aeg2

2. peatükk: Aeg

Siia tuleb peatükk ajast. Esialgu panen siia ühe teiseks otstarbeks kirjutatud iseseisva teksti (mis on "pikkade tekstide" rubriigis ka olemas). See tahab muidugi põhjalikku ümberkirjutamist. Praegu lihtsalt: mõned mõtted, jõujooned.

1. Esimene ajasüntees

1.1. Väline, objektiivne mõõdetav „aeg

Mis on aeg? Selle kohta on kombeks tsiteerida Augustinuse sõnu „Pihtimuste“ 11. raamatust (14, 17): „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“ (Augustinus 2007: 310). Tõepoolest, me justkui oleme seesmiselt tuttavad ajaga ja tunneme seda, aga meil on väga raske öelda, mis see õieti on. Ajast tundub olevat palju raskem rääkida kui ruumist. Aga järgnevalt me püüame just nimelt ikkagi mõelda, mis on aeg.

Muidugi on seieritega kell inimkonna ajaloos väga hiline leiutis. Varasemad ja palju käepärasemad aja mõõtmise vahendid on mitmesugused loodusnähtused, näiteks Päikese liikumine. Eks mõõdab kellgi Päikese teekonda nadiirist seniiti ja tagasi nadiiri. Vaatleme siis Päikest.

Kuid isegi Päikesega aja mõõtmine. keskpäeval hommiku mäletamine ja õhtu kujutlemine, on juba väga rafineeritud tegevus. Väikelaps ilmselt ei oskaks sel moel aega mõõta, ja loomad ammugi mitte, teistest olenditest rääkimata. Kas me sellepärast ütleme, et neil pole aega, et nad ei kesta ajaliselt? Sest ka seesama praegune Päikese asendi tajumine on ju ajaline ja kestab, ilma et siin oleks mingit minevikumälestust või tulevikujukujutlust. Taju on ajaline. Võtkem nüüd järgmise ajast kõnelejate lemmiknäite, meloodia (vt. Husserl 2002: 19-20, 37jj).

1.2. Kestusesüntees

Samasugune analüüs kehtib igasuguse liikumise, protsessi või kestuse kohta. Näiteks kui keegi räägib, siis tema hetkel lausutud sõna omandab mõtte kõige eelnevalt räägitu taustal ning ühtlasi loob teatava ootuse järgneva suhtes. Seda ootust ilmutab näiteks ebamugavustunne, mis tekib siis, kui keegi hakkab midagi ütlema, ent jätab siis lause järsku pooleli. See rahuldamatuse tunne näitab, et me eeldasime mingisugust jätku, mida aga ei tulnud.

See tähendab, et meie olevik ei ole hetkeline, see ei ole kaduvväike piir tuleviku ja mineviku vahel, vaid sellel on alati teatav „paksus“, hõlmates endas möödunu kinnihoidmist ja tulevase ennetamist. Kui kasutada Husserli mõisteid, siis on selles olevikuhetkes jagamatult koos „algne muljend", „retensioon“ ja „protensioon“ (Husserl 2002: 37, 43, 71). Need kolmekesi moodustavadki oleviku „paksuse“ ja neid ei saa üksteisest reaalselt eraldada, vaid ainult mõisteliselt eristada tema aspektidena. Olevikuhetk ise sisaldab lahutamatu osana mineviku alleshoidmist ja tuleviku ennetamist.

Niisiis me näeme, et selleks, et oleks aeg ehk kestus, on vajalik, et ühest küljest oleksid mingid välised muljed (nt. järjestikku kõlavad noodid või värvid ja valguslaine miljardid võnked) ning et teisest küljest oleksid nad kokku tõmmatud instantsis, mis sulatab nad mingi „paksusega“ olevikuks, kus on alles hoitud möödunu ning ennetatakse tulevast. Nimetame seda instantsi läbivaatuseks. See läbivaatav instants on aja moodustumise alus. Seal pannakse muljed üksteist läbistama, tõmmatakse nad ühtekokku iseloomulikuks tervikuks. Ilma selleta ei oleks aega ega kestmist, vaid oleksid üksikud ilmumised, millel poleks üksteisega mingit pistmist. Oleks ainult hetkelisus. Tegelikul on selline olukord isegi põhimõtteliselt võimatu, sest vähe sellest, et poleks järgnevusejada „üks, kaks, kolm“ (kuna ütlemaks „kolm“, pean ma mäletama „ühte“ ja „kahte“), vaid veel enam, ei oleks isegi „ühte“, sest „üks“ saab üheks ainult erinevuse kaudu „teisest“.

