ajaevolutsioon

AJA EVOLUTSIOON

AJA EVOLUTSIOON

Järgnev on mõtisklused, väljavõtted ja edasiarendused, mille aluseks on raamat:

J.T. Fraser. The Genesis and Evolution of Time. Harvester 1982

See on raamat aja tekkest ja arengust. Pealkiri viitab küll ainult ajale, aga tegelikult räägib Fraser ka ruumist, nii et see on teos aja ja ruumi tekkimise või õigemini lahtivoltimise kohta seoses tekkivate struktuuride ja funktsioneerimiste keerukustasanditega. Võttes arvesse Suure Paugu mudelit, võib neid tasandeid seada loogilisse järgnevusse: lihtsamad struktuurid tekkisid enne keerukamaid. Seda võib põhimõtteliselt esitada ka ajaloona, nagu seda sageli tehaksegi, mille järgi jutustatakse, kuidas kõik sai alguse 13,7 miljardit aastat tagasi ning kuidas edasi riburadapidi tekkisid aineosakesed ja nende kogumid kuni praegusajani välja. Sellise kirjelduse puhul aga tuleb alati hoolega meeles pidada, et selle puhul on tegemist puhtinimliku ajaga, mida me kosmosele projitseerime. See tähendab, et kosmoloogiast rääkides me muidugi võimegi omistada universumi evolutsioonile ajalise suuna ja eristada selles etappe, aga me ei tohi seejuures hetkekski meelest lasta, et kui me reaalselt asetaksime ennast sellesse evolutsiooniprotsessi, siis ei saaks me aja suunast (minevikust tulevikku) rääkida enne elusorganisme, ja inimese-eelsed elusorganismidki ei saaks veel rääkida sellist aja lugu. Niisiis võib seostada neli aspekti: aeg, ruum (kehad), keerustumine ja kosmoloogia (pidades viimase puhul ikka ja alati meeles, et tegemist on ainult ajalooga meie jaoks, st. minevikku projitseeringuga, mineviku tõlgendamisega oma huvidest ja ülesehitusest lähtuvalt: mitte et see tõlgendus vale oleks, aga nondel kaugetel aegadel, mille kohta see käib, ei saaks iseenesest sellist tõlgendust moodustada, vaid see jääb määramatuks). Vastavalt Fraseri raamatu rõhuasetusele nimetame tasandeid vastava ajalisuse vormi kaudu. Fraser seostab neid ka erinevate teadusharudega, mis neile keskenduvad (kuna ta on füüsik, siis on ta just neid tasandeid põhjalikumalt analüüsinud, jaotades füüsika kolm suurt teooriat eri temporaalsustasandite vahel).

1) Atemporaalsus iseloomustab nullmassiga ja valguse kiirusega liikuvaid osakesi (näiteks footonid, võib-olla ka gravitonid[1]). Kuna valguse liikumise kiirus on absoluutne kiirus, siis sellise kiirusega liikuva olendi jaoks ei saa olla mingit mõtet eristusel minevikuks, tulevikuks ja olevikuks. Selline algne „kaos“ valitses Suure Paugu hetkel enne Planki epohhi 5,39 * 10^-44 sekundit[2]; praeguse universumi sees kujutavad mustad augud endast atemporaalsuse piirkondi; ning teatavas mõttes hulbivad kõik hilisemad aegruumistamise vormid atemporaaluse meres (vt. lk. 51). Muidugi, kui me ütleme, et atemporaalsus iseloomustab footoneid, siis on selline kõnepruuk võimalik alles järgmise tasandi kaudu. Atemporaalse tasandi enese sees ei saaks me tuvastada mitte mingisuguseid individualiseeritud osakesi ega laineid, kuna sellistel atemporaalsetel „olenditel“ puudub (nende endi tasandi sees vaadelduna) keha, puudub kehaline struktuur. Ulatuvusel ei saa siin olla mingit tähendust. Tundub, et selline olukord peaks olema homogeenne. Ometi ütleb Fraser ühes kohas (lk. 66), et enne universumi tekkimist oli atemporaalses kaoses „erinevate sagedustega elektromagnetlaineid“. Erineva sagedusega ehk ühtlasi ka erineva lainepikkusega. Kas see tähendab seda, et siin olid koos gammakiirgus, röntgenkiirgus, ultraviolett, nähtav valgus, infrapuna, mikrolained, raadiolained…? See nagu osutaks võimalusele, et mingeid eristusi saab atemporaalses maailmas siiski teha. Kuigi siin on võib-olla selline konks, et selleks, et need erinevused välja tuleksid, on jällegi vaja juba järgmist keerukustasandit.[3] Atemporaalne olend on puhas liikumine, puhas kiirus, mis ei paista esialgu millegi taustalt välja. Atemporaalsed olendid on ülesehituselt maksimaalselt lihtsad, ehk nende hierarhilisus on null või õigemini määramatu, nagu ka aeg ja ruum. Atemporaalsuses pole veel olendite kõrvutuvust, arvulist paljust.

