laaste

Laaste

Bussis

ISA, POEG

ISA (vaatab bussiaknast välja), Pojale: “Vaata, seal sõidab BMW. Nemad on rikkad ja sõidavad kalli autoga. Meie oleme vaesed ja sellepärast sõidame bussiga. Nemad on rikkad sellepärast, et nad on töökamad ja ettevõtlikumad. Meie oleme vaesed, kuna me ei ole nii töökad ja ettevõtlikud, vaid oleme laisad ja passiivsed. Me armastame rikkaid ja meil on hea meel, et neil on võimalik BMW-ga sõita. Sest kes on töökas ja ettevõtlik ehk kes on rikas, sellel peab olema tagatud ka parem äraelamine. Me loodame, et ta saab palju lapsi, ja sellepärast toetame nende peret suurte toetustega. Meie pere saab ka toetust, aga mitu korda vähem, sest meie geenid ei ole nii head ja sina, poeg, ei ole sama võimekas ja sama suure potentsiaaliga laps kui nende rikaste lapsed. Vanemate oskused päritakse lastele ja kui me tahame, et meie riik edasi areneks, siis me peame hoolikalt valima, milliste laste saamist me toetame. Pea meeles, poeg, ole usin ja hoolas, tööta väsimatult varavalgest hilisõhtuni, ja kui vaja, siis ka öösel. Siis sa lood väärtusi, millega me saame rikkaid toetada.”

(22.01.12)

Fassaad

Viimasel ajal on kombeks vahel teha niimoodi, et kui mõnd maja remonditakse või kui ta ootab remontimist, siis riputatakse tema külge tekstiilist fassaadi imitatsioon. Seda toredat leiutist tuleks edasi arendada, nii et majadele üldse ei tehtakski mingeid püsivaid kindlategumoelisi fassaade, vaid lihtsalt käepärastest materjalidest mingi plönski, mille ette riputataks tekstiilist fassaad. Muidu on majaga see häda, et sa pead juba maja ehitades otsustama, millist fassaadi sa endale tahad, ja siis elu lõpuni sellise fassaadi taga elama (või siis need, kes sinna sinu asemele kolivad). Kui aga fassaad oleks tekstiilist, siis pane endale kasvõi igapäev uus fassaad, ise värvi ja tegumoega -- kujugagi on võimalik mängida. Ja remonti on oluliselt lihtsam ja odavam teha -- ei pea jändama krohvide ja muu sellisega, vaid lihtsalt tellid rätsepalt uue kanga.

Tõused hommikul üles, mõtled, millist fassaadi täna tahad, vajutad nupule, võtad vana fassaadi maha ja paned uue asemele. Tõsi küll, võõrastele teejuhatamisega või tuttavatel juba külastatud maja ülesleidmisega võib probleeme tekkida. Sina mäletad, et käisid sinises barokse tegumoega majas, aga täna on selle koha peal valge modernistlik maja. Juhatad inimesele kollast klassitsistlikku maja, aga vahepeal on sul tekkinud tuju riputada oma majaks sinine rokokoo. Aga küll nende väikeste probleemidegagi toime tullakse.

(18.07.10, Daugava ehk Väina jõe peal)

Vana lugu

Jälle istun baarileti taga ja jälle hakkab ta mind rusikaga vastu põlve taguma. „Tema“, see tähendab, minu omaenese käsi. Nii et ma ei teagi, kas ma peaksin ütlema „tema“ või „mina“ – kahekõnes pöördun tema kui „sina“ poole: kui ma anun teda, et „Palun jäta järgi! Palun ära tao mind! Kuule, sa taod ju niimoodi iseennast ka, kas sul siis valus ei ole?! Ära löö! Ai! Valus on! Jäta ometi!“ Ja nii edasi. Aga tema muudkui külma kõhuga, kalgi südamega, tardund ajuga taob mind edasi vastu põlve. Küll ma olen teda keelitanud ja meelitanud, argumenteerinud ja ähvardanud. Aga mis sa teed, ta on ju osa minust enesest, mis ma ikka nii väga teha saan. Hea veel, et lõuga ei anna. Sedagi on vahel ette tulnud!

Kõige hullem on see, et ta ajab vahel hirmsat jama suust välja. Jälle käib kuskil, praalib, taob vastu rinda, räägib teisi surnuks, solvab, ütleb teravusi ja teravmeelsusi (küllap oma meelest) – ja jälle pean küla mööda vabandamas käima, endal silmad häbi täis ja teadmata kuhu pilku peita. Ja ma ei saa ju otse rääkida, kuidas asjad on, sest siis saadetaks mind kohe Seevaldisse. Pean jälle ääri-veeri juttu tegema, et noh, teate, ma kuulsin küll, et oli jälle selline lugu, ja et saate aru, noh, osa inimesi on justkui nagu nad oleksid mitu inimest, ja et noh minuga muidugi päris niimoodi ei ole ja loomulikult ma ikka tean, mis ma räägin, aga et sellegipoolest ärge pange tähele, kui ma vahel sellist imelikku juttu ajan, et noh, inimesed on vahel imelikud, et olgem ikka sõbrad edasi jne jne. Tükk aega keerutamist ja jahvatamist, et jälle mingeid jamasid siluda. Kurat küll, eks sa ela sellise tegelasega koos, kellest ei või iial teada, mis ta järgmiseks kokku keerab.

Muide, hiljaaegu avastasin, et ta, sindrinahk, on veel ka kirjutama hakanud ja et ta levitab seda interneti teel. Juhuslikult sattusin netis kodulehe peale, ja esimesest pilgust aiman halba. Nii-nii, ta on kasutanud minu nime. No selge, seda võiski arvata. Edasist võis juba enam-vähem ette oletada: sirvisin seda kodulehte, kus oli tohutu hulk igasuguseid tekstijuppe, üks imelikum kui teine, mitte millestki aru ei saanud, mingi haiglase mõtlemise vili, täiesti skisofreeniline jauramine. Paroole ja koode ma ei tea, maha seda võtta ka ei saa, aga samas jumal teab kes kõik seda lugeda võivad. Ja arvavad, et mina sellist asja räägin. Kuidas ma veel kõigi nende ees vabandada jõuan? Õudne peavalu. Ei no tore, taga targemaks, mis ma nüüd avastasin. Tüüp tahab eriti „kaval“ olla ja ennast igasuguste rünnakute vastu kaitsta oma viimase kirjatükiga, mis algab sõnadega: „Jälle istun baarileti taga...“

Kodune inimene.

Nii, ma olen juba nii palju kodus istunud, nüüd lähen välja. Jah, nüüd ma lähen. Kohe lähengi, üks-kaks. Nõnda, olengi minemas. Just. Aga oot-oot. Kas ma oma jalad ikka võtsin kaasa? Kuidas ma saan välja minna, kui ma jalgu kaasa ei võta? Kas võtsin või ei võtnud? Peaks järgi uurima. Aga kust ma seda teada saan? Midagi mu küljes nagu oleks, mis näevad välja nagu jalad. Vähemasti paistab niimoodi. Hüva. Aga kas need on ikka minu omad? Kust ma seda teaksin? Noh, liigutaks õige oma üht jalga, vaatan, kas see asi seal ka liigub. Nõnda. Liikus. Aga kas see, mis ma nägin ja see, mis ma tegin, kuulub ikka sama asja või isiku juurde? Mnjaa. Oijaa, jalaga on veel isegi lihtne lugu, aga kas ma oma närvisüsteemi võtsin kaasa? Kuidas ma ilma temata muidu liikuda saaksin? Issand! Ja mu aju! Appi! Kas ma oma aju võtsin kaasa või ei võtnud? Nüüd on küll asi tõsine, tuleb pea palavikulise kiirusega tööle panna. Aga välk ja pauk! Kas see, mille ma tööle panen, on minu aju? Kuhu ma niimoodi ilma jalgade, närvisüsteemi ja ajuta lähen? Noh, kui juhtumisi peaksin olema nad maha unustanud? Ja lõppude lõpuks, kas ma enda võtsin kaasa? Keegi siin mõtleb, pobiseb omaette, isegi kirjutab – aga olen see siis mina? Ei ole! Ma protsesteerin! Ma pole nõus! See ei ole mina! Aga kuhu ma siis jäin? Issa ristikene, püha müristus, heldene aeg! Ei no, kirevase päralt!

Istuv inimene

- Kuule, sa oled juba tükk aega istunud, aitab küll, liiguta ennast.

- ..

- Kuule sina, hakka liikuma, või muidu annan sulle molli.

- Aga kui sa mulle molli annad, siis ma juba liigungi.

- Ära plärise. Korja oma kondid kokku ja hakka astuma, muidu sõidan sulle pasunasse.

- Kullakene, ma ju ütlesin sulle, et kui sa seda teed, siis ma juba liigungi.

- Mokk maha, mis sa kurat hüppad, könn! Hakka astuma, või muidu saad lõuga.

- No ma ju ütlesin sulle, et kuna sina oled mina, siis koos sinu liikumisega ma juba liigungi.

- Mida kuradit sa targutad, persevest, mitu korda ma pean sulle ütlema, et liiguta ometi ennast, mida faking sa passid siin ühe koha peal.

- Mul on nii kahju, et sa ennast niimoodi üles kütad. Liikumine käib ju nii, et sa teed midagi, ja mina lihtsalt vaatan pealt. Ma ei saagi aru, kuidas nii läks, et sa mu lobisema meelitasid.

- Kuradi kurat. Kuradi kuradi kuradi kurat. Kas sa juba liigutad end või ei?! Vana tõbras! molkus! miudusööja! Ai, kuidas ma sulle väänaksin, kui sa poleks mina! No küll virutaksin, kohe magusasti. Kohe niimoodi, et on virutatud ja elu lõpuni on meeles.

- Kui hästi läheb, siis sa saad lõpuks nii vihaseks, et lõpuks ometi võtad sa midagi ette ja me ei pea siin niimoodi tupikseisus konutama, vaid saame viimaks ometi liikuma. Ainult et ma ei mõista, miks sa ennast niimoodi minu vastu pead pöörama.

- Tra raisk pinda käib, et sa molutad siin, lollakas nägu ees, ja ei liiguta ennast kopika eestki. Muidugi ma võin liigutada, kõike võin teha. Võin kasvõi püsti tõusta ja toast välja minna. Isegi majast. Või linnast. Kõike võin. No ja eks ma olen seda ju teinud küllaga, kui sa suvatsed pisut meenutada. Aga närvidele käib mulle see, et ma sinusugust kaasas pean tarima. Mida perset mul sind vaja on, kuradi vereimeja, raisk! Logard! Vongeld! Lödi vongeld!

- ..

- Õhrr-õi... õi... õi... õi...

Lõhustunud inimene

Mitu mind on? Mäletan, et lõhestusin täpselt kaks aastat tagasi, ühel ilusal päeval. Aga siis lõhestus kumbki pool veel omakorda. Mitu lõhestumist nüüdseks siis olnud on? Sellega on üks igavene jama. Iga kord, kui ma olen juba peaaegu vastuse jälile saanud, lõhenen ma jälle uuesti, ja nii ma jälle kõike otsast alustama ja lõppkokkuvõttes ei saagi teada, mitu mind siis õieti oli.

Olla või mitte olla

- Olen see, kes olen

- Oot, ei ole ju.

- Oot, olen ju.

- Oot, ei ole ju.

- Kuule, mis sa vaidled, sa ju ei tea, kes mina olen.

- Ma tean seda paremini kui sina ise. Aga kuna mina ei ole see, kes ma olen, siis on minu teadmine mitte-minu teadmine.