1.3. Keha-kokkutõmme

Eelmistes näidetes (kell, päike, meloodia) oli tegemist tajuliste sünteesidega. Taju aga on lahutamatu tegutsemisest. Taju ja tegutsemine moodustavad ühtse kompleksi, mis väljendub olendi kehalises tegutsemises oma maailmas. Kui me eelnevalt püüdsime näidata, kuidas taju eeldab läbivaatuspinda, siis nüüd peaks seda üldistama kogu kehalisele olemisele.

Eelnevalt kirjeldatud aja kokkutõmme, mineviku hoidmine ja tuleviku ennetamine teatava paksusega olevikus, ei toimu ainult tajus nagu eelnevates näidetes (kell, Päike, meloodia), vaid need toimuvad juba meie kehas, selle kõikides osades. Iga rakk tõmbab kokku teatavat minevikku ja ennetab teatud moel tulevikku ühtses läbivaatuses. Rakk pole pelgalt oma koostisosade, molekulide ja aatomite summa, vaid teatav tegevusühtsus ehk mõttetervik, mis tähendab teatava mineviku ja tulevikuriba läbivaatust. Olendi kehal on seega kaks külge: ühest küljest teatavad kõrvutuvad osad ja teisest küljest nende osade läbivaatus, mille kaudu nad on nõrgemalt või tugevamalt koordineeritult toimivaks kehatervikuks ühendatud. Selline läbivaatuseinstants iseloomustab kõiki kehi, alates inimesest kuni kõige lihtsamate elementaarosakesteni välja.

See näitab, et osakestel on ka laineomadused ehk et osake („keha“) ja laine („liikumine“) on komplementaarsed. See näitab, et kõige väiksemad osakesed pole matemaatilised kaduvväiksed punktid, vaid et neil on teatav taandamatu „ulatus“, mida nad „läbivaatavad“. Sellest johtuvad aine kvantomadused: näiteks energia ei kiirgu aatomist pidevuslikult, vaid väikeste portsjonite ehk kvantide kaupa. Ka kõige väiksemad tegelikkuse ühikud on teatava paksusega, mida ei saa suvaliselt osadeks jagada.

Nõnda ei maksa aatomit vaadelda üksteise suhtes ükskõiksete osade välise ühendusena, mis lihtsalt „on“ üksteise kõrval. Aatomgi on pidev eneseloome. „Aatomi struktuur ei ole nagu planeedisüsteem, kus planeetide trajektoorid asuvad külgetõmbekeskmest kaugusel, mis johtub lihtsalt antud masside ja kiiruste tasakaalust. Tegevuskvantum struktureerib aatomit teatud kindlal viisil ja annab talle teatava „tüübi“, mille juurde ta tuleb tagasi, või kaldub tagasi tulema, hoolimata välistest juhtumistest, ja seda saab ette ennustada ainult laias laastus. … Aatomi „tüüp“ pole valmis struktuuri inertne püsimine, vaid see on normatiivne tüüp. Vesinikuaatom „teeb ennast“ lakkamatult“ (Ruyer 1952: 156-157). Ma kujutan seda ette niimoodi, et kui näiteks aatomit kiiritada energiaga, siis ta teatud aja püüab hoida oma senist olekut, kuni saab ületatud teatav lävi (millal, see pole muide igal üksikjuhul täpselt ennustatav) ning tema elektron liigub kõrgemale energiatasandile. Siit johtuvad „jõnksud“ energia neelamises ja kiirgamises aatomi poolt ehk energiakvandid. See „hoidmine“ viitab aatomi kui olendi läbivaatusvallale, tema enesekohasusele ehk „esimesele isikule“.