2) Prototemporaalsus iseloomustab nullist suurema massiga ja valguse kiirusest aeglasemini liikuvaid osakesi. Kui atemporaalsuses (mida võiks ühtlasi nimetada aspatsiaalsuseks) pole ajalised ja ruumilised omadused eristatavad, siis prototemporaalsuses hakkavad nad juba lahku minema, ehkki nende eristus pole veel are ja nad lähevad sulanduvalt teineteiseks üle, nagu näitab ka osakese ja laine komplementaarsus: prototemporaalse (või protospatsiaalse) olendi jaoks on tegemist ühtse tegelikkusega, aga meie oma kõrgemate hierarhiatasandite vaatepunktist jagame seda kas ruumi (osake) või aja (laine) suunas. Ei „hetkel“ ega „punktuaalsel asukohal“ pole prototemporaalse lõimingutasandi raames ei teoreetilist ega empiirilist tähendust (st. me saame küll suvalise täpsusega kindlaks teha osakese asukoha või impulsi, ent mitte mõlemat korraga, ja ühe aspekti liiga täpne uurimine muudab võimatuks teise täpse uurimise; ja sellises uurimises me asetume juba kõrgema hierarhiatasandi vaatepunktile). Me saame rääkida ainult tõenäosuste jaotusest. Siin on aegade paljus. Massiga osakesed ja nende ühendused hakkasid välja kalgenduma pärast Plancki epohhi ning palju hiljem, 380 000 aastat[4] pärast Suurt Pauku muutus universum kiirgusdominantsest ainedominantseks. Prototemporaalsus näib Fraseril ulatuvat massiga elementaarosakestest kuni aatomiteni ehk siis see hõlmab mitu hierarhiatasandit (aatom > aatomituum > prooton/neutron > kvark, lepton). Seda tasandit kirjeldab kvantteooria oma iseloomulike aspektidega: osake-laine duaalsus, määramatusprintsiip, komplementaarsusprintsiip, elementaarosakeste eristamatus, energia kvantifitseeritus jne.

Üks tsitaat. „Loomishetkel muutus universum dispersiivseks keskkonnaks, mis tegi võimalikuks ja tarvilikuks eristada (l)aine puhul grupi- ja faasikiirused. Sedamööda, kuidas kiirused hakkasid langema allapoole valguse absoluutset kiirust, hakkasid välja settima lõpliku seisumassiga objektid, mis eraldusid seega atemporaalsest kaosest koos oma vahemaade ja vaheaegadega. Grupikiirused hakkasid mõõtma osakeste kiirusi, samas kui faasikiirused hakkasid valemi uv= c² järgi ületama valguse kiirust. […] Erirelatiivsusteooria ei keela valguse kiirusest suuremaid kiirusi, juhul kui neil kiirustel ei kanta edasi mingit informatsiooni. Sel juhul ei liigu informatsioon kuhugi, sest keha on paigal. Seega ei esinda ülevalgusekiirusega (l)ained mitte distantsilt[5] saadaolevat informatsiooni ega distantsile antavat mõju, vaid ainult atemporaalses lõimingutasandis peidusolevaid potentsiaalsusi. Näiteks osakesed ongi sellised potentsiaalsused.“ See kõlab intrigeerivalt, ehkki ma sellest päriselt aru ei saa. Fraser ütleb, et faasikiirused on kiirused, millega liigub laine suvaline faas ning grupikiirus on kiirus, millega liigub modulatsioonikimp. Kusjuures neid kimpe võib moodustada, asetades lineaarselt kohakuti sama kiirusega, aga erineva sagedusega levivaid laineid. See kimp ehk „lainepakett“ esindab seda, mis osake oleks kõrgema hierarhiatasandi seisukohalt.

3) Kolmas lõimingutasand on eotemporaalsus. See iseloomustab makroskoopilisi kehi, näib, et alates molekulist (?) kuni galaktikaparvedeni. See on puhas järgnevus, millel ei ole suunda, füüsikute t, mis võib kulgeda ühes või teises suunas. Siin pole Fraseri järgi veel struktuure, mis hoiaksid enda samasust nagu elusorganismid, seetõttu pole seesmist vajadust ega taotlust, mistõttu pole ka „praegu’l“ mingit tähendust, nagu ka „tulevikul“ ega „minevikul“. Siin on ainult kokkusattumused, juhuslikud samaaegsused. Kui prototemporaalsuses on aeg fragmenteerunud, siis tundub, et eotemporaalsuses koondub ta tihedamalt kokku, kvantmääramatused tühistavad üksteist ja protsessid muutuvad „rahulikumaks“ ja „normaalsemaks“, ehkki neis ei saa eristada tulevikku minevikust ega kasvamist lagunemisest. Termodünaamika teist seadust (entroopia ehk korratus alati kasvab) kommenteerib Fraser kahel moel. Esiteks pole korratust ilma korrata ning universumis toimib ka vastupidine suund, liikumine korra kasvamisele (kasvõi kõik see aine klombistumine), olgugi et lokaalselt – seetõttu pole põhjust, miks me peaksime valima viitealuseks just lagunemise, ja mitte kasvamise. Aga veel sügavamas mõttes ütleb Fraser, et kui me omistame protsessile suuna („lagunemine“ või „kasvamine“), siis me paratamatult impordime selle juba kõrgemalt hierarhiatasandilt (biotemporaalsus) ning et eotemporaalsete protsesside eneste sees ei oskaks me vahet teha, kummaga on tegemist. Fraser nimetab eotemporaalsust „järgnevuseks“, nii et võiks tunduda, nagu oleks siin justkui ühed hetked teiste järel, n-ö üksteise kõrval mööda ajatelge, ükskõiksetena üksteise suhtes. Samas aga võib ka öelda, et hetked just nimelt ei ole piisavalt kõrvutuvad, ei ole üksteisest selgelt eristatud, nii et kogu ajajoon moodustab ühe sulanduva veniva massi või voolamise. Nagu Fraser ise ütleb, eotemporaalsuses pole „praegu’t“ ega „siin’i“. St seda ajalõimingu tasandit ei maksa ette kujutada atomaarsete hetkede või „siin’ide“ reana, mis on üksteise kõrvale lükitud, vaid pigem nagu nätsket väheeristatud torukommi või makaroni, milles üksikud hetked ja siinid pole veel õieti eristatud ning mille algus ja ots on eristamatud. Et teada, kuhu suunas me liigume, kas me kasvame või kahaneme, selleks on vaja lisamõõdet, mille pinnalt saaks registreerida arengusuuna ja kindlaks teha, kas on see kasv või kahanemine. Eotemporaalne olend aga on oma kaaslasega nii ühte sulanud, unustab end temasse, et ta ei teagi, mida too teeb või mida ta ise teeb, kas kasvab või kahaneb. St. kui prototemporaalsus liigub nagu määramatult (oma tõenäosuse raames) korraga igas suunas, n-ö radiaalse sümmeetriaga, siis eotemporaalsuses ajasümmeetria kahaneb kahele, tuleviku-mineviku bilateraalsele sümmeetriale. Vastavalt kahaneb prototemporaalsuse ruumiline hulgamõõtmeline sümmeetria (kui sealses tükeldatuses üldse sümmeetriast rääkida saab) eotemporaalsuses kolmeks ruumimõõtmeks. Eotemporaalsust uurib Fraseri järgi üldrelatiivsusteooria (küllap ka keemia, aga seda F. ei maini).

