Pajatusi
Homsed tegemised
Sisedialoog
Nii-nii, mis ma peaksin homme tegema? Kindlasti peaks hingama, seda ei tohi ära unustada. Et ma ometi meeles peaksin hommikust õhtuni rindkere üles-alla liigutada! Peaks kuhugi kirja panema, et ma kindlasti seda ära ei unustaks. Hästi, mida veel? Vereringe on tähtis, peab südant kokku tõmbama ja lõdvendama. Seda ei tohi ka ära unustada. Ikka kokku-lahti, kokku lahti. Nojah, see saab harjumuseks, see polegi nii raske kui alguses tundub. Mis ma veel homme tegema pidingi? Jah, õigus küll, seedima peaks, muidu keha jääb nõrgaks, ja siis ei jaksa midagi teha. Sööma ja seedima. Punkt üks, hankida endale kuskilt süüa. Punkt kaks, hekseldada suurem ja tahkem kraam hammastega läbi, segada süljega, neelata alla. Punkt kolm. Seedida, tegeleda allaneelatuga maos, peensooles ja jämesooles. Okei, see on päris pikk protsess, seab hulga erinevaid nõudmisi. Et kõik ensüümid mul ikka käepärast oleksid! Et ma ei unustaks neid juurde teha! Oijah. Sellega võrreldes on söögi hankimine kukepea, ehkki hankida teda ikka tuleb. Aga noh, ehk saab kuskilt miskit. Ja siis tuleb põhiline – see läbi närida ja ära seedida. Ah soo, muidugi, hea et meelde tuli, pärast tuleb ebatarvilik kraam välja lasta, tuleb sittuda ja kusta. Muidu läheb umbe. See on oluline. Vana sinder küll, veel üks asi. Ajulaineid peaks tekitama, igasuguste erinevate sagedustega ja rütmidega. Sellega peab ka veel jändama. Aga noh, mis sa teed, elu on selline. Okei, püüan seda ka meeles hoida. Nojah, muidugi on veel tohutu hulk üksikasju, nagu hormoonide valmistamine, lihaste liigutamine jne. jne. Aga ma loodan, et kui mul on näiteks meeles ajulaineid tekitada, küll mul siis tuleb ka meelde oma keret liigutada. Kui mäletan seedida, küll meenuvad ensüümidki. Selline mnemotehnika, saate aru.
Aga okei, need on siis homsed suuremad ettevõtmised. Aga nii lihtsalt ma muidugi ei pääse, võiks isegi öelda, et see on alles jäämäe tipp. Sest et kõike seda teha, ei tohi ma ju ära unustada, et pean igas oma keharakus valke tootma. Selleks pean DNA-d replitseerima ja tõlkima. See omakorda nõuab energiat, ATP-d, mida ma pean ka alatasa juurde meisterdama. Ja veel palju muid kõrvalisi kohustusi. Okei, teeme siin samamoodi nagu nonde kõige suuremate ülesannetega, et jätame meelde valkude tootmise, ja kõik ülejäänu tuleb loodetavasti sellele riburadapidi järele. Küll mul siis juba meelde tuleb, mis veel vaja teha on. Vähemasti ma loodan. Ega ta lihtne ei ole, neid rakke on mul miljardeid, ja kõigi nendega korraga jännata pole üldsegi nii lihtne!
Niimoodi, aga see kõik on veel köömes. Ei püsi ju mu rakudki püsti, kui ma oma molekule koos ei hoiaks! Oi jaa, elektronid, tööeesrindlased, te saate iga päev sellist vatti et lase aga olla. Ma ikka imetlen teid, kuidas te küll jaksate päevast päeva, tunnist tundi, femtosekundist femtosekundisse tegutseda. Teie, sõpruse ja koostöö musterkujud! Kes te lööte mesti teise elektroniga, kes kuulub võib-olla hoopis teise seltskonda, hoopis teise aatomi juurde. Aga teie ei põlga teda ära! Te ühitate oma tantsu, keerutate ühte jalga! Ja-jaa, siit on nii mõndagi õppida. See on ilus tants, ei mingi tuim marsitammumine, keegi ei tea, kus te õieti olete, te kaote oma tantsu sisse, laotate end oma labajalavalsina laiali. Ja milliste müriaadide elektronidega ma oma kehas iga hetk jalga keerutan! Oh-oh-hoo!