- Aga vähemasti sa tead.

- Ei tea.

- Tead ju.

- See on mitteminu mitteteadmine.

- Ometi sa ju kogu aeg räägid ja vatrad.

- See on su enese jutt.

- Aga siis ma olengi see, kes olen.

- Ei ole. Sa unustad minu, kes ma pole sina, st. mina.

08.02.10

intensiivne ja ekstensiivne. Jõud ja läbivaatus

Elul, tundub, on alati kaks mõõdet, n-ö ekstensiivne ja intensiivne, ehk laiusse ja sügavusse. Ühest küljest me alati teeme midagi, teostame midagi, olgu füüsiliselt või vaimselt (ka vaimne looming teostub kuidagi – raamatuna, plaadina, maalina; või mõnes igapäevaelu žestis). See on tegutsemine laiusse, see on tegutsemise laiuvuse-mõõde, ekstensiivsus. Aga samas on kõigel sellel oma „vaimne ekvivalent“, mis on see, mida su tehtu, vastuvõetu, kogetu sinu endaga teeb. Sest igal teol on teine pool, tegija-pool. Teoga luuakse alati kahes suunas: midagi välist ja midagi seesmist, maailma ja iseennast. Muidugi on need kaks seotud ja käivad tagasisidestatult koos, aga teiste puhul me näemegi ainult välist külge (ei, ka enda puhul me „näeme“ ainult välist külge, sest kui me midagi näeme, siis see juba ongi väline külg, olgugi ta „meie sees“) ning seesmist vb ainult aimame, või õigemini, seda me kõiges väljendamegi. Niimoodi me võib-olla ka tähtsustame rohkem välist loomingut, tegutsemist laiuses-ulatuvuses, ekstensioonis. Aga see oleks võimatu, kui poleks tegijat, kes tegu (kogemust, mõtet jne.) kogeb ehk läbi vaatab ehk teadvustab. Ja see lubab erinevaid intensiivsusastmeid, vastavalt sellele, kui jõuliselt sa koged seda, mida sa koged, ja kui jõuliselt on see üksiksündmus liidetud su elutervikusse. Ehk teisisõnu: elu intensiivsus varieerub vastavalt sellele, kas üksikkogemus jääb elutervikust eraldi (madal intensiivsus) või on see ühte lõimitud selle elutervikuga (kõrge intensiivsus). Ehk eksistentsiaalne põhiküsimus on see: kuidas lõimida võimalust mööda kogu elu üheks tervikuks, lasta igal sündmusel teisendada kogu enda tervikut. Sest kui su elu on üleni tugevasti kokku lõimitud, siis iga uus sündmus-kogemus teisendab ka kõiki eelnevaid kogemusi ja kogu elutervikut. See on intensiivne looming, tegutsemine sügavuses. Siin ei voldita lahti, vaid vastupidi, luuakse üha uusi volte ja nüansse fraktaalselt üha kaugemale iseenese piiri sisse minnes.

See intensiivsus ehk sügavuseloome on ühtlasi iseenese tasu, ta tasub iseenese eest. Väekasv ja rõõm käivad siin üheskoos, ja seda tugevamini, mida kibedamatest allikatest ta ammutab.

See elu ühtelõimimine ei tähenda seda, et ma saaksin täieliku teadmise iseendast või maailmast. See ei ole põhimõtteliselt võimalik, sest ütleme, et ma ajahetkel A hakkan tunnetama oma elutervikut E, siis tunnetamise ajaks olen ma juba edasi elanud ja olen nüüd punktis A’, mis pole veel tunnetatud ja elutervikusse haaratud. Nüüd võtan selle ka sisse. Aga siis olen juba punktis A’’. St tunnetamine, teadmine jääb alati hiljaks („teadmine tuleb takkajärgi“, iga teadmine on tagantjärele tarkus). Nii ma olengi mõelnud, et elul on kaks aspekti, jõud ehk tegu (hoog, millega ma liigun punkti A’ jne.) ning teiseks läbivaatus, millega ma kõike elatut koos hoian ja oletan midagi tuleviku suhtes (alati rohkem või vähem ekslikult; st. ma võin küll kujutleda, kuidas mingi olukord olema saab, aga ükskõik kui hästi ma seda ka ette ei kujutaks, siis selle olukorra tegelikkuses kätte jõudes on see kvalitatiivselt midagi muud, midagi rohkemat kui mu varasem kujutluspilt ja ennustus). Ehk Bergsonlikult: eluhoog ja mälu: eluhoog on mälu olemismõte (me oleme selleks, et luua uut, muunduda) ja mälu on eluhoo olemisalus (mälu võimaldab kestmist ja uuenemist; vastasel juhul korduks aina üks ja seesama, või õigemini, ei jõuaks moodustuda isegi „üht“). St mu tegu ehk elamisjõud kätkeb alati midagi uut ja tunnetamatut, mida ma põhimõtteliselt ei saa üleni valitseda ja teada. Küsimus pole selles, et ma praegust hetke peaksin suutma juba ette läbivaadata, teadvustada (see on võimatu), vaid selles, et lasta igal uuel hetkel tulla mu eluterviku osaks, olla piisavalt paindlik, et suuta vastu võtta maksimaalset hulka uudsust, ootamatust. See annab julguse lasta endal tegutseda; mõistus annab voli tegutseda teispoole mõistust. See ei tähenda muidugi suvalisust ja meelevaldsust, sest su eelnev elutervik on ju rohkem või vähem jõuliselt läbivaadatuna kohal. Aga see tähendab seda, et see tervik ei sulgu endasse – sel juhul ta oleks vääramatult määratud osalisusele (kuna lisanduv uus ei liituks enam talle, vaid jääks temast eraldi), vaid võtab vastu üha uut, võtab üha vastu oma elu.

Ma mõtlen niimoodi, et Jumal ka „ei tea“, mida ta teeb. Jumal kõige suuremal määral laseb endal tegutseda. Jumal on see, kelle teo-läbivaatus ei takista tegu, vaid võimendab seda. Jumal ei ole midagi ette planeerinud, või isegi kui on, siis tegelik asjade käik on põhimõtteliselt teistsugune kui see ettekujutus, olgu see nii täpne kui tahes. Jumal lihtsalt laseb toimida oma väel (jõu ja läbivaatuse koostoimiv süsteem).

Ühesõnaga, lisaks nähtavale loomingule on ka nähtamatu looming, mis ei loo ekstensiivset, vaid intensiivsust.

See intensiivsus ehk sügavuseloome on ühtlasi iseenese tasu, ta tasub iseenese eest. Väekasv ja rõõm käivad siin üheskoos, ja seda tugevamini, mida kibedamatest allikatest ta ammutab.

Ühesõnaga, lisaks nähtavale loomingule on ka nähtamatu looming, mis ei loo ekstensiivset, vaid intensiivsust.

Mälu

Vahel ma kahtlen, kas ma olen olemas. Täpsemini öeldes, ma kahtlen, kas ma olen olemas piiritletud indiviidina. Mul on selline tunne, et kui teised inimesed mind ei näe, siis nad ei mäleta mind. Me aga oleme piiritletud indiviididena tagasipeegeldusena teistelt inimestelt, st tänu sellele, et ma eeldan, et nad mäletavad mind. Kui aga ma kahtlen selles eelduses, siis kaob n-ö heli tagasipeegeldav kõlakaar ja isiksuse piirid hajuvad. St ma hajun üle universumi, ma olen kogu olemine, mis aga teeb sama välja, et mind ei ole olemas.

Antiikaja inimesed rääkisid pärast surma edasipüsimisest edasielajate mälestusis. Aga sellel ideel (kuulsus, tuntus; et teised teavad-mäletavad mind) on roll ka juba praegu, eluajal. St selle kaudu, et teised mind teavad, ma individualiseerungi, piiritlen end selgemalt, joonistan välja oma isiksuse, subjektiivsuse. Ja ükskõik kui laialt inimene ka tuntud pole, olgu üleilmselt, üleriigiliselt, üle küla või pereringis.

Eesel

Ma olen isevärki eesel. Kui mind tõmmata – ma lähen ära. Kui mind tõugata – ma lähen ära. Kui aga pole tõmbamist-tõukamist – ma tulen poole.

Päriseeslit nägin üllatumisi teel Huulemäkke Itaalia riigis Toskaana maakonnas Grosseto kihelkonnas. Ehtne maapiirkond. Tõusin mäkke (muidugi mitte mingi Džomolungma, aga ikkagi, eriti eestlase jaoks), ümber juba kiviklibune ja vaene maastik, mõne üksiku puunässiga. Ühe maja tagant kõmpiski tiidsa sammuga teeäärsesse väravasse kaks eeslit. Olid koonulepatsutamisega rahul. Ma arvan, nad igavlesid. inimesi pold näha. Ja vaevalt neid põllutöödega vaevatakse. Pigem sissesõitnuile lustisõiduks (pärast mäe peal nägingi hobusesõnnikut, mis võis olla eeslisõnnik).

Välismaised harjumused

Välismaalt on mulle tahtmatult külge hakanud mõned väikesed kombed. Näiteks Itaalias on kombeks tervitades öelda ka inimese nimi (kui seda teatakse), nt. Ciao, Damiano! See on mulle niimoodi külge jäänud, et ma tavaliselt ütlengi tervitades inimese nime. Ehkki Eestis otseselt sellist kommet ei ole (seda võib, aga see pole reegel).

Hiinas jällegi küsitakse sööklas või muudes sellistes kohtades: „Kas siin istub keegi?“, „Kas siin juba on inimene?“, samas kui Eestis küsitakse pigem vastupidi: „Kas see koht on vaba?“ , "Kas siia võib istuda?" Mulle jäi aga hiina versioon alateadlikult külge (ülikooli sööklas pidi alatihti seda küsima), nii et ma küsingi Hiina pidi. St. kui vastuseks noogutatakse, siis tuleb ära minna, kui pead raputatakse, siis võib istuda (Eestis vastupidi). Nõnda oli mul Soomaa rahvuspargi keskuses selline juhtum, kus lauas oli üks vaba koht, ja ma küsisin, et kas seal juba istub keegi. Lauasistujad aga – nagu ikka – ei kuulanud niivõrd mu küsimuse keelelist vormistust, kuivõrd nad juba ennetavalt teadsid seda kõneakti („istumiseks luba küsimine“), ja nad eeldasid muidugi, et see kõneakt on tavaeestipärane, ning nad noogutasid. Mina aga võtsin seda hiinalikus tähenduses ja läksin minema. Alles pärast jõudis neile inimestele kohale, mida ma tegelikult keeleliselt küsinud olin, ja nad rääkisid mulle sellest. Ja siis ma alles taipasin, et mul hiinast selline harjumus külge jäänud.

Pomm

Enne tähtsat koosolekut anti süüa. Mul oli kere kangesti hele, polnud peale varahommikuse kiire haukamise midagi söönud. Pistsin siis pintsli neli kausitäit suppi ohtra leivaga, sellise kiiruga nagu sündsus vähegi lubas. Ja siis tundsin hirmuga, et ma purskan naerma, nagu mul sellistel puhkudel tihtipeale on, kui haigutava kõhutühjuse peale lõpuks süüa saan.

Tegin nägu tõsiseks, püüdsin end kõigest väest vaos hoida, väänlesin tooli peal, püüdsin jätta muljet, et kõigest naeratan, kuigi asi oli naeratusest kaugel, vaid ootvel oli mürin, kõmin, tuumapomm. Tundsin ähvardava hetke lähenemist. Siis aga hakkas üks tegelane õnneks või õnnetuseks mingit asjalikku juttu rääkima ja naerupommi sütik kustus, naerumaaalune eelkõmin hajus.