Nimetame kokkutõmmet läbivaatuspinnal esimeseks ajasünteesiks. Me nägime siin, et aeg eeldab läbivaatust kui instantsi, kus teatud hulk välissündmusi tõmmatakse ühtekokku, moodustades teatava „paksusega“ oleviku, mille lahutamatuteks aspektideks on alleshoitud möödanik ja oodatav tulevane. Aeg ei ole mitte maailmas (kellas, Päikeses, nootides), vaid neid läbivaatavas teadvuses. See läbivaatus toimib esmalt iseenesest (nagu kehakokkutõmbes või meloodiatajus) ega ole mingi tahtlik ja taotluslik tegevus. Aeg ja keha luuakse ühe ja sama kokkutõmbamise ja läbivaatusega. Tahtlikud ajateod (mineviku meenutamine ja tuleviku kujutlemine) luuakse selle peale ja eeldavad juba keerukamaid struktuure, järgmisi sünteese.

2. Teine ajasüntees

2.1. Mineviku- ja tulevikutervik

Eelnevalt jätsime tähelepanuta ühe olulise momendi. Esimese ajasünteesiga moodustati olevik, mis ühest küljest säilitab mingit minevikuriba ning teisest küljest ootab-ennetab mingit tulevikku. Kuid see kokkutõmmatud olevik ise muutub pidevalt, uueneb vahetpidamata. Praeguses tajus on päike, ja selles tajus on oma kokkuhoitud minevik ja ennetatud tulevik, aga järgmisel hetkel on meil uus päikesetaju uue kokkuhoitud minevikuga (millest praegune taju moodustab ühe osa) ja ennetatud tulevikuga. Kuidas toimub see olevikkude vahetumine, oleviku muutumine? Ma ju ise ei sünni igal hetkel uuesti, vaid moodustan pidevusliku terviku mineviku suunal ning teisest küljest avan pidevalt tulevikku enda ees. Ma pole hakanud olema (vaid alati juba olen) ja ma ei lakka olemast (vaid jään olema). St kogu mu minevik moodustab ühe terviku algusse välja ning kogu mu tulevik moodustab ühe terviku lõppu välja.

Vaatame kõigepealt minevikukülge. See, kes ma praegu olevikuliselt olijana ja tajujana olen, on koondkuju kogu mu minevikust. Selles mu „iseloomus“, mis ma praegu olen, on koos kogu mu minevikukogemus, kõik seni elatu ühe tervikuna. Ei ole nii, et mingi osa minu minevikust oleks minust eraldi (absoluutselt eraldi ei saagi ükski mu eluosa olla, ja kui mingid eluosad tahavad eralduda, siis väljendub see patoloogiana, haigusena, nt seoses mingi traumaga). Isegi kui ma ei suuda mingeid eluperioode meelde tuletada, mõjutavad nad mind sellegipoolest praegugi; ma olen saanud selleks, kes ma praegu olen, kogu oma senise kogemuse ja elu kaudu. Kogu mu elu algusest peale kuni praeguseni on pidevuslikult seotud, üks tervik. Ning kogu see minevik on ühendatud olevikuga, ning see olevik polegi midagi muud kui kuju, millel mu oleviku arvel üha kasvav minevikutervik praegu esineb.

Teisest küljest on mu praeguses olemises eeldatud kogu mu tulevane olemine. See on küll veel täpselt ja üksikasjades määramata, aga ometi on tuvastatavad mingid jõujooned, mingi arenguloogika, mingi iseloomulik tuleviku avamise viis (nt. „seikleja“, „õpetlane“, „masenduja“, „rõõmustaja“, „sangviinik“, „koleerik“, „melanhoolik“, „flegmaatik“ jne.), mis muudab teatud valikud, teatud arengud ja käitumisviisid tõenäolisemaks kui teised. Neid avamistüüpe võib kujutleda erinevate sügavusastmetega, st. et mõned minamäärangud on pindsemad või muutlikumad kui teised, nt mu määrang „vihase“ või „rõõmsana“ võib olla pindsