IV. PEATÜKK: MUU

IV peatükk: KEEL

1. Tööriista-žesti vahekord

Keelevahekord allutab meelevahekorra, ning järgnevalt vaatleme eeskätt seda “hämartsooni”. See on meie põhiline huviobjekt; keelevahekorra keerulisustumisest (“selguseala”) räägime vaid lühidalt. Ka keeleolendi kurdumist polnud selle toimumise hetkel ilmselt võimalik märgata; kuigi see, et seda polnud võimalik märgata ei tähenda, et see protsess ei võinud käia kaunis kiiresti. Keel ei olnud kohe selline artikuleeritud hääleline keel nagu me teda tänapäeval tunneme. Tõenäolisemalt oli keel esialgu valdavalt žestiline ning põhirõhk kandus häälele alles palju hiljem (vt. Tenjes 2001).

Keelevahekord sünnib siis, kui tähendamine saab iseseisvaks. Me võime näha, kuidas keelevahekord on evolutsiooni käigus distantseerunud meelevahekorrast ja loonud endale üha omasema ja “vähem meelelise” keha: žestidest hääleni, häälest kirjani ja viimaks kirjast digitaalse vahekorrani. Tähendamine on see, kui üks asi on teise asemel, kui ühe asjaga vahendatakse teist, viidatakse teisele. See vahendamine on tagasiviidav viivitamisele, viitamine viitab viivitamisele, nagu me allpool näeme (see on kooskõlas sellega, et uus kurd – antud juhul keelevahekord – on eelmisest aeglasem). Teatav tähendamine ehk vahendamine on olemas ka varem, aga keelevahekorras saab ta iseseisvaks, ning see sünnib siis, kui ta saab itereeritavaks, st. lõputult korratavaks ja uuenevaks.

Rääkides meeleolendi kurdumisest, oli meile oluline see, kuidas meelevahekord suunab keemilise vahekorra iseendasse, nii et keemiline pind käändub justkui meeleliseks “keraks”. Meelevahekord on keemilise vahekorra suhtes uus juhtiv jõud, mis hakkab reguleerima keemilisi protsesse. Siin on oluline keha loomine ja taasloomine ehk sündimine-kasvamine-paljunemine ja toitumine. Meeleline olend on kehaüksusse koondunud olend, mis peab oma keha ehitama ja parandama. Meelevahekord on jõud, millega hoitakse kehas teatavat keemilist tasakaalu. Kuna ta kulub, peab ta aktiivselt hankima asendusmaterjale: tema tasakaal on habras, see pole iial “tasakaalus”, tema kaalukausid ei saa olla paigal, vaid meeleolendi kestmine liigutab neid vältimatult juba kas alla või üles. Meelevahekorra kurdumine jutustab seda, kuidas luuakse meeleline ehk füüsiline[1] maailm.

Rääkides keeleolendi kurdumisest, on meile oluline metafüüsilise maailma tekkimine või õigemini eksplitseerumine. “Metafüüsiline maailm” tähendab siin “tähendusevald” ehk “keeleline maailm”. Tähendusevald saab iseseisvaks keeleolendi puhul; keeleolend on kurdunud meeleolendist. Selle teadmisega meeleolendite evolutsioonile tagasi vaadates võime märgata eeltööd, mis oli vajalik selleks, et tähendamine saaks keeleolendis iseseisvuda.

Me rääkisime meelevahekorrast kui märkamis- (ehk taju-) ja mõjuringist ning et meeleolend on märkamise- ja mõjumisekaare ristumiskoht. Nii pakuvad meeleolendid tohutu külluse laias mõttes märke ja mõjundeid (vahendeid). Need jäävad aga piiratuks (nad pole lõputult itereeritavad) sellepärast, et nad on veel liiga tihedalt seotud meeleolendi vahetu kehaga. Meeleolendil on keha, mis märgib seda, mida sellega teha saab. Selle keha ülesehitus seab piirangud sellele, mida ta teha saab ja mida ta märgata saab. Hundi keha sobib suurepäraselt selleks, mida hunt teeb, aga seesama keha ei lase tal teha seda, mida teeb lehm (nt. mäluda ja mäletseda).

Keelevahekorra esimene tulemine on tööriistavahekord, ja see toimub siis, kui märgid ja vahendid saavad lõpmatuks, st. lõputult itereeritavateks. Ka loomariigis kohtab tihti seda, et keha kui esmase vahendi otsa liidetakse teiseseid vahendeid, näiteks kui lind kaktuseokkaga tõuke kougib. Seda võiks tõlgendada nii, et sel olendil oli tungiv eluline vajadus selles keskkonnas, ja ellujäämiseks jätkati evolutsiooni hüppeliselt: ei arendatud uut keha, vaid lükiti sinna otsa kohe teisene vahend, st. okas. Selline vaistlik “tehniline” looming oleks sama nähtus, mis orgaaniline vaist (kui herilane oskab nõelata tõuku täpselt närvitänkudesse, vt. V,3.). Need on näited, kuidas tungival vajadusel, “nuga kõril” tehakse imesid. Mõningatel juhtudel, keerulisemate meeleolendite puhul, esineb ka vahendite itereerimist, näiteks kui ahv lükkab kasti banaanikobara alla, et kepiga selleni küündida. Ta aheldab vahendeid ja võib seda teha imetlusväärse arukusega. Siiski tuleb neile piir ette ja nad ei küündi lõpmatusse. Lõpmatuse jaoks on vaja midagi muud, Muud. Keelevahekorra kurdumine tähendab murrangut, aga ahvide arukus näitab, et uued kurrud ei teki tühjale kohale, vaid neile on loodud mingi põhi, nad on juba alustatud.