Tahke või vedel?

Kõige üldisemalt: mis on tahenemise mõte, st. miks on vajalik tahkus. või mis funktsioon tal on Voolavus, muundumine jne. on juba eeldatud. Peab aru andma sellestsamast liikumisest, mis on välja jõudnud praeguseni, ühes tahkuse, kõrvutuvuse, eraldumise, „ruumi“ jne-ga.

Teatav tahkus on vajalik keerukuse kasvuks, kui pidepunkt. (Muide, selgrootu kaheksajalg – vägagi arenenud närvisüsteemi ja peaajuga oles – kes on oluliselt paindlikum kui selgroogsed –, ei ole siiski andnud alust edasiseks evolutsiooniks. Ta on liiga elastne). Selge on muidugi see, et tahkus ei või olla ülemäärane (teod, karbid jne, ka putukad selgroogsetega võrreldes), sest siis keerukust ei teki. St keerukus käib vahepealt, piirilt. Ta vajab ühest küljest pidepunkte, aga teisalt ei tohi need teda lämmatada.

Samas iseloomustab sõna „voolavus“ väge paremini kui „tahkus“, kuna meil on kalduvus mõelda tahketes terminites (Bergson, Lakoff), ja seda kalduvust on hea tasakaalustada. Ent ometi ei piisa lihtsalt voolavuse-mõistest, kus poleks mingit tahenemisetsentrit, individuatsioonivälja, pidepunkte.

Muidugi, pidepunktid on selleks, et neist hoogu võtta…

Väli ja kiir

Inimese teadvus pole avaram kui männil või hundil; vastupidi, see on kitsam. Küsimus on lihtsalt selles, et oma ahtas teadvusesõõris suudab ta suunata oma tähelepanu suhteliselt vabalt. Kõige lihtsama olendi teadvuse universumijämedune sammas (mis polegi sammas, ega kera ega üldse geomeetria) või "väli" võib-olla teatavas mõttes võrdub kõige keerukama olendi kaduvpeenikese teadvuskiirega.

Vägisõnad

Vägisõna. Seotud eeskätt suguorganite ja väljaheidetega. St. millegi vägeva, viljakaga. Alles moodne silmakirjalikkus ja väikekodanlus on need kõrvale tõrjunud kui „häbiväärse“ ja „taunitava“. Mis on ilusam kui vitt? Või türa? Need on maailma kõige võluvamad asjad! Või perse, perseauk ja sitt? Need on eelmistest natuke tagapool ja seotud individuaalse väega, samas kui esimesed on liigilise väega. Sitt on omakorda vägevam ja viljastavam kui kusi ning ühtlasi ka kangem vägisõna. „Kusine lugu“ on lausa humoorikas kirjeldus, aga „sitt lugu“ on palju otsesem ütlemine. Sitt lugu on viljakas selepärast, et see sunnib sind tegutsema – kui kõik laabub, võid loiuks jääda, aga sitad lood ergutavad-äratavad su. Ja ka kehaline „sitt olemine“ äratab tähelepanu ja mõtlemise. Kuigi kui on ikka päriselt sitt (st. kui sa upud sita sisse), siis vajub mõtlemine ka ära. Sitta peab olema parajal määral – kui on liiga palju, siis on ta mürk. Kui teda on liiga vähe (kodanlik eluolu), siis jälle ei kasva midagi.

Positsioon

Sõltub, millises positsioonis sa oled. Kui oled näiteks lapsevanema positsioonis (või sellega analoogses), siis ei saa eeldada, et raskused inimestele kasuks tulevad – või õigemini tuleb siis väga ja väga täpselt tunda teist inimest, et hinnata, milliseid raskusi võib talle valmistada – aga nii või teisiti peab selle taustaks olema "headus" või "armastus" vms. Kui jällegi oled lapse positsioonis (või analoogses), siis ei saa sa end õigustada millegagi, vaid kõik raskused, ebaõiglused jne on mõeldud selleks, et sa tugevamaks saaksid, need tulevad sulle kasuks. St on erinevus: mida räägid teisele ja mida räägid enesele.

Kas see vahe võiks ka kaduda? Kui sind enam pole, ja jäävad vaid männid, hundid, tuuled...

Hommikune inimene

Tulin hommikul kossuplatsilt. Mingi noor tüüp kõnnib mööda teed, õllepudel vastu rinda. Ütleb mulle: "Jõudu!" Mõmisen midagi vastuseks ja mõtlen, et mida kuradit ta minust tahab. Ei tahtnud ta muidugi muud kui lihtsalt öelda midagi teisele hommikusele inimesele.

Sääsk

Mind ühendab maailmaga ainult imeõhuke niit, mis iga hetk katkeda ähvardab. Läksin sööma. Mu lauas noored üliõpilased. Mu vastas pikakasvuline tibi. Keerab end järsku ringi, lömastab aknalaual mutuka. See lõi katkestuse. Toit muutus mõttetuks, maailm muutus mõttetuks, inimesed muutusid mõttetuks, ma ei saanud enam aru, mis asja ma seal teen. Ja teine noor tüüp mu kõrval hakkab seletama, kuidas kõige parem sääski tappa on. Meeleheide.

Eestlased

Tulin hommikust sööma. Üks inimene oli sättinud end ühte toanurka, teine teisetoanurka. Mina sättisin end kolmandasse toanurka. Minu järel tuli veel üks inimene. Aga neljandas toanurgas oli laud pandud kandikute, taldrikute, tasside jms alla. Nõnda läks ta siis hoopis tagatuppa.

Kassipoeg

Kassipojaga on elujõu varieeruvus jahmatav. Õhtul tundus ta omadega täitsa otsas. Üks silm vesine ja poolkinni, justkui ei jaksand end liigutadagi, vedeles tundide kaupa diivani peal, meenutades loomafilmide gepardeid või lõvisid, kes hinge vaaguvad, kärbsed juba pea kohal tiirlemas. Aga jälle mõni tund hiljem, või nüüd hommikul, on tüübil jälle elusärts sees nii et lase aga olla, on jälle oma kehakujus sees, „vaimustab“ või „hingestab“ seda.

Isikud

Ilmnemises on kaks poolt: ühest küljest see, mis ilmneb, ning teisest küljest see, kellele ilmneb. Esimene on ilmnemise esikülg ja teine on ilmnemise isekülg. Ei esi- ega isekülg pole mingid asjad, vaid saamisviisid, nii et esikülg on esinemine ja isekülg on isenemine. Ütleme, et minu ees seisad sina, teine inimene. See tähendab, et sa oled minu jaoks "esil". Ka esilolijal võib olla oma isekülg, ja viimases järgus alati ongi (kui mitte esilolijal tervikuna, siis tema osadel). Nii nagu sina seisad minu ees, seisan mina sinu ees, esinen sulle. Nii et minu ees seisad sina. Sellise ilmnemise teine moment on see, et sa seisad minu ees, nõnda nagu ka mina seisan sinu ees. Keel teeb siin suhtlemise jaoks vajalikke eristusi: kõneleja ("mina"), kuulaja ("sina"), kõrvalseisja ("tema"), ja neid eristusi või olla veelgi rohkem: ainsuslik, kaksuslik, mitmuslik kõneleja jt., inklusiivne ja eksklusiivne meie ja teie jne. Aga see, kelle ees sina seisad, ei ole lihtsalt mina, vaid mina ise, nõnda nagu see, kelle ees mina seisan, ei ole lihtsalt sina, vaid sina ise. Nõnda ka tema ise, meie ise jt. Kõnesituatsiooni arvestava isikuteks jagamise all on "isedus", mis on kõigile isikutele ühine. Iga esilolev, esineja on mingi iseduse ees; ja iga iseduse ees on midagi.

Enesetapp

Enesetapp on see, kui välised jõud suudavad korraldada nii, et sa pöörad omaenese jõud iseenda vastu. Veenavad sind, sosistavad kõrva: „Tapa, tapa, tapa.“ Ei, muidugi mitte nii. Nad sosistavad: esimeses isikus „Tõbras olen, loll olen, saamatu olen, ebaõiglane olen …“. Sosistavad: „Ma ei suuda, ma ei tohi.“ Et sa järeldused võiksid siis ise teha ja arvata, otsekui sa oleksid ise selle välja mõelnud, ise selle algatanud. Samas „nemad“ muigega lähevad järgmist otsima. Ühiskondlik enesepuhastus. Et säilitada keskmine.

Selles mõttes „enese“ tappu ei ole olemas. Alati tapavad teised su. Küsimus on ainult selles, kas sa oled piisavalt kergeusklik või mitte. Võib-olla ainus päris enesetapp on nagu need vanad mungad, kes lõpetavad söömise ja vajuvad nõnda surma, või nagu munk kim-ki duki filmis, kes end põlema pani. No vot see on juba enesetapu moodi. Ja see pole nõrkuse, vaid tugevuse ilming. Sellega mitte ei kaotata midagi, vaid võidetakse juurde. Kõik ülejäänu on mõrv.

Võbelus

Ma kogu aeg nagu ootan midagi. Ja ma tunnen võbelusega ka, kuidas iga hetk on täielik, absoluutne. Oma väesolus ulatub ta „igavikku“. St iga hetk tähendab kaht asja: kehalisi sündmusi ja hingelisi teisendusi. Ja see hingeline teisendus on jääv. Mitte muutumatu, aga püsiv. Ta just nimelt püsib muutumises. Osata ka seda tasandit näha, see ongi põhiline. Hing teiseneb kogu aeg, kokkupuutes paarilistega. See tekitabki ootuse. Seesama hinge teisendus, ja see uudsus, need tundmatud kaaslased, kellega ta kohtub ja kelle kaudu ta teiseneb. See käib kõige kohta, milline ka poleks kogemus, „hea“ või „halb“ või mis iganes. Särts, intensiivsus loeb. St osata ka halvast võtta see särts ning jätta väe represseerimine, reaktiivne külg kõrvale. Raudselt. Kui hing "laulab" nagu too piinatud papp Liivimaa kroonikas, siis ta laulab. Ja see on lihtsalt laul, ei muud, täpselt sellisena nagu ta on, lisahinnanguteta.

Päritud pahed

Keegi ei taha oma puudustes ja pahedes olla oma vanemate moodi. Muidu jääb sulle vähemasti see õilsus ja uhkus, et sa oled ise oma pahe autor (mis on ka muidugi illusioon), aga kui see on juba su vanematel, siis oled sa lihtsalt nõrk, ja see on palju talumatum.

Tibu, tibu ära näita!

Hommikust sööma asudes kuulen piiksumist. Vaatan hoolikamalt, lokaliseerin täpsemini. Ei, see ei ole plindris hiir. Ei, see ei ole mikroufonaut. Jaa, see on keedetud muna, mida ma kavatsen sööma asuda. Kuulatan. Tõepoolest. Tõstan kõrva äärde – piiksub. Võtsin siis südame rindu ja löön sõrmenukiga munakoore katki. Sooja vett pritsib mulle näkku, võpatan. Hetkeks olin tõesti kujutlenud, et munakoore alt tuleb välja tibu.

