SPINOZA
KÕDI JA REIPUS
(SPINOZA AINETEL)[1]
Spinoza järgi on keha teatav paigalseisude ja liikumiste vahekord. Kehasid ei erista üksteisest mitte substants, vaid liikumine ja paigalseis, kiirus ja aeglus (E II, Lemma 1 pärast 13. prop.). Oluline on see, et kehas säiliks teatav iseloomulik liikumiste ja paigalseisude vahekord: elemente, mis liiguvad või on paigal, võib välja vahetada (E II, Lemma 4 ja 5). Keha iseloomustab teatav teojõud, ning selle teojõu kasvamist (ehk üleminekut suuremasse täiuseastmesse) nimetab Spinoza rõõmuks ning teojõu kahanemist (üleminekut väiksemasse täiuseastmesse) nimetab ta kurbuseks (E III, 11, sc). See tähendab, et rõõm ja kurbus pole mitte vastavalt täius ja ebatäius, vaid üleminek suuremale või väiksemale täiuseastmele. Lisame, et kui rõõmuga liidetakse välisobjekti idee, siis on see armastus ning kui kurbusega liidetakse välisobjekti idee, siis on see viha. Ning inimene püüab toetada ja aidata seda, mida ta armastab ning kahjustada ja hävitada seda, mida ta vihkab.
Inimese keha koosneb väga paljudest eri laadi osadest, millest igaüks on väga keerukas (E II, 1. postulaat pärast 13. prop.). Sellest johtuvalt saab inimesel eristada kahesuguseid rõõmusid ja kurbusi: (a) võib olla selline rõõm või kurbus, mis puudutab üht kehaosa eraldi, teistega arvestamata; (b) ning võib olla selline rõõm või kurbus, mis puudutab kõiki kehaosi võrdselt. Rõõmu, mis puudutab ainult üht kehaosa, kutsub Spinoza kõdiks (titillatio, E III, 11) ning rõõmu, mis puudutab kõiki kehaosi võrdselt, kutsub Spinoza reipuseks (hilaritas, ibid.).[2] Rõõm on otseselt alati hea ning kurbus on alati otseselt halb (E IV, 41). Kuna reipus puudutab kõiki kehaosi võrdselt, siis need osad säilitavad sama liikumiste ja paigalseisude vahekorra ning selles mõttes on ta alati hea ega või olla liiane (IV, 42). Seevastu kõdi puudutab ainult üht kehaosa ning see võib pärssida kehaterviku teovõimet – selles mõttes võib kõdi olla halb ja liiane. See tähendab, et kuivõrd kõdi on rõõm, siis ta on otseselt alati hea, aga kuivõrd ta ei võta arvesse kehatervikut, siis ta võib kaudselt olla halb.
Kolm läbikäimist
(1) Läbikäimisel teiste kehadega on kaks põhilist moodust: kui nende iseloomulik vahekord sobib meie omaga, siis meie teojõud kasvab ja me oleme seega rõõmsad. Kui aga nende iseloomulik vahekord ei sobi meie keha omaga, siis ta kahandab või pärsib meie teojõudu ja me oleme seega kurvad. Rõõm tähendab vahekordade sobimist ja teojõu kasvu, kurbus tähendab vahekordade mittesobimist ja teojõu kahanemist. Kui teojõud kahaneb nullini, siis mulle iseloomulik vahekord lakkab eksisteerimast ehk need osad, mida ta enda alla ühendas teatava iseloomuliku liikumiste ja paigalseisude vahekorraga, lähevad tema alt ära ja astuvad teistesse vahekordadesse. Minu keha endised osad saavad näiteks vaklade keha osaks. Inimese elu käib niimoodi rõõmude ja kurbuste rütmis ning algselt ei saa me ise sinna midagi teha. Lihtsalt juhtumisi kohtun mingi kehaga, mis sobib minu kehaga, ja ma olen rõõmus; järgmisel hetkel aga satun kohtuma kehaga, mis minu kehaga ei sobi, ja ma olen kurb. Me oleme selle tundesinusoidi suhtes esialgu täiesti passiivsed.
Siinkohal on veel oluline Spinoza parallelism: teojõud on paralleelne mõistmisvõimega ja käib sellega samas taktis: kui teojõud kasvab, siis kasvab ka mõistmisvõime, ja vastupidi. See tähendab seda, et kurbade kohtumiste puhul me ei mõista midagi, kogu meie energia läheb kurvast kohtumisest tingitud haava parandamisele, teojõu kahanemise peatamisele ja taaskasvatamisele. Me mõistame ainult siis, kui me oleme rõõmsad.