Keelevahekord avaneb ehk vabaneb just siis, kui vahendid saavad lõputult itereeritavateks. Seda näitlikustavad tööriistad, millega saab teha tööriistu, millega saab teha tööriistu, millega ... . Juba esimestes tööriistades (kitsas mõttes vahendites) on eos olemas kogu tänapäevamaailma tuhandekordne tööriistaline vahendatus. Tööriistad eksterioriseeruvad ja moodustavad omaette sfääri, iseseisvuvad meelelisest maailmast. Tööriista meeleline (“füüsiline”) olemine on kaduv, ta on olemuslikult ... jaoks (Heidegger 1993: 69). Mida parem tööriist, seda vähem me teda tähele paneme (nagu harilikult oma esmast tööriista, keha), ja me paneme teda tähele siis, kui ta justnimelt tõrgub olemast tööriist, näiteks on katki. Töötav tööriist püüdleb olema puhas jõudude ülekandepunkt, meelelise maailma ülekandmine meelelise maailma enese sees. Nõnda allutab tööriistavahekord meelelisuse ja sätestab uue pinna, mis pole enam füüsiline, vaid “meta-füüsiline”. See meelelisuse suhtes kõrgem pind võimaldab manipulatsioone meelelisuses. Tööriist ise püüab kehastada oma funktsiooni, ta tüpiseerub, standardiseerub.

Ruumiliselt märgivad tööriistad olendi mõjuulatuse kasvu. Tööriistadega saab mõjuda kaugemale, lähemale ja laiemalt. Nad märgivad ka olendi vabaduse kasvu, kuivõrd ta ei sõltu enam niivõrd oma vahetu tööriista (keha) antustest, vaid võib kasutada erinevaid tööriistu (kitsas mõttes) ja neid vajaduse korral vabalt välja vahetada. Tööriistaolend on oma tegutsemissfääris seega vabam. Ta on ka teatavas mõttes julgem, kuivõrd tööriistu saab juurde teha ja parandada. Ehk teisisõnu ta organiseerib oma vahetut tulevikku täpsemalt ja kindlamini.

Tööriistavahekord allutab meelekeha rangemale distsipliinile. Juba see: teha tööriista, selleks, et teha tööriista, näitab seda, et esimeses etapis surutakse alla meeleolendi soov oma vajadusi vahetult rahuldada. Selle tasuks on kindlam ja tõhusam vajaduste rahuldamine tulevikus. Siin toimub ajalise horisondi avardumine: praegune olukord (kui ma alles teen tööriista) ja tulevane olukord (kui ma seda rakendama hakkan) on tõmmatud ühtekokku, juba praegu ennetatakse vaimus seda tulevast olukorda. Tööriistavahekord tekib suhtlusesfäärist – suhtlus, mis reguleerib söömist ja seksimist. Tööriista tegemine ja käsitsemine on justnimelt söömise ja seksimisega viivitamine, olles näiteks ettevalmistus söömiseks, võimaldades sööki hankida. Nõnda siis ulatub olend kaugemale tulevikku. Aga ta ulatub ka kaugemale minevikku: tööriistavahekord nõuab erilist kultuurilist mälu, kus oleksid eksplitsiitselt säilitatud nende valmistamise juhendid. Siin ei piisa vaistlikust õpetamisest. See kultuuriline mälu pole vaistlik liigimälu, aga ka mitte omandatud indiviidimälu, vaid asub ulatuselt nende vahepeal. Tööriistad oma “kaduva” meelelisusega loovad iselaadi “vaheilma”: nad löövad meeleilma vahe sisse, nad on “meelelise maailma ülekanne meelelise maailma enese sees”. Nõnda on ka kultuuriline kogukond omalaadi “vaheilm” bioloogilise liigi ja indiviidi vahepeal. Kogukonnad-populatsioonid on ka meelevahekorras, aga seal pole neil iseseisvat mõtet.

Iga uue vahekorra lisandumine tähendab jõulisemat distsipliini, suurt annust loovat julmust. Näiteks kui tekkisid päristuumsed olendid, hävitasid nad massiliselt eeltuumseid – aga selle tulemusena suurenes muide ka eeltuumsete liigikus, sest varem olid üksikud liigid kontrollimatult vohanud, aga kui tekkisid söödikud, siis hakkasid nad toituma eeskätt just kõige arvukamatest liikidest.[2] Ka närvirakkude tekkimine on kirjeldatav ülejäänud organismi allutamisena, ja nõndasamuti allutab peaaju närvisüsteemi. Ka keelevahekorra tekkimisega kaasneb aastatuhandeid julmust. See pole väline julmus (tingitud looduskeskkonna karmusest), vaid seda rakendab keeleolend endale ise, et mitte tagasi langeda pelka meelevahekorda – sest see on lakkamatult inimese kohal lasuv ähvardus. See väljendub näiteks tätoveeringutes ja muudes valulikes kehakaunistustes, julmades initsiatsiooniriitustes jne. Tätoveering on keelevahekorra nähtav märk meelelises kehas; see on nähtav märk, kuidas keelevahekord meelevahekorda „üle kirjutab“. See peab inimesele meelde tuletama, et ta on inimene, ja mitte loom. Kultuur on algusest peale „kirjalik“ – ja esialgu on kirjapinnaks inimese enda nahk. Hiljem, kui kultuur on oma positsioone kindlustanud, muutuvad sellised otsesed füüsilised julmused tarbetuks ja rakendatakse rafineeritumaid julmusi, mis rakenduvad juba otse vaimule (nt. laste koolitamine).

Tööriist kehastab mõjumisepoolt; märkamisepoolt kehastab žest. Tööriistad standardiseeruvad, aga seejuures standardiseerivad nad ka keha, kes seda toodab, esmajoones kätt[3]. Keel oli ilmselt esialgu žestiline ja sai valdavalt hääleliseks alles hulk aega hiljem (Tenjes 2001). Tööriistad on võimalikud kultuurilise mälu pinnalt, ja žestid on need, mis tõmbavad meeleolendid kultuuriliseks kogukonnaks kokku ja hoiavad neid selles. Tööriistavahekord kui keelevahekorra esimene vorm põhineb teatava hulga (laias mõttes[4]) seksuaalsuse kõrvalejuhtimises: ei rahuldata oma vajadusi kohe, vaid viivitatakse sellega, st. osa seksuaalenergiaga hakatakse manipuleerima. Žestid on need, mis kannavad ja reeglistavad seda tõeliselt meta-füüsilist lüket. Seksuaalenergia kõrvalejuhtimine fundeeritakse intsestikeeluga ja organiseeritakse naiste vahetamisega. See peab tagama selle, et osa seksuaalenergiat on kontrollitavaks muudetud (“sümboolne kastratsioon”[5]), ja hoidma seda kontrolli all. Kultuuriorganisatsiooni hoiab see, et meil on oodata kultuuri teiselt poolelt naisi või et meilt neid oodatakse. Naistevahetus[6], mis on varase kultuuri “hingamisrütm”, tähendab seda, et kultuur peab algusest peale olema jagatud vähemasti kaheks pooleks, kelle vahel see vahetus toimuda saab. Seksuaalsusega opereerimist väljendab ka suguorganite varjamine, riietusesemega katmine (riietus pole algselt külma vastu, vaid ehe ja sümbol; külmavastane riietus on võib-olla hoopis teist algupära ja on kuulub pigem tööriistade-poolele).