Pimetähn

„Me pilk jääb meie eest varjatuks“. Et on olemuslik põhjus, miks me ei saa kunagi endale täiesti läbipaistvaks saada, ennast täiesti pilku saada (ei meie ega Jumal). Et ka olemise tuumas on mingi masin, mis ühest küljest loob tundmatut, uut, ootamatut ("pilk, mida me näha ei saa"), ning teisest küljest toob selle tagasi, hoiab selle endaga kokku (meie otsiv pilk). Et teadmatus ja tundmatus pole (ainult) mingi „languse“ tagajärg, meie piiratuse tulemus, vaid olemuslik, positiivne uudsuse genereerimise üks olemuslik aspekt. Lootmine, hea õnne peale, katsetamine, väljakäimine.

Kirjutamisest

Kirjutamisega võib iga oma lolluse, nõmeduse, pettasaamise transformeerida vaimseks võiduks. Sest kirjutamise kaudu sa ei samasta end enam tolle tegelasega, kes nii lolli olukorda sattus (näiteks), vaid vaatled teda, kordad teda, ja see vaimne ülekordamine vabastab sind tollest füüsilisest sündmusest ja annab talle üleajalise väärtuse. Näiteks Prousti aines: pealtnäha igavigavigav seltskonnaelu, aga reflekteerituna omandab tohutu väe. Või Bukowski aines: üks pidev kepp ja joomine. Justkui igav kordus. Aga niimoodi reflekteerituna on vabastav, võimendav. Muidugi reflekteerimist on kahesugust, üks ka refleksioonis (kirjutamises) igatseb nonde asjade järele ja jääb neisse kinni – aga kui see tõesti nii on, siis ta ei suuda enam kirjutada, jääb kinni, sulg ei liigu, näpud tarduvad. Või kui ta siiski suudab kirjutada (juhul kui tegemist pole pelga papagoilusega), aga ta arvab asju igatsevat, siis ta petab end – tegeliku naudingu saab ta ülekordamisest. Ehk teine versioon ongi see, et rohkem või vähem teadlikult kirjutataksegi selle korduse jaoks, korduse pärast, transformatsiooni mõttes. Aines polegi siin nii oluline. Mingis mõttes tuleb see vahe just pealtnäha kõige igapäevasema materjali puhul paremini välja, kuna siin tekib eller-eller. Fiktsionaalsema loomingu puhul on juba nagunii rohkem selge, et see on tema vaimupingutuse vili. Seal tekivad aga teised ohud, jääda kinni sellesse vaimutsemisse. See tõmbab veel eriti rängalt hinge kinni. Rängemalt kui „naturalism“. Minu jaoks on praegu ülipopulaarne fantaasiakirjandus hapnikuvaene.

Unemõttest

On selline tunne, justkui unes teaksin kõike, tunnetaksin korraga kogu olemist. Ja ärgateski on veel hägune mälestus, et midagi nagu oli, aga kuidas täpselt, selle vahel on sein. Tundub isegi, et sellel saaks sabast kinni, kui osata õigesti läheneda, aga siis on liiga mõnus, liiga hea, et midagi sellist ette võtaks. Ja tegelikult võib-olla ei saagi. Võib-olla on unemõtted põhimõtteliselt teise loomusega kui tavamõtted, läbistuvamad. Unemõtted on kummalised, saab mõelda mitut asja korraga, ja mõtledki, st. mitte pendeldades nende vahel nagu ärkvelolus, vaid ehtsalt koos hoides, sünteetiliselt. või sünesteetiliselt.

Siis aga uhkab tegelikkus peale, lööb pea kohal kokku. Meenub. Meenub taas giljotiin. Ja hakkad jälle pidama oma igapäevast võitlust selle nimel, et üldse ellu jääda.

Sõimamisest

Sõimamine on väga ebaefektiivne viis millegi saavutamiseks. Kui sa näiteks tahad, et teine midagi teeks, ning teda sellejuures veel ka sõimad, siis saad sa teda panna seda tegema ainult juhul, kui sa oled võimupositsioonil, nii et ta on sunnitud su käsku täitma. Aga isegi siis teeb ta seda vastumeelselt ning seetõttu võib arvata, et ka tehtu kvaliteet on kas halb või igatahes mitte nii hea kui võiks. Sest sõimamine tekitab trotsi ja protesti, nii et isegi kui inimene muidu võiks omaalgatuslikult teha sedasama, mida sa ütled, siis sõimamisest tekkiv trots põhjustab kergesti selle, et ta just nimme ei tee. Ja kui sa ei ole võimupositsioonil, siis sõimamisega on väga vähe lootust oma eesmärke saavutada. Sõimamine lahutab, lagundab, paneb kõrvutuma. Kui sellega ka midagi saavutatakse, siis on see lühiajaline ega jää kestma. Inimene peaks endale selgeks tegema, mida ta tahab. Kas ta tahab lihtsalt oma emotsioone välja elada või siis saavutada eesmärke, mida ta välja ütleb. Kui ta tahab lihtsalt emotsioone välja elada, siis on sõimamine muidugi üks viis seda teha (ehkki mitte kõige tervislikum füüsilises ja psüühilises mõttes). Siis aga ei maksa nördida sellest, kui ei saavutata oma eesmärke. Järjekindel olles ei tohiks siis ka sõimamisega teiselt midagi nõuda, sest sa tead, et teine ei tee seda (või teeb, aga vastutahtsi, ja kui olud vähegi lubavad, siis ei tee); sa tead, et niimoodi sa sihile ei jõua. Kui sõimata, siis sõimamine peab olema puhas sõimamine, nõudmisteta. Või kui tahta saavutada eesmärke, mida sa välja ütled, siis tuleb leida mingi muu moodus kui sõimamine. Sõimates teiselt midagi nõudmine kätkeb endas vastuolu, ja kui keegi seda ikkagi teeb, siis see näitab seda, et ta tegelikult ei tea, mida ta teeb, st. ta pole läbi mõelnud oma tegevuse printsiipe. Kui ta seda teeks, siis ilmneks talle sellise teo mõttetus õige kiiresti.

Aga siit võib veel edasi minna. Sest mida selline puhas sõim tähendab? See väljendab mingisugust rahulolematust teise inimesega. Aga kui sa tead, et sa sõimamisega ei saavuta temalt midagi või igatahes mitte midagi püsivat, siis milleks teda sõimata? Kas pole see lihtsalt oma aja raiskamine? Pealegi mõjub sõimamine ja üldse vihastamine ka sõimajale halvasti nii kehaliselt kui vaimselt. Süda hakkab kloppima, liigutused muutuvad järskudeks ja ebaadekvaatseteks; teadvus aheneb-kitseneb, nii et ei näe enam kõikvõimalikke teisi tegevusvariante. Teatud tingimustes on vihastamine ilmselt tegutsemise jaoks kasulik, kuna see võimaldab kiiresti otsuseid langetada, ja olgugi need otsused mustvalged, siis vahel kaalub otsuse kiirus üles otsuse ühekülgsuse. Ent sellest ei saa teha oma käitumise vundamenti ja printsiipi.

Mõte

Kas poolunes või mõtlustades tuli mul üks mõte. See polnud mul alguses meeleski. Pesin hambaid, soojendasin vett ja selliste hommikuste väikeste õienduste keskel tuli mul järsku meelde, et mul oli üks mõte. Selline aforistlik. Aga milline, mis mõte see oli? Üritasin meenutada. Mäletan mõtte tunnet, tema liikumise kogumuljet ja üldist liigendust. Mõte oli kolmeosaline. Alguses ühtpidi, siis teistpidi ning lõpuks keerati kõik ümber, avades hoopis uue mõõtme. Umbes selline: „Kui teised on aeglased, siis olen mina kiire. Kui teised on kiired, siis olen mina aeglane. Aga kui teised on kiired, olen mina veel kiirem.“ Kusjuures selle lause „mina“ pole mina, vaid virgunud subjekt. Muidugi polnud see mõte selline, niimoodi kõlab ta naljakalt või jaburalt. Too päris mõte oli rammusam, tuumakam. Too mõte avanes kogu kosmose mõttele, see haaras mind ja maailma üleni. Täiesti konkreetne mõte, mis haaras ühest ilmanukast kinni, kangutas ja keeras maailma pahupidi. Sujuv, elegantne. Aga mis mõte see oli?

Tõlgendamine ja vaikus

Mingi teksti tõlgendamisel on kaks poolust: täpsus ja jõud. Täpsuse-suund on truu käesolevale tekstile ning tema piirväärtuseks on selle käesoleva teksti kordamine, uuestikirjutamine. Jõu-suund on truu teksti vägevuslikkusele ning tema piirväärtuseks on vaikus. Vaikus vastandub siin mitterääkimisele nagu morfoloogias vastandub nullmorfeem morfeemi puudumisele: vaikus vastandub mitterääkimisele kui nullrääkimine. Vaikus on puhas olemasolemine. Sellises laias mõttes vaikus on alati olemas: tema puhas välu teeb rääkimise ja kunatiolemise võimalikuks. Spetsiifilises mõttes vaikimine kui nullrääkimine on aga haruldane: see on sihilik vaikimine, sihilik olemasolemine. St. me vaikime ja oleme juba alati (laias mõttes), aga vaid vahel teeme seda meelega (s.o. kitsas mõttes vaikimine). Vaikus kui nullrääkimine on truu teksti vägevuslikkusele: temas on hoitud kõik, milleks tekst võib saada. Ta ei too kätte ühtki kindlat võimalust, ja just sellega annab ta võimaluse ka teistele tõlgendustele, mis võib-olla kohe meelde ei tulnud. Täpsus ja jõud täiendavad teineteist: täpsus kasvatab jõudu, ja jõu kasv võimaldab uut laadi täpsust. Selleks, et tõeliselt käesolevat teksti korrata, pean ma liikuma vägevuslikkusse, kust ta on kätte toodud. Selleks, et mul oleks õigus täpselt sedasama teksti korrata, pean ma kasvatama jõudu, et taibata tema toimemehhanismi. Ning kui jõud kasvab (vägevuslikkuse eneseni), siis saab üha täpsemalt korrata just seda teksti, st. sellesse sekkub vähem müra minu enese käesolevast tekstist. Nõnda langeb ära küsimus selle kohta, kas mingi tõlgendus on „õige“ või mitte. Selle asemel võib püüda mõtelda, millises vahekorras on temas täpsus ja jõud.

Keha küljed

Kujutleme elusolendit. Juba oma olemasolu tõttu on tal kaks külge. Ühest küljest on ta pööratud väljapoole. Olend võtab vastu liikumisi maailmast, muundab neid, ja annab maailma tagasi. See külg on keha kui sensorimotoorika (taju/liikumine); see on suunatud tegutsemisse, teiste kehade poole. See keha on „praktiline“. See on esikeha – see, mis on esil. Teisest küljest on ta pööratud iseenese poole. See hoiab olendit üldse koos, tagab tema kestmise. See külg on mälu. Mälu tuleb siin võtta laias mõttes, sest mälu kui mälestuste tahtlik kättetoomine on väga spetsiifiline ja kaugelearendatud (keeleolendile omane) mäluvorm, mis põhineb üldisemal, algsemal enesemäletamisel, eneseühtsusel. Praktiline keha ei saaks toimida ilma sellise mäluta; tegutseja laguneks enne kui ta jõuaks tegutsema hakata. Igasugune tegutsemine nõuab ka teist tasandit, mälu, mis annab ülevaatliku positsiooni erinevate tegutsejate (erinevate tegutsemishetkede) suhtes ja võimaldab neid kokku tõmmata ühtseks tegutsejaks. Ilma mäluta poleks ühel tegutsejal (sellel, kes tegutseb praegu) mingit pistmist järgmise tegutsejaga (järgmisel hetkel). Praktilise keha toimimine nõuab mälu, mis on kontemplatiivne (kokkuvaatav, ülevaatav). Seda keha nimetame isekehaks. Esikeha ja isekeha on sama asi teine teiselt poolt vaadatuna (seda väljendavad ka vastavad mõisted, mille esiosised on teineteise pöördlugemised).