(2) Juhuslike kohtumiste kontrollimatust järgnevusest samm edasi on see, kui me õpime teadma, millised kehad meie kehaga sobivad, ja millised mitte, ja kui me õpime niimoodi oma kohtumisi valima ja seadma, et vähendada võimalikult palju kurbi kohtumisi ja suurendada rõõmsaid. Spinoza nimetab seda ühismõistete loomiseks. Ma mõistan seda, mis on ühine mulle ja mingile teisele kehale. See on eeskätt puhtpraktiline vald, mis nõuab katsetamist, kogemist ja järgiproovimist. Nõnda võib näiteks ujuma õppimist kirjeldada ühismõiste loomisena: kui ma oskan ujuda, siis ma olen mõistnud seda konkreetset viisi, kuidas mu keha sobib teise kehaga (veega).
Esialgu ongi need „ühismõisted“ väga partikulaarsed ja iseloomustavad viisi, kuidas mu keha sobib ühe või paari kehaga. Elu ja kogemuse käigus me võime moodustada üha üldisemaid ühismõisteid ehk õpime mõistma seda, mis on ühine üha rohkematele kehadele, seda, kuidas üha rohkemad kehad üksteisega sobivad.
Kõiki kehi iseloomustab ulatuvus ning paigalseis-ja-liikumine. See tähendab, et kaks keha alati sobivad mingist aspektist teineteisega, kui tõusta piisavalt kõrgele. Ühismõistete loomise varal ei ole me enam täielikult juhuslike kohtumiste meelevallas, vaid me oleme mingil määral aktiivsed. Me ei saa küll kurbi kohtumisi täielikult ära hoida, kuid me ei allu neile täielikult, vaid selle poolest, mil me mõistame, kuidas meie keha ikkagi teise kehaga sobib, muudame isegi kurvad kohtumised osaliselt rõõmsaks, või õigemini rõõm võib sel moel hõlmata ka kohtumisi, mis vahetult või esmaselt on kurvad. Kuigi kurb kohtumine otseselt alati kahandab meie teojõudu ja vastavalt ka mõistmisvõimet, saab niimoodi võimalikuks, et ta võib kaudselt hoopis teojõudu ja mõistmisvõimet kasvatada.
(3) Kuigi niimoodi me võime luua üha kõrgemaid ja üldisemaid ühismõisteid ja oleme seeläbi aktiivsed, ei jõua me niimoodi ikkagi iseendani ehk oma aktiivsuse kõrgeima astmeni. Selleks pean ma mõistma oma olemust. Minu kui olendi (minu kui mooduse) olemus on aga tuletatud, ma ei ole iseenda kaudu, mu olemuseks ei ole olemine. Nii et selleks, et oma olemust adekvaatselt mõista, pean ma mõistma substantsi ehk Jumalat, mille olemuseks on olemine ja kelle kaudu kõik olendid on. (Et mõista olendit, on vaja mõista olemist). Spinoza nimetab seda kolmandat tunnetusviisi intuitiivseks teadmiseks.
Kolm rõõmu
1) Osaline rõõm
Spinoza ütleb, et esialgu oleme me mõistetud kõdi olukorda; reipus aga on haruldane (IV 44 sc)[3]. Meil on hulk kõrvutuvaid osi, ja nad on algselt ja enamasti ebavõrdselt mõjutatud.[4] Meenutame, et kõdi on rõõmuna küll otseselt hea ja kasvatab meie teojõudu, ent kaudselt võib ta pärssida kehaterviku teojõudu ja olla seekaudu halb. Viimane juhtub eeskätt kujutluses tekkivate fiksatsioonide kaudu. Vaimu objektiks on keha, nagu Spinoza ütleb, ja nüüd ta võib fikseeruda teataval objektil, mis pakub sellist osalist naudingut. Nõnda võib kergesti juhtuda, et inimene hakkab obsessiivselt oma iha[5] ühte objekti investeerima. Võimalikke erinevaid variante on lõputult, aga Spinoza mainib neist viit: toitu, alkoholi, seksi, raha ja kuulsust; nende külge obsessiivne klammerdumine tekitab sellised pahed nagu õgardlus, joomarlus, kiimalus, ahnus ja auahnus (III 56 sk.).[6] Küsimus pole selles, et näiteks söömine või sugutamine oleksid iseenesest halvad – sugugi mitte, need väljendavad keha teojõudu, on teatavad voorused[7] – vaid liiases ja obsessiivses klammerdumises nende külge (ehk piltide külge, millega nad seostuvad), mistõttu inimene ei arvesta enam oma kehaterviku heaoluga.