Keelevahekorras saab tööriistavald iseseisvaks, ja ta saab iseseisvaks, kuna ta on lõputult itereeritav. Tööriist on eeskätt ... jaoks, ja nende lõpmatu itereeritavus hoiabki lahti seda ... jaoks’i sfääri, laskmata sel sulguda piiratud vahendiahelaks. Tööriista meelelisus hajub, ja mida enam see nii on, seda paremini kehastab ta ... jaoks’i ehk oma funktsiooni. Mida vähem tööriist meile ilmneb (meelelise asjana), seda paremini on ta vaheilmne olend. Ka žestide puhul toimub selline liikumine ja lõpmatusse-minek. Käsi üha standardiseerub ja universaliseerub (temaga tehakse erinevaid tüüpriistu), tema meelelisus hajub (st. me märkame seda üha vähem). Veel enne kui tööriistad, on just käsi üha rohkem ... jaoks, umbisiklik tegutsemisevahend, töötamise riist. Nõnda saab võimalikuks osutamine. Selleks, et osutamine (märguandmine) toimiks, ei tohi ma vaadata meelelist-füüsilist sõrme, mis osutab, vaid ma pean “nägema” metafüüsilist osutit, mis on sõrme kujutluslik pikendus; ma pean vaatama sinna, kuhu see sõrmepikendus küünitab. See “üle-meeleline” osuti allutab meelelisuse, tõjub selle kõrvale. Selline meelelisuse kõrvaletõrjumine on keeleline Urverdrängung, algne väljatõrjumine[7]. Selle ideaalse osutiga saab osutada lõpmatult.

Keelevahekord ei puuduta ainult kätt või sõrme, vaid see muudab kogu keha. Nõnda saab nägu erilise rolli; suur osa suhtlemisest käib miimikaga, mis muutub üha mitmekesisemaks (inimese näos on tihedamalt lihaseid kui kuskil mujal kehas) ja nüansseeritumaks. Nägu pole pelk pea esipool, vaid ta “tahab midagi öelda”. Ja näos saab erilise staatuse silm, pilk.

Me ütlesime meelevahekorra kurdumise puhul, et seal saavad tajumine ja mõjumine (laias mõttes) ise asjadeks ning et meelepiir kehastab tajumise ja mõjumise kaart ennast (muutes ühtlasi tajutavateks ja teataval määral mõjutatavateks kehasisesed, minasisesed sündmused). Nõnda saab ka keelevahekorra kurdumise puhul tajumine ja mõjumine (kitsas mõttes) ise asjadeks ja keelepind kehastab tajumise ja mõjumise kaart ennast. Žest on kehastunud märkamine ja tööriist on kehastunud mõjumine. Keel on ideaalne märkamine ja mõjumine – st. ta esitab märkamise ja mõjumise vormi.

Üleminek häälelisele keelele viib neid arenguid edasi. Hääles iseseisvub keelevahekord veel enam, ta saab seal veel omasema keha ning hääl on meelekehast distantseeritum kui žestid. Kirjalise keele puhul läheb see veel kaugemale ja keelekeha läheb meelekehast täiesti lahku. Iga selline uus kurd teostab ühtlasi lihtsustuse. Auditiivne vald on inimese jaoks vähem liigendatud kui visuaalne, nii et hääl hülgab suure osa žestilisuse nüanssidest. Tänu sellele on aga tema liigendused aredamad ja täpsemad. Muidugi nõuab see meelekehalt veel suuremat distsipliini – et oma hääldusaparaadiga õigesti ümber käia. Kiri hülgab jälle suure osa hääle nüanssidest: intonatsioon, tämber jne. Liigendused lähevad üha täpsemaks, nende arv kahaneb, kuni lõpuks tuleb välja minimaalne liigendus: 0 ja 1 digitaalsetes seadmetes. Keel suubub arvutisse.

2. Tähendusetõrge

Miks meile keelevahekord ja tema genees nii palju huvi pakub? Sellepärast, et keelevahekorras võib välja tulla puhas erinevus ise, muusus. Meelevahekord on muu ehk erinevuse kehastus, aga tal pole pidepunkti, mille kaudu seda erinevust välja tuua. Ta lihtsalt elab seda. Kuid keelevahekorras peitub võimalus välja tuua puhas erinevus. Vaatame seda pisut.

Keelevahekord tõmbab kokku, allutab meelevahekorra. Kui on tegemist osutamisega, siis “kirjutab” ideaalne osuti üle meelelise sõrme. Me ei vaata sõrme, vaid osutatud suunas; osuti meeleline olemine on kaduv. Keelelise tähenduse meelelisi kandjaid võib äärmuseni redutseerida (nagu formaalloogikas või digitaalsetes seadmetes), aga seda ei saa iial täielikult ära kaotada. Keelevahekord põhineb sellel olemuslikul “rikkel”: ühest küljest eeldab tema toimimine meelelisuse tühistamist, aga teisest küljest ei saa seda meelelisust täiesti ära kaotada. Keeleline tour de force seisneb selles, et meelelisus tõrjutakse kõrvale. Arusaadav, et selline kõrvaletõrjumine saab olla ainult ajutine; meelelisus kui keele algus ja põhi tuleb vältimatult tagasi. Meelelisus on eemal ainult senikaua, kuni teda eemal hoitakse, kuni hoitakse tema “eemal’it”.

