eestikeel

Eesti keel

Tere ja head aega

Huvitav varieerimistaotlus. Kui öeldakse „Tere hommikut!“ siis vastatakse tihtipeale „Tere hommikust!“ Ja kui öeldakse „Tere hommikust!“ siis vastatakse tihtipeale „Tere hommikut“ Kui öeldakse „Head aega!“, vastatakse tihtilugu „Nägemist!“ Ja kui öeldakse „Nägemist!“, vastatakse tihtilugu: „Head aega!“ Väikeste variatsioonide mõnu ja ilu. Nagu seegi, miks ma eespool ühel juhul ütlesin „tihtipeale“ ja teisel juhul „tihtilugu“. Samamoodi "Tere!" ja "Tervist!"

Sellised väikesed muutused näitavad, et me oleme elus. Ühest küljest me kuuleme, mida teine ütles, ja vastame samast ooperist, aga samas pole me pelgad papagoid, vaid vabad inimesed, ja sestap toome sisse väikese teisenduse.

Isegi vanasti Vremjas (mitte too naljasaade, vaid veneaegne uudistesaade) oli alati mees- ja naisdiktor, ja üks ütles alati "Dobrõi vetšer!" ja teine ütles alati "Zdrastvuite, tavarištši!". Juba lapsena panin seda tähele ja see tundus kuidagi kõnekas.

Küll on alles küll

Eesti keeles kasutatakse "Jah'i" mu meelest harvemini kui lääne-euroopa keeltes ja ka vähem kui me ise seda võib-olla arvame. Ja mõtleme, et meie oleme sakslastelt sellise jaatusevormi üle võtnud, samas kui soomlased, sunnikud, on jälle osanud kangemad olla ja omasõna alles hoida ("kyllä"). Aga tegelikult kasutatakse teatud levinud situatsioonides mu meelest valdavalt just eesti vastet tollele soome sõnale ehk sõna "küll". Näiteks kui vastata küsimusele: „Kas sa täna kinno lähed?“ jaatavalt, siis tundub minu keeletaju järgi kõige loomulikum ja neutraalsem vorm: „Länen küll“ või pikemalt, väikse lisarõhuga: „Jah, lähen küll.“ Või kui eitatakse, siis "Ei käinud" (ja mitte lihtsalt: "Ei").

Kui sellistes olukordades vastata ainult "Jah!" või "Ei!", siis tundub see pigem imelik, olgu koomiline või lausa ebaviisakas. Siis jääb mulje, et inimene ei taha sinuga rääkida, on kuidagi vihane või igatahes et midagi on viltu. "Jah!" on natuke selline sõjaväelik ja distsiplinaarne. "Õpilane Toots!" - "Jah!"; "Reamees Kiir!" - "Jah!" Aga tavalises igapeävases suhtluses öeldakse pigem pikemalt, ja sagedamini esineb sõna "küll" või ka muud jaatuse vormistamisviisid.

Ma ei tea

Too lühikeste ja ühemõtteliste vastuste ("jah/ei") vältimine tundub osalt seostuvat ka kalduvusega kaudsema suhtluslaadi poole. Mulle tundub, et eestlased siiamaani ei armasta väga otseseid ütlemisi, binaarseid jah/ei'sid. Üks levinud fraas, millega püütakse selliseid dihhotoomiaid vältida, on "Ma ei tea", mis ei tähenda teadmise puudumist, nagu lääne-eurooplane arvata võiks, vaid just sellise hägususe taotlemist, kus olukord ei oleks juba ära otsustatud ühe või teise kasuks, vaid kus kõik võimalused on veel lahti.

"Kas sa oled eestlane?" - "No ma ei tea, olen küll."

uut morfoloogiat

On räägitud sellest, et eesti keeles pole morfoloogilist tulevikuvormi. Kui pole, siis võib välja mõelda.

Tulevikuvorm: ma-tegusõna + isikulõpud

tegeman (hakkan tulevikus tegema)

tegemad (hakkad tulevikus tegema)

tegemab

tegemame

tegemate

tegemavad

Sellist tulevikku saab moodustada ka teistest kõneviisidest ja tegumoodidest peale kindla ja isikulise, vaid seda võib teha ka umbisikulisest tegumoest, kaudsest, tingivast kõneviisist.

tegematakse

tegemavat

tegemaksin, -d, -b...

Käskiv kõneviis on sinavormis ilma tunnuseta, nii et sel juhul langeks tulevikuvorm supiinivormiga ühte:

magama!

See on ka arusaadav ning sobib sisuliselt, sest käsk ongi suunatud tulevikku. Selline vorm ongi kasutusel ning selle vormi puhul langeks keeleuuendus olemasoleva pruugiga ühte. Teised imperatiivi ja jussiivi vormid:

magamagu!, magamagem!

Kirjutamagem eesti keele morfoloogiauuendusest!

tüvekaashääliku topeldus

teteen, teteeb, ...

nänäen, nänäeb, ...

jojoon, jojoob, ...

mamagan, mamagab, ...

