Ma esitan kaks kosmogoonilist printsiipi:
1) energia ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise;
2) teadvus ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise.
Esimene printsiip on laiemalt tuntud – see on füüsikaline energia jäävuse seadus. Minu jaoks pole siinkohal oluline see, et energia absoluutkvantum jääks ühesuuruseks, vaid rõhuasetus on sellel, et ta ei teki eimillestki ja et ta ka ei hävi eimillekski. Vähemasti ei ole tegemist negatiivsete või privatiivsete eimiskitega, “tühja” nulliga. Tänapäeva astronoomias opereeritakse Suure Paugu mõistega, mis märgib singulaarsuspunkti, mis on meile teadaoleva universumi lähtepunktiks. Soovi korral võib seda singulaarust ju nimetada “eimiskiks”, aga sel juhul on see positiivne, afirmatiivne eimiski, “täis” null. Igatahes on see printsiip ilmselt enam-vähem teada ega vaja pikemat kommentaari.
Teine printsiip aga tekitab ilmselt rohkem küsimusi. Selle printsiibi sõnastamisel olen ma ajutiselt kasutanud mõistet “teadvus”. Muidu ma seda mõistet eriti palju ei pruugi, kuna see mõiste on ajalooliselt liiga koormatud ja tekitab liiga kergesti vääritimõistmisi või võõritihoiakuid. Kasutasingi teda teksti alguses provokatsiooniliselt. Harilikult kasutan ma täpsema mõistena “läbivaatus”. Ma eristan neid mõisteid niimoodi, et „teadvus“ seostub inimesele omase enesekohasusega või on isegi omane kitsalt „mulle“ (normaalsele, tervele, täiskasvanule, ärkvelolevale jne.), „läbivaatus“ aga puudutab iga olendi enesekohasust. Nii et tegelikult see kitsas mõttes teadvus võib küll tekkida ja hävida, kuid mitte too laias mõttes läbivaatus.
Mida ma pean silmas printsiibiga, et (kasutades nüüd toda täpsemat mõistet) läbivaatus ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise? Esiteks jällegi ei ole siin rõhuasetus läbivaatuse “koguhulgal” (kuigi, kuidas seda mõõta?), vaid sellel, et ta ei teki ega hävi absoluutses mõttes ning on põhimõtteliselt olemas algusest peale, iga olendi ühe aspektina.
Sellest printsiibist arusaamist raskendab sügavalejuurdunud ego- ja antropotsentrism, mille järgi ainult inimesele või isegi ainult “mulle” (normaalsele, jne.) on omane enesekohasus ehk “teadvus”. Esimeses peatükis (“Olenditeooria”) ma püüdsin aga näidata, et see enesekohasus ehk läbivaatus ei iseloomusta ainult inimesi või isegi ainult elusolendeid, vaid ka keemilisi ja füüsikalisi “olendeid” kuni kõige “elementaarsemateni” välja. Ma muidugi mõistan, et need kaalutlused ei pruugi tunduda veenvad. Sel juhul võiksin ma teise strateegiana kasutada sellist ümberpööramist, et kuulutada minu printsiip vaikimisi-variandiks, mis kehtiks seni, kuni pole veenvalt vastupidist tõestatud. Nimelt tundub, et nois vastupidise tõestamise katsetes teostatakse kas (1) antropotsentristlik eksitus (mis seob läbivaatuse inimliku või isegi kitsamalt täiskasvanud normaalse inimese enesekohasuse külge) või siis (2) peitusemängu-eksitus (tour de passe-passe), kus vaikimisi eeldatakse üht, et tõestada teist, ja kui see on tehtud, siis vabastada end näiliselt esimesest.