Osutiga saab osutada kõigele meelelisele, seega ka tema enda meelelisele kandjale, mille ta on tühistanud. See on paradoks, ja keele eripära seisneb selles, et ta suudab seda paradoksi välja tuua. See ei saa käia päris otse: kuni osuti osutab, on tema meelelisus kõrvale tõrjutud; ja kui me näeme sõrme, siis pole osutamist. Osuti ei saa korraga osutada osutatule ja omaenda kandjale. Selleks, et kõnealust paradoksi välja tuua, on vaja erilist konteksti.

Selleks kontekstiks on mingit laadi tõrge keelelise tähenduse liikumises ja see, et sellele tähelepanu pööratakse. Viimane on oluline, sest tähendusetõrkeid on kogu aeg, aga enamasti ei anta neile aega avada oma sügavamat mõtet. Selle näitlikustamiseks võiks võtta zen-loo (gong-an’i) meistrist, kelle kogu õpetus olevat seisnenud selles, et ta näitas sõrme. Seda võiks tõlgendada nii, et ta osutaski sõrmele kui osuti kandjale. Nagu me ütlesime, ei saa selline osutamine toimuda otseselt, vaid siin on vajalik ümbertee. Paneme ennast inimese olukorda, kes sellist õpetajat näeb. Osutamine on tähenduslik siis, kui osutatakse midagi, mis on ühel või teisel moel kasulik. Zen-õpetajal on sõrm õieli, aga ta ei osuta millelegi, või kui juhtumisi osutab, siis võib õige kiiresti aru saada, et mitte seda ei pidanud ta silmas. Ta ei näitagi midagi ja nõnda ta näitab eimidagit ehk puhast osutamist ennast. Osutamine ei tühistu partikulaarses osutatus, vaid tuleb välja oma puutumatuses. Selleks on vajalik hariliku tähenduseliikumise katkestamine. Kõrvaletõrjutud meelelisus tuleb tagasi ja me näeme nüüd tähenduse kandjat, sõrme ennast, mida me harilikult tähele ei pane ega tohigi tähele panna (sest see takistab kommunikatiivset osutamist või tühistab selle). Nii et siin on meil pilgus korraga puhas meelelisus (sõrm) ja puhas keelelisus (osuti). Need on kaks tausta, millel toimub tähenduse liikumine: meelelisus on alguseks ja põhjaks; puhas keelelisus on aluseks ja põhjenduseks. Meelelisus algatab tähenduse (kannab seda) ja projitseerib selle puhtale keelelisusele, mis on tähenduse aluseks. Kui tähendus tavapäraselt liigub, siis hõivavad partikulaarsed tähendused kogu tähelepanu. Me näeme asju, aga mitte nende aset ehk seda, mis neid võimaldab. Erilises kontekstis, kui tähenduseliikumine on pärsitud ja seda märgatakse, võib välja tulla puhas meelelisus ja puhas keelelisus (sõrm ise ja pööre sõrmele). Osutamisega juhitakse millelegi tähelepanu, ja siin juhitakse tähelepanu tähelepanule endale. Ka nii võib seda gong-an’i tõlgendada, et meister tõstis sõrme üles nagu siis, kui tahetakse öelda “tähelepanu!”[8]. Harilikult järgneb siis see, millele tähelepanu juhitakse, aga meister ei tee ega ütle midagi erilist, vaid lihtsalt on. Siingi on tähenduse liikumine pärsitud, nii et tähelepanu ei suubu mingisse kasulikku osutatusse, vaid pöördub tagasi iseendasse ja eskaleerub.

Sarnase efekti võib tekitada sõna “ei”. Ehk oleme kuulnud, kuidas mõni laps kisendab meeleheitlikult: “Ei!” Vanemad on paanikas ja pakuvad talle üht asja ja teist asja, või vastavalt olukorrale püüavad last sundida või siis hoopis veenda last, et teda ei sunnitagi. Laps aga kisab edasi: “Ei!” Ta ei taha üht ega teist asja ega olukorda, vaid midagi täiesti teist, midagi muud. Tihti saabki vanem selle olukorra lahendada nii, et ta hakkab lapsega rääkima või tegema midagi „hoopis muud“, mis pole antud olukorraga otseselt seotud. Lapse “ei” väljendas, et ta oli ühte süsteemi kinni jäänud ja et ta ei oska sealt välja tulla. See ongi lapse jaoks peadpööritav edusamm, kui ta avastab, et ta saab kõige kohta öelda “ei”. Sageli ajab see vanemaid vihale, sest nemadki on sageli kinni teatud piiratud arvus süsteemides, aga kui seda olukorda edasi mõelda, siis avaneb siin uus mõõde. Siin tuleb välja puhas keelelisus, mis allutab kogu meelelisuse. Lapse avastuse peadpööritavus seisnebki uudses vabaduses, mille ta avastab: meeleliselt võidakse teda sundida, keelata ja käskida, aga tal on alati võimalus öelda selle peale vaimse tour de force’iga “ei”. Isegi kui talle ei anta mingit füüsilist valikuvabadust, jääb talle siiski metafüüsiline vabadus. (Teine peadpööritav revolutsioon on see, kui inimene küpsedes avastab, et ta võib öelda “Jah!”. Sellest aga pisut allpool, “Kolmekordne eitus”).

Kõige eksplitsiitsemalt ilmneb see struktuur mõistes “surm”. See mõiste saab tekkida alles koos keelevahekorraga. Meeleolend võib aimata oma surma, aga ta elab seda aimamist ega või ilmselt sellega suhestuda. Surm on meeleolendi seisukohalt paradoks: ta viitab olukorrale, kus elu enam ei ole, kus meelevahekorda enam ei ole. Meeleolendi jaoks on aga selline positsioon võimatu. Kui meelevahekorda enam ei ole, siis teda lihtsalt enam ei ole. Meeleolendil pole seda võimalik ette kujutada. Keeleolend saab aga ütelda “surm”, “siis, kui mind enam ei ole” jne. Ka keeleolend ei saa seda olukorda ette kujutada (tal pole võimalik kaotada oma vaatepunkti, kust ta kujutaks näiteks ette, et teda “pole”). Nagu Heidegger on seda analüüsinud, on surma-mõiste sügavam mõte suhestumine oma piiriga, oma lõpuga, surm on olemine-surma-poole (1993: 235-267). Selleks, et see suhestumine võimalik oleks, on vaja meelevälist pidepunkti. Selleks pidepunktiks on keel. Keelelisus tõmbab meelelisuse kokku, esitab selle piiri.