Isekeha kõige sügavamas mõttes on olemise-võime. Sellisena on ta aluseks erinevate olemisesfääride võimalikkustele. Erinevad võimalikkused on ühed-ja-teised, aga võime-likkus on omakorda teine kõikide võimalikkuste suhtes, ta pole antud võimaluse suhtes teine, vaid muu. Muu on ühtede-ja-teiste suhtes teises mõõtmes; kui nood on horisontaalselt ühel tasandil, siis tema on sellega n-ö risti, vertikaalne. Kõige lihtsamalt võib öelda, et ühed-ja-teised ehk esilolevad asjad on ruumilised ning muu ehk iseasi on ajaline. Muu pole kuskil eraldi ruumis, „teises maailmas“ meie maailma kõrval, vaid ta puudutab sellesama maailma olemist, tema olemise-võimet. Muu on olemuslikult temporaalne, muu on muundumine. Vertikaalset muundumist ehk muuks-saamist võib eristada horisontaalsest teisenemisest. Ühel juhul muutub tervik kõige täiega iga hetk, kuigi selle sees on aeglasema muutumise tsoone (ja muutumise aeglustamine, viivitamine on muundumise ehk evolutsiooni saavutus); teisel juhul muutuvad üksikud olevad asjad, aga tervik jääb „samaks“ (õigupoolest pole tervik siin õieti pilguski).

Keha lugemine

Lugeda teise keha, ta teadvustamatust. Kui muuta teadvus maksimaalselt läbilaskvaks, läbipaistvaks, siis võib olla teisega samaaegne (mis on kiirem ükskõik kui kiirest „reaktsioonist“, sest pole teisest eraldatud: teadvustamatus on oma põhjas üks ja ühine ning mõlemad osapooled liiguvad selle pinnalt, korraga).

„Said, mis tahtsid“

Harilikult öeldakse seda parastavalt, kui kellelgi on midagi nihu läinud. See võis tulla sellest, et ta tahtis midagi ja arvas sellega mingit õnne leidvat, aga selgus, et see tahtmine tõi talle hoopis häda. Aga ei pruugi. Tegija võib siin ise olla täiesti süütu, ei kuidagi süüdi saabunud ebaõnnes, ja ometi võib talle öelda "said mis tahtsid", kuigi seda tahet polnud enne, vaid see moodustus alles sellesama ütlemisega. Selle taga on huvitav eetika: nimelt osutub siin inimene vastutavaks kõige eest, mis temaga sünnib, mitte ainult oma kitsas mõttes teadlike valikute eest, vaid ka kõige muu eest, mis justkui temast kuidagi ei sõltu. Aga samas saab sõltuma. Oma olemisega kehastab ta olemise-tahet, mis on sügavam kui too teadlik tahe. Siit johtuv eetiline ideaal oleks see, et inimene teeks kõik enda omaks, kõik enda tahteks, absoluutselt kõik, eeskätt enda olemas olemise. Seda väljendab ka vana ütelus "Sinu tahtmine sündigu", Sinu ehk Jumala ehk kogu kosmose terviku. Kosmose terviku perspektiivist ei saa tõesti enam öelda, et üks asi juhtuks juhuslikult ja teine asi ettekavatsetult – see eristus siin ei kehti, siin on kõik võrdselt paratamatu. Paratamatu mitte füüsikalises, etteennustatavuse mõttes, vaid enesekohasuse mõttes, parajuse mõttes. Kõik on mulle paras. Ei ole mingit transtsendentset mõõdupuud, mille järgi miski oleks õiglane ja miski mitte, või et miski on tahtlik ja miski mitte. Seda ma saan teha ainult oma konnaperspektiivist, aga oma mõtlemises järjekindel olles ei saa ma ennast muust universumist lahutada. Miski pole võõras. Kuid on immanentne mõõdupuu, kosmosel on oma mõõdupuu. Hea on see, mis on vabastav ja rõõmustav, halb on see, mis on vangistav ja kurvastav. Rõõm on see, mis puudutab olendit tervenisti, läbinisti. Põhjaniminev kurbus või nutt on tegelikult rõõmus, juba endast (st. oma tükeldatusest, enda eraldamisest) vaba. Kurbus on see, mis jääb pinnapealseks. Suur osa kireva maailma rõõmust on tegelikult kurb, ängistav. Sest paistavad läbi sügavikus mäslevad maod. Mina olengi Sina. Mind ei ole, on ainult Sina. Taevasina.

Kurja juur

Kui hakata kurja juurt otsima, siis ... Tundub, et näeme kurja. Aga kui me vaatame lähemalt, siis me näeme, et see pole kuri ise, vaid ainult tema toode ning kurja kandja on pelgalt ebateadlik marionett tema käes. Me hakkame nägema põhjusi, miks ta kurja teeb. Aga kui me vaatame omakorda neid põhjustajaid, siis kordub seesama. Algul arvame, et oleme kurja juure kätte saanud, aga lähemalt vaadates näeme, et ta lükkub veel tagasi. Lõpmatult. Tegelikult kurja ei olegi. Kurja juur on silmas. See on palk.

Viha

Viha on performatiivne. Miski vihastab mind: minu meelest ei tohiks olla nii, vaid peaks olema teisiti. Aga paradoksaalsel kombel oma vihaga ma justnimelt aitan kaasa sellele, et on nii (nagu ma justkui, väidetavasti ei taha). Viha ise sünnitab seda, mille vastu ta on. Kurb tõde on see, et viha on inimesele kallim kui heaolu. Ta pigem hoiab kinni oma vihast kui loobub sellest ja on lihtsalt niisama, mõnusalt. Viha on talle tuttav, see on saanud osaks tema minast. Aga sellest loobumine, sellel minnalaskmine tähendaks seda, et ta seisaks silmitsi tundmatuga, uuega, ta peaks muutuma. Inimene, lapsik nagu ta on, ei taipa, et maailm oleks õudne koobas, kui ta tõesti olekski alati ja järjekindlalt nii nagu „mina“ tahab. Kui keegi pandaks sellisesse marionetiteatrisse elama, siis pooks ta end peagi üles.

Tõlgendamine

Iga asja peaks püüdma tõlgendada tema maksimaalse võimsuse järgi. Sellisel lihtsal põhimõttel on kaugeleulatuvad ja üleüldised tagajärjed. Esiteks tähendab see, et metoodilise hoiakuna ollakse teisele (tõlgendatavale) lähenedes maksimaalselt tühi endast, maksimaalselt tähelepanelik teise suhtes. Teiseks eeldab see jõulist mõistmissoovi: püüda rekonstrueerida teine tema sisemiste liigenduste kaudu. Püüda nähtavatelt kalgendunud mõtteproduktidelt tõukudes jõuda elava mõtteliikumiseni, mis neid sünnitas (miks tal oli vaja rääkida/kirjutada?). Niimoodi saab jõuda teise eksistentsiaalse probleemini, tema hoiakuni, avamisviisideni, „stiilini“. Sel moel on tõlgendaja justkui näitleja või interpreet mõistelisel tasandil (filosoofilisel laval): ta „elab sisse“ tõlgendatavasse nagu rolli või muusikapalasse ning kui see sisseminek on õnnestunud, muutub ta loovaks, nii et ta võib mõista ja otsustada ka seda, mida eksplitsiitselt selles „osaraamatus“ või „partituuris“ ei ole (ja seal pole paljut! eeskätt: elu!).

Siin tekib hõlpsasti etteheide, et roll või pala teisenevad tema näo järgi. Sellele võib vastu väita kahel moel. Esiteks, roll või pala elabki ainult tema elava esitamise kaudu. Aga veel sügavamas mõttes: mis on see „oma nägu“? See on üks teema, kus Stanislavski ja M. Tšehhov on vähemasti pealtnäha vastupidistel seisukohtadel. Stanislavski järgi peab näitleja rolli sisse elama omaenda isikliku kogemuse kaudu (omaenda ihnsuse-eo ja teistelt nähtud ihnsuse põhjal saab kujundada ihnuri rolli, ja kõige paremini siis, kui on silme ees mõni eriti karakteerne näide). Tšehhov aga ütleb, et näitleja ei tohi oma eraelust midagi lavale tuua, sest see on jama. Näitleja ei pea rolli looma mitte enese põhjal, vaid rolli enese (st. „teise“) põhjal. Tšehhovi praktika järgi tuli rolli uurida ja vaadelda nagu minust (näitlejast) sõltumatut olendit. Ja sel hetkel, mil ma teda „nägema“ hakkan, st. mil talle omased ähmased tajumis- ja tundmisviisid jm. kogunevad kokku iseseisvaks olendiks, ongi roll valmis, ja siis pole muud, kui sinna sisse hüpata ehk lihtsalt muuta teistelegi nähtavaks see, mida sina juba näed. Retooriline erinevus on tõesti fundamentaalne: luua rolli kas enese või teise põhjalt; ja see annab ilmselt praktikas eriilmelisi tulemusi (eri genealoogiaga). Kuid asjas eneses pole erinevus nii suur. Sest ka Stanislavski järgi ei tähenda oma kogemuse põhjalt rolli loomine seda, et ma juba oskaksin suvalist rolli mängida – mida võiks muidu õigustada see, et mul on inimesena otsesem või vahetum kokkupuude kogu inimlike eksistentsiviiside gammaga. Sest kui asi läheb mõne eksistentsiviisi näitlemise peale, siis selgub, et ma ikkagi ei tunne neid, et mu teadmised on „üldised“ ja ebamäärased. Ei saa aga näidelda üldist ja ebamäärast, vaid see tuleb konkretiseerida ja välja selitada. Näideldes ei saa jätta lahtisi otsi, vaid iga asi peab olema maksimaalselt konkretiseeritud, läbi mõeldud ehk tunnetatud. Eksistentsiviiside uurimine aga ongi nende ette kujutamine vaimus ja ettekujutuses hoidmine. Ja rolli saab hakata mängima siis, kui ettekujutus on konkretiseerunud – mis on juba väga lähedal Tšehhovi võttele. Nüüd me võime sügavamas mõttes öelda, et näitleja ei muuda rolli oma näo järgi, vaid et roll muudab samavõrra näitlejat. Rolli kehastamine on näitleja psühhofüüsilise isiku ja rolli („teise“) kohtumine. Nüüd võib muidugi öelda, et kui näitleja ei lähe rolliga kohtuma, ei muuda ennast, siis tõepoolest muudab ta rolli oma (valmis, vana) näo järgi, ning tulemuseks on kehv näitlemine.

Niimoodi saab eristada välist ja sisemist kriitikat. Väline kriitika on see, kui ei osata või ei viitsita tõlgendatavale vastu minna, temaga kohtuda. Sisemine kriitika aga on see, kus kohtutakse tõlgendatavaga, elatakse temasse sisse, ja nähakse kaugemale kui tema – tema enda põhjalt. St. kui osatakse näha temas endas veel võimsamat intensiivsust, mida ta ise pole osanud avada. Filosoofia puhul tähendab see seda, et ta pole piisavalt kaugele mõtelnud, mõtet piisavalt liigendanud. Selle tagajärjeks võib olla näiteks takerdumine mingitesse tavaarusaama jääkidesse, mis on lihtsalt vaikimisi üle võetud ja mida ei osata problematiseerida.

