekas siis, kui tekib lava. Alguses oli tegemist rituaaliga, kus kõik kohalviibijad olid põhimõtteliselt osalised, nii et teatripiir oli väline, eraldades ritualistidegruppi tavamaailmast. Lava eraldamisega tuleb see piir teatri sisse, “tavaline” teine (pealtvaataja) inkorporeeritakse lavalisse sündmusse (näitlejad). Kui enne jäi tavaline maailm välja, siis nüüd on ta otsapidi teatrisse sisse võetud. Kui enne olid pealtvaatajaks jumalad, siis nüüd saavad neiks teised inimesed ise. Samas aktsentueerib selline vahetegemine igas rituaalis leiduvaid eristusi aktiivsemate ja passiivsemate osaliste vahel (milline eristus on enam või vähem liikuv).
Pealtvaatajad on “tumm osapool”, peegel- või kajapind, hingeline resonantsikamber, mis võimendab lavaltoimuvat. Erinev publik võimendab muidugi ka erinevaid asju, ning see on üks mõjukaid tegureid, miks iga etendus on ise nägu. Siiski on pealtvaataja ja näitleja vahekorras rõhk näitlejal kui aktiivsel osapoolel. Võiks isegi ütelda, et pealtvaatajad üksnes võimendavad sedasama näitleja-pealtvaataja distantsi, mis on juba näitleja enda sees, ning aitavad niimoodi välja tuua midagi, milleks näitleja ilma teiste inimesteta suuteline ei oleks. Ka tavateadvus tähendab seda, et ma olen “teadlik” oma tegudest, st. suudan neid jälgida kõrvalt, teise inimese positsioonilt. Selline pendeldamine “sisse-välja” on meile saanud aga harjumuspäraseks ning enamasti me ei pane seda liikumist üldse tähelegi. Kõik muutub aga otsemaid, kui ma tean, et mind vaadatakse. Siis satub iga tegu, nii füüsiline kui psüühiline, surve alla. Selline tähelepanu on ebamugav, sest me oleme siis otsekui alasti. Eriti selge on see mitmepäise pealtvaataja korral, kes vaatavad mitmest füüsilisest vaatepunktist ja erineva psüühilise intentsiooniga. Sellises olukorras oleme enamasti sama kohmetud ja paljad, sest see tähelepanu koorib meilt sotsiaalsed riided, puhvrid ja puhvaikad, mis tagasid mingisugusegi eralduse era- ja avaliku sfääri vahel. Laval pole enam miski eraasi, vaid kõik on avalik.
Niisiis ärkab laval teadvuse sisemine distants, mis tavaliselt suikub harjumuste mugavas hällituses. Esiteks tähendab see seda, et harjumused pudenevad tükkideks. Laval on esiteks halvav mõju, iga märkamatu pinge laieneb laval kogu keha halvavaks krambiks. Enamik muutub laval kohmetuks, ei oska enam istuda ega astuda ega saa sõna suust. Laval tuleb kõik otsast peale uuesti õppida. Stanislavski ütleb, et näitleja tuleb “koost lahti võtta ja uuesti kokku panna”. Iga harjumuspärane tegevus lammutatakse osadeks, uuritakse neid, õpitakse tundma nende olemuslikke jooni. See on täpsustamine, ja ilma täpsuseta ei ole kunsti. Tavaliselt sooritame oma tegevusi sissejuurdunud harjumusest, aga samas on meie teadmine nende kohta väga ebamäärane ja üldine. Lavaliselt laguneb selline tegevus koost. Alles kõikehõlmav harjumuste lammutustöö ja neile vastava teadmise täpsustamine tagab laval vajaliku enesekindluse. Ainult nii võidab näitleja endale oma tegevuste suhtes ülevaatlikkuse, mille pinnalt ta on suuteline looma.
Näitleja läbib lavale astudes samasuguse transformatsiooni nagu igapäevane ese kunstisaali eksponaadina ülesseatult. Teatris aga teeb asja keeruliseks ja huvitavaks see, et siin on kunstiobjektiks näitleja-inimene kogu täiega. Näitleja kunstiliseks materjaliks on kogu tema keha ja intellekt, ta on korraga looja ja loodu. Looduna või vormitavana toimub näitleja elu laval näidendi raames, tihti koos teiste näitlejatega. Samas säilib näitleja kui looja alateadvuse sopis teadlikkus sellest, et ta näitleb, et ta on laval. See on nii-ütelda sisemine publikupilk, ülevaatlik pilk. Jõuline looming ei sünni mitte selle distantsi kadumisest, vaid vastupidi, selle hoidmisest ja talumisest.
Jõud
Εsimeses osas me püüdsime näidata, et kõik asjad on teatavad jõudude konfiguratsioonid, jõudude mängud. Iga asi püsib koos nii kaua kuni jõud jõuavad ja iga olend on täpselt nii palju kui ta jõuab. Vähemasti keeleolendi puhul võib eristada erinevaid jõuökonoomiaid ehk olendi enda seisukohalt “jõuallikaid”: omal jõul, teise jõul ja muu jõul.
Kui rääkida Mihhail Tšehhovi kaudu, siis “oma jõud” on “madalam mina”, mida iseloomustab egoism, auahnus, kired. “Madalam kaldub üldse eitama kõrgema [mina] olemasolu ning kirjutama tema jõudu, võimeid ja omadusi enda arvele.”[59] Kui tõlgendada seda eelneva käsitluse valguses, siis kirjutab siin uusikust nimina üle vanastikust meele ning esitab ennast sealjuures vanastikku ammendava mõttena. Nimina omastab meele tootlikud jõud, orjastab nad, paneb rakkesse. Nimina väidab, et koguolendi saavutused pärinevad temast, et tegemist on tema jõuga, samas kui ta on lihtsalt “administraator”, mis üksnes grupeerib ja lahterdab jõude, mis pole tema enda omad. Sellele vastavat lavalist esinemist võib iseloomustada sõnaga “läbielamine” – see on halbade näitlejate õnn, mil nad “unustavad enda”, “lõhuvad mööblit, väänavad oma partneritel käsi välja ning kägistavad mängu ajal oma armukesi”. See on egoistlik näitlemine, mis toob välja isikliku, mida “läbi elatakse”. Sellise näitlemise ebaloomulikkust ja pingutatust kajastab etendusejärgne kurnatus.
