KOMMETEST
Religiooni positiivne sisu (st. see, mis pole ühine poliitika, kirjanduse, filosoofia[1] vms-ga) langeb kokku rituaalide kommete, liturgiaga. Võiks küsida, kas on mingi loomusvahe ühiskondlikel kommetel ja sakraalsetel toimingutel? Eriti Hiina kontekstis on see küsimus õigustatud, sest domineeriv religioonivorm oli seal esivanemate kultus ning esivanemad moodustasid koos elavatega ühiskonna laias mõttes, st. ka kadunukesed on jätkuvalt ühiskonna liikmed. Manalalastel on muidugi oma spetsiifiline staatus, aga samamoodi on ühiskonnas teisigi olulisi staatuserinevusi: ja kas mitte kogukonna noorem liige ei erine kogukonna vanast liikmest rohkem kui elus vana liige lahkunud kogukonna liikmest? Muidugi, kuna esivanemad on justkui sulandunud looduse tervikusse ja kuuluvad nähtamatusse maailmasse, mis nähtavat maailma valitseb-juhib, siis on neist äärmiselt palju kasu normaalse elukeskkonna tagamisel (vältida õnnetusi, tagada head viljasaaki jne.), ja seda elusolev kogukonnaliige ise ei suuda juhtida (muidu kui vaimude, esivanemate abiga).
Või veelgi üldisemalt: kas pole nii, et ühiskondlikud ja sakraalsed või surmariitused tekivad korraga? See, kui varased inimlased hakkavad sooritama matusetalitusi (ma olen üsna kindel, et seda ei teinud ainult homo sapiens, vaid ka teised inimlased[2]; ja omad sotid liigikaaslaste surmaga on kuuldavasti elevantidelgi), tähendab uue tasandi sünteesi, pikema ajaperspektiivi avanemist, mis ulatub üle ühe inimea piiri ning rajab kultuurilise ajamõõtme. Kultuur muidugi ei alanud koos matuste ja surnuriitustega – kultuuril teatavas mõttes polegi algust, vaid see lahustub varasemates aegades nagu iga algus; aga igatahes valmistati kivist tööriistugi ilmselt juba oluliselt varem kui matma hakati (vähemasti meil pole kivist tööriistade valmistamise varasest perioodist tõendeid surmaga seotud rituaalidest – ehkki muidugi see on kõigest negatiivne tõend, mis võib uute avastustega saada ümber lükatud). Nii või teisiti on surmakombed oluline kultuuriline verstapost (ja võib argumenteerida sellegi kasuks, et just sellega kultuur algabki – hiinlased ütleksid meeleldi niimoodi – ehkki nagu öeldud, on iga algus suhteline, st ka juba varasemas analoogiaid, pretesedente või ettevalmistusi omav). Kui hakati liigendama teispoolsust, siis sellesamaga hakati täpsemalt liigendama ka siinpoolsust (ja teisipidi, siinpoolsuse täpsem liigendamine viis teispoolsuse liigenduseni). Kultuuri sisepiirid (ühiskondlikud rituaalid) on ühtlasi tema välispiirid (sakraalsed rituaalid).
Mida tähendab rituaal kitsas (st. kultuurilises, keeleolendlikus) mõttes? See tähendab toimingute kordamist, mille muster, seadus või valem on eksplitsiitselt välja toodud, teadvustatud. Muidugi on see ehitatud juba varasemate rituaalsete käitumiste, harjumuste peale, mida on ka loomadel. Need mustrid on ajaloolised juhused. Meile, kes me oleme pika ajaloo pärijad, tunduvad kombed ja rituaalid eeskätt konservatiivsetena, säilitavatena, isegi piiravate ja ahistavatena. Aga kui mõelda kultuuri aguajale, siis tähendasid need ehtsaid loominguid, kujutasid endast ühiskonna tekkivaid siseresonantse ning oluline polnud niivõrd need partikulaarsed mustrid, mille ümber kogukond kuju võttis, vaid see resoneerumine ja kujunemine ise (millised seejuures tarvitatud vahendid-meetmed-vormid ka poleks olnud). (Muidugi polnud need vahendid ka päris suvalised, vaid saab tuvastada prototüüpseid mustreid üle maailma: mis on seotud esivanemate ja surmaga, poliitilise ja majandusliku võimuga jne.). Komme on ühiskonna siseresonants. Kui me praktiseerime, teostame teatavaid jagatud kombeid, siis sellega me võngutame ühiskonda (vahel isegi otseses mõttes, nt laulu ja tantsuga), taasloome kogukonda.