Me ütlesime, et meelevahekord kehastab mina ja paarilise vahelist piiri, nende erinevust. Meelelisus on eeskätt piir mina ja paarilise vahel. Kuna ta aga lihtsalt elab, siis kipub meeleolend samastuma minaga, st. meelevahekord kehastab erinevust (monism), aga langeb erinevuse ühte osapoolde (dualism). Keelevahekord võrsub aga omakorda lõhest meelelisuse sees (“vaheilm”, “meelelise maailma ülekandmine meelelise maailma enese sees”). Keelelisus võrsub meelelisusest ning ta annab välised pidepunktid (“ei”, “surm” jne.), mille kaudu meel saab iseendasse tagasi peegelduda. Siin on kõik olemas, et võiks välja tulla meele tõde, mis ei ole ainult meelevahekorra tõde, vaid tõde, mis on olnud algusest peale, erinevuse enese tõde, mis oli jagunenud kokkutõmmatavaks ja kokkutõmbavaks, minaks ja paariliseks.[9] See erinevus on ajaline mõiste, erinevus on eristumine. Erinevus on erinejate suhtes muu, muu on aga muundumine. Keelevahekorras võib välja tulla muundumine, mis on algusest peale kosmost virgutanud ja teeb seda kogu aeg edasi.

Nõnda võib keeleolend asetuda maailma loomise punkti. Maailma loomist võib mõelda kahes mõttes. Objektiivses mõttes tekkis universum nii-ja-nii mitu miljardit aastat tagasi Suure Pauguga. See aga pole autentne algus, vaid alguse kujutis. Algust kujutatakse siin lõpetatuna, alguse kujutis ongi vältimatult lõpetatud. Kui me mõtleme algamist radikaalsemas mõttes, siis me peame silmas alguse juures seda käivitavat jõudu, mis algusest alguse tegi ja mis universumit kogu aeg “algatanud” on. Selles sügavamas mõttes luuakse maailm siin ja praegu. Maailma loomine pole lõppenud, vaid jätkub täie hooga. Muundumist armastades asetub keeleolend muundumise, maailma loomise punkti (vt. ka VI peatükk “Hing”).

Keel loob meelelise maailma vahele oma sfääri, “vaheilma” – see on tähenduseväli. Nõnda on keeleolendil kahesuguseid paarilisi: meeleolendlikke paarilisi (reaalne maailm) ja keeleolendlikke paarilisi (ideaalne maailm). Kuna keelevahekord on meelevahekorra üle kirjutanud, siis pole ka meeleolendlikud paarilised need mis enne, vaid nad on transformeeritud, retušeeritud. Meelelisus on juba keeleliselt struktureeritud, me projitseerime oma tajudesse ideid ja neidpidi “korrigeerime” pilti, teeme piire teravamaks (ilmselt ei taju meeleolendid asju nii selgepiirilistena, nii aredate piirjoontega kui inimene).

Ühtlasi on keeleolendil kahesugune keha: meeleline ja keeleline. Esimene on see, mis tunneb valu, kestab pidevuslikult, on täiesti isiklik ja ainuomane, võrreldamatu. Teine on inimese[10] “identiteet”, tema “mina”. Olen verminud sünteetilise mõiste “nimina”, kus on koos “nimi” ja “mina”, arvestades sellega, et nimi on üks põhilisi vahendeid, millega minasust ehk identiteeti fundeeritakse; pealegi on nimel inimkultuuris lausa mütoloogiline tähtsus (nime teadmine tähendab võimu – siit igasugused maagiad). See keeleline keha ehk minajutt ei tunne valu, muutub pidevusetult, ta on ühiskondlik ja võrreldav: “Mis aastal sina sündisid? – Mina sündisin sel-ja-sel aastal. – Mina ka.”. Meelelises kehas moodustab kogu psüühiline elu ühtse läbipõimuva paljuse; keelelises kehas pannakse meelelise keha liikumistele-kalduvustele vastama sõnad ehk “seisundid”. Meelelises kehas on pidev kulgemine; keelelises kehas on hüplev üleminek ühest seisundist teise. Ma olen “uues seisundis” siis, kui meelelise keha püüdlemised on ületanud teatava läve, nii et ma märkan, et on toimunud muutus. Keelelise keha pidevusetud seisundid tulenevad sellest, et me paneme meelelist keha tähele pidevusetult, ainult aeg-ajalt. See on arusaadav, kuivõrd harilikult hõivab lõviosa meie tähelepanust välismaailm ja sisemaailmale pöörame tähelepanu ainult siis, kui hädasti tarvis, kui see end mingil põhjusel pealse sunnib.[11] Nimina on ehtinimlik esikeha.

3. Elu- ja surmatähelepanu

Olendid on nõnda seatud, et kokkutõmbav on suunatud kokkutõmmatavale ja mina paarilisele. See on fundamentaalne “elutähelepanu”: subjekt on suunatud endast välja, paneb tähele ümbritsevat. See ei lase tal endasse tõmbuda, vaid ajab ta endast välja. See ilmneb söömise ja seksimisena: kõhutühjus, hirm, sugutung. Meeleolend teeb selge eristuse keha kahe aspekti vahel (kokkutõmbed, mis loovad ühtse keha, ja selle keha toimimine), mis tähendab, et tema tähelepanu muutub liikuvamaks. Tema vahekorra jõulisem kokkutõmme tähendab nüansseeritumat ja avaramat huvi ümbritseva vastu, mis tähendab, et selle huvi siht ehk tähelepanu muutub liikuvamaks. Siiski pole see tähelepanu tahtlikult liigutatav, vaid ripub ära elulistest vajadustest, kasudest.