“Teise jõud” vastab “kõrgemale minale”, mis tavaliselt vaikib, kuid saab sõnaõiguse “teadvuse kahestumise hetkel”. Kõrgemale minale vastab “kaasaelamine”. Näitleja küll “kannatab, nutab, rõõmustab ja naerab laval, kuid jääb nendest läbielamistest isiklikult puutumata”. Kui egoistlikus “läbielamises” näitleja mina ja rollimina vaheline lõhe justkui kaob või sulab kokku, siis kõrgema mina inspireeritud näitlemine toimub justnimelt tavamina ja lavamina vahelt, näitleja hinge sisemiselt distantsilt, ning pigem võiks ütelda, et ei tegutse mitte näitleja, vaid lavakuju.[60] Selle loomulikkust näitab see, et kaasaelamine ei väsita, vaid toimub värske jõu juurdevool[61]. Siin on selgelt eristunud teostaja (tavamina, nimina) ja pealtvaataja (kõrgem mina), nii et näitleja vaatab justkui oma mängu kõrvalt ja juhib seda.[62] Kui madalamal minal on oma väljakujunenud niminaga seotud põhimõtted, siis kõrgem mina on suunaandev juhtmõte.
Erinevalt madalamast minast pole kõrgem mina suletud, “vaid on valmis tunnistama loovate ideede tõelise allikana sootuks kõrgemaid sfääre”. Need “kõrgemad sfäärid” oleksid “muu jõud”, muundumise jõud. See on moment, kus kogumina käib samas suunas kogumunaga. Seda muundumist nimetab Tšehhov “žestiks”. Ta ütleb, et ta elas läbi “maailma kõigis nähtustes toimuvat väliselt nähtamatut liikumist”. Selline liikumine või muundumine kangastus talle isegi liikumatutes, tardunud vormides. See liikumine on loonud kõik vormid ja hoiab neid kõiki alles, loob neid üha uuesti. See liikumine ongi “žest”. See on nagu igale nähtusele omane rütm, mis on ühendatud kogumuna suure rütmiga.[63] Mu tegelik ja elav jõud on muu jõud.
Juhtmõte ja põhimõte
Siin tekib kohe küsimus, kas ja kuidas on võimalik püsida loovas ja jõulises näitlemises? Ehk: kuidas püsida keskendumises, kui keskkoht justnimelt ei püsi, vaid muundub? Kõõrdpilgust kõneledes me ütlesime, et ei saa tähele panna aset ennast, sest et otseselt saab tähele panna ainult asja, aga ase pole asi. Siis me ütlesime, et aset saab tähele panna ainult tangentsiaalselt, liikudes mööda asja pinda või piiri – sest õigupoolest ase polegi midagi muud kui asja piiri erinemine ülejäänud asjast. Sellest ei tohi aru saada nii, et asi oleks kuidagi varasem või põhilisem: asi ja ase, asi ja asja piir on korraga. Muna-jaos (õ) osutusid olendi asemeteks puhas tulevik ja puhas minevik, mis ei ole üks “pärast” ja teine “enne”, vaid on mõlemad korraga. Sünni ja Surma jaos (s) seostasime neid eksistentsiaalselt vastavalt Surma ja unistustega (tulevik) ning Sünni ja unega (minevik). Keskenduse ja väljenduse jaos (k) visandasime eksistentsiaalse diapasooni suurenemisest viivitamise kaudu Sünni ja Surma abil. Kuid kas on võimalik ka püsida sellises avardumises?
Teeme esialgu sellise eristuse, et kõõrdpilk või taideline avardumine ei saa olla küll põhimõtted, küll aga võivad nad olla juhtmõtted. Põhimõte on seotud väikese minaga, tema põhjenduste ja õigustustega. Põhimõtted on asjad, mis saavad olla teadvuse vahetud “objektid”. Põhimõtted on selged või vähemasti välja selgitatavad. Seevastu juhtmõte kuulub suurema mina juurde. Juhtmõte ei saa olla teadvuse “objekt” ning ta pole ka selgitatav – ta on ise ase, kus need objektid asuvad; selg, mis neid objekte toodab. Õigemini – juhtmõtet võib lõpmatuseni selgitada, teda siiski otseselt puudutamata; juhtmõttest võib lõpmatult ammutada, kuid teda ei saa ammendada.
Just teatris on see küsimus eriti akuutne. Nagu ütleb Stanislavski: tema süsteem püüab väga mitmel viisil luua pinnast loovale enesetundele, loomingulisele silmapilgule, kuid ei saa seda mingil moel vahetult põhjustada ega esile kutsuda. Siin on justkui kaks liikumist: omajõuline pingutamine (väike mina), ning selle pinge loominguline vabanemine teise jõu (suurema mina, kogumina) vallapääsemise kaudu, mis on avatud kõikidele jõududele (kogumuna) ja koondab need. Teadvus, “mina” venitatakse esiteks välja (täpsutamine ja ülevaatlikustumine) ja seejärel lõhestatakse (tegija ja pealtvaataja), nii et üks ei sega teist.
Juhtmõtteks on selline loomingulisus ja lõhenemine, kuid seda ei saa vahetute pingutustega põhjustada, vaid selleni saab jõuda üksnes kaudseid teid pidi. Juhtmõte küll suunab ja koondab mitmesuguseid jõupingutusi, kuid ta ei ole ühegi suuna eesmärk ega ühegi pingutuse objekt. Vahetud eesmärgid ja objektid on juhtivast probleemist võrsuvad konkreetsed küsimused. Juhtmõte ise ilmneb ainult nende küsimuste võrsumise ja arenemisena.