Ja loomulikult sellega mu homsed kohustused kaugeltki veel ei piirdu! Ma pean ju veel jändama prootonite ja neutronitega oma aatomite tuumades, ja kvarkide ja gluuonitega prootonites ja neutronites! Ja milline üüratu hunnik neid on, müriaadide müriaadide müriaadid! Ja milline mürgel nendega kogu aeg käib! Muudkui aga vaheta virtuaalseid piioneid ja virtuaalseid gluuoneid! Oh sa nuga, on see vast alles rassimine, pingutav pillerkaar! Aga samas on see mul homme üks kõige olulisemaid asju ülepea – sest kui ma sellega ei tegele, siis pole ka ülejäänud tegutsemistest mingit tolku. Ja-jah, tõsi küll, vaat’ selle peaks endale kuhugi kirja panema, et kohe hommikul meeles oleks: tingimata vahetada gluuoneid, tekitada tugevat vastasmõju. Kui ma peaksin selle ära unustama, siis on küll kööga. Tuhat ja tuline, ma loodan, et mul on ikka täpselt meeles, kuidas see käib – et ma näiteks öösel vahepeal seda ära ei unusta. Ja ei paneks näiteks kogemata kaht sama värvilaenguga kvarki ühtekokku! Milline jama sellest tuleks! Pauli välistas selle enda jaoks, oo Pauli, olgu sa mul ikka meeles, et ma sedasama teeksin, muidu keeran kogu oma elu untsu!
Nagu näha, tegemist homme jätkub. Kes ütles, et elu on lihtne, üksluine, igav? Et „pole midagi teha“. Kirevase päralt! Välk ja pauk! Iga päev on nii palju tegemist! Ma ei mõista üldse, kuidas ma küll selle kõigega toime tulen, kuidas mul see kõik ikka meeles on ja kuidas ma seda tehes ära ei nõrke. Kuskilt nagu tuleb mingit jõudu, huvitav küll, kuskohast. Aga olgu kuidas on, jõud on piiratud, ei saa siin pikalt jännata peamurdmisega, et mis ma homme teen. On terve hulk asju, mida ma kindlasti pean tegema, või muidu on kuri karjas. Ega jõudu pole raisata, kõik see tuleb ära teha. Aga kui peaks veel jõudu ülegi jääma? Mis ma siis teen? Tohhoo pele, siin tekib tahtmine lausa unistama hakata. No näiteks võiksin minna metsa jalutama. Või käiks Toomasel külas, ammu ju lubatud. Kohe nii palju võimalusi! Kui päeva kohustuslik pool on täidetud, kõik need triljonid ülesanded, siis on tahtmine kõigepealt valju häälega hõisata, naerda, keksida. Noh, ja siis võib ju midagi muud ka teha. Näiteks midagi hamba alla pista.
E-riik
Eesti on õigusega uhke oma e-saavutustele. Kuid kas pole me loorberitele puhkama jäänud? Kas ollakse meie saavutustest piisavalt kuulnud? Kui välismaal nimetada Eestit, siis kehitatakse selle peale ikkagi tihtipeale õlgu. Seepärast tundub mulle, et e-asja on vaja veelgi radikaalsemalt ja kaugemale ajada.
Kuidas teha nii, et Eesti saaks e-saavutustega tuntumaks?
Esimese asjana pakun välja, et võiks muuta riigi nime – see pole praegugi liiga pikk, aga ikkagi on ta väheütlev ega jää maailma inimestele meelde, kõigist „Welcome to ESTonia“ kampaaniatest hoolimata. Nagu poplaulul peab olema lühike ja lööv refrään, nõnda võiks ka Eesti Vabariigi nimetada ümber lihtsalt E-riigiks või E-vabariigiks ehk et riigi nimi oleks „E“.
E-vabariigi tuntusele aitaks kindlasti kaasa ka see, kui meil oleks meeldejäävam hümn tõhusas esituses. Eurovisioonil oleme ju korra võitnud, nüüd võiks korraldada hümnikonkursi sõnade ja meloodia saamiseks. Kui sobiv on välja valitud, siis tuleks tellida selle loo esitamine erinevatelt artistidelt erinevates žanrites ja aranžeeringutes: klassikaline, rokk, pop, hevi, punk, räpp, techno jne. Niimoodi jõuab sõnum meie riigist väga erinevate kuulajaskondadeni.
Kui rääkida veel riigi põhilistest atribuutidest, siis vahest võiks ka lippu pisut kohendada. Üks hea ettepanek on Kiwalt, kus on säilitatud praegused värvid (tõsi küll, sinine pole päris ühtlane sinine nagu praegu, vaid üleni sinises toonis pikk klassitsistliku hoone pilt) ning ainsa suurema muudatusena on lisatud musta riba keskele punase kärbseseene pilt. See on esiteks esteetiliselt mõjus ning teiseks sisaldab ka vägevat sümboolikat.
Kuid kõige radikaalsemad reformid tuleks läbi viia institutsionaalsel tasandil. Kaasaegne demokraatia pole valdavas osas riikidest enam otsedemokraatia nagu Vanas Kreekas, kus kõik kodanikud otseselt riigiasjades kaasa lõid (tõsi küll, kodanikud moodustasid väikese osa linna kogu elanikkonnast). Meil on selle asemel esindusdemokraatia: st. rahvas valib iga teatud ajavahemiku tagant enda seast välja sada esindajat, kes hakkavad seadusi tegema (seadusandlik võim) ning kõige suurem seltskond selle sajakonna seast otsustab, kes igapäevaseid asju ajama hakkavad ehk valib ministrid peaministriga eesotsas (täidesaatev võim). Esindusdemokraatia tekkimise põhjused on selged: füüsiliselt ei olnud võimalik kogu rahvast kokku ajada, ja sellepärast siis valitigi välja väike seltskond, keda oli füüsiliselt võimalik ühte majja kokku tuua. Nüüd infoajastul on aga need piirangud kadunud ja interneti vahendusel võivad kõik kodanikud kogu aeg otse hääletamises osaleda. Kui me ütleme, et seadused on vajalikud, siis sel juhul võiks senise parlamendi muuta juristidest koosnevate palgaliste ametnike koguks, kelle tööülesandeks oleks seaduste konkreetne sõnastamine (see on oskustöö). Ehk see asi käiks niimoodi: rahvas esitaks ideid selle kohta, mida on vaja teha; mõni hakkajam tegelane koostaks seaduse põhimõttelise visandi; seadusetreialid sõnastaksid selle ning seejärel rahvas hääletaks nende üle, ja vajaduse korral tehtaks muudatusi.
Võidakse vastu väita, et siis pole inimestel aega oma põhitööga tegelda, kuna hääletamine rööviks neilt liiga palju aega. Selle jaoks võiks välja mõelda mingi tasustamismehhanismi, nii et inimesed saaksid hääletamise, ideede esitamise ja seadusevisandite koostamise eest tasu. Võib ka mõelda näiteks, et kes soovib, see võib ikkagi oma hääle mingiks perioodiks kellelegi teisele anda, nii et too inimene saaks teise inimese tasu samuti endale. Siis kujuneks välja nõudmise-pakkumise vahekord, mis määraks ära, mis nende toimingute tegelik hind on. Seaduses võiks olla ainult fikseeritud ülempiir, kui paljusid inimesi keegi esindada võib – näiteks paar-kolmkümmend. See tähendab ühtlasi, et kaob vajadus parlamendihoone ja muu selle juurde kuuluva järele. Palgalised seadusekirjutajad võivad oma tööd teha kodus või kontoris, ja meilitsi omavahel suhelda; kõik protseduurid – hääletamine sealhulgas – käiks elektrooniliselt.
Valitsuse tööd võiks samuti rohkem elektroniseerida (ehk „e-stada“), nii et nad võiksid omavahel suhelda näiteks videokonverentsi vahendusel. Samal moel võiksid E-riigi esindajad ka teistes riikides käia. Ning sellistesse tähtsamatesse linnadesse nagu New York, Brüssel, Washington, Moskva, Pariis, London jne. võiks soetada puutetundlikud kostüümid, nii et näiteks E-president võiks rahulikult kodus olles ja samasugust kostüümi selga tõmmates suruda Washingtonis Obama kätt ning üle interneti juttu ajada.
Kõik see tähendaks tohutut tõhususe kasvu E-riigi valitsemises ja ka väga suurt kokkuhoidu avalike asutuste ülalpidamise, lähetus- ja esinduskulude pealt. Ametnikud võiksid oma tööd rahumeeli kodus teha ja kodanikud saaksid kõiki oma asju netis ajada. See puudutab ka teisi riigi põhifunktsioone, näiteks haridust: kooliskäimist saab virtuaalselt ajada, ja võib-olla ainult mõned praktilised asjad nagu käsitöö, kehaline kasvatus ja muusika nõuaksid õpilase ja õpetaja vahetut kohtumist. Ehkki küllap saab siingi palju e-moel ära teha, silitamiste ja tutistamise masinatega. Suurem probleem on meditsiiniga. Üle interneti opereerimist pole veel selgeks õpitud, aga loodame, et tehnika ka kunagi sinnamaale areneb. Isegi väiksemate ihuhädade puhul käib asi õige vanamoeliselt. Selles punktis mul kahjuks valmis lahendusi ei ole. Aga võib-olla tulevikus aetakse seda asja rafineeritumalt, näiteks nagu „Matrixi“ filmis, kus inimestel on keres otseühendus internetti, nii et kere eest hoolitsevad masinad, teadvuslik elu aga käib mõnusasti virtuaalkeskkonnas. Filmis oli küll öeldud, et seda virtuaalkeskkonda ei saanud liiga mõnusaks teha, vaid ikkagi oli vaja sinna valu ja vaeva sisse süstida. Aga antud juhul saaks kõikide nende valude ja vaevadega juba määratluse järgi virtuaalselt tegeleda.
Kõik see tähendab ühtlasi seda, et E-riik ei sõltu siis enam peaaegu üldse mingist füüsilisest territooriumist (ainult niipalju on vaja, et servereid kuskil hoida) ja saab teatavas mõttes globaalseks riigiks, maailmariigiks! E-riigi kodanikud võivad elada kus tahes, ja internetis omavahel ühenduses olla ja oma riigiasju ajada ning võib-olla siin-seal üle maakera mingeid haiglaid või kultuurimaju pidada (kuni nad pole päris Matrixi kombel virtualiseerunud)
Selle peale ma arvan küll, et E-riik ehk endine Eesti saaks üle maailma tuntuks ning ühtlasi oleks ta ka innovatsiooni esirinnas. Veel enam, ta jätaks teised riigid isegi kaugele selja taha: kui teised jändavad ikka veel poisikeseliku kraaklemisega nagu juudid ja palestiinlased või bin laadenid ja ameeriklased, siis meie oleksime ammu liikunud hoopis teisele tasandile, virtuaaltasandile, küberkeskkonda! Meie vapi kolme kübertiigri hüpe!
Elanikud
Alumise korruse elanikud läksid kaebama teise korruse elanikele, et nood trambivad.
Teise korruse elanikud läksid kaebama kolmanda korruse elanikele, et nood trambivad.
Kolmanda korruse elanikud läksid kaebama neljanda korruse elanikele, et nood trambivad.
Neljanda korruse elanikud läksid kaebama viienda korruse elanikele, et nood trambivad.
Viienda korruse elanikud läksid kaebama kuuenda korruse elanikele, et nood trambivad.
Kuuenda korruse elanikud läksid kaebama seitsmenda korruse elanikele, et nood trambivad.
Seitsmenda korruse elanikud kärkisid ja paukusid jumalate ja tulnukate poole.
Siis lasid esimese korruse elanikud oma korruse õhku, nii et teine korrus oli esimene korrus. Teise korruse elanikud tulid tänitama esimese korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Esimese korruse elanikud olid teise korruse all lapikud ega vastanud midagi.
Sel ajal varises kokku teine korrus. Kolmanda korruse elanikud tulid tänitama teise korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Teise korruse elanikud olid kolmanda korruse all lapikud ega vastanud midagi.
Sel ajal varises kokku kolmas korrus. Neljanda korruse elanikud tulid tänitama kolmanda korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Kolmanda korruse elanikud olid neljanda korruse all lapikud ega vastanud midagi.
Sel ajal varises kokku neljas korrus. Viienda korruse elanikud tulid tänitama neljanda korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Neljanda korruse elanikud olid viienda korruse all lapikud ega vastanud midagi.
Sel ajal varises kokku viies korrus. Kuuenda korruse elanikud tulid tänitama viienda korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Viienda korruse elanikud olid kuuenda korruse all lapikud ega vastanud midagi.
Sel ajal varises kokku kuues korrus. Seitsmenda korruse elanikud tulid tänitama kuuenda korruse elanikega, et mis nood laamendavad. Kuuenda korruse elanikud olid seitsmenda korruse all lapikud ega vastanud midagi. Seitsmenda korruse elanikud põtkisid ja sõitlesid vastu maad.
Nüüd olid seitsmenda korruse elanikud saanud esimese korruse elanikeks. Ja nad kuulsid järsku, et teise korruse elanikud trambivad.
JUBIN
Me kõik teame, et Hiinas on kõik tohutult palju odavam kui meil. Siis mul tuligi selline äriidee, et võiks hakata Hiinast mingeid jubinaid importima. Idee iseenesest väga lihtne: osta seal odavalt ja müüa Eestis kallimalt maha. Ja kui selle äriga on juba jalad alla saadud, siis võiks oma äritegevust laiendada ning hakata sisse tooma juba ka jurakaid. Kui selline suur äri on õitsema hakanud, siis on mul plaanis hakata maale tooma vidinaid ning lõpuks ka pibinne. Siis on sortiment täielik: kes tahab väikest, ostab pibinni või vidina; kes keskmist, see võtab jubinaid; ja suuretahtjad soetavad endale jurakaid. Ainus mure selle asjaga on, et kuidas leida sobivaid pibinne, vidinaid, jubinaid ja jurakaid, mis ei meenutaks ühtegi tuntud asja, aga millest kõik kohe aru saaksid, et tegemist on vastavalt pibinni, vidina, jubina või jurakaga ning et need käivad põhimõtteliselt iga asja eest. Võib-olla oleks neid isegi raske valmiskujul leida ja oleks vaja lasta neid kohapeal treida. Millised need ikkagi täpselt olema peaksid, nõuab veel peamurdmist, aga ma ei usu, et see suur probleem oleks, küll sellest ajutisest takistusest üle saab. Ostjate pärast pole vaja ilmselt muretseda, sest kõik teavad, et Lääne vastav pibinn, vidin, jubin või jurakas oleks mitu korda kallim, nii et nad hea meelega võtavad minu oma. Ma juba näen vaimusilmas kundede rõõmust säravaid nägusid, kuidas nad kaht kätt kokku löövad, hõiskavad ja hüüatavad: „Oo, kui odav pibinn!“ „Millised suurepärased vidinad!“ „Sellise hinnaga jubin on ju lausa taeva kingitus!“ „See jurakas on ju lausa poolmuidu saadud!“ Ja kuidas nad aina voorivad sisse ja ostavad lausa hulgi odavaid pibinne, vidinaid, jubinaid ja jurakaid, millest igaühe pealt lõikan ma kopsakat vaheltkasu.
(20.11.09, Luksemburgis)
ma hakkan mõtlema ühte asja. ma vist ei usu, et keegi üldse mu olemasolust teab. no muidugi ütleme sina ja veel mõni inimene, kellega ma rohkem läbi käin, aga ka sellised inimesed ainult n-ö hooti. et enamiku ajast tegelikult keegi ei tea mu olemasolust midagi. no ja kellega vähem olen kokku puutunud, need muidugi kunagi ei tea minust. sestap ei saa olla, et keegi korra kohatu mind kutsuks kuhugi. ei saa olla näiteks, et Vaabi mind kutsuks. Maia ehk häguselt mäletab mind, aga Vaabi küll nüüd mitte.
sa ütled, et mäletab ja kutsub. aga vot, ma ei suuda seda hästi ette kujutada. sa muidugi ütled nii ja ma usun su sõnu, aga ma ei suuda seda päriseks pidada. st seda et keegi minust teab. selline asi tundub alati ebatõelisena. ja kui keegi suht tundmatu või pooltuttav või isegi üsna tuttav mind kuidagi mainib, siis tundub see alati jahmatav, veider, ja nagu räägitaks kellestki teisest.