See on üleüldine põhimõte, sest see ei puuduta ainult kirjaliku teksti tõlgendamist, vaid üleüldse läbikäimist olenditega. Selle juhtmõtteks peaks olema: maksimaalselt tühi enesest, maksimaalselt täis teisest. See on pühendumine. See on taotluse intensiivistumine. Kui olla ennast täis, siis taotlus ei võimendu. Ja kui juba ette eeldada vähest, siis saadki vähe. Peaks püüdma (võiks püüda) aga rohkemat! Alati rohkemat! Mitte leppida sellega, mis mul juba on, vaid vaadata, kas seal mitte veel enamat pole. Mida enam sa (vana, ennast) ära annad, seda enam sa (uut, teist) saad. See on eeskätt kannatlikkuse küsimus. Igast olendist võib kätte saada kogu maailma tarkuse, aga olendid ei ole võrdselt kütkestavad. Ka ajalehest võib saada suuri tarkusi, aga küllap ma juba tean, kust intensiivsusi paremini saab.

Laulmine

Isegi kui kõige välisemalt võtta, siis on selge, et laulmine mõjutab enda keha ja mingil määral ka teisi kehi, pannes nad endaga kaasa võnkuma. Siin avaneb tohutu võimaluste väli, sest laulmisel on mitmeid parameetreid: vokaalide kvaliteet (st. mis vokaaliga on tegemist; ning iga vokaali puhul ta „heledus“ või „tumedus“), heli kõrgus, heli valjus, heli vältus. Neid parameetreid saab muuta kõri ja suuõõnega, mida saab mitmel moel teisendada: alalõug, huuled, keele ja tema erinevate osade asend. Neid parameetreid muutes saab mõjutada erinevaid kehaosi, võttes arvesse näiteks, et tagavokaalid resoneerivad kehas allpool, eesvokaalid ülalpool, „m“ pealael. Suuõõnt suurendades saab muuta heli jõulisemaks, huuli liigutades ja suukoobast varieerides saab võimendada ülemhelisid. Lisaks reguleerib laulmine reguleerib hingamist, laulmine on „hingeharjutus“. Tema mootoriks on kogu keharümp – kõht, rindkere.

Ning isegi kui me jääme edasi füüsilisele tasandile, siis on heli tekitamine ja tema mõju erinev, sõltuvalt keha asendist/liikumisest. Erinevas asendis olles / erinevalt liikudes mõjub sama heli erinevalt. See avardab tohutult võimalusi, kuidas me põhimõtteliselt võiksime oma keha häälega mõjutada.

Kuid lisaks füüsilisele tasandile on mõtte (tähelepanu ja kujutluse) tasand: näiteks keskendades mõtet mingisse kehapunkti, on võimalik panna seda resoneerima ja nagu Grotowski näitas, on keha resonaatoreid lõputul hulgal (see puudutab luustikku). See tõstab keha-meele mõjutamise võimalused hoopis uuele tasandile; asi ei piirdu üksnes füüsilise keha resoneerimisega, vaid laulus võib justkui meel ühtekokku koonduda (isegi mitme inimese meel?).

Kõike seda kokku pannes võiks mõelda, et laulmise abil võib täiesti teadlikult ja tahtlikult oma keha korrastada; võiks isegi kujutleda sellist täpsust, et sa näiteks laulad oma südame terveks, või maksa. Kõige võimsamalt aga mõjub laulmine ajule, mis on kolju sees – kolju kui kõlakoda. Lauluga võiks siis juhtida oma aju. Kuna aju aga on seotud kõigi teiste kehaosadega, siis võib mõelda südame, maksa jne. mõjutamist ka sedapidi, aju vahendusel.

Ühtlasi aga mõjutab laul võimsalt meeleolu ja hingeseisundit. Laul on muide ka ühiskonna kooshoidmise üks olulisi tegureid – nii halvaks kui heaks. Lauluga tehti Eesti jälle vabaks, ja lauluga aeti inimhorde NLiidus, Hiinas, Hitleri-Saksamaal lollustele ja hullustele. Sest laul läheb mõistusest mööda. Laul on ekstaas. Loov ja hävitav.

Niisama lugu

Päikese sees oli veel kaks koobast. Ühes tantsiti, teises keerdus paks reiejämedune madu. Aga tagapool oli hoopis midagi muud. Seal olid kolmeharulised sirelid, iga haru otsas viis tütarlast. Igal tütarlapsel kümme velle. Velled rippusid, pea alaspidi nende käsivarte küljes, nende silmad olid salapärased, seal loksus meri. Kus ma siis olin? Siis olin ma juba kaugel, omadega läbi, iseendast läbi, ulatusin otsaga... Veri tuksus, kajakad laulsid inglite laulu hallidel poolenisti väljaulutavatel märgadel kividel. Siis sulas verigi, sulas madalaks, madalaks do’ks, kus sees oli lõputu hulk kõrgemaid do’sid ja veel sol, mi, si bemoll, siis re... Iga viimne kui kübe laulis oma häält, kus sees olid kõik teised hääled. Mered, vered, maod, sirelid, sõsarad, tantsijad, koopad, rääkimata räägitamatuist, olid kõik erinevad, ja ometi kõik üksteise sees. Aga siis kasvas tõru tammeks ja tamm jälle tõrudeks, uuteks tõrudeks. Ma lebasin tamme all, tamm ja tõru. Küündisin oma juurtega maa sisse, sõin maad, ja seal polnudki koopaid, seal oli terve ilm. Tihedalt pisikesi olendeid, kes olid need, kelleks nad said.

Mikrokohanemised

Kui tulla kuhugi uude kohta, siis alguses ei oska istuda ega astuda. Asud näiteks elama uude korterisse. Põrandalauad naksuvad ebameeldivalt, uksed ei taha kinni minna, kraanist ei oska paraja soojusega vett kätte saada. Väljast kostab pealetükkivaid hääli. Kõik heidutab, hirmutab, on kohmakas. Siis ajapikku sa sõbruned märkamatult põrandalaudadega, ustega, kraanidega. Sa unustad tasapisi hääled, nad ei tundu enam nii sissetungivad, sa õpid neid mitte märkama. Imeline võime sobituda uude keskkonda – ja võib olla, et see isegi noorendab inimesi, kuna nad on sunnitud osadest harjumustest loobuma ja omandama uusi harjumusi, toime tulema uuega, millega nad vastastikku satuvad. Reisimine võibki niimoodi lisada inimesele sügavust ja sallivust ning ihule paindlikkust.

Laulupeldik

Lapsena mulle meeldis peldikus laulda. See oli eestiaegne maja, kõrgete lagedega, ja peldik oli üleni kivist seintega, ilma akendeta, nii et seal kajas mehemoodi. Muidu peres meil keegi ei laulnud. Vanaema oli olnud muusikaõpetaja, aga ta polnud just selline inimene, kes teisi (vähemasti mind) muusikaga nakataks. Ja nii ma veetsin peldikus vahel pikki aegu, omaette kivist seinte vahel, laulsin laule, mida kuskilt kuulnud olin, kriitikavabalt, või siis tegin niisama häält. Kuni keegi kannatamatu uksele koputas ja ma pidin maa peale tulema, ukse haagist avama (kuulen siiamaani tollele haagile iseloomulikku klõpsatust), kusjuures enne veel eneseõigustuseks vett lastes (tunnen pihus eestiaegse veetõmbenööri keraamilist siledat suurt käepidet).

Budisti lugu

Kohtasin üht budisti, kes rääkis mulle järgmist (jutustan mälu järgi): „Ma tahan, et kõik olendid virguksid. Nii et kui keegi mind ärritab, siis ma tuletan seda endale meelde. Kui ma peaksin ärrituma, siis ma tegelikult takistan tema virgumist ning olen ka iseendaga vastuolus. Kui ta käitub ebaõiglaselt ja solvavalt, siis on sellel omad põhjused, milleks kõige üldisemalt on nõmedus, teadmatus. Miks olla pahane kellegi peale, kes on teadmatuses? Süüdi pole ju tema, vaid teadmatus. Tema kui olendi põhituum on algusest peale puhas ja särav. Ja kui seda varjutab teadmatus, siis tuleb relvad suunata selle vastu, kui on vastav olukord ja kui sa oled selleks suuteline. Just see on kaastunne tema vastu. Mitte üleolev, sest keegi meist pole jumal, vaid see on meie kõigi ühine pingutus. Kui minu pilk on läbinägelikum, siis pole see minu teene, vaid and. Ja selleks, et and raisku ei läheks, tuleb teda hoolikalt tarvitada, heaks otstarbeks. Kui ta pöörata teiste vastu, siis sellega on ta elav juur läbi lõigatud, sest ta saab toitu üksnes teisi olendeid virgumisele aidates. Kui pöörata ta sealt ära olendite välisele kujule, ta närbub ja tema roiskumine on kole. Sisimas ju mina püüdlen ja tema samuti püüdleb. Kui ta ei oska praegu paremini püüelda, siis ehk teine kord õnnestub tal paremini, ja ma pean tegema kõik selleks, et see kord kunagi tuleks.“

Riknemine

Kuidas on võimalik elu „ära rikkuda“? Reaalselt ei ole see võimalik, see on võimalik ainult imaginaar-sümboolselt: nimelt, ma kujutan ette teatavat elu, mida ma „tahan“, nüüd mingid asjaolud, tundub mulle, ei lase sellel pildil teostuda, ja nii ma ütlen, et see või teine „rikub mu elu“ ära. Tegelikult ei riku ta mu elu, vaid mu pilti, ettekujutust elust.

Õpetamine

Olen mõelnud, mis on hariduse sügavam ülesanne peale mingite kehaliste või aruliste oskuste omandamise. Olen mõelnud, et haridus peaks tegema inimesi rõõmsaks, vabamaks. Spinoza ütleb, et millegi taipamine on ühise mõiste leidmine, ja mulle tundub, et selline ühendamine ja taipamine, selline rõõmustav sündmus pole pelgalt aruline, vaid puudutab inimest tervikuna. Haridusasutused on nagu proovikivid, mõni muutub kurvaks ja vajub kössi, teine leiab aga sealt jõudu ja tõuseb sirgu. Viimased kasutavad haridusasutust intensiivselt nagu Deleuze soovitab raamatutesse suhtuda, liidavad ennast mingites punktides tema külge ja hangivad jõudu. Siis muutuvad nimed ebaoluliseks. Ja mul on siiralt hea meel, kui mul õnnestub olla kellelegi jõu vahendajaks. Keeleõpetamine pole muidugi mingi jumalasõna või dharma kuulutamine, mis inimesi kohe lunastab, aga see on võib-olla isegi hea, mulle meeldib selline kaudne, ümbernurga, varjatud tegevus. Pealegi on valem üldkehtiv: kui inimene midagi uut taipab (ka näiteks võõra keele õppimisel), siis see juba teebki teda rikkamaks, rõõmsamaks, vabamaks. Ja ma olen tundnud ka momente, kus mingid asjad on jäänud segaseks, ja need on väga halvad hetked, seda võib kohe tunda (justkui kogukehatundmisega, nii nagu näitleja tunneb, kas saal „on kaasas“ või mitte). See külvab kurbust. Õpetaja peaks mu meelest püüdma olla taipamiste kaudu jõu ja rõõmu vahendaja. Muidugi, iga inimene õpib ise, kellegi teise eest elada ega õppida ei saa, nii et see vahendamine tähendab tegelikult lihtsalt võimaluse andmist. Mõni saab ja suudab võimalusest kinni hakata, mõni ei suuda. See lihtsalt on nii. Aga väga hingekosutav on näha, kui keegi suudab ennast ühendada ja jõudu hankida. Ainult selle pärast ongi mõtet õpetada. Õpetamine pole suurt midagi muud kui õppimistingimuste loomine. Mis sellel pinnal kasvama hakkab, seda ei või ette teada.