Tõukepind
Näitlejatöö üheks põhiliseks ülesandeks on niisiis väikese mina ajutine kõrvaletõrjumine (ühe pilguga viivitamine), et anda sõnaõigust suuremale minale (et pilk läheks kõõrdi). Arvestades väikese mina sisemise totaalsusepüüdega (püüdega kanda tootlikud jõud enda arvele), võib selle püüdluse suunata tema enda vastu sel moel, et meelega paljundada teda. Ühtne mina on tõukepind minade paljundamisele ja sellega kaasnevale mina ülevaatlikustumisele või “kõrgenemisele”. Äratõuge väikse mina pinnalt kogumuna avarusse on maamunavärin, mille tõugete käes pealtnäha ühtlane mina praguneb, nii et avanevad eristumissuunad, sooned ja jõujooned tema pinnal. Tänu sellele võib iga inimene enda sees kogeda vaatepunktide paljusust, milleks teadliku kitsa nimina puudumisel olend võimeline ei oleks.
Kui kõik nimina teod on hõlpsasti ühendatavad mingiks tervikuks, siis paikneb see tervik väga madalal. Kui aga ta tegutseb nii, et erinevad teod ei ole mõistuspäraselt ühtesobitatavad, siis see, mis neid ikkagi ühendab, on kõrgemal ja lähemal koguminale: üle mõistuse, üle mina, üle teadmise. Näitlejatöö toidab enda sees erinevaid minasid ja teeb nimme seda, mida “mina” kunagi ei teeks. Suurel minal lastakse toimida seeläbi, et keeldutakse ühest kindlast minast ega järgita muutumatuid veendumusi ega põhimõtteid, vaid toimitakse erinevalt. Selline tegevuskava ise ei ole põhimõte, vaid juhtmõte. Tavaliselt on erinevused nimina sees nivelleeritud ja igasuguste riugastega “sirgeks räägitud” – see on demokraatlik ehk massivalitsuslik võrdsus. Aga lavalises loomingus on vajalik aristokraatlik võrdsus erinevate minade vahel suure mina väljal. Erinevalt pööbellikust nivelleerumisest, kus kõrge kistakse madalaks, aristokraatne võrdsus justnimelt tunnustab erinevusi ja peab neist lugu. Lavaline sündmus leiab aset just nendes erinevustes.
Jõu‑kus. Rikkus
Viivitades ning laiskusest ja mugandumisest eemaldudes kasvab väljenduse ja keskenduse jõud. Selline diapasooni kasv on jõu‑kus. Jõukus on eksistentsi tihenemine (vt. s-jagu “Sünd ja Surm”). Eristame sellest tavalise rikkuse. Rikkusteks on Sünni ja Surma asemele projitseeritud varjukujud (nagu varjud Platoni koopa seinal), alati rikkalikud ja vahelduvad ihaobjektid. See on üldise ja üksiku ökonoomia (vt. m-jagu “Mõtteline ja tootlik”). Jõukus on seevastu Sünni ja Surma asemel endal, mis on kõigil ühine ning jõukuseks on seda tootvad üksused, meele liikumised, loovad teod.
Jõu‑kuse diapasoonil on kaks põhisuunda, millel kummalgi on omakorda kaks haru. Esimene põhisuund pingestab, teine lõdvestab. Esimene suund on teemant: järjekindlus ja järeleandmatus. See on seotud eeskätt keskendusega. Teine suund on elavhõbe: paindlikkus ja leebus. See seostub esmajoones väljendusega. Siin on jällegi asümmeetria: nagu jõukus hõlmab rikkuse-sfääri endasse ühe spetsiifilise süsteemina, nii voolab ka elavhõbe välja teemantist.
Teemant
Igaühe oma nägu on tema kalliskivi ja teemant (kr.k. “jagamatu”). See on see, mida otsitakse kaugelt, ja mis leitakse ometi lähemalt kui võiks arvata. Teemant on järjekindel juhtmõttes ja järeleandmatu põhimõtetele.
Järjekindlus juhtmõttes on eeskätt oskus oodata, viivitada. See on usaldus viivitamise enda vastu. Öeldakse, et iga järjekindlus viib teatavas mõttes samasse kohta. Mis see koht on? See on ootamine või viibimine ise. Ootamine viib ootamisse, viivitamine viib viivitamisse. Järjekindlus saab toitu teadmisest, et iga tegu on igal hetkel täiuslik, et “taevas algab tegelikult siitsamast”[64]. Iga tegu on üleüldise teatri näitlemine. Samas kannustab järjekindlusele teadmine, et üleüldise teatri lavalt ei saa maha astuda. Üleüldises teatris ei ole näitlemist ja mittenäitlemist, vaid ainult tugev ja nõrk näitlemine.
Järjekindlust toidab (“tõmbab eest”) leebus, “jubatäiuslikkus”. Järjekindlust kannustab (“lükkab tagant”) kohustuslik paindlikkus, “täienemissund”.
Järeleandmatus põhimõtetele on vastutöötamine “loomulikule kallakule” ja niminale kui keeleolendi kalduvuslikule taustale. Järeleandmatus on see, mis ei rahuldu piskuga.[65] Järeleandmatust toidab algne positiivsus, jaatus enne minasid, loov muundumine. Elajatena me juba oleme muundumises. See on jaatus, mida ei kukuta ükski maine valitseja. Kuni ma elan, jaatan. Järeleandmatus tähendab võitlemist elu poolt, loovat aktiivsust; järeleandlikkus libiseb tagasi surma vastu sõdimisse, reaktiivsesse kaitsesse. Järeleandmatust kannustab hirm ennast pisku eest maha müüa – ja iga “tegutsemine” juba on selline mahamüümine.
Järeleandmatusega on vastupidi kui järjekindlusega – seda tõmbab paindlikkus, jaatav muundumine. Järeleandmatust lükkab leebus või õigemini võimalik liigne leebus, mugandumine.
Järjekindlus seisneb tavateoga viivitamises, “mittetegemises”; järeleandmatus on järeleandmatus tavateole, põgenemisele viivitamise eest tegutsemisse.
Teemant tähendab tihendamist, kokkukogumist. See eeldab usaldust, et tihenevad jõud ennast vääriti ei mõistaks ja enda vastu ei pöörduks. Teemant on pühendumise jõud.