sellepärast ei söanda ma ka inimestele eriti helistada näiteks. sest ma ei tea, kas ma veel nende jaoks eksisteerin, ja arvan, et ilmselt mitte. ja siis on kuidagi ebameeldiv järsku meenutada, et ma eksisteerin. kirjaga on natukene parem, seda võib teine pool mitte lugeda, kui heaks arvab. vist selle pärast, et ma ise inimest suurt ei tunne, ma ka ei usu, et keegi võiks mind tunda (teada, mäletada, ...)
ma justkui tahaks olematu olla. olla nagu õhk, pehme silitus maakera ümber, vaevumärgatav, alateadlik. kas sulle siis ei tundu, et ma olen olematu?
sa ütled, et ei tundu ja et vastupidi, olen sulle oluline. vaat seda ongi mul kõige raskem uskuda. et ma kuidagi eksisteerin su jaoks. ma ei tea, mis tunne see on, kui sa tunned, et teine eksisteerib. Mine tea, võib-olla kuidagimoodi tunnen ka, aga ei usu seda tunnet, või ei märka, või ei mäleta.
sina: „kas sa siis ei usu, et ma olemas olen?“ mina: seda ma nagu usun, aga ma ei usu, et mina olemas olen. sellest ei saagi aru saada. ma mõtlen, järelikult ei ole ma olemas.
(07.09.09 Tallinn – Itaalia õhuruum)
Oma raha ja demokraatia äärmised võimalused
Austatud avalikkus, kallid kaaskodanikud!
Tahan juhtida teie tähelepanu ühele asjaolule. Kas teid nimelt ei häiri asjaolu, et oma rahatähtedel peame aastast aastasse vahtima ühtesid ja samu tegelasi, kes on kõik ammu surnud ja keda enamik meist oma ihusilmaga näinudki pole. Ühed ja samad näod iga päev, iga kord kui me rahatähti kasutame! Ja kes üldse otsustas, et just need mordad seal olema peavad? Ma ei mäleta, et keegi oleks selles küsimuses mingit rahvahääletust korraldanud. Ometi peaks demokraatlikus riigis seda asja rahva käest küsima, ehk teisisõnu, korraldama hääletuse ning selle tulemuse põhjal koostama pingerea elavatest või surnud Maavalla kodanikest – kõige enam hääli kogunu saab 500-se peale, järgmine 100-se peale jne. Pealegi oleks sellel see voorus, et kõiki eestimaalasi (või põhimõtteliselt ka muid inimesi, aga eeldatavasti Eestis eelistataks valdavalt omamaiseid inimesi) hinnataks ühe mõõdupuu järgi – muidu on poliitikutel omad edetabelid, muusikutel omad, lüpsjatel omad jne: nüüd aga toodaks lõpuks kõik eestimaalased kokku ja selgitataks välja, kes ikkagi on kõige popim. Võiks näiteks selguda, et Tanel Padar kogub kõige enam hääli ja Maarja-Liis Ilus jääb teiseks ehk nad saaksid vastavalt 500-se ja 100-se peale. Ning näiteks Savisaar mahuks võib-olla alles kümneka peale.
Rahvas on aga pidevas muutumises nagu ka tema eelistused, nii et seda hääletust ei tohiks korraldada ainult ühe korra, fikseerides jällegi lõplikult ja jäävalt antud hetke seisu, nii et me peaksime tulevikus igavesti vahtima tänavusi populaarseid molusid, samas kui vahepeal on püünele pääsenud juba hoopis uued larhvid. Sestap teen ettepaneku korraldada hääletus iga aasta või parem iga kuu või veelgi tihedamini – tänapäevaste võimaluste juures (arvutid, internet jne) ei oleks see mingi probleem. Muidugi võib hakata muret valmistama kasin osalus hääletusel – aga kõrvalepõike korras pakun välja, et võiks sisse seada igahommikuse kohustusliku ankeedi kodanikele, kus olekski näiteks küsimus selle kohta, kes oleks väärt rahatähel kujutatud saama, küsimus elu mõtte kohta jne. Mis tuleks kohe hommikul ära täita.