Tundub, et meelel (vaimul, mens) ongi justkui „lihtsam“ või mugavam klammerduda objekti külge, mille kohta on kinnitust leidnud, et see pakub naudingut, et see rõõmustab. Ent inimese keha koosneb nii paljudest osadest, et ükski väline objekt ei või seda täielikult rahuldada, vaid kõik välised kohtumised jäävad rohkem või vähem kõditavaks, pakkudes vaid osalisi rõõme. Siin me jääme passiivseks, me sõltume välisest objektist, samas kui me ei saa ühtegi välisobjekti lõpuni omada, nii et kurbus on siia juba sisse kirjutatud.
2) Kogu keha rõõm
Teisel tasandil (teine tunnetuslaad, ühismõisted) me püüame oma vaimu lahti logistada ühe kujutluspildi imetlemisest, obsessiivsest fikseerumisest mingile teatavale välisobjektile, ning (a) logistada iha lahti oma välispõhjusest (n-ö „vaadelda iha ennast“; vrd. V 2) ja (b) ühendada see kujutluspilt võimalikult paljude teistega (V 9, 11-13). See loob eelduse sellele, et meie keha ei allu enam ühe erguti mõjule (ja vaim pole selle pildi külge fikseerunud, imetluses vt. III 52 ja emots. def. 4), pole enam ainult kõdiolukorras. Sellega ei paku Spinoza välja sugugi askeetlikku ideaali, vaid mõõdukust, mõõdukat keskteed, nagu seda on näiteks ülistanud juba paljud Vana-Kreeka ja Vana-Hiina mõtlejad. Vaba (st. aktiivne) inimene on mõõdukas.[8] Ühismõistete loomine, keha ja kujutluse lõimimine on eelduseks reipusele, mis on kogu keha, kehaterviku rõõm. Selleks tuleb arvestada keha väga paljude osadega ning ühendada kujutluspildid üksteisega – lõimida keha ja vaimu. Reibas inimene on aktiivne. Ent sellel aktiivsusel on erinevaid määrasid.
3) Kosmiline rõõm
„Meel võib teha nii (efficere potest), et kõik keha afektsioonid ehk asjade pildid oleksid seotud (referantur) Jumala ideega“ (V 14, vrd 39). See märgib keha ja vaimu lõimimise kõrgemat järku. Mida see „Jumala idee“ tähendab? Jumal ehk substants on see, mille olemuseks on olemine ehk see on olemine ise, olemine ise, olemise ise (ja ka olem ise?).
Lõimimise sammud:
- üks olend (kõdi)
- paljud olendid (siit reipus), mida tuleb sättida
- olemine (õndsus)
Kui me puhtalt oma olemist silmas peame, siis on see ainult rõõm. Meie olemine on teatav teojõud, mis ei sisalda iseeneses mingit negatsiooni ega eneseeitust (ükski moodus pole määratud eksisteerima kindla aja, vaid määramatu aja; surm tuleb alati väljastpoolt – kuigi „kerkib seest“: vrd. Deleuze). Selles mõttes on enesetapp lihtsalt allaandmine välistele põhjustele ehk see väljendab väga suurt hingenõrkust. Olemise tuumas on ainult rõõm ja aktiivsus, siin pole kurbust (Vt. III 59). See ongi meie olemus – teatav olemise jõud, teatav väehulk.
Kõikide olendite olemist aga öeldakse ühes ja samas mõttes (univokaalsus), ning ka Jumala ja olendite olemist öeldakse ühes ja samas mõttes: erinevus on selles, et Jumala olemine on Jumala olemus, aga ei ole olendite olemus; ehk teisisõnu: Jumal on iseenda kaudu, aga olendid on teise kaudu (Jumala kaudu; teiste olendite kaudu, kuivõrd need väljendavad Jumalat). Nüüd see minu olemus ehk väehulk moodustab ühtse terviku kõikide olendite väehulgaga ning mu väehulk on Jumala kui absoluutse väe, väeterviku üks osa. Nii et kui ma mõistan enda olemist, mõistan ma seega teatavas mõttes (vrd. väljendit „sub specie aeternitatis“, „teatava igaviku mõttes“) Jumala olemist ja kõikide teiste olendite olemist. Sellega on seotud rõõm, mis ei piirdu enam ainult minuga, vaid mis on olemise enda rõõm, kosmiline rõõm. Väe enda rõõm.
(1) Me ütlesime, et armastus on rõõm pluss välisobjekti idee. See kehtis eeskätt esimese tasandi (kõdi) puhul, kus meie osalisi rõõme määravadki välised objektid, ja meie meel neisse fikseerub. Me oleme siin algselt ja enamasti passiivsed.