Elavhõbe
Omanäo paindlikkus on elavhõbe. See on see, mida otsitakse maskide tagant, kuid mis leitakse olevat maskide vahel, maskide vahetamises. Elavhõbe on paindlik juhtmõttes ja leebe põhimõtetega.
Paindlikkus juhtmõttes on toimimine absurdi jõul, juhtmõtteline ülevaatlikkus tavalise teo suhtes. Seda toidab järjekindlus, viivitamine harjumuslike kestadega, tegutsemise peatamine ja vaatlemine. Selline viivitus annab vabaduse väljakujunenud kestadest, ettenähtavatest variantidest. See kasutab Surma tööriistana ja peab silmas vähemasti kaht varianti. (vt. k-jao lõige “ülevaatlikkus”). Juhtmõte peab silmas, et kunagi pole ainult üht stsenaariumi järgnevaks, vaid alati on neid palju, ning see paljusus tagab juhtmõtte paindlikkuse. See tähendab aktiivset hoiakut ja valmisolekut ka siis, kui midagi justkui valida pole.[66] Paindlikkust kannustab kartus järele anda tavateole, muganduda.
Leebus on leebus selle suhtes, mis esitab ennast “tõsisena”, “mõttekana”. Seda toidab järeleandmatus tavalisele tegutsemisele. Tavalises tegutsemises tekitab viha, kui miski, mis esitab ennast tõsise ja mõttekana, osutub naeruväärseks ja absurdseks. Sellisele kalduvusele vastupanemine ongi leebus. Leebust kannustab ja kannab järjekindel tavateoga viivitamine.
Paindlikkus tuleneb tavamõttega viivitamisest, absurdist; leebus on leebus tavamõtete, “tõsise” suhtes.
Paindlikkust toidab (“tõmbab eest”) järjekindel viivitamine ja kannustab (“lükkab takka”) järeleandmatus tavateole. Leebust tõmbab järeleandmatus tavateole ja lükkab järjekindel viivitamine.
Elavhõbe kujutab tihendatu voolavust, “paikapidamatust”. See eeldab halastamatust, et jõud suudaksid elavhõbedamulli iga kord koos hoida. Elavhõbe on halastamatu surmahoole jõud.
Selle kohta absurdne tabel, palun väga:
Üleüldine teater
Ütlesime esiteks, et teater üksnes rõhutab tegija ja pealtvaataja sisemist distantsi, mis on juba olemas igas inimeses; ja teiseks, et näitlejatöö seisneb oma nimina paljundamises ja ülevaatlikustamises. Teatri põhjal võiks siis välja arendada millegi, mida nimetame üleüldiseks teatriks. Üleüldisse teatrisse ei minda nagu üldiselt teatrisse mindakse, vaid selles elatakse – see on kogu maailm. Siin kattub lava ekstensioon saali omaga. Üleüldise teatri lavalt ei saa maha astuda ega saalist väljuda. Sinna lavale pole me astunud ega saali sisenenud, vaid sellel laval me alati juba oleme ja kohe ka näitleme ning selles saalis me juba istume ja vahime. Inimlik “olemine” ongi näitlemine ja vahtimine ning näitlemine on omakorda suuresti vahitu ahvimine.
Tavaline sotsiaalne loogika eeldab (ja nõuab) kahepalgelisust: üks asi on eraelu, hoopis teine asi aga avalik elu. Eraelu nõuab privaatsust – et poleks pealtvaatajaid. Teater aga kasutab just pealtvaatamist sisemise erguti ja võimendina. Eraelus on lisaks lavalisele situatsioonile, mis implitsiitselt üleüldise teatrina valitseb kogu aeg, veel teatav sobing, mänguline kokkulepe “teeme nii, et me praegu ei näe!” Üleüldise teatri lavalt ei saa maha astuda muidu kui ainult enesepettusega, üht (kõõrdikiskuvat) silma kinni pigistades, väikese valega. Üleüldises teatris pole aga mitte kaks palet, vaid tuhat palet.
Teater on juba iseenest tiine näide, kuivõrd siin on koos terve kimp erinevaid kunste – näitlemine, draamakirjandus, kujutav kunst, muusika, tants, kostüümid jt.[67] Ja teatrinäitlemise teeb teiste kunstiliikidega võrreldes huvitavaks eeskätt see, et näitleja kunstivahenditeks on kogu ta keha, intellekt, tunded ja tahe – näitleja “kõige täiega”. Kogu “materjali”, mida me kasutame isiklikus elus, kasutab näitlejaisik lavaelus. Kui aga üleüldise teatri perspektiivist ütelda, et ka tavaelus oleme juba laval ja näitleme, siis kes on siin mänguline lavamina ja kes “päris” tavamina? Kas pole siis pärisminagi lihtsalt üks “teine”, üks lavaosa (pealegi üsna umbmäärane ja teadvustamata)? Kui ka tavamina pole muud kui osa, siis kas pole lavaossa sisenemise asemel tegemist alati juba osade vahetamisega? Teatris paistab siis paremini silma see, mida me juba nagunii kogu aeg teeme; teater võimendab elu, tõstab elu kuupi.