(1) Antropotsentristliku eksituse puhul tekib piiriprobleem: kust maalt alates ikkagi algab enesekohasus ehk “teadvus”. Seda piiri saab tõmmata väga erinevalt. Näiteks: täiskasvanud inimene; keele omandanud laps; liikuma õppinud laps; vastsündinud laps; inimlapse kahekuune loode; inimese viljastatud munarakk; peaajuga loomad; närvisüsteemiga loomad; kõik loomad; kõik elusolendid. Keegi ei kahtle selles, et kõik need märgivad erinevaid enesekohasuse või läbivaatuse vorme, aga meil pole mingit tõsikindlat alust, fikseerimaks enesekohasuse algust pigem ühte kui teise kohta. Sest siin ei piisa üksnes empiirilistest tõestusmaterjalidest, vaid oluline on nende tõlgendamine – ja selle suhtes ongi erinevad seisukohad, mille vahel ei näi olevat mõistlikku dialoogi, vaid mis väitlevad dogmaatiliselt. Meil puudub veenvad argumendid ühe alguspunkti eelistamiseks teistele. Me võime tuua välja näiteks: sümbolilise suhtlemise võimalikkus; indeksiaalse suhtlemise võimalikkus, koodiduaalsus ja elukoodide meelevaldsus (st et nad “ajalooline juhus”) jm. Mulle tundub ilmne, et selliste keerukusastmete puhul me näeme, kuidas olendi võimed eristuvad ja tegutsemine võimendub, kuidas ta enesekohasus ühtaegu diferentseerub ja integreerub. Need keerustumised käivad hüpetega, kvantiliselt. Ja kui üks hüpe väidetakse olulisemaks teistest, siis on tegemist eeskätt poleemilise väljaütlemisega, mille eesmärgiks on rõhutada midagi, mis just selle hüppe puhul välja tuleb, tema uuendust. Nt inimest. Või närvisüsteemiga loomi. Või elusolendit. Tõepoolest, kõik need esindavad taandamatuid uuendusi ja hüppeid, ning seda ei tohi iial ära unustada. Ometi tundub, et tihti lastakse end poleemilisest vaimust kaasa haarata, nii et “oma” hüppe rõhutamise nimel retusheeritakse vähem oluliseks (või lausa olematuks!) teisi hüppeid. See esimene probleem puudutab seda, et meil on võimatu fikseerida enesekohasuse teket mingisse evolutsioonilisse (olgu onto- või fülogeneetilisse) punkti ning esitada selle kasuks piisavalt veenvaid argumente.
(2) Teine eksitus sarnaneb sellega, mida Bergson on kritiseerinud “eimiski” mõiste puhul. Tuletagem meelde tema arutluskäigu. Eimiskit ennast me kuskil ei kohta; selle sõnaga me märgime seda, kui me otsime üht, aga leiame teist. “Siin laual ei ole midagi” ei tähenda, et seal absoluutses mõttes mitte midagi ei oleks (seal on tolmukübemed, õhuaatomid jpm), vaid lihtsalt, et me otsisime näiteks mingit raamatut, aga ei leidnud seda laualt. Eimiski on selles mõttes alati suhteline mõiste: ühe asemel on midagi muud, kusjuures meile huvipakkuv on just see muu. Praktilise elu mõistena on “eimiski” seega täiesti legitiimne. Probleemid tekivad aga siis, kui me kanname selle mõiste üle spekulatsioonivalda: me “unustame ära”, et kui üht asja pole, siis peab seal paratamatult olema midagi muud, ja muudame asenduse ühepoolseks, millest küsimus “milleks ülepea olev ja mitte pigem eimiski?” Siin on see mõiste juba illegitiimne.
Mulle tundub, et kui me väidame enesekohasuse tekkinuks absoluutses mõttes, siis toimub midagi analoogset. Lause “ma ei olnud teadvuslik” on võimalik ainult teadvusliku lausena. Näiteks kui me oleme olnud unenägudeta unes või minestuses ning ütleme pärast ärkamist või meelemärkusele tulekut, et “ma ei olnud teadvel”, siis me saame seda öelda ainult teadvel olevana. Veel enam, kui täpsemalt vaadelda, siis ma pean ütlema: “mul ei olnud normaalse täiskasvanud terve inimese teadvust”. Sest kui ma magan või olen minestuses, siis see ei tähenda, et mul igasugune enesekohasus puuduks, vaid lihtsalt, et see on teistmoodi organiseeritud – võib-olla lihtsamalt, ent igatahes mingil väga kindlal viisil. Isegi magava, minestunu või umbjoobnuna ma elan, hingan, vereringlen, seedin jne. Võiks isegi küsida, et kui pärast ärkamist või meelemärkusele tulemist peaks teadvus nullist tekkima, siis kuidas see võimalik oleks? Eks ole ärkvel ja märkvel teadvus ehitatud juba olemasoleva teadvuse peale (vahel on seda kutsutud “tuum-iseks”), organiseerides seda teistmoodi ümber, ent mitte seda luues.