Keelevahekord, mis kirjutab meelevahekorra üle, tähendab aga seda, et keeleolendi tähelepanu saab vabalt liigutatavaks. Keel annab meele suhtes välise pidepunkti, mille kaudu saab meelt (tema suunatust, tähelepanu) liigutada. Harilikult on ka keeleolendi tähelepanu pidevas liikumises, mis tähendab seda, et see libiseb ühelt asjalt teisele. Siit tuleb tema jõnkslikkus: mõnda aega püsib ühel asjal, siis hüppab teisele. Tähelepanu suubub täielikult kunatistesse asjadesse. Tähelepanu tahtlik liigutamine tähendab siis lihtsalt seda, et tähelepanu objektide arv on suurem. Ent keeleolendi puhul on võimalik tähelepanu selline “horisontaalne” liikumine peatada. Seda võiks Bergsoni “elutähelepanu” parafraseerides nimetada “surmatähelepanuks” (vt. ka I, 4). Nagu me eelnevalt mainisime, pole surmas midagi tähele panna, vaid surm on meeleliselt võimatus. Me ütlesime, et tähelepanu pööramine surmale on suhestumine oma piiriga, oma piiratusega. See ei asu kuskil ees, see ei tule “millalgi tulevikus”, vaid see on minu enda “sees”: surm tähendab: “surelikkus”. “Ma kunagi tulevikus suren” tähendab “ma olen praegu surelik”. Nii et heites tähelepanu kõige kaugemale (oma elu otsa) tuleb tähelepanu kõige lähemale (siia, kus ma praegu, surelikuna olen). See toob tähelepanu siia, kus ma olen tähelepanevana, surm kui surelikkus toob tähelepanu tähelepanemisele endale. See peatab tähelepanu horisontaalse liikumise ühelt asjalt teisele ja paneb ta liikuma vertikaalselt, paneb tähelepanu kasvama. See on tõeline vaba tahte ilming. Esimesel juhul polnudki õieti tegemist tähelepanu tahtliku liigutamisega. Ta allus ikkagi asjalistele (olgu need asjad reaalsed või ideaalsed) impulssidele. “Tahtlikkus” tähendas seal eeskätt seda, et seda liigutav põhjus on teadvustamata. Tähelepanu tahtlik liigutamine on eeskätt keeldumine tähelepanu harilikust libisemisest, tähelepanu tagasitoomine endasse.

Kuigi keeleolendi alguses on meeleline keha, lähtub ta oma keelelisest kehast. Keeleline keha on tema alus ja lähtekoht. Tema lähtekohas on katkendlik tähelepanu. Pannes tähele meelelist keha ehk märgates meelt ja selle pidevuslikku kestmist, tähelepanu teravdub. Seal, kus ta enne nägi üht seisundit, eristab ta nüüd mitut. Selle protsessi lõpus võib oletada täiesti pidevuslikku tähelepanu, mis käib täielikus kooskõlas kaasas meele liikumistega. See on paradoksaalne, sest tähelepanu on olemuslikult katkestamine: ta katkestab ümbrusekontiinumi, et panna seal maksma oma huvidest johtuvad eristused. Kui ma pööran millelegi tähelepanu, siis see tähendab, et ma eristan ta kõigest muust välja, surun kõik muu tagaplaanile. Pidevuslikku tähelepanu võiks mõista nii, et see ongi katkestus ise, katkestamisliikumine ise. Vahe on selles, et enne oli fookuses katkestamise toodetud katked, aga nüüd on fookuses katkestamine ise. See, mida tähele pannakse, ei kao muidugi ära; vahe on selles, et tähelepanu lõheneb: korraga on tähelepanu all tähelepandu ja tähelepanemine ise. Katkestus (tähelepandu) on hõlmatud avaramasse pidevusse (tähelepanemine). Tähelepanu vertikaalse mõõtme (tähelepanemise enda) avamiseks on vaja esmalt peatada tema horisontaalne liikumine (tulla tagasi tähelepandutelt). Tähelepanu saab teha pidevalt üha pidevamaks, aga tähelepanu ehtsalt pidevaks saamine on pidevusetu, hüppeline.

Me ütlesime, et iga uus kurd on “aeglasem”, st. tal on suurem viivitusjõud. Keeleolendi puhul tähendas see näiteks seda, et ta viivitab vahetu meelelise naudinguga. Viivitab kasuga suurema kasu nimel. Kujundlikult võiks öelda, et kurrulisema olendi latv on kõrgemal ja tema pilk seega ülevaatlikum. Kõik olendid on suunatud ümbrusse, panevad seda tähele (“elutähelepanu”), peavad silmas laias mõttes kasu (ka ohu eest põgenemine on kasu). Nagu me oleme näinud, on kurrulisema olendi kasu ajaliselt ja ruumiliselt ulatuslikum ja mitmekesisem. Keerukam olend on suhtes rohkemate ja keerukamate paarilistega ning ka tema huvi ehk tähelepanu on seega avaram ja mitmetahulisem. Keeleolendi pilk küündib oma piirini, “surmani”. Surm on olukord, kus on kadunud igasugune huvi ja kasu. Suhestatus surmaga suspendeerib kõik partikulaarsed, “horisontaalsed” huvid ja kasud ning transformeerib need mõisted absoluutseks ja “vertikaalseks”. On suspendeeritud huvi ja kasu suundumine partikulaarsetele objektidele ning osa tähelepanust pöördub huvitatusele enesele, kasvamisele enesele. Absoluutne huvi on huvitatud-olemine; absoluutne kasu on kasvamine. Olendite kasud kasvasid, keeleolend kohtus kasu piiriga ning võis avaneda kasvamise-kasule. Oluline on siin viivitamine. Surmatähelepanu viivitab partikulaarse huvi ja kasuga ning viibib nende piiril. See piir pöördub aga eesolevast võimalusest (surm) seesolevasse võimelikkusse (surelikkus). Kunatise eluga (elusisudega) viivitamine ja surma tähele panemine avab suure tähega Elu, mis on kasvamine, huviliikumine, pidevuslik tähelepanu. See Elu on looduse enese muundumishoog.

Suhestudes oma piiriga, suhestub keeleolend oma võimelikkusega – see pole üks võime või võimalikkus teiste seas, vaid ainuline võimelikkus, võimelisus. See väljendab tema olemise-võimet, mis on kõigi partikulaarsete võimaluste eeldus. Suhestudes oma piiriga koondab keeleolend maailma tervikuks ning see pole enam üks paariline teiste seas, vaid ainuline Paariline ehk Muu. Maailma võimelik tervik pole teine asi, vaid täiesti teine, muu. Muu aga on muundumine, maailm kui Paariline pole ruumiline, vaid ajaline mõiste.