Tavaelus on liigagi väljakujunenud osad, kuid kui mõelda sellest kui üleüldisest teatrist, siis on igaühel võimalus muuta oma osatäitmist. Sisemine lavaline distants on selleks igaühel olemas, kuid muutumised jäävad tihti võib-olla kahvatuks seetõttu, et neid teostatakse põhimõtetest lähtuvalt ja nimina sihis. Niimoodi saadakse aga lihtsalt (etteaimatavaks) teiseks. Tõeline looming aga seisneb selles, kui saadakse muuks. Muuks saamine pole muu kui muundumine, või täpsemalt: jaatav muundumine (“vastuvoolu”). See on keskendumine muutumisele ja mina paljunemise väljendamine. See nõuab esimese sammuna “mina” pretensioonide vähendamist, hulka rumalust ja tagasitõmbumist. Teater on siin jälle hea näide: kuhu jääb “mina”, kui ma teen tegusid ja räägin sõnu, mida ma pean võõraks ja võib-olla isegi vastikuks, oma põhimõtetele vastukäivaiks? Kuna kahe mina ühisosa on väike, siis see, mis neid ühendab, asub kõrgemal kui harjumuspäraste sõnade ja tegude korral. Osatäitmises pole huvitav ega vabastav ühe tooni paksus, vaid osa diapasoon: “Kui sa hakkad head inimest mängima, – otsi, kus ta on halb, aga halvas otsi – kus ta on hea.”[68]
Ja laval ei saa ühtegi tegu tagasi võtta, nagu tavaelus vahel tundub, et võib ennast “välja vabandada”. Laval on iga tegu täiuslik ega saa olla teisiti kui ta on. Ning laval ei saa jääda oma õnnetuse otsa toppama, nagu tavaelus vahel tundub, et võib anduda enesehaletsemisele. Kui midagi läheb nässu, siis laval ei saa sellest hoolida ega jääda seda vaagima, vaid on ainult üks tee – edasi.
Jõud ja võim
Ühest küljest on loomulik tegutsemine, teisest küljest aga viivitamine. Ühes mõttes on iga tegu täiuslik, teises mõttes aga jõuab alati rohkem. Teatris on iga tegu absoluutne, ent mitte iga etendus pole hea. See tuleb sellest, et inimene mängib korraga kahel suunal: mõttelisi teadmisi oma taustal ja tootlikku tegu oma seljas. Esialgu ja enamasti elame teadmistes ja teeme tegusid justkui märkamatult või unes, kuid tegusid võib teha ka tegudes endis. See on “kohalejõudmine”, kui mõte “jõuab kohale”, kehastub. Nimetasime seda alguses (r-jao lõik “Ihu”) ihuks. Me oleme kogu aeg juba ihu ja kehastame oma mõtet, ent tavaliselt oleme seda äraolevalt, äraootavalt, jahime edasisi tähendusi ja landime tagumisi mõtteid. See on kitsas, tegutsemisele suunatud mõte. Avaramas mõttes on aga äraolemine kohalolemine, viimane hõlmab esimese. Samuti hõlmab muundumine kujunemist ja munaskeem on sopistumisejoonise täielikum kuju. Ja ilmselt pole ükskõik, kas meie enda arusaam on kitsenev (jahtiv ja lantiv) või avarduv (üleüldises teatris). Sest kitsenemine kitsendab ja avardumine avardab. See ei ütle, kuidas peaks olema, vaid kuidas on või võib olla. Võib avarduda ja jõuda. Kes seda teeb, on ta enda asi – mis lihtsalt “on” nii või naa. Ei ole põrgut sellele, kes ei jõua, vaid ta lihtsalt hääbub. Ei ole paradiisi sellele, kes jõuab, vaid ta lihtsalt võimendub. Ühest küljest on nad täiesti võrdsed, küljetsi kõikide olenditega; teisest küljest on nende suunad ebavõrdsed. See ebavõrdsus pole aga ei hea ega halb ega isegi paratamatu, vaid ta lihtsalt on, looduna iga hetk uuesti, muunduvana. Ja see looming ja muundumine on huvitavam ja mitmekesisem kui pelgad niminade kerkimised ja langemised. “On midagi tähtsamat kui see, kas meil on hea või halb.”
Rääkisime munapositsiooni sissevõtmisest (vt. s-jao lõik “Teine meditatsioon”). See on eksistentsiaalne paleepööre, revolutsioon. See pööre ei saa kunagi ära tehtud, vaid nõuab pidevat revolutsiooni. Muna positsioonilt on kõik teod võrdsed, kuid vahe on selles, kas olendi sisemine diapasoon, jõud kasvab või kahaneb. Ei ole mingit välist kohust, on vaid iga teo sisemine “kohus”. Nõrgad teod mõistavad ise enda üle kohut, suundudes nõrkusse. Jõu‑kate tegude üle ei ole aga mingit kohut, vaid nad mõistatavad ära kohutava kohtu ning suunduvad jõu‑kusse. Kõige suurem jõukus on ammendamatu muunduv muna ise. See pole ei taga ega ees, vaid on käes ja kohal.
[1] Duns Scotus: “organ, mis võtab hästi vastu, ei ole sama organ, mis hoiab hästi alles”. Opus Oxoniense, II rmt. III eristus, 9. küsimus. Tsiteeritud teosest: A. Hyman, J.J. Walsh (toim). Philosophy in the Middle Ages. Hackett Publishing Company, 1973, lk. 632. Sigmund Freud: “mälujälgede teadvustamine ja mahajätmine on ühes ja samas süsteemis kokkusobimatud. ... [T]eadvus tekib mälujälgede asemele”. S. Freud. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk. K. Läänemets. Vagabund, Tallinn, 2000, lk. 121.
[2] Mõisted “ülemeel”, “üleloomulik” ja “üleinimlik” ei viita ülemeelelisele, üleloomulikule ega üleinimlikule tavalises mõttes; nad ei viita transtsendentsile (“välja”), vaid on piirimõisted, transtsendentaalid (viitavad “väljale”). Kui inimene vaatab, siis üleinimene ülevaatab. Tegemist on teise perspektiiviga, mis loomulikus on implitsiitne.
[3] Le fond est son sens: Taust on tema suund/tähendus.
[4] Muide, Mart Kangur on rääkinud kogelemise ontoloogilisusest: “Tähistava ja tähistatava kokkukuulumist tähenduses võib kirjutada ka nõnda: tähis(ta)tav, või tähis(ta/ta)v, kus korduv “ta” märgib tähenduse kahekordsust. Kahekordne “ta-ta” on kordus – kogelus, mis võimaldab igasugust kogemust.” M. Kangur. Op. cit., lk. 16.
[5] Vt. M. Heidegger. Wegmarken. Vittorio Klostermann, Frankfurt am Main, 1996 (© 1967), lk. 103-122, artikkel “Was ist Metaphysik?”, eriti lk. 105.
[6] Vt. H. Bergson. La pensée et le mouvant. PUF, Paris, 1966 (© 1934), lk. 33-45.