Kuid tulgem tagasi oma põhiteema juurde. Võimaks kujutada rohkemaid lõustu, võib mõelda sellise süsteemi peale, et trükitavate rahatähtede arv oleks proportsionaalne kogutud häälte hulgaga. Nõnda ei saaks näiteks Tanel Padar kõiki 500 kulliseid oma näoga, vaid ütleme ainult 10 000, Maarja-Liisile jääks 5000, Savipätsile ütleme 100 jne. Ja et kogu tiraaž poleks liiga üksluine, siis võiks teha terve seeria, kus näiteks Tanel Padar või Maarja-Liis oleks erinevatel kupüüridel erinevas poosis.
Paraku võib üldhääletuse puhul tekkida see probleem, et üldise massi sisse kaovad ära erinevad hääled. Nõnda võiks esimese lahendusena välja pakkuda selle, et erinevatele ühiskonnagruppidel lasta kujundada erinevaid rahatähti, eeldatavasti neid, millega nad kõige rohkem kokku puutuvad: nõnda võiks 500-e kujundada ülemkiht, 25-100-e keskkiht ning 2-10 kullise põhjakiht. Tehnilise probleemina tuleb lahendada asjaolu, et elektrooniline hääletus põhjakihi puhul ei pruugi toimida – kuna balti jaama jotadel pole internetti. Aga selle võib lahendada personaalse küsitlusega; ning selleks värvatavad agendid võivad olla muuhulgas näiteks antropoloogid, kes saavad ühtlasi tolles ühiskonnakihis väliuuringuid teha. Sellise eristuse voorus on see, et me tutvuksime terve rea uute lõustadega, keda me ei pruugi teada – rikaste puhul mõni salapärane, aga mõjukas jõukur, keskmike puhul mõni Kilingi-Nõmme ootamatult populaarne koduperenaine, alamike puhul hoopis mõni Balti jaama Vova, vinge äge jota, kes on omas ringkonnas kõva tegija, aga kellest laiem avalikkus kahjuks kuulnud pole.
Samas me näeme, et selline lihtne kolmetine jaotus jääb ühiskondliku mitmekesisuse kajastamisel häbiväärselt küündimatuks. On vaja rohkemaid eristusi. Oma hääle peaksid saama kuuldavale tuua ka erinevate eluvaldkondade esindajad: rongijuhid, treialid, taskuvargad, lillemüüjad jne. Siis me näeme, et olemasolevatest erinevatest rahaühikutest ei piisa, ja nõnda võiks juurde teha näiteks taidlusringidele mõeldud 12,5 kroonise rahatähe (kahest sellisest saab kokku täpselt kahekümne viieka!), 17,25 kroonine oleks näiteks kojameestele pühendatud jne. Sest kui järele mõelda, siis tõepoolest, miks me peaksime leppima kellegi kunagi valmismõeldud jaotusega? Neid saab ja peab juurde tegema, ühiskonna parema tervise ja erinevate gruppide parema esindatuse nimel, nagu demokraatlikus ühiskonnas kombeks.
Sellise lahenduse üheks vooruseks on suurenev kokkuhoid: inimesed ei raiska oma kalli iidoli sihverplaadiga rahatähte mitte niisama tühja-tähja peale, vaid hoiavad seda hoolega ning koguni teevad tööd ja näevad vaeva, et koguda veel oma austatu lõustaga rahatähti. See paneks ühtlasi väärtushinnangud väga selgesti paika; inimese enda jaoks tuleks palju selgemini välja, mis talle ikka tõeliselt kallis on ja mida ta hindab. Kui ta näiteks peaks ühes erilises poosis Tanel Padari kupüüri hankimiseks ikkagi välja käima 50 Savisaart, siis igaüks ikka mõtleks enne hoolega.