4) Biotemporaalsus. Alles biotemporaalsusega omandab ajanool tegelikult suuna. St. üks ajasuund saab eelistatud, olend saab tulevikkusuunatuks. Elusolendite tekkeaeg on lahtine, julgemad oletused ulatuvad nelja miljardi, konservatiivsemad kahe-kolme miljardi aasta taha. See polegi praegu peamine; ütleme, et laias laastus 10 mlrd. aastat pärast universumi tekkimist. See tähendab, et neljandiku universumi vanusest (või julgemate oletuste järgi peaaegu kolmandiku) on ta käinud koos elusorganismidega – mida pole sugugi vähe. Tundub, et niipea kui elu tekkida sai, ta ka tekkis: esiteks maakera tingimuste mõttes (tahke maakoor jne.) ja teiseks päikesesüsteemi iseloomu mõttes (päike on noor, kolmanda põlvkonna täht; varasemates tähtedes ja vastavates võimalikes päikesesüsteemides pole piisavalt raskeid elemente, nt. süsinikku, et elu tekkida saaks). Bioloogiline olend on juba niivõrd keeruka ülesehitusega, et tal on vaja ennast ruumiliselt ja ajaliselt hästi koordineerida. Seetõttu eristub biotemporaalsuses „praegu“, mille määratlevadki need seesmise koordinatsiooni vajadused ja vastavad nõudmised ümbrusele. See tähendab, et eotemporaalne ajaspagett tõmmatakse kokku, jälgitakse ja reguleeritakse selles toimuvaid muutusi. Elusolendil on teatav mälu (teatud meelespeetud minevikuulatus), mille pinnalt ta tulevikku hindab ja reguleerib. Ehk aeg kaotab oma eotemporaalse sümmeetria ja saab suunatuks ühes suunas. Ja mida keerukam olend ja vastavalt keerukam regulatsioon, seda täpsemini ja aredamini on „praegu“ välja eristatud, seda mahukamaks muutub mineviku mäletamine ja jõulisemaks tuleviku ennetamine. Fraser mainib elusloodusega seoses kahe mõiste „siin’i“ (versus „seal“) ja „praegu“ (versus „enne“ või „pärast“) kitsenemisest. „Kõige algsemad teadaolevad organismid on keraja sümmeetriaga. […] Kenade kerasümmeetriliste radiolaaride maailmas võib rääkida vahemaast keskmest alates, aga mitte veel eelistatud suundadest. Maailma esimene x-telg sündis, kui algloomadel tekkisid sabad, mida kutsutakse viburiteks“ (172-173). Ilmselt saab ühtlasi ka viburloomade ajatelg jõulisema suuna, nende tulevik-minevik aredamalt eristatud. Ning bilateraalse sümmeetriaga olendid (kus on eristunud ees ja taga, üleval ja all, vasak ja parem) viivad seda aegruumilist arestamist veel kaugemale. Ent see kõik toimub elatud oleviku raamides, st. arestuvad küll tulevased ja minevased sisud ja nendega õpitakse osavamalt manipuleerima, ent tulevik ja minevik ise jääb varjatuks. Selleks, et tuleks välja mineviku ja tuleviku puhas mõõde, on vaja veel üht hierarhilist tasandit.