[7] “Arvutute selles [meelelises tõsikindluses] ettetulevate erinevuste seas leiame kõikjal selle põhierinevuse, nimelt et temas langevad puhtast olemisest välja kaks juba nimetatud seda, millest üks on mina ja teine objekt.” Hegel. Werke 3: Phänomenologie des Geistes. Suhrkamp, Frankfurt am Main, 19965, lk. 83.
[8] “Praegu ... osutub pigem mitteolevaks. Praegu säilib ... üldise eitusena”. Ibid., lk. 84.
[9] “Ema on suur krokodill ja sa leiad ennast tema suust. Sa ei ta kunagi, mis võib teda äkitselt ärritada ja lõuad sulgeda. See on ema iha.” Tsit: B. Fink. Lacanian Subject. Between Language and Jouissance. Princeton UP, Princeton, 19973 (© 1995), lk. 56.
[10] Vt. G.W.F. Hegel. Op. cit., lk. 89.
[11] See kuulub nn. sidekanalimetafoori juurde. Vt. G. Lakoff, M. Johnson. Metaphors We Live By. Cit., lk. 10-13.
[12] Ibid., lk. 25-32.
[13] “Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, – köis üle kuristiku.” “[N]õnda ütleb mulle õiglus: “Inimesed pole sarnased.” Ja nad ei tohigi sarnaseks saada! Mis oleks mu armastus üleinimese vastu, kui kõneleksin teisiti? Üle tuhande silla ja purde peavad nad tungima tuleviku poole, ja ikka enam võitlust ja sarnasusetust peab nende vahele tulema: nii käsib mind kõnelda mu suur armastus!” F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk. J. Palla. Olion, Tallinn, 19932., lk. 8 ja 66 (tõlget modifitseeritud).
[14] Sellega on tegemist väga vana teema taaskehastumisega piiritletumal kujul (kokkuvõte “mina” abil). Parmenidesel on fragment “Sama on mõtelda ja olla”. Kui lihtsustades eristada Herakleitose ja Parmenidese näol filosoofia kaht allikat, vastavalt tootlikku ja mõttelist, siis siin näitab Descartes ennast selgelt teise voolu esindajana. Seda, et mõtlemine ja kahtlemine eeldab olemasolemist, ütles ka Augustinus: “Kui ma olen petetud, ma eksisteerin! Sest see, kes ei eksisteeri, ei saa olla petetud. Seega ma eksisteerin, kui ma olen petetud”. John F. Wippel, Allan B. Wolter(toim.). Medieval Philosophy: From St. Augustine to Nicholas of Cusa. The Free Press, New York, 1969, lk. 40 (tsitaat pärineb teosest “Jumalariik”, XI, 26).
[15] R. Descartes. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. 1. meditatsioon.
[16] Vrd. Lacani ümberpööratud kartesiaanliku subjektiga: “ma kas mõtlen või ma ei ole”. Kui ma mõtlen, siis ma ei ole; kui ma olen, siis ma ei mõtle. Kui Descartes’i mina on mõtlemise ja olemise ühisosa, siis Lacani lõhestatud subjekt on just lõige nende vahel. Descartes’i subjekt on “täis”, erineja; Lacani subjekt on “tühi”, erinevus. Vt. B. Fink. Op. cit., lk. 44-48.
[17] “Esiteks märkasin mõistagi, et mul on nägu, sõrmed, käed ja terve liikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin nimetusega “keha”. Peale selle märkasin, et ma toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen – need tegevused omistasin küll hingele.” R. Descartes. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. Tlk. M. Lepajõe. – Akadeemia. 1996, 8, lk. 1644.
[18] Surm on esimene võimalus, see, mis avab kõik teised võimalused. Surm on ausgezeichnete Möglichkeit, välja‑paistvaim võimalus, nagu ütleb Martin Heidegger. Vt. M. Heidegger. Sein und Zeit. Tübingen, 199317 (o: 1927).
[19] “Iga kohalolija peab suremise ise kunati enda kohale võtma” (Das Sterben muß jedes Dasein jeweilig selbst auf sich nehmen). M. Heidegger. Sein und Zeit. Cit., lk. 240, § 57. Vt. ka J. Derrida. Donner la mort. Galilée, Paris, 1999, lk. 68 jj.
[20] Ots kui suremine konstitueerib kohalolemise terviklikkuse. Vt. M. Heidegger. Ibid.
[21] Henri Bergsonil on unenäotasand (plan de rêve) mälu ja taju skeemil mälukoonuse virtuaalne põhi. Vt. H. Bergson. Matière et Mémoire. Paris, 19996, 3. peatükk.
[22] F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Cit., II osa, peatükk “Lunastusest”.
[23] “Õigesti filosofeerijad hoolitsevad surma eest” Phaidon 67e. Kõik Platoni tsitaadid on tõlgitud järgmisest saksakeelse paralleeltekstiga Platoni kogutud teoste väljaandest: Platon. Sämtliche Werke in zehn Bänden. Griechisch und Deutsch nach der Übersetzung Friedrich Schleiermachers, ergänzt durch Übersetzungen von Franz Susemihl und anderen Herausgegeben von Karlheinz Hülser. Frankfurt am Main, 1991.
[24] Filosoof püüab elada justkui ta oleks surnud. Vt. Phaidon 67de.
[25] “Kõik inimesed, oh Sokrates, on rasedad nii kehalt kui hingelt, ja kui nad jõuavad teatud eluikka, ihkab meie loomus sünnitada” (Pidusöök 206c).
[26] Elusolendi elamine ja endaksjäämine tähendab seda, et vana asemele sünnib üha uus. Vt. Pidusöök 207d, 208b.
[27] “Sündimine ongi see, mis on surelikus igavene ja surematu” (Pidusöök 206e).
[28] “Kui ta [rase] aga inetusele läheneb, tõmbub ta süngelt ja kurvalt endasse, pöördub ära ning sulgub ega sünnita, vaid kannab vaevas edasi oma koormat” (Pidusöök 206d).
