Aja kuus positsiooni, poeetiliselt
1) Ajateravik. On ainult puhtalt teravikud, tungimised, esinemised, mis aga ei moodusta veel mingit aega, nii et nende puhul ainsusel ja mitmusel pole tegelikult vahet.
2) Ajalohe (vrd. sõnaga „lauselohe“). Esmane süntees, esinemiste kokkutõmbamine. Nagu Bergsonil „ühes valgusaistingus on kokku tõmmatud miljardid elementaarsed valguslaine võnked“. Võib-olla asub aisting juba järgmisel tasandil, aga igatahes kuuluks ajalohe tasandile see algne kokkutõmme. Alles sellelt pinnalt üteldes on esimese tasandi esinemised „mitmuslikud“. Vrd. Deleuze’i esimene ajasüntees oleviku egiidi all. Üks rodu ehk „lohe“, mis venib nagu ila, „elava olevikuna“. Siin on küll vahetu minevik ja kohetine tulevik, aga minevik ja tulevik pole veel avanenud iseseisvate mõõdetena.
3) Ajatõrvik. Oleviku polestamine „teiselt tasandilt“ (vrd. Bergsoni „puhas minevik“ või „olevikumälestus“). Ma ei ole see, kes ma olevikuliselt olen. Deleuze: selleks, et olevik saaks mööduda, ei saa ta oodata järgmist hetke, vaid ta peab olema möödunud samal ajal kui ta on olevik. St. ükski olevik pole enesele presentne, enesesolev, vaid alati ka juba tühistatud, ajatõrvikus põletatud. Siin hakkavad avanema tulevik ja minevik iseseisvate mõõdetena (mineviku egiidi all).
4) Ajalugu. Eelmise polestamise polestamine. Teise positsioonile asetumine, enda vaatamine kõrvalt, teise pilgu tajumine, tema vaatepunkti sissevõtmine. Alles niimoodi omaenese ajastamisest välja astudes ehk polestades oma polestamist saab hakata rääkima aja lugu. Siin moodustuvad tulevik ja minevik lõplikult, saavad iseseisvuse. Lineaarne aeg, olevik kui „kaduvväike“. Seos kitsas mõttes keelega ja inimese võimega „ajas rännata“, st. lugude jutustamisega.
5) Ajatervik. Nüüd on too teine ka enda sisse võetud, kõik teised vaatepunktid on kätketud mu omaenese vaatepunkti sisse. Üleüldine läbistuvus. Aja teostamine. Maksimaalne tiinus, pakitsevus, üliküllus. Avatus tulevikku, võimaldab kõige vägevamalt uue loomist.
6) Ajalõhe. Kui eelmine on teostamine, siis nüüd see aspekt on teostumine. Ma olen passiivne. Mind konstitueeriv ajalõhe on mulle täiesti teine, puhas aja liigend. Täielik vaesus, „eimiski“, puhas lõhe. Samas „negatiivis“ vaadelduna ongi see lõhe teravik ehk esimene positsioon. Puhas tulevikulisus ise, ehk erinemine iseendast. Eelmisel positsioonil oli see veel tagasi viidud tervikule – ehkki mitte küll enam aheldatud millegi üksiku oleva külge, ent siiski „oleva terviku“ külge. Nüüd aga vabaneb see tervikki ja tulevik saab päriselt vabaks.