5) Nootemporaalsus (kreeka sõnast noos, mõistus). Tolleks uueks hierarhiatasandiks on erinevast aspektist öeldes keel, kultuur, mõistus, kunst, tööriistad, … . Erinevad varasemad temporaalsused on inimesel üksteise sisse paigutatud (nested): alla 2 millisekundilised stiimulid tunduvad samaaegsetena (see on „tajuline kroonia“, inimese „atemporaalne“ mõõde). Pikema ajavahemikuga lahutatud stiimuleid saab tajuda eritletuna („prototemporaalsus“), aga nende vahe peab olema vähemasti 20 millisekundit, et osataks õigesti hinnata nende järgnevust („eotemporaalsus“). Vahemikus 20-50 millisekundit muutub taju juba nüansikaks ja peeneks („biotemporaalsus“). Veelgi pikem ajavahemik võimaldab langetada teadvusliku otsuse („nootemporaalsus“). Nootemporaalsusele vastab paljude hierarhiatasanditega ja kõrgelt diferentseeritud süsteem: inimajus on ingliskeelse vikipeedia järgi 10¹¹ neuronit ja 10¹⁴ sünapsit, mis annab üle-astronoomilise võimalike erinevate ühenduste arvu. See tähendab, et erinevate ajuseisundite hulk on praktiliselt lõputu. Fraser hindab nootemporaalse olendi keerukust ainult ajuseisundite järgi, ent ei maksa unustada, et aju on ainult üks osa nootemporaalse olendi omailmast[6] ning et hindamaks erinevate stabiilsete nootemporaalse olendi seisundite arvu, tuleks arvesse võtta ka keelt, kunsti ja tööriistu (Fraser nimetab neid kolme) ning tuleks uurida, kui palju erinevaid lauseid, kunstiteoseid või tööriistu võib inimene teha. Nende hulk on lõpmatu.

Samas esitab Fraser huvitava teooria teadvusseisundi ühtsuse kohta. Nagu me nägime, on erinevate ajuseisundite hulk tohutult suur. On aga järgi uuritud (Gardner ja Ashby), et kui suurte küberneetiliste süsteemide elementide arv on väga suur, siis liigne seostatus muudab süsteemi ebapüsivaks ja viib ta katastroofini. Fraseri järgi peabki teadvuse ühtsus ära hoidma sellist iseeneslikku katastroofi. Ja geeniused, kellel aju on eeldatavasti väga tihedasti ühendatud, ongi ohtlikult lähedal vaimsele kokkuvarisemisele.

Fraser näitab, kuidas erinevad aspektid üksteist võimendavad: pikaajaline ennetus ja mälu, keele teke ja surma vältimatuse teadvustamine. Keelevõime arenemine kasvatas mälu mahutavust; see kasvatas autogeense pildistiku hulka tuleviku esindamiseks; see kõik piiritles aredamalt iseduse. Iseduse parem määramine omakorda teravdab surmateadlikkust ja seega arestab tuleviku ja mineviku eristust. Siia juurde käib muidugi ajas rändamise võime (Tulving-Allik).

Ülemist tasandit piiravad alumise tasandi seaduspärasused, ent igal hierarhiliselt kõrgemal tasandil on oma uued vabaduseastmed. See tähendab, et ülemist tasandit ei saa taandada alumisele.

Fraseri ajalõimingu tasandid on, nagu ta ütleb, eritletud, püsivad ja hierarhilised, see tähendab.

1) (eritletus) ühe tasandi struktuurid ja protsessid erinevad teise tasandi omadest rohkem kui ühe tasandi liikmed omavahel. See on otseselt seotud hierarhilisusega, st. sellega, et olendi organiseerituse tasandid on diskreetselt eristatud ning et ühelt minnakse teisele üle hüppeliselt, nõnda nagu aatom läheb hüppeliselt üle kõrgemale või madalamale ergastatuse tasandile.

2) (püsivus) nood lõimimistasandi olendid säilivad pikka aega; vahevormid on haruldased ja ebapüsivad. See on jällegi seotud hierarhilise ülesehitusega ja diskreetsete tasandite olemasoluga.

3) (hierarhia) üks püsiv lõimingutasand hõlmab enda alla teisi tasandeid.

Vahevormid on haruldased, nagu ta ütleb. Tundub, et vahevorme käsitlev peatükk on tal mõnevõrra kiirustades kirjutatud. Näiteks ta ütleb seal, et atemporaalse ja prototemporaalse vahel pole vahevorme, aga ometi ütles ta eespool, lk. 92, et antiosakesi võiks käsitleda atemporaalse ja prototemporaalse sfääri vahevormina: tõepoolest, nad on ebapüsivad. Ning prototemporaalsest eotemporaalsusse kas ei või leida midagi vahepealse sarnast vahepealsest mõõtkavast, nt molekulide maailmast? Eotemporaalsusest biotemporaalsusse on tõepoolest raskem, sest kui vahevormid ka olid, siis nad tõepoolest kas arenesid kiiresti edasi või hävisid jäljetult. Isegi oletatud algsed RNA-olendid näivad olevat pigem juba elu-poolel. Biotemporaalsest nootemporaalsesse on lugu selles mõttes parem, et inimese evolutsiooni uurimine on teinud edusamme ja on teada mitmeid erinevaid paralleelseid evolutsiooniharusid, nii et samal ajal elas kõrvuti mitut liiki hominiidi, kes kõik kasutasid tööriistu (nt. neandertaallane, homo sapiens ja homo erectus). Ja vahevormide ebapüsivuse kinnitusena ongi kõik vahevormid kas välja surnud või kiirelt edasi arenenud (sapiens).