Mis võiks olla tähendus? Variante:

- korduv tegevus

- kui tahetakse väljendust pehmendada, mitte nii otse öelda, vaid: "ma natuke teen", "ma sutikese näen" jne

- ...

asesõna tegusõna külge

Käsitleda asesõna tegusõna tüve osana:

ma teen > mateen, mateed, mateeb, mateeme, mateete, mateevad, matehakse/mateetakse, ...

sa teed > sateen, sateed, sateeb, ...

me teeme > meteen, meteed, meteeb...

nad teevad > nateen, nateed, nateeb, ...

Ühest küljest näitab seda, kes midagi teevad (pöördelõpp), ja teisest küljest seda, kellega tegevus veel seotud on (tüvesse sulanduv asesõna): näiteks "salaulan" ehk "ma salaulan": "ma laulan, mõeldes sulle/sinuga kaasa vms". "tekirjutan": "kirjutan, aga ei saaks seda teha ilma teieta"

uusi tegusõnu

Tõlgendada nimisõnade mitmuse lõppu -d tegusõna ainsuse teise isiku pöördelõpuna:

ekraanid > ekraanin, ekraanid, ekraanime...

lauad > lauan, lauad, lauame, lauatakse, lauanud, lauatav...

kvargid > kvargin, kvargid, kvargime, ...

ilmastikud > ilmastikun, ilmastikutakse

Lähendab meid meid ümbritsevaile asjule. Asjad-sündmused-mõisted, kes harilikult on justkui "üks isik", paljunevad mitmeks hääleks ja hakkavad isekeskis kõnelema. Ning asjad saavad ka meiks: "lauan": laud saab minuks.

Eesti keeles moodustatakse ma-tegevusnimega ajaline kolmik -ma/-mas/-mast, mis väljendavad vastavalt järgnevust, samaaegsust ja eelnevust (hakkan tegema, olen tegemas, tulen tegemast). Need on vastavalt sisseütlev (tüveillatiiv), seesütlev ja seestütlev.

Lisaks on veel -maks, mis väljendab tegevuse positiivseid eeldusi (tegemaks seda, on vaja toda) ja -mata, mis väljendab tegevuse positiivseid eeldusi või eelkäijaid (tegemata seda, ei saa teha toda, tal on kodutööd tegemata).

Aavik pakkus mu mäletamist mööda välja -mani, mis väljendab suundumist tegevuse poole nagu vastav nimisõna (ta oli rahumeelne, mitte tapmani kärbsepoegagi) ja -maga, mis oleks vist sarnane tegusõna tuletisnimisõna -misega (vaatamaga telekat, rikud silmad/teleka vaatamisega rikud silmad).

Aga.

Seda laiendada kogu nimisõna käändeparadigmale:

jooksma

jooksma või jooksmat ?

jooksma(sse)

jooksmas

jooksmast

jooksmale

jooksmal

jooksmalt

jooksmaks

jooksmani

jooksmana

jooksmata

jooksmaga

Vormid on olemas, on vaja leida veel tähendus. Põnev on see, kuidas see paradigma erineks üldlevinud -mine deverbaalnoomenist. Sellest võiks terve raamatu kirjutada. Me mõistame, et „jooksmas“ pole sama, mis „jooksmises“, või „jooksmaks“ ja „jooksmiseks“. „Jooksmaks hästi, pead harjutama“ vs „jooksmiseks tarvilised sussid“. -Mine on ehtne nimisõna, samas kui -ma säilitab tegevuslikkuse või isegi esitab tegevuslikkust puhtal-abstraktsel kujul.

Siis tuleks küsida, kuidas -ma erineb -da tegevusnimest, mis ju ka „nimetab tegevust“. Samas on -da tegevusnimel ka oma tähendus, näiteks kohustuslikkus. Kui ütelda „Joosta!“, siis see kõlab käsu või üleskutsena. Too nominatiivne -ma (eristatuna vormilt samasugusest, ent konkreetsema tähendusega meile tuttavast illatiivsest -ma’st) võiks seetõttu olla üldisema tähendusega: „tegevus kui selline“.

See võiks anda alust, eristamaks kaht tähenduselt lähedast fraasi: „tuleb teha“ ja „peab tegema“. „Tulemine“ osutab minu kui sihtmärgi poole, ja on seetõttu „ankurdatud“ tegevus, samas kui „peab“ on üldine, „ankurdamata“ puhas tegevus. Seetõttu nõuab esimene -da tegevusnime, mis on kohustuslik-eesmärgiline ja teine -ma tegevusnime, mis märgib tegevust ennast.

(Kristiina Ross räägib ("Keel ja kirjandus" 2009, nr. 12, lk 894) "-mas" ja "-des" vormidest, viidates Pauli Saukkosele ning ütleb, et läänemeresoome keeltes kipub olema nii, et "MA-lise infinitiivi inessiiv laiendab verbe tähendusega 'olema' ja 'käima', laiendades ühtlasi ka subjekti, T-lise infinitiivi inessiiv laiendab teisi verbe, olemata subjektiga seotud." Ehk: "pean tegema" on minu kui subjekti laiendus, interioriseeritud käsk, aga "tuleb teha" on nagu üldine või umbisikuline kohustus).