4.Tulevane vahekord. Kasu ja kasv

Igas vahekorras on eos järgmine vahekord, nii ka keeleolendiga. Juba praegu aitab keeleolend kaasa uuelaadse olendi sündimisele. Me ei või teada, milline ta olema saab või millal ta ilmale tuleb, sest me oleme ise tema osad. Nagu iga kurdumine, pole see toimumise hetkel peaaegu märgatav, vaid alles tagantjärgi. Võiks oletada, et see sünnib meelekeha ja tehnika ühendusest. Seni on meelekeha läbikäimine tööriistadega, tehnikaga, olnud eeskätt välispidine, aga üha rohkem kaldub nende piir hägustuma ning kuuldavasti on ehitatud “küborgeid”, kellel osa organeid ehk juppe on orgaanilised, osa tehnilised. Ilmselt ei seisne tehnika tulevik selles, et ta peaks meeleolendit matkima, nagu kunagi arvati, nt. ehitama täiesti kunstliku koera, vaid pigem tehnika ja meeleolendi miksimises. Meeleolendi keha osatakse analüüsida tema keemilisteks komponentideks ja selle ehitusvalemit esitada digitaalselt (geneetiline kood). Range eraldusjoon keemia ja informaatikaga on kadunud; digitaalne vahekord on pind, kus saab kokku tuua kõik meelelise.

Kui fantaseerida ja kujutleda, et ma võiksin faksida oma keha suvalisse maakera punkti, st. reisida hetkeliselt teise kohta. Või külmutada oma keha ja ärgata uuesti ellu tuhande aasta pärast, või eladagi tuhat aastat. Või lasta oma keha kloonida suvalisel hulgal. Või “laadida” hetkeliselt oma kehha kõike talle tarvilikke aineid. Mida see kõik muudaks? Eeskätt teadlikkust. Siis ilmnevad ruumis liikumine, ajaline kestmine, paljunemine, söömine uues valguses. Isegi kui mu reisimisvõime kasvab tohutult, isegi kui ma võin vahele jätta tüki ajalugu või elada tuhat aastat jne., elan ma ikkagi üht elu. Põhimõtteliselt ei ole midagi muutunud, elamise fakt on täpselt samasugune, ainult et sellised võimalused võiksid algusest peale muuta olendi tundlikumaks oma olemise suhtes. Võimu kasv muudab tähelepanelikumaks ja ettevaatlikumaks. Harilikult toimin sellele eriliselt mõtlemata, aga kui ma teaksin, et ma olen kõikvõimas, siis ma kaaluksin oma tegemisi palju hoolikamalt.

Seda võib võrrelda murranguga maailma poliitikas pärast Teist maailmasõda. Enne sõditi mõtlemata, püüdes vaenlast maksimaalselt hävitada (selleni jõuti just maailmasõdadega), aga teadmine, et ma võingi tuumapommidega hävitada kõik vaenlased, ja kogu maakera, sunnib suuremale reserveeritusele (ka selle lävele jõuti maailmasõdadega). Tänu tuumarelvadele muutus maailmapoliitika teadlikumaks. See markeeris trantsendentsi kadumist poliitikas: ei ole enam teist, välisust, vaid ma ise olen teise sisse keeratud. Teist rünnates ründan ma kaudselt iseennast. Kuigi nüüd tahetakse varjatud “terroristide” näol uuesti trantsendentsi tekitada – ohtlik lapsemeelsus maailmapoliitikas.

Jätkuv evolutsioon toob teadlikkuse kasvu. Aga võiks mõelda, et mainitud tehnika edusammud on ka ohtlikud. Nõnda võiks mõni türann hakata endale sõdureid kloonima või inimestesse kiipe istutama, mis nende käitumist juhiks või tugevasti mõjutaks vms. Kuid üleüldise muundumise jõud ja ilu seisneb selles, et sellised eksiarengud saavad olla ainult ajutised. Nad ei jää püsima. Kui türann peab silmas omakasu, siis kosmilises mõõtmes on ta juba oma surmaotsusele alla kirjutanud. Ta võib elada vanaks, aga tema teod ei ela kaua. Muundumine on iseenesest selekteeriv: ta sõelub välja ja heidab kõrvale kõik, mis püüab muundumist seisata (nagu näiteks türanni eesmärgid, omakasu), ja annab hoogu kõigele, mis muundumist jaatab.

Muundumise käigus tekib üha mitmekesisemaid ja kurrulisemaid olendeid. Kõikidel neil on huvi välisuse vastu, nad on oma ümbrusse suunatud, nad peavad silmas mingit kasu. Nõnda nad aga eitavad muundumist ja põlistavad dualistlikku olukorda, kus nad minana vastanduvad oma paarilistele. Oma kasu silmas pidades olend “teab”, kes ta on. Nõnda jääb ta aga jalgu muundumisele, mis rabab teda selja tagant: haigus, surm, häving. Hoides kinni endast ja paarilisest määrab olend end hävingule. Ka looduslooming märgib ühest küljest üliviljakat loomist, aga teisest küljest järjestikuseid läbikukkumisi. Uue liigiga on loodud midagi uut, aga kui liik on loodud, siis ta üldjoontes piirdub üksnes loodud vormi kordamisega ning looming temas mandub, soikub. Või kui mõelda, et loodus loob ennast oma erinevates olendites, siis väljendab iga olend teatud positsiooni saavutamist; keha moodustumine on evolutsiooni käigus saavutatud positsiooni kindlustamine. Nõnda astub loodus kord-korralt erinevatele olenditele ning nende pinnalt loob edasi uusi, keerukamaid olendeid. Iga olend on üksnes tõukepind tulevasele loomingule. Olend, kes oma kasu jahib, heidetakse varem või hiljem kõrvale. Keeleolendi puhul aga me rääkisime, et on võimalik viivitada kasudega: harilikult neelab kasuobjekt olendi tähelepanu, aga keeleolend võib sellega viivitada ja tuua tähelepanu objektilt tagasi, panna tähele tähelepanemist ennast. Siis ei jahi ta enam mingit kasu, vaid lihtsalt kasvab, ta on tähelepanu kasvamine. Ta ei tea, kes ta on, vaid ta on tundmatusse. Niimoodi ta jaatab muundumist ja ta ei hävi. See olend samastub oma hingega ehk kättetoova jõuga, see aga on surematu. Ümbersündimiseteooriat võiks tõlgendada nii, et kui olend samastab end oma olendlikkusega, siis ta hing hävib ja läheb ümbertöötamisele, ta kehastub teiseks olendiks. Kui olend aga samastub oma hingega, siis surres langeb ta küljest keha ära, aga ta hing on elus, ta on kogu aeg oma hinges asunud, nii elus kui surmas. Ümbersündimine tähendab hinge hävimist; ümbersünnist vabanemine tähendab hinge hoidmist. Või teisiti öeldes, ümbersündimine tähendab seda, et ühel hingel kulub vabanemiseks, iseseisvumiseks mitu elu. Kui hing on vaba, siis tal pole tarvis enam ümber sündida.