Kui Fraserit natuke edasi arendada, siis tundub, et nonde ajalõimingu tasandite sees võib omakorda eristada alamtasandeid. Ma ei taha sellega sugugi ümber lükata Fraseri seda väidet, et hierarhiatasandid on eritletud, püsivad ja hierarhilised, vaid lihtsalt uurida, kas neid ei võiks veelgi peenemalt eristada. Eluslooduse raames Fraser seda ühes kohas juba teebki, aga mulle tundub, et juba näiteks eotemporaalsuses saaks eristada mitut tasandit ja olemisviisi. Näiteks keemiavallas võib eristada primaarstruktuuri (nt CO), sekundaarstruktuuri (DNA heeliks), tertsiaarstruktuuri (teatud kindlal moel kokkuvoltunud valgu ahel) ja kvaternaarstruktuuri (hemoglobiin, mis koosneb mitmest tertsiaarstruktuuriga üksusest). Lihtühend, oligomeer ja polümeer on erinevate omaduste ja käitumistega (aegruumistamistega). Kovalentset ja ioonilist sidet võib tõlgendada erineva aegruumi kasutamise vormidena jne. Ehk teisisõnu, kui on kätte näidatud laias laastus tasandid, siis võib tasandite sees veel mikrouurimist teostada. Tööpõld on lai.

Kui need tasandid ühte tabelisse kokku tuua, siis:

Fraser ise esitab järgmise tabeli:

Fraser esitab veenva pildi sellest, kuidas aeg ja ruum on laiali laotunud algsest atemporaalsest kaosest. Ta ise ütleb, et see on nii monistlik (see on üks suur protsess) kui ka pluralistlik (näitab kvalitatiivselt erinevate tasandite olemasolu). Ühtlasi võimaldab see kokku tuua seni ühitamatud relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika, tingimusel et eristatakse erinevaid ajalõimingu tasandeid.

Fraseri puhul tundub ääretult sümpaatne see, kuidas ta läbivalt kasutab Uexkülli omailma mõistet ja püüab end asetada antud ajalõimingu tasandi olukorda ja mitte smugeldada sisse midagi ülemistelt tasanditelt. Üks tugevamaid mõtteid ongi tal läbi raamatu see, kuidas aeg saab suuna alles koos elusolenditega ning et füüsikalise maailma sees ei ole võimalik eristada aja suunda: kui seda tehakse, siis tegelikult juba lähtutakse bio- või nootemporaalsusest.

Ma ei eristanud eelnevas täpselt, mis on Fraserilt ja mis on mult endalt, ja samuti jätsin välja terve hulga huvitavaid mõttekäike – Fraser ei ole tegelikult kaugeltki nii skemaatiline nagu eelneva põhjal võiks tunduda. Eeskätt see, mida Fraser räägib kolme esimese ajalõimingu tasandi kohta, on äärmiselt põnev.

[1] Fraser omistab atemporaalsuse ka neutriinodele – tema raamat on välja antud 1982. aastal; 1998. aastal aga tehti Jaapanis Super-Kamiokande neutriinoobservatooriumis kindlaks, et neutriinodel on nullist suurem mass.