Bergsonlik peitusemäng seisneb selles, et esiteks ma samastan jällegi enesekohasuse juba ühe kindla enesekohasuse vormiga (täiskasvanud, normaalne, kaine jne.), ning siis väidan selle mingil ajal olematuks (ajal, kui ta polnud veel tekkinud) – unustades, et sellist väidet saan ma esitada jällegi ainult mingist perspektiivist, mingist esimese isiku vaatepunktist ehk mingi läbivaatuse-enesekohasuse pinnalt. Ma unustan ära, et maailm on alati mingist vaatepunktist (nagu Bergsoni näites, et tegelikult on alati “miski”), ning muudan vaatepunkti millekski olevaks (teatud läbivaatuse vorm: täiskasvanud, normaalne jne. teadvus). Siis ma saan ütelda, et ta kas on või teda ei ole, unustades naiivselt koha, kust ma seda ütlen. Muidugi: see, kes saab seda eksplitsiitselt ütelda, ongi üks enesekohasuse vorm (täiskasvanud, normaalne jne.), ent väita, et enesekohasus absoluutses mõttes eeldab tema sõnastamise oskust, on sama hea, kui väita, et seedimine eeldab gaasipliiti.
Väidet, et enesekohasus tekib mingil onto- või fülogeneesi hetkel absoluutses mõttes, ei saa ümber lükata. Ent sellised väited jäävad dogmaatiliseks, nad ei suuda midagi seletada ning nende “teadvuse teke” on alati deus ex machina, lihtsalt postuleeritud. Kes on sellises absoluutses tekkimises veendunud, seda muidugi ei saa ümber veenda (usk ei allu argumentidele), nii et teda ei häiri ka asjaolu, et tema väidetud olukorda (“enesekohasus absoluutses mõttes puudub”) ei ole võimalik konstrueerida: seda on võimalik ainult ütelda, mitte aga mõtelda või ette kujutada.
Küsimus pole siin zenonlikus mõttekäigus, mille järgi millegi tekkimine on võimatu, kuna “selleks, et tekkida, peab ta juba mingil moel olema”, millega justkui tõestataks, et “olemine” ei saa võrsuda “tekkimisest”. Õigemini, see pole zenonlik selles mõttes, kui see eelnev “mingil moel” peaks olema samasugune nagu praegune. Seda me ei väida. Enesekohasuse erivormid tekivad ja hävivad. Aga – ja siin on meie point – mitte absoluutses mõttes. Iga enesekohasuse vorm on tõepoolest juba mingil moel eelnevalt olemas, ent teisel kujul või õigemini, voolavamalt.
Probleem näibki olevat selles, et me lähtume kõrvutuvuslikust, ruumilisest, valmis maailmast ja vormidest, ja siis me ei suuda enam näha läbistuvuslikku, kestuslikku, embrüonaalset, idulist. Inimese eellasteks olnud primaadid ei olnud küll endast teadlikud samal moel nagu meie, ent on täiesti selge, et mingisugune enesekohasus neil oli, nagu kõikidel loomadel. Ja – ma laiendan – nagu kõikidel olenditel kuni molekulide, aatomite ja elementaarosakesteni välja. Biosemiootika on meid aidanud lahti saada mõningatest antropotsentristlikest eelarvamustest ning laiendanud enesekohasuse kas närvisüsteemiga olenditele või isegi kõikidele elusolenditele. Ent siit tuleb veelgi kaugemale minna. Tuleb veelgi radikaalsemalt vabaneda antropotsentrismist, veelgi enam oma mõtlemist ja kujutlusjõudu pingutada. Võib isegi ütelda, et üks eneseteadvus pole kuidagi piiratum, lihtsam ega hägusem kui teine. Näiteks lapse teadvus pole puudulikum ega vähem ärkvel kui täiskasvanu oma. Iga enesekohasus on teatavas mõttes “ühesuur”: enesekohasus kui “kelle-jaoks”, kui “esimene isik”, kui ilmnemise “koht”. Sellel pole kvantiteeti. Erinevused olendite vahel on lihtsalt nendes nähtumistes, mis seal ilmnevad: erinevatele olenditele ilmnevad erinevad asjad ja erinevalt; ja nad ka eristavad end teistest erinevalt. See sõltub sellest, milline keha olendil on, mida ta oma kehaga suudab teha. Võib ju isegi ütelda, et koos teadvuse sisuga muutub ka teadvuse loomus, ent sel juhul tuleb ütelda, et teadvuse “element” või printsiip jääb muutumatuks.
Sest see enesekohasus või läbivaatus, millest me räägime, ei tähenda mingit kõrgeltarenenud võimet maailmas opereerida nagu inimene. See tähendab lihtsalt seda, et olend läheb endale korda, et ta ei ole pelk osade kõrvutuvus, vaid et tema kõrvutuvuslikule küljele vastab läbistuv külg. See instants, kus tema osad läbistuvad, ongi “läbivaatus” ehk enesekohasus. Ja see on olemisele omane juba algusest peale, see on olemise üks külg. Nii et tegelikult pole läbivaatus olendi “oma”, läbivaatus pole miski, mis olendil on, vaid pigem on olend läbivaatusel.