(2) Reipuse puhul me nüansseerime oma armastust ja saame selle suhtes teataval määral aktiivseks – me ise reguleerime oma rõõmusid, nii et kehatervik oleks kõige paremini hoolitsetud.
(3) Nüüd siin kolmandal tasandil on meil rõõm pluss Jumala idee ja iseenda (ja kõigi olendite idee). Seda nimetab Spinoza endaga rahusoluks (acquiescentia in se ipso). Jumala idee aga pole „väline“, vaid n-ö „sisemine“, ning rõõm pluss idee sisemisest objektist on teatav armastus, mida võib nimetada õndsuseks (beatitudo). See on inimese armastus Jumala ja kõikide olendite vastu ning ühtlasi Jumala armastus inimese vastu, see on osa Jumala lõpmatust armastusest (V 36).
Õndsuse puhul tuleb silmas pidada kaht aspekti:
a) Ühest küljest on see minu kosmiline aktiivsus ja rõõm, olemise enda rõõm,
b) aga teisest küljest ei ole ma kosmos, st. eksisteerivana (kõrvutuvaid osi hõlmavana) ei saa ma iial olla ainult aktiivne, vaid mulle langeb alati osaks ka teatavates suhetes passiivne olla (IV 4), sel lihtsal põhjusel, et ma olen looduse osa ja „Looduses pole ühtki üksikasja, millest mõni teine asi jõu poolest üle ei käiks. Mis asjaga ka tegemist ei oleks, alati leidub mõni tugevam, mis võib ta hävitada“ (IV, aksioom).
Ülesanne on siin lihtsalt selles, et kahandada passiivsuse ja kurbuse hulka ning lõimida keha ja meelt (reipus). Sellega kaob surmahirm, sest mis on surm? Kuni ma elan, on ulatuvuslikud osad hõlmatud mu iseloomuliku vahekorra alla. Surm tähendab seda, et need osad lähevad selle vahekorra alt ära ja astuvad uutesse vahekordadesse (bakterid, vaglad jne). Koos sellega kaob ka mu vaimu osa, mille objektiks on see keha kõrvutuv pool – kaovad kujutlus ja mälu. Keha ja vaimu olemus aga säilib, nende olemine ei kao kuhugi, kuigi nad lakkavad olemast käesolevad (aktuaalsed). Kui nüüd ma olen panustanud ainult esimesse tunnetusse, olen elanud ainult juhuslike kohtumiste taktis, siis kaotab surm „suurema osa“ minust. Kui aga ma olen küündinud teise ja ehk ka kolmanda tunnetuseni, siis on suurem osa minust igavene ja surmaga ma kaotan ainult tühise osa iseendast. Ohverdan oma keha, kujutluse ja mälestused igaviku eest.
[1] EHI teaduspäeval 2007 (?) peetud kõne konspekt.
[2] Vastavad kurbused on valu (dolor) ning masendus (melancholia).
[3] “Suurepärased asjad on ühtaegu keerulised ja haruldased“ on „Eetika“ lõpulause (V, 42 sc).
[4] “Tunded, mis meid iga päev ründavad, on üldiselt seotud mingi teatava kehaosaga, mis on rohkem mõjutatud kui teised. Seetõttu on tunded üldreeglina liiased ning hoiavad meelt (mens) ühe objekti kütkes, nii et ta ei suuda millestki muust mõelda“ (IV, 44 sc). „Nõnda on ahnus, auahnus, kiimalus jne. teatud hulluse liigid, kuigi neid ei peeta haiguseks“ (samas)
[5] Iha on inimese olemus, kuivõrd ta eksisteerib. Püüdlus (conatus) – üldse iga olendi olemus; himu (appetitus) – inimese olemus; iha (cupiditas) – niivõrd, kuivõrd ta himust teadlik on (III 9 sc).
[6] Võib käsitada ka nende pahede pöördvorme ehk maniakaalne hoidumine toidust, alkoholist, seksist, rahast ja aust. Siin on tegemist samuti maniakaalse klammerdumisega teatava kujutluspildi külge, milleks on noodsamad kujutluspildid, mis esmase vormi puhul, ent millele on lisatud miinusmärk.
[7] Ja keha vajab pidevalt toitu ja värskendamist, kuna ta koosneb väga paljudest osadest (IV 45 sc).
[8] Tark inimene värskendab ja tugevdab end mõõduka joogi ja söögiga, nagu ka lõhnadega, õitsevate lillede iluga, rõivastega, muusikaga, spordiga, teatriga jt., millega igaüks võib tegeleda, ilma et ta kedagi teist kahjustaks (IV 45 sc).