[2] Fraser esitab atemporaalsuse piiriks 10^-23 sekundit. „Kui elektron ja positron kohtuvad – st kui nad satuvad lähemale kui umbes 10^-13 cm ja jäävad sinna kauemaks kui umbes 10^-23 sek. – siis nad interageerivad ja muutuvad elektromagnetlaineteks, täpsemalt gammakiirguseks“. Ehk aeg 10^-23 sek. on piir, millest allpool muutub aeg prototemporaalsetele elementaarosakestele eristamatuks. Kindluse mõttes kasutan ma siiski Plancki epohhi.

[3] Vt. lk. 125: Varases kiirgusdominantses universumis, kus „kõik objektid liiguvad valguse kiirusega, ei saa sagedusteskaalale omistada mingit tähendust“.

[4] Fraser ütleb, et tuhat aastat?

[5] St kauguselt, mis on suurem kui valguskiire poolt sama ajaga läbitud vahemaa.

[6] Fraser viitab muide oma raamatus läbivalt eksplitsitselt Uexküllile ja tema omailma-teooriale.

[7] Need mõisted olen ma ise müntinud ajastamise vormide pealt, rõhutamaks kahe protsessi rööpsust. Fraser ise neile nime ei anna, v.a. protospatsiaalsus, mida ta nimetab subspatsiaalsuseks kuivõrd ta on edasiste ruumistamiste „all“. Aspatsiaalsuse kohta ütleb ta, et see on punktilaadne, kuid mul on mulje, et ta on selle lõigu mõnevõrra kiirustades kirjutanud, et täita varem valmismõeldud lünka, ning et seetõttu tulevad siin tagasi kreekalikud mõisted punkt (joon, tasand, keha). Ta ütleb, et aspatsiaalsus on „punktilaadne“, aga see on ilmselgelt eksitav, kui isegi järgmisel tasandil (protospatsiaalsus) on osakeste aeg ja ruum veel nii läbi põimunud, et neid ei saa pidada „punktilisteks“, siis seda enam aspatsiaalsus, kus see määramatus peab Fraseri loogika järgi olema veelgi suurem. Nii et oleks õigem ütelda, et nagu aega, nii ei saa ka üldse mingit ruumi aspatsiaalsusele omistada.

[8] St kui palju organisatsioonitasandeid me nois olendeis eristame. See on minu välmitud tulp. Fraser räägib ka keerukusest, ent piirdub pooliku keerukusemääratlusega, mille järgi keerukust saab mõõta „stabiilsete eristatud struktuuride arvu järgi, mida võib tuvastata antud organisatsioonitasandile kuuluvana“ (154). Kui me räägime olendi keerukusest, siis selle määrab esiteks ära organisatsioonitasandite eneste arv ning seejärel võimalike eristuste arv mingil organisatsioonitasandil. Toda viimast Fraser püüabki oma tabelis (alumine tabel) arvutada. Konkreetse arvväärtuse leidmine on siin muidugi üksjagu problemaatiline, kuid igatahes on selge, et mida rohkem keerukustasandeid, seda rohkem eristusi saab neis teha.

Atemporaalsuse puhul on keerukus eristamatu, kuna sellises tähenduses keerukusest rääkimine omandab mõtte alles koos hierarhiliselt organiseeritud kehadega. Atemporaalne „keerukus“ on aga üleni sisse keeratud, keeru-line. Prototemporaalsus hakkab sealt miskit välja ja kokku keerama.

Iga keerukustasandi sees võiks ehk omakorda eristada alamtasandeid (nt prototemporaalsuses kvargi, leptoni, mesoni, barüoni, aatomituuma, aatomi tasand; eotemporaalsuses aatomite lihtühendus, keerulisemad ühendid, keemiliste ühendite sekundaarsed, tertsiaarsed ja kvaternaarsed struktuurid; biotemporaalsuses erineva keerukusastmega elusolendid ainurakseist imetajaini, nootemporaalsuses mõistuse erinevate tööriistatasandite järgi jne.). Siin tulbas on nad lihtsalt järjekorranumbriteks (kusjuures et esimesele peab jääma number omistamata).

[9] Ingliskeelse vikipeedia järgi leidis Kalifornia Tehnikainstituudi meeskond 2007. aastal galaktikad, mis olid 13,2 valgusaasta kaugusel ehk mis moodustusid, kui universum oli 500 mln aastat vana.

Send comments: motlus@gmail.com