[29] See on ilus sündimine, mis on seotud rõõmu ja armastusega. Vt. Pidusöök 206b-d.
[30] Vt. Phaidros 245c-246e.
[31] Vt. H. Bergson. La Memoire et la matière. Cit.; G. Deleuze. Bergsonism. Tr. by Hugh Tomlinson and Barbara Habberiam. Zone Books, New York, 1991, lk. 51-72, ptk. “Memory as Virtual Coexistence”.
[32] G. Deleuze. Bergsonism. Cit., lk. 58-59.
[33] Vt. G. Lakoff. Women, Fire and Dangerous Things. University of Chicago Press, Chicago-London, 1987.
[34] Augustinus ütleb, et aeg on ehk (käesoleva) teadvuse laiendus või väljavenitus (extensio). Vt. A. Augustinus. Pihtimused. Cit., lk. 282.
[35] Nagu Castaneda räägib kokkupanemis- ehk kogumispunkti nihutamisest, mis on nõia temp.
[36] St. ühalt on see aeg tema käpa all (ta reguleerib oma spetsiifilist aega) ning teisalt on ta ise kellegi käpa all (tema aega reguleerib keegi tugevam).
[37] “Elusorganismi jaoks on ärrituskaitse vaat et tähtsamgi kui ärrituste vastuvõtt; ta on varustatud omaenese energiatagavaraga ning peab eeskätt kaitsma temas toimuva energiamuundamise erivorme ülisuurte, väljaspool töötavate energiate ühtlustava, seega hävitava toime eest. Ärrituste vastuvõtmise esmaseks eesmärgiks on teadvustada väliste ärritajate suund ja laad, ja selleks peab piisama välismaailmast väikeste proovide võtmisest ning nende testimisest vähestes kogustes.” S. Freud. Sealpool mõnuprintsiipi. Cit., lk. 123-124.
[38] “[S]issepoole ärrituskaitse mõjuda ei saa.” Ibid., lk. 125.
[39] “Tung oleks niisiis elusloodusele omane sund korrata varasemat seisundit.” Ibid., lk. 133. Teisal seletab Freud, et tung on püsiv, tema eest ei saa lihastegevuse abil põgeneda nagu väliste ärrituste eest, sest “tungiärritus ei pärine välismaailmast, vaid organismi enda sisemusest.” S. Freud. Inimhinge anatoomiast. Tlk. A. Lill. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1999, lk. 19, artikkel “Tungid ja tungisaatused”. Kui Freud arendab kordamissunni surmatungiks, tekib aga selline probleem, et üldise evolutsiooni plaanis elule eelnenud elutus, mille poole organism justkui tagasi püüaks, pole olnud eluslooduse varasem seisund. Elusloodus on algusest peale elus ja elueelset elutust ei saa vähemasti loogiliselt samastada surmaga, kuivõrd siis sellist eristust ei olnud. Meie piirdume siin väitega, et kordamissund püüab korrata elusolendi varasemat seisundit, st. püüda säilitada seda, mis ta juba on. Elusolend on aga oma igal astmel elus, mitte surnud.
[40] Koduloomad, ja eriti koerad, vääriksid omaette käsitlust. Nad on osa loodusest, mille inimene on suhteliselt püsivalt tõmmanud vaheilma. Ja koer kui “inimese parim sõber” või “inimese kaaslane” on seda eriti suurel määral. See on ehk veidi kunstlik arutlus, kuid meile tundub, et kui lehmad-lambad jäävad ka ulaelu elades ja “metsikustudes” suuresti endiseks, siis hulkuv koer seevastu pole üldse kellegi koer. Koera loomuseks olekski justkui saanud olla oma peremehe peegel. Koer on nii keerukas meeleolend, et võiks juba peaaegu ise keelt kõnelda, kuid siiski mitte – ja siis ta poleks ka nii täiuslik peegel. Koer on korraga arenenuim väline töövahend ja madalaim sisemise seltskonna liige.
[41] Üldisemalt pärisnime rollist kultuuris vt.: J. Lotman. Plahvatus ja kultuur. Tlk. P. Lotman. Varrak, Tallinn, 2001, peatükk “Pärisnimede maailm”.
[42] Nietzsche kiri Burckhardtile 5. jaanuaril 1889 a. Tsit.: G. Deleuze, F. Guattari. L’Anti-Œdipe. Capitalisme et schizophrénie. Paris, Minuit, 1972, lk. 102.
[43] Vt. F. Nietzsche. Wille zur Macht. Leipzig, 1918, peatükk “Põhjuslikkuse vastu”, fragmendid 545-552
[44] “Isegi aatom on selline juurdelisatud “asi” ja “algsubjekt” F. Nietzsche. Wille zur Macht. Cit., fragment 551.
[45] “Oletades, et maailma käsutuses on teatav jõukogus, siis on ilmne [liegt auf der Hand], et iga võimunihe igas punktis mõjutab [bedingt] kogu süsteemi – nii et kõrvuti kausaalsusega üksteise järel oleks sõltuvus üksteisega kõrvuti ja üksteisega koos.” F. Nietzsche. Wille zur Macht. Cit., fragment 638.
[46] Hui Shi vestluskaaslased ütlesid: “Konnal pole saba” ja “Kutsikas pole koer”. Wing-tsit Chan. Sourcebook in Chinese Philosophy. Princeton University Press, 19734, lk. 234-235.
[47] See näide sõltub muidugi antud kultuuri harjumustest. Claude Lévi-Strauss ütleb uuemaailmse Rio de Janeiro kohta, et seal pole tänav “mitte ainult koht, mida mööda käiakse; see on paik, kus viibitakse”. C. Lévi-Strauss. Nukker troopika. Tlk. Indrek Koff. Varrak, Tallinn, 2001, lk 96.
[48] “Selle vaimuriigi karikast / voolab Talle tema lõpmatus”: sellise (nihutatud) Schilleri tsitaadiga lõpetab Hegel oma “Vaimu fenomenoloogia” (cit., lk. 591).