Spetsialistid

Humanitaarteaduste vallas on igavene jama ühiskonnas või pigem võimukoridorides lehvitatava loosungiga „spetsialiseerumine“, „spetsialistid“. Humanitaarteadustes peab selleks et olla spetsialist, st. näha peeneid nüansse, olema suur ülevaatus: selleks, et näha lähemale, peab liikuma kaugemale. Keeleõpetust aga kujutatakse ette utilitaristlikult, nagu treimist, et kui me teeme x tingtundi seda harjutust, siis saab see asi käppa. Näiteks teatava tõlkimistundide arvuga saab heaks tõlkijaks. Kaugel sellest. See on põhimõtteliselt vale lähenemine. Keel pole oskus maailma sees (nagu treimine), vaid avab terve uue maailma, ja heaks tõlkijaks ei saa iial maailma sees nüsides, vaid uude maailma hüppamisega (ja tagasi tulles vana maailma värskendamisega). Tõlkijal on vaja kõiki maailma teadmisi ja eeskätt teadmist maailma enese kohta – alles siis on ta hea tõlkija. Ta peab harjutama mõtet; pelgast tähendustega žonglöörimisest pole mitte mingisugust kasu – nii võib vaid lihvida oma tehnikat siis, kui mõte on juba olemas.

Las ma ütlen selgemalt, milles on minu arust probleemi tuum. Haridustööstuses pööratakse tähelepanu sellele, mis on laias mõttes „näha“, st. mis on väliselt vaadeldav ja kontrollitav. Keele puhul ütleme, et puuslikustatakse hääldus, sõnavara, grammatika, tähendused – kõik see, mis on nähtav, kuuldav või nähtavale/kuuldavale toodav. See kõik on aga kõigest vahend mõtte edastamiseks. Sul võib olla kogu tehnika, aga kui pole mõtet, siis pole sul midagi; ja vastupidi, kui sul on mõte, siis olgugi tehnika kehvavõitu, siis on sul juba nii mõndagi. Tehnikat on võrratult lihtsam arendada ja parandada kui mõtet. Õpetada selgeks imperfetto on kökimöki, aga õpetada mõtlema, see on raskem kui ükskõik millised Augeiase tallid. Nii et kui me õpetame ainult filolooge-„spetsialiste“, siis me toodame lihtsalt topeltrumalaid inimesi, kuna nad on jäänud rumalaks, aga on samas kaotanud värskele rumalusele omase siiruse, arenguvõime ja avatuse.

Unenägu

Seisin koos Alariga baarileti ääres sabas, ta oli kas minu ees või minu taga. Igatahes müüdi seal sellist teed, mille nimi oli "koko-iso". "Iso" tähendas seda, mida "ima". „Koko“ tähendab jaapani keeles „siin“ ja „ima“ tähendab „praegu“. Nii et kokku siinpraegu. „Iso“ oli kirjutatud kreeka tähtedega, aga „koko“ oli kirjutatud hiraganas, aga kummagi märgi taha oli pandud ladina tähestikus O (nii et silp "ko" oleks nagu seisnud lihtsalt hääliku "k" eest). Kui ma selle pärast ärkamist üles kirjutasin, siis meenutab see midagi sellist =0=0 ehk kaks korda "võrdub nulliga" (hiragana silp „ko“ võib sarnaneda võrdusmärgiga; aga kui tema otsad ilusasti välja kirjutada ja neid suti venitada, võib ta jällegi meenutada nulli). Sellel huvitaval teel oli veel üks jaapanikeelne sünonüüm pikemate sõnadega, aga see ei jäänud mul meelde. Mitmekordselt üledetermineeritud unenäostseen: "tee" ise on ka ju mitmetähenduslik.

Munk

Üks munk ütles mulle, et tema püüdluseks on vabastada inimesi filosoofiast, ideoloogiast, religioonist.

Kõrvutuvus

Kõrvutuvuse mõte on suurem lõimimine (mis avaldub rõõmu, mõnuna). Suurema kõrvutumise kaudu on tegelikult võimalik kiiremini õppida. Raskem, aga kiirem. Ohud on kõige suuremad (kinnijäämine kõrvutuvasse), aga tõotus kõige suurem. Et teostada ühendamist, kulub ära eelnev selgem eraldamine. Teadvuse võimendumine. See tundub mõnus mõte, aga on kuidagi hägune. Alguse loogika, keeruline teema. See on ju paradoks: mida tähendab kosmilise teadvuse võimendumine? Ühest küljest on mitmekesisus loodud Ise sise-erinevusest laiali voltumisega, mis on loonud ühtlasi nõmedust, teadmatust Allika või Kulgemise suhtes. Kuid võib mõelda, et selline pimetähn on Alguse enese struktuuris sees, teatav strukturaalne paratamatus. Niimoodi just nimelt võimendatakse kõrvutuvust.

„I have a dream“

Keegi kirjutas netis järgmist/I found an interesting dream description on the internet: „Today I dreamt that I was in an abandoned Soviet military camp. I was wandering about its numerous rooms. One of my friends was with me and gradually I realized it was a dream. I said to my friend: „It is a dream. Do you know that you are in a dream?“ He replied negatively. I asked whether he has had lucid dreams. He replied something unclear and incoherent, and on the whole he was a little bit numb and like absent. Then I touched him friendly. I felt a more dense region in the place where he was, but not so clearly impenetrable body that we usually can touch. Then I looked at my own hand. I saw it in its natural colours, but the image was not stable: like tv-set, in the case of some trouble, has a striped image on its screen, some of the stripes tending to the left and others to the right. So this time I did not try to do something special, but simply to perceive. The perception had some stability, but not sufficiently.

I have noticed that after lucid dreaming the body is a little bit numb and still, it doesn’t want to move – as if the „I“ („the landlord“) had returned home after being away. As if the body had been left on its own and the mind had been away, and as if it took some time to fit them again well into one another. Sometimes I have then even slight difficulties with writing, in the sense that the coordination of the body is slightly disturbed. But generally lucid dreaming is very refreshing and I have rested well even in maybe 5 minutes.“

Keeled

Keegi küsis mult, kuidas mul erinevad võõrkeeled segamini ei lähe. Eks iga inimese teadmiste ja oskuste vahel toimub interferents, ühtede sfääride osalist ülekandumist teistesse. Aga siiski on igal sfääril (antud juhul igal võõrkeelel) oma taandamatu iseloom, mille järgi teda eksimatult ära tunneb. See on iseloomulik keha ja vaimu hoiak. Hispaania keeles lugedes või kõneldes võtab mu keha ja vaim ühesuguse hoiaku, itaalia keele puhul teistsuguse, prantsuse keele puhul kolmanda. Need on peenikesed erinevused, aga seespidi selgelt tunnetatavad.

Materialism

Materialismi kõige lihtsam kummutus. Materialism usub ainult seda, mida saab näha (olgu vahetult ehk siis riistapuude abiga) või mis tugineb vahetult sellel. Aga nähtu on kõigest üks osa maailmast, peale selle on veel nägija ja nägemine ise. Neid kumbagi ei saa näha. Kui nägijat saaks näha, siis oleks ta nähtu mingile teisele nägijale. Kui on nähtu, siis eeldatakse seega korraga kahte elementi, mis ei ole nähtavad.

Väetis

Väetatud lugu: „Vaatan läbi pehkinud piitadega ukseava hiigelsuurt korrapärase võraga tamme. Istun kesk iidset hobusesõnnikut ja kirjutan.“

Игла

Kui mina torkan nõelaga näppu, kas siis Jumalal on valus?

Sellele küsimusele adekvaatselt vastamiseks tuleb eristada valu ja kannatust. Valu on teatav keha- ehk tajukihi sündmus, mis tähendab seda, et tajutava asja võimalik toimimine meie kehale saab tegelikuks toimimiseks (st. me puutume kokku, ja liiga palju). Või kerkib mingi selline häiriv toimimine keha enda seest. Aga kannatus on valu sidumine „mina’ga“. Mina on konservatiivne printsiip, mis püüab ennast säilitada. Valu seab minu senise elu ohtu ja seega tuleb mobiliseerida kõik oma jõud, et seda kõrvaldada. Selleks esineb valu minu teadvusele kannatuse kujul. Kannatus on see, kui ma sulgen valu põhjuse juba ette oma psüühikast välja, et püüda seda ka füüsiliselt teostada: kas näiteks füüsiliselt põgenedes eemale jooksmisega või siis manustades mingit arstirohtu. Harilikult kui me räägime valust, siis me mõtlemegi valu ja kannatust eristamatult koos.

Aga neid saab eristada, ja Jumal seda teebki. Valu kui selline on teatav teadvuse (isenemise) modifikatsioon. Kannatus liitub selle külge indiviidi funktsioonina kui teatav klammerdumine või väljasulgemine. Jumal aga ei klammerdu ega sulge välja. Nii et kui ma torkan nõelaga näppu, siis on küll Jumalal valus (st. ta teab sellest ja kogeb seda), aga ta ei kannata piina mõttes. Kui valu on väga suur ja selle põhjus ähvardab mõnd last või noorukit tappa, siis võib küll mõelda, et Jumalal on selle üle teatavas mõttes kurb meel, et selline keerukas keha nagu inimkeha ähvardab untsu keeratud saada, ilma et ta oleks saanud oma võimeid vallandada. Kuid teatava igaviku perspektiivist on seegi kahtlane.

Kurbus on see, kui teo- ja mõtlemisvõime väheneb (Spinoza). See mõiste sobib nii olendi kui Ise kohta, sest ka tervikul on teatav teo- ja mõtlemisvõime, mis tähendab kogu tema kaadervärki kõigil kihtidel.

Etteheide

Üks tavalisi etteheiteid filosoofiale on, et see tahab justkui ära öelda, kuidas asjad on. Etteheitena on see sama palju või vähe õigustatud kui süüdistada kirjandust, et see tahab ära öelda, kuidas asjad on. Filosoofia on loominguvorm, nagu ka kunst või teadus, oma iseärasustega (Deleuze). Ta kindlasti avab tegelikkusest midagi, ent teisest küljest on ta tegelikkuse sümboolne esindamine. Filosoofia on järjekindel mõtlemine kõigest ja mingisuguste keelelis-sõnaliste etteheidetega tema kallale ei saa. Sest etteheite tegijalt võiks nõuda, et ta oma küsimuse täpsemalt formuleeriks: mis on „olemine“, millele küsimuses viidatakse („ära öelda, kuidas asjad on“). Ja me olemegi otsekohe filosoofias.

Noorte äng

Kuulsin kord noori väljendavat heameelt selle üle, et üks teatud mõtleja andvat inimese saatuse inimese enda kätesse. See kinnitas nende lapselikku lootust, et nende saatus on nende endi kätes. Nad on veel nii nõrgad, et peavad end tugevaks kujutlema. Ometi on see äng. Äng, mis kisendab, et teispool mind pole midagi, et praegune elu peab olema A ja O ja et kõik peab olema minu enda teha. Lihtsalt soojendatakse oma külge teiste omasuguste kõrval ja kinnitatakse üksteisele, et see, mis me räägime on tõsi (nagu Nietzsche üksteise külge nühkijad), ja nii saadakse julgemaks (siis saab rahumeeli ennast unustada). Juba psühhoanalüütik näitaks, kui vähe nad nende endi kätes on, mis siis veel jõulisematest meetoditest rääkida. Noorel ongi vaja endale enesekindlust kokku luuletada. Seda võiks ju ka nende õiguseks lugeda. Aga kui seda jätkuvalt teha, siis ei soodusta see kooskõla kulgemisega, vaid kühveldab elu kuullaagritesse liiva ja kruusa ja rahne.

