Loomine

Ebatäpne ümberjutustus kuuldud eesti loomisloost (Hasso Krull, 15.11.11). Nihutused ja teisendused on mittetahtlikud, aga ettenähtud:

Enne Suurt Pauku elasid Vanaisa ja Vanapagan üheskoos. Vanaisa käis iga päev sepikojas tööd tegemas. Sepistas seal midagi usinasti päevad läbi, aga Vanapaganat ligi ei lasknud, sest mine tea, mida teine seal korda saadab. Kord aga jäänud Vanaisa pärast tööd magama ja norskas nii kõvasti, et Vanapagan kuulis ja taipas, et Vanaisa magab ja nüüd on hea võimalus järgi kaeda, millega asja ta seal sepikojas nii agaralt jändab. Läinudki Vanapagan sepikotta, aga ei näinud seal midagi erilist. Tavalised sepised, ei midagi huvitavat. Vanapagan oli pettunud. Siis aga näinud ta midagi põnevat – ääsi. Sellist asja polnud ta varem näinud. Vanapagan läks kohe õhinasse ja hakkas lõõtsa tõmbama. Tõmbas ja tõmbas ja sellest tekkis nii tugev tuul, et söed lendasid sinna-tänna laiali. Nendest said tähed ja kuu ja päike ja maa. Vanaisa ärganud selle peale üles ja märganud, et loomine on juba toimunud.

1. Järgnevalt ma abstraheerin seda loomislugu. See ei anna loole endale midagi juurde, vaid võtab ära ja lihtsustab. See ei aita niivõrd maailma ega loomist paremini mõista, vaid pigem analüüsida loomi ja loodust. St see on loomisloo suhtes sekundaarne. See mitte ei too välja loomisloo mingit varjatud või mittemõistetud sisu või olemust, vaid on lihtsalt loomisloo üks rakendus. Ja miks me ei või loomislugu rakendada? Eks ole seegi teatavat sorti looming, üks väikesi loominguid?

2. Loomisväge võib kõrges abstraktsiooniastmes käsitada eristumise ja lõimimise mehhanismina. Need kaks aspekti käivad teineteise kaudu. Eristumine on võimalik ainult lõimimise kaudu: ainult siis, kui „üks“ ja „kaks“ on kokku hoitud, on „kaks“ võimalik, st. võimalik kui midagi erinevat, sest kui ta „ühega“ kuidagi kokku ei puutuks, siis ta ka ei erineks temast, vaid jääks ükskõikseks, oleks monotoonne paljas kordus, mis tühistaks end kohe tekkides. (Vt Deleuze “Erinevus ja kordus” 2. ptk.). Lõimimine on võimalik ainul eristumise kaudu: ainult siis, kui on eristatud „üks“ ja „kaks“, saab lõimimine sisu ja mõtte ning püsib ülepea lõimimisena; vastasel juhul oleks tühi enesega samasus, ning sellist eristuseta lõimimist on sama vähe võimalik ette kujutada kui ilma igasuguse lõimimiseta eristumist.

Muidugi on selline esitus väga tinglik: kas peaks kasutama transitiivseid või intransitiivseid verbivorme? Mis mõttes rääkida siin “ühest” ja “kahest”. Kõik need on juba hilisemad eristused, mille kaudu me aga oleme sunnitud rääkima.

3. Vanaisa ja Vanapagan moodustavad Väe mehhanismi. Siin võib eristada kaht momenti. Esimeses järgus esindab Vanaisa lõimimist ja Vanapagan eristumist. Selline Vägi pidevalt tegutseb, aga nagu tagantjärgi selgub, ei välju ta iseendast (jääb “sepikoja” piiresse) ja tema toodang on igav, üksluine (eristumine on minimaalne ja nö vallatud ja vaos hoitud, sepikojast välja jäetud). Teises järgus esindab Vanaisa Väe nõrka intensiivsust ja Vanapagan Väe tugevat intensiivsust: kui Vanapagan sepikotta siseneb, siis selgub, et varasem looming oli nõrk, igav (st. see, mis tekkis Vanaisa ja Vanapagana varasemast “koostööst” ning mis nüüd saab omistatud Vanaisale). Nüüd toob Vanapagan sellesse kordumisse (lõimimise-eristumise nõrka modaalsusse, monotoonsusse) sisse erinevuse. See on kosmiline krutski, vallatus: ta hakkab naljaviluks lõõtsa pumpama, ülemäära, mitte “nii palju kui vaja”, vaid “rohkem”. Enne töötas kosmiline lõõts (eristamise-lõimimise masin) monotoonselt, aga nüüd pannakse ta pööraselt, ülemääraselt toimima, st. tuuakse erinevus eristamise-lõimimise masinasse, viiakse ta äärmusse, eristatakse eristumist-lõimist ennast, nii et seni endaga piirdunud koht (sepikoda) paiskub laiali ilmaruumiks, maa-ilmaks: tähtedeks, kuuks, Päikseks, Maaks. Ehk eristumise-lõimimise süsteem saab nüüd uuesti lõimitud teisel tasandil (loodusena ja loomadena). Teatavas mõttes loodus ja loomad kehastavad väe piirileviimist, üleajamist, võimendumist. Kosmilist krustkit või vallatust, mis võimendab väge. Loodus, Maailm ja loomad pole siis mitte mandumise ja allakäigu tulemus, vaid vastupidi, midagi vägevat, olles vallatuse tulemus ja kätkedes omaenese olemisse vallatuseidu. Vanapagan ei kao kuhugi.

See tundub oluline, et maailm pole mingi sepistuse ega sepitsuse tulemus, vaid tekib juhusest, “lambist”, millestki aksiomatiseerimatust, nö eristumise ja lõimimise vahelisest tühikust, vallatusest. Olemasolevat mehhanismi rakendatakse mittesihtotstarbeliselt või mittetavapäraselt ja ettenägematul kombel tekib seeläbi midagi hoopis uut. Nõnda käis see vanal ajal ja käib ka praegu.

4. Nagu ma ütlesin, ei aita selline abstraktsioon paremini mõelda loomist, vaid analüüsida loodust ja loomi. Ma olen mõelnud, et sellistes terminites (eristumine-lõimimine ning eristused-lõimimised kummagi aspekti sees) saaks kirjeldada erineva tasandi loomi, kvarkidest inimeseni. Kõik nad on selle mehhanismi erinevad keerustumisjärgud (üha uued eristumise-lõimimise järgud või endassekeeramised – mille algseks vormiks on looduse enese loomine Vanapagana vingerpussiga). Niimoodi peaks saama ühtse kirjelduse sisse hõlmata nii loomade “sisemist” kui “välist” reaalsust, nii fenomenoloogiat kui teadust, nii “esimese isiku” kui “kolmanda isiku” vaatepunkti (kusjuures sellised eristused osutuvad sekundaarseks).