[49] See on Platoni järgi dialektika esimene ots: “tuua laialipillatud paljune koondpilguga ühte ideesse” (Εις μίαν τειδέαν συνορωντα άγειν τα πολλαχη διεσπαρμένα). Phaidros 265d.
[50] “Jagada isekasvanud liikmeidpidi” (διατέμνειν κατ’ άρθρα η πέφυκεν). Phaidros 265e. Filosoof-dialektik on hea kokk, kes tuletab meelde budistlikku lugu virgunud lihalõikajast, kes ei lõikagi liha, vaid kelle nuga liigub mööda lihasiseseid tühimikke.
[51] Vt. S. Freud. Sealpool mõnuprintsiipi. Cit., lk. 126.
[52] M. Kangur.
[53] “Karjane aga hammustas, nagu mu hüüe teda õpetas, – hammustas hästi! Kaugele endast sülitas ta mao pää –: ja hüppas üles. – Ei enam karjane, ei enam inimene, – keegi moondunu, valgusega varjatu, kes naeris! Iialgi veel pole maa pääl ükski inimene naernud nii, nagu naeris tema!” F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Cit., lk. 104, lõige “Nägemusest ja mõistatisest”.
[54] Kogutegu või jagamatu tegu ehk võime: vt. Dōgen. Moon in a Dewdrop. Ed. by Kazuaki Tanahashi. North Point Press, New York, 19988 (© 1985), lk. 84-85.
[55] “Nõnda on ka möödunuks peetud hetk on täielikult kohal.” Dōgen. Dōgen. Nihon Shisō Taikei. XII kd. Iwanami, Tokyo, 1970, lk. 259.
[56] Vt. H. Bergson. La pensée et le mouvant. Cit., lk. 66-67.
[57] Vrd. mida Mart Kangur (op. cit.) ütleb keele kohta: “[K]eel on kõige haaravam kurd, seostudes otseselt sellega, et inimese aju koor on kurrulisem, seal on rohkem käärde kui teiste loomade ajukoortel. Kõige haaravam kurd on kõige haaravam seetõttu, et kurrutab või voldib veelkord kõiki eelnevaid kurde või volte. Iga olend puutub muuga kokku oma kahes otsas – seal, kus ta on kõige haaravam (koondunum, implitseerunum), ja seal, kus ta on kõige hargnenum, kõige rohkem harali (eksplitseerunum).”
[58] “Jõudsime järeldusele, et teater kaob vaid siis, kui pole näitleja-vaataja suhet, nende hoomatavalt vahetut “elusat” kontakti.” J. Grotowski. Tekstid aastatest 1965-1969. Tlk. H. Lindepuu. Eesti teatriliit, Tallinn, 2002, lk. 15, artiklis “Vaese teatri poole”.
[59] M. Tšehhov. Näitleja tee. Tlk. R. Schutting. Eesti Teatriliit, Tallinn, 1996, lk. 176, “Elu ja kohtumised”.
[60] Ibid., lk. 286, 294.
[61] Ibid. Vrd. lk. 175: “Ning järsku olime mõlemad, nii mina kui ka Skid [roll, mida Tšehhov mängis] kogu oma olemuses tulvil jubedat, peaaegu talumatut jõudu! See ei tunnistanud piire, see oli kõikjal ja suutis kõik!”
[62] Vrd. mida ütleb nō-teatri teoreetik Zeami (1363–1443) Ortolani vahendusel: “Marionetid ei liiguta ennast ise, vaid neid liigutavad nöörid. Nii on ka ülima meistriga. Ta ei liiguta ennast ise, vaid iga tema sammu juhib nähtamatu süda (kokoro), mis hoiab kõiki nō vorme ja tehnikaid koos ning koondab kokku kõik tema meisterliku esinemise, tema elu ja pealtvaatajate jõud.” B. Ortolani. The Japanese Theatre. From Shamanistic Ritual to Contemporary Pluralism. Princeton UP, Princeton, New Jersey, 1995 (© 1990). lk. 125.
[63] “Vähehaaval köitsid mu tähelepanu üha enam nähtused, mille taga võis aimata rütmi. Selgetel päikesepaistelistel päevadel jäin ma aias lamades tähelepanelikult silmitsema taimede harmoonilisi vorme, jälgisin mõttes Maa ja planeetide pöörlemise protsessi, otsisin ilmaruumist harmoonilisi kompositsioone ... .” Tšehhov. Ibid., lk. 221.
[64] Vt. J. Kaplinski. Kirjutatud. Valitud luuletused. Varrak, 2000, lk. 566, kogust “Õhtu toob tagasi kõik”.
[65] “Mitte teie patt – teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole”. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Cit., lk. 8.
[66] “Vastupanek – see on orja üllus. Teie üllus olgu sõnakuulmine! Isegi teie käskimine olgu sõnakuulmine!” F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Cit., lk. 31. Sundust saab muuta vabaduseks ja seadust pöörata absurdiks mitte sunduse või seaduse vastu töötamisega, selle eest põgenemisega, vaid selle liiga korrektse, “pealetungiva” täitmisega. Paindun sunduse ja seaduse alla, kuid ei anna järele enese haletsemise kiusatusele, kalduvusele väikese mina poole. See on mu vabadus: tegu tehes suhtuda sellesse aktiivselt ja rõõmsalt – iseenesest on iga tegu juba täielik aktiivsus. Nõnda võib üks ja seesama tegu või olukord hoiakust sõltuvalt olla ahistav või vabastav. Kõike, ka kõige valusamaid kogemusi saab soovi korral enda kasuks pöörata. Esiotsa on see raskem, aga kokkuvõttes kergem. Reaktiivne hoiak jällegi on esiotsa kergem, kuid üldkokkuvõttes raskem.
[67] “Teatri avaldumisvormid on nii keerulised ja mitmekesised, et näitelava võib täiesti põhjendatult nimetada semiootika entsüklopeediaks.” J. Lotman. Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn, 1990, lk. 216, artikkel “Lavasemiootika”.
[68] K. Stanislavski. Minu elu kunstis. Tlk. B. Linde. Ilukirjandus ja kunst, Tallinn, 1948, lk. 174.