[1] Mitte ära segada “füüsikalisega”, milline termin kuulub füüsikalise olendi juurde enne meele ja keeleolendit või neid kõrvale jättes. “Füüsikaline” kuulub füüsikalise olendi juurde, “füüsiline” kuulub meeleolendi juurde (nagu räägitakse tema “füüsilisest jõust” jne.).

[2] Vt. Gould 1992: 123-4. Sarnane näide on Baeril: kui latikatega tiiki lasta haug, siis saab sealt püüda sama palju latikaid kui enne, aga lisaks ka haugi (Valt 1977: 136).

[3] Nagu ütleb Engels, et käsi pole “mitte üksnes töö organ, ta on ka töö produkt” (1962: 126).

[4] Ka toidust saadav nauding on laias mõttes seksuaalne. Kitsas mõttes seksuaalsus on laias mõttes seksuaalsuse kõige eredam vorm.

[5] See psühhoanalüüsi termin kirjeldab seda sündmust negatiivselt (millestki ilmajäämise kaudu). Võib küsida, kas sellise retoorika taustal pole mitte juudi müüt seksuaalsuse tekkest kui pattu langemisest, süütuse kaotamisest. Aga mis on see „süütus“? Loomalikkus, loomalik teadmatus. Miks nimetada teadmatuse kaotamist kaotamiseks, ja mitte teadmise võitmiseks? On teisi mütoloogiaid, kus seksuaalsust kirjeldatakse millegi juurdesaamisena. Juurde saadakse seksuaalne mõnu, mis ei piirdu genitaalse naudinguga. Kasutame neid sõnu vastupidiselt juurutatud traditsioonile: nauding on valdavalt bioloogiline ning sihi või kasu (naudi) märgi all (mõnu hankimine ja tusa vältimine); mõnu on puhtalt mõnus, metafüüsiline, mitte füüsiline.

Oleme nõus, et juudi müüdil on sügavam tähendus (nagu igal müüdil), aga see, mille me küsimuse alla seame, on selle müüdi negatiivne retoorika. Retoorika aga pole süütu, vaid tekitab mõtte- ja käitumise harjumusi...

[6] Põhimõtteliselt võiks see sama hästi olla meestevahetus, aga enamasti on tegemist justnimelt naiste vahetamisega. Selle bioloogiline motivatsioon võiks olla see, et genealoogiliselt on just isane emasest eksterioriseeritud (ja mitte vastupidi), st. just isases kehastub seksuaalse eristumise ülekirjutamistöö. Bioloogiliselt ei tähenda see aga isaste ülemvõimu, vaid sagedamini on lugu risti vastupidi, nagu me eelmises peatükis viitasime (mainisime palvetajaritsikaid). Ka keel on eristunud meelest (ja mitte vastupidi), nii et kui eristub keelevahekord, siis võiks „analoogia teel“ just isane organiseerida suhtlemist, millest keelevahekord on võrsunud. On üsna levinud intuitsioon, et mees on „keelelisem“ kui naine (Lacanil on „kogu mehelik subjekt“ allutatud sümboolsele kastratsioonile, sümboolsusele ehk keelelisusele, aga naiseliku subjekti puhul on „mitte kogu naiselik subjekt“ allutatud sümboolsele kastratsioonile, vt. Fink 1997: 108-113).

[7] Algne selles mõttes, et ta on algusest peale teadvusest väljatõrjutud; selline (kitsas mõttes) teadvus algabki selle väljatõrjumisega. Teda pole iial teadvuses olnud, vaid teadvus on võimalik alles tänu sellele väljatõrjumisele.

[8] Sõrme püstitõstmine tähendusega „tähelepanu!“ võib olla üsna universaalne žestiline metafoor. Selles žestis osutab sõrm ülespoole, aga teadvus (märkamine, tähelepanu) on üleval. Selle kehaline motivatsioon on see, et teadvel olles on inimene harilikult püsti ja teadvuseta olles (magaja, haige, surnu) pikali (Lakoff&Johnson 1980: 15). Eesti keeles „ma olen üleval“ tähendab „ma olen ärkvel, teadvusel“. Selles žestis osutakski sõrm üleva-sfääri, teadvuslikkust, mille juurde käib ka tähelepanu, meelemärkus.

[9] Nõnda võib Kristus kui keeleolend, kelle meel on „parandatud“ ehk paras (st. kellel on korraga pilgus puhas meelelisus ja keelelisus), öelda: „Enne kui Aabraham sündis, olen mina!“ (Jh 8, 58).

[10] Ma kasutan üldiselt sünonüümidena sõnu „keeleolend“ ja „inimene“, kuigi pole välistatud, et võiks olla keeoleolendeid, kes pole bioloogiliselt inimesed. Ma kasutan sõna „inimene“ vahel mugavuse huvides, kuigi üldiselt väldin teda kui liiga hajusa tähendusega sõna.

[11] Bergson nimetab meelelist ja keelelist keha vastavalt „süvaminaks“ ja „pindseks minaks“. Selle kohta vt. Les données immédiates de la conscience lk. 96-104 ning Evolution créatrice lk. 1-4 (Bergson 1959: 85-92 ning 495-498).