Juhend filosoofilise teksti tõlkimiseks

1. Kui vähegi võimalik, tuleks tõlkida sama mõistet läbivalt sama sõnaga.

2. Kui võimalik, tuleks säilitada originaali lauseliigendus, st. pole soovitatav volilt mitut lauset üheks teha või üht lauset mitmeks teha. Vahel on see siiski lubatud, ent pigem erandina. Lause sees aga tuleks olla kaunis vaba erinevate osade ümbertõstmisel (vt. ka punkt 4).

3. Kui võimalik, vältida võõrsõnu ja vajaduse korral leiutada omakeelseid vasteid, kuna omakeelsed sõnad on tunnetuslikult lihtsamini ligipääsetavad kui võõrsõnad, tõlke mõte aga ongi teha mingit teksti ligipääsetavamaks. Kui mingi mõiste tõlkimisel on tõlkevaste kindlalt välja kujunenud, siis eelistatult kasutada seda.

4. Püüda tõlkida nii, et põhimõtteliselt võinuks tõlgitud teksti kirjutanud olla eestlane, st. et tõlge järgiks võimalust mööda eesti keelele omast sõnastusviisi, sõnajärge jne.

5. Tõlge peaks olema võimalikult loomulik, arusaadav ja selge – nii selge nagu antud tekst üldse olla saab. Meelega ei tohi otsi lahti jätta, ideega, et „ma ise küll hästi aru ei saa, aga ma tõlgin „nii nagu originaalis on“ ja et „las lugeja ise tõlgendab“. Tõlkijal endal peab olema oma kindel idee, kuidas seda teksti tõlgendada, sest vastasel korral ei saa tõlke lugeja üldse midagi aru. Tõlkija tõlgendus võib olla ekslik või tendentslik, ent see on parem kui tõlgenduse puudumine.

6. Tõlkida tuleb mõtet, mitte sõnu, kusjuures filosoofilise teksti puhul kannab mõtte põhiraskust mõistete võrgustik (vrd. punkt 1).

7. Kui mõte on tõlgitud, tuleb tõlge üle vaadata, kas kõikidel originaali sõnadel on vasted tõlkes. See ei tähenda, et igale originaali sõnale/fraasile peab vastama tõlke sõna/fraas. Originaali sõnale võib vastata teise sõnaliigi sõna (nt. määrsõnale partikkel vms.) või hoopis sõnajärg vms.

8. Tõlkida tuleb mõtet.

9. Tõlkige mõnuga.

Armastus

Kõik on armastus. Kuidas on võimalik öelda, et seda või teda ma ei armasta? Sellega ma eitaksin iseenda eksistentsi, räägiksin iseendale vastu, sest kõik olelused on üksteisest läbi põimunud ja seda või teda maailmast välja lõigates lõikaksin iseennast maailmast välja. Armastus ongi selle läbipõimumise jaatamine.

Muidugi on erilist laadi armastus, mis avastatakse teismeliseeas. See on midagi väga veidrat. See on midagi tõeliselt antidualistlikku. Sest kui hakata otsima, mis ta on: kas see on kehaline aisting? Kindlasti, aga mitte ainult. On see vaimne hoiak? Samuti, ent jällegi mitte ainult. Armastuses on keha kaasa haaratud, ent ometi pole see pelk sugutung. Armastus tuleb justkui keha ja vaimu vahelt või õigemini tõmbab nad mõlemad kokku, nii et olend, kes enne oli laiali pillatud, koondub üheks kiireks; olend, kes enne oli suletud, avaneb.

Ja armastuses on nagu millegi väga olulise, kõige olulisema tõotus. See on saladus, ja seda saladust võib-olla ei saagi teada, ent armastades saab selles saladuses osaleda.

Retoorika

Kui ühiskonna ja religiooni analüüsi vallas midagi teha, siis peaks tegema retoorilist uurimistööd. Ühiskond on juba igas indiviidis sees. Ja ütleme, et religioon osutab absoluudile. Selline osutamine iseenesest on samuti midagi paratamatut ja absoluutset. Ent ometi on sellel osutamisel kunatised asjaolud, iga kord tehakse retoorilisi valikuid. Nendel valikutel on oma mõju, st. see soodustab teatud lähenemisi ja pärsib teisi, valgustab välja teatud aspekte ja varjutab teisi.

Kui öeldakse, et kristlik või islamifundamentalism on väga kaugele läinud algsetest puhastest vastava religiooni tuumast, siis see jutt on jama (vt Žižek). Sest motivatsioon selleks on kindlasti olemas juba nende religioonide eneste ülesehituses, alates nende asutajatest Kristusest ja Muhamedist peale (kes omakorda sobitusid vastavasse kultuurikonteksti, mis oli juba enne olemas). Ja ülesanne olekski uurida seda retoorikat ja selle implikatsioone. Kusjuures need järelmid ei ole mitte siduvad (kristlased ja moslemid saavad vältimatult fundamentalistideks), vaid kallutavad. Oleks hea nendest kallakutest teadlik olla.

Ausus

Mis on ausus? Kas see on ausus, kui ma ütlen, mis ma mõtlen? Ma ei nimetaks seda aususeks tugevas mõttes; see on lihtsalt enda väljaelamine, oma mina kõne. Ausus tugevas mõttes on see, kui sa oled kooskõlas oma eksistentsi kõige sügavama tuumaga, ja seda väljendad – seda ei saa väljendada ühegi jutu tähendusega, vaid üksnes oma eluga. Esimest sorti, nõrka ausust pole kellelgi vaja, see on eesli ausus.

Sildid

Inimesed leiutavad olukorra kohta mingi sõna või väljendi, ja see annab neile afekti, mis omakorda annab energiat tegutsemiseks. Tegutsemishoog on põhiline; et seejuures tunnetuslikult jäävad paljud olulised tegelikkusetahud ja -nüansid märkamata, see ei ole nii oluline. Inimene ei hooli eeskätt sellest, et tegelikkusest aru saada, vaid sellest, et tegelikkuses tegutseda.

Tee

„Tuleb valida üks tee ega tohi pendeldada teede vahel”

Aga mina ütlen, et kõige olulisem on kulgemine. Jõuad sa selleni, kuidas tahad. Igaüks käib oma isiklikku teed, ja tema tee ei pea koosnema ühest sissetallatud rajast. Tema tee võib käia põigiti. Justkui oleksid teed ette antud. Ei ole. Tee tekib alati käies. Ei ole mingit pendeldamist. On kas tee käimine või mittekäimine. Kas sa käid täie rinnaga või poole vinnaga. Kuidas sinu täisrind on, on sinu oma asi.

Weiqi (围棋)

Läksin mõned päevad tagasi viiuldajast naabripoisi Sebastianiga majakatusele weiqi’d mängima (põhimõtteliselt sama, mis jaapani go, kuid reeglid pole päris täpselt ühesugused). Ma olin weiqi’d enne kaks korda mänginud (akordionist Pauli ja teise naabripoisi Siegfriediga) ja mõlemal korral kolinal kaotanud. Kuna Sebastian oskab weiqi’d minust palju paremini (kuigi tema praktika on vaid mõne mängu võrra suurem), mängisime nii, et ma lasin tal end juhendada ja käike kommenteerida. Kuna Sebastian niimoodi iseendaga mängis, siis mu olukord polnudki kõige hullem, aga mängimine oli üks paras nuss – ma muudkui rehkendasin ja kalkuleerisin, aga võimalikke variante on nii palju, et see oli üle mõistuse keeruline. Iga käik nõudis hirmsat vaeva ja võttis mul alati kole kaua aega. Sebastiani sõnutsi soovitanud ta hiina nõuandjad pidevalt silmas pidada ka laua üldist olukorda, mitte ainult väikest arengut ühes nurgas.

Kui olime mingi kolm-neli tundi üht partiid mänginud, siis otsustasime selle partii katkestada ja alustada uut, kusjuures ma võtsin nõuks teha järgmist eksperimenti: jätta see rehkendamine sinnapaika ja asetada nuppe sinna, „kus on ilus”. Mäng võttis kohe teise ilme. Käia oli mõnus ja see ei võtnud ka väga palju aega. Ja mu käigud, nagu Sebastian kommenteeris, olid hoopis teisest puust, tugevamad. Kuna oli juba kottpime ja kell oli palju, siis me seda partiid kaugele mängida ei jõudnud, ent ometi sain ma väikese ilmutuse osaliseks. Weiqi mängimise najal avastasin ma kaks erinevat mõtlemisviisi või õigemini see aitas selgesti pilku tuua kaks erinevat hoiakut, mis olid varem laialipillatud ja tematiseerimata. (1) Üks mõtlemine on rehkendav, algoritmiline, arvutilik, süllogistlik, ühelt osalt teisele, laadis: kui A, siis B. (2) Teine mõtlemine lähtub tervikust ja on „esteetiline”. Viimane pole lihtsalt suvalisus, meelevaldsus, kapriis, vaid nõuab samuti mõttetööd: näiteks kaaludes selle mõtteviisi järgi erinevaid käike weiqi’s, on vaimusilma ees erinevad konfiguratsioonid, mis uuest käigust lauale tekivad, ja tuleb järgi katsuda, tunnetada, mis mulje need kujundid jätavad – kas nad on ilusad, mõnusad, elegantsed, harmoonilised või langeb kuskilt midagi ripakile. Seda mõtlemist saab samuti harjutada ja see ilutunne muutub kogemuse varal rikkamaks ja nüansseeritumaks. Nõnda näiteks avastasin ma sellise mõtlemise järgi weiqi’d mängides, et mu nuppude asetus kipub olema „sammaslik”, st. et kui vaadata vertikaalseid ridu, siis koondusid nupud kitsastesse ribadesse, ning et horisontaalne seostatus oli palju nõrgem. See tähendab, et seda mõtlemist ja ilumeelt saab samuti harjutada ja arendada. Ma taipasin, et samasuguse tundega olen ma fotosid teinud, valides fookuskaugust ja nurka, katsudes iga kord seesmiselt järgi, mis mulje kaadrissejääv kompositsioon neil erinevatel variantidel tekitab, püüdes leida kõige harmoonilisemat ja mõnusamat varianti. Weiqi najal koondusid need tunnetused kristalselt kokku.

Weiqi on sellepärast hea, et see aitabki arendada toda teist mõtlemist. Muidugi on üksikjuhtumite lahendamisel vältimatul kohal ka esimene, rehkendav mõtlemine, ent iga üksik käik peaks põhimõtteliselt lähtuma ikkagi tervikpildist ja selle tekitatavast ilumeelest ja mõnutundest. Males on samuti mõlemad komponendid olemas, kuid seal on rehkendaval mõtlemisel siiski oluliselt suurem tähtsus. Seetõttu ongi arvuti males juba inimesest parem, aga weiqi’s/go’s aga jääb tugevatele mängijatele tublisti alla – sest arvuti jaoks ei ole sellist asja nagu „tervik“.

Tundub, et lauamänge mängides olin ma seni püüdnud läbi ajada ainult rehkendava mõtlemisega, mis seletab osaliselt seda, miks ma males ja weiqi’s enamasti kolinal kaela olen saanud – sest mõlemal juhul (ka males!) tuleb arvestada teise mõtlemisega, tervikpildiga, mis määrab kogu mängu mõtte ja sisu.