Ühe meetmena võiks kaaluda ka populaarsemate usujuhtide kujutamist rahatähtedel: Buddha, Jeesus, Laozi, (Muhamedi puhul tekib muidugi paradoks), John Smith jpt. Nimelt siis võiks igaüks koguda endale oma meelelaadile vastava komplekti selliste kujutistega rahatähti, näiteks 7 Buddhat, 5 Jeesust ja 2 Laozid. Ühtlasi saaks ta nüansikalt väljendada oma iseloomu ja maailmavaate või koguni meeleolu muutumist, näiteks kui toosama 7:5:2 muutub näiteks proportsiooniks 2:4:9 või kui tuleb mõni mõõde veel juurde või kaob ära. Muidugi võib kodanik omada ka mitte ühtegi selle rubriigi kupüüri (siis ta väljendaks oma hoiakut palju paremini kui näiteks rubriik „ateist“, mis on määratletud ju ikkagi religiooni pinnalt). Sellise meetodi eelis on kohe silmatorkav: kui muidu kästakse rahvahääletusel kodanikel suruda end kindlasse raamistusse, ühe rubriigi alla, siis nüüd on asi palju nüansseeritum, kuna võtab arvesse palju enamaid mõõtmeid. Ühtlasi saaks teha palju adekvaatsemaid ja peenemaid üldistusi ühiskonna kui terviku kohta. See omakorda võimaldaks ühiskonda palju paremini hallata, sest on selge, et ühiskonda, mille suhtarv (kui lihtsuse mõttes piirduda eelnevas näites mainitud kolme mõõtmega) on 9:5:1, ei saa valitseda samamoodi nagu ühiskonda, mille vastav indeks on 4:3:12.
Kuid nüüd on minu, ja ilmselt ka kallite kuulajate meelest muutunud ammu selgeks, et sellised nüansseerimispüüded jäävad ikkagi poolikuks ning et tuleb minna loogilise lõpuni, nimelt et igaühel oleks omanäoline rahatäht ning et ta võiks seda ka ise kodus trükkida. Selle vastu võidaks kohe väita, et see vallandaks massilise rahatrükkimise ning et raha kaotaks seega igasuguse väärtuse. Kuid raha alluks endiselt vaba turu reeglitele, kus kehtib nõudluse-pakkumise suhe, ehk teisisõnu, kui sa liiga palju oma trükipressiga oma kalli molliga kupüüre vorbid, siis nende väärtus vastavalt kahaneb, nagu ka nende vorpimise mõte (kui selleks pole oma näolapi imetlemine rahatähel). Ja teisipidi, kui sa hästi vähe rahatähti trükid, siis on ka sinu raha väärtus palju kõrgem. Nõnda oleks iga inimese rahal erinev väärtus. Mis puudutab poliitikuid, siis vaadates tema raha väärtust, saaksime kohe sotti, mis mehe või naisega on tegemist – kui see on kole väike, siis küllap on tegemist ühe eneseimetleja ja kehkadiveiga, kes pole tõsiseltvõetav tegelane ühiseid asju ajama. Kui siis inimene oma rahaga poodi läheb, siis kassas selgitataks välja, kui palju tema raha väärt on. Kui järele mõelda, siis läheks kokkuvõttes muidugi kole kulukaks, kui igal matsil peaks kodus oma rahatrükipress olema. Võib mõelda ka lihtsama lahenduse peale, et üle Eesti oleks teatud hulk rahatrükikodasid (siiski ehk mõnevõrra rohkem kui uusi europrügilaid), kus saaks käia oma raha trükkimas.
Kuna tuntud inimeste raha järele on suurem nõudlus, siis sunniks see kodanikke palju intensiivsemalt ennast väljendama, oma võimeid välja arendama. Nad lihtsalt ei tohi jääda vaka alla, sest siis nad jääksid lihtsalt virelema, kuna nad ei saaks enam loota selle peale, et saavad kuskilt natuke kõigile ühtse väärtusega ja samade vanade lõustadega raha. Nüüd tekiks jälle positiivne hea võistlus kodanike vahel, nagu Vanas Kreekas, kus kõik püüdleksid oma loomutäiuse arendamise poole, ning kodanikud ilmutaksid ennast. See oleks ühtlasi täisvereline demokraatia, kui igal inimesel oleks oma raha ja kui ta peaks selle raha väärtuse eest hoolitsema, hoolitsedes iseenese ja oma väekuse eest. Ühtlasi muutuks igav ja üksluine kupüürikujundus oluliselt mitmekesisemaks ja põnevamaks. Ja annaks tööd (huvitavamat, varieeruvamat tööd!) rahatrükkalitele, tekitamata hüperinflatsiooni.
Nõnda siis, armsad kodanikud ja kallis avalikkus, arendagem demokraatia tema loogilise lõpuni ning jõudkem lõpuks ometi päris oma rahani!