Peale selle tuleb silmas pidada kogusüsteemi: kuigi kombed kujutavad endast teatavaid mustreid, mis ajapikku jäigastuvad, mehhaniseeruvad (ja ka manduvad – nt inimohverdused), loovad nad ühiskondlikke liigendusi ja piire, millesse on strukturaalselt sisse kirjutatud ka liigenduste segipaiskamise ja piiride rikkumise võimalus. Nii jäigad kombed, mis suudaksid sürjutada igasuguse segipaiskamise ja rikkumise, kukuksid iseenesest kokku. Apolloonlike liigendustega käib lahutamatult kaasas dionüüslik liigenduste segipaiskamine. Hiina kontekstis võiks ütelda, et konfutsiaanlik ritualism ja zhuangzilik anarhism käivad käsikäes. Konfutsiaanlik traditsioon (või tegelikult lihtsalt õpetlaslik, ru traditsioon, mis on palju vanem kui Konfutsius) tuginebki väga suures osas kommetele, millest kõige tähtsamad olid matusekombed. Kombed (li) on üks Konfutsiuse põhimõisteid ja Zhou kommete säilitamine oli tema põhimuresid. Mozi kriitika põhjal tundub, et konfutsiaanid olid eeskätt matusetalistuste spetsialistid (kus põhiline olidki kombed ja muusika – oluline konfutsiaanlik mõistepaar). Ja “Kommete raamat” (õigupoolest kolm kommete käsiraamatut) kuulus konfutsiaanlike tuumtekstide, vana “viisikraamatu” hulka, mis oli konfutsiaanliku kaanoni tuumaks kuni Zhu Xi reformini 12. sajandil (kes propageeris uut, lihtsamat kaanonit, “nelikraamatut”). “Kommete raamatus” (ja teisteski teostes) on üles loetud terve rida kombeid ja käitumisjuhiseid. Selle kohta kõigepealt paar märkust: ühest küljest on selge, et need kombed suuresti kivistusid ja neid täideti väliselt, mehhaaniliselt – aga korduvald väljendatud konfutsiaanliku ideaali järgi peaksid need olema täiesti loomulikud; inimene peab kommete lihvimisega jõudma sellise paindlikkuse ja sujuvuseni, et see saab justkui tema teiseks loomuseks (seda tuleb välja näidelda, etendada, teostada – ja et see pole midagi mehhaanilist, võib näha iga hea näitleja puhul, kes sama rolli samas lavastuses juba mitmekümnendat korda mängib, aga suudab seda teha “loomulikult”). Teiseks, ajaloolises perspektiivis räägib M. Nylan oma viisikraamatu käsitluses sellest, kuidas eksplitsiitselt kirjapandud kommetekirjeldus aitas kaasa sotsiaalsele mobiilsusele: põhimõtteliselt võis igaüks raamatu järgi õppida käituma – käituma nagu viisakas haritud kultuurne inimene ning niimoodi “järje peale” saada (sest kommete teostamist tuleb siiski praktikas lihvida ja füüsiliselt harjutada).
Teiseks tundub kommete juurde käivat ka nende sama üksikasjalik demonteerimine nagu Zhuangzil (vrd. klassikaline lugu, kuidas Hui järk-järgult “unustab” inimlikkuse ja kohasuse, kombed ja muusika, elu ja surma, jõudes vaba kulgemiseni. Need on rööpsed teed. Zhuangzi tee tundub iseenesest sümpaatsem, aga seda ei maksa üle idealiseerida. See on teine strateegia, kus võidakse suurelt võita, aga ka suurelt kaotada. Kõik pannakse ühele kaardile (kombekas inimene on vähemasti lihtne lävida, aga läbikukkunud “otsekohene” zhuangziaan või chan-mees on pelgalt pain in the ass).
[1] Näiteks teoloogial pole omaenese valda. Ta on liturgika, ontoloogia (filosoofia), tekstikriitika jms. (teadus). Lihtsalt ajaloolistel ja pragmaatilistel põhjustel on need eraldi “teoloogia” nime alla koondatud.
[2] On vaidlustatud neandertaallaste matuseid, aga minu võhikliku hinnangu järgi pole need vaidlustused pädevad või on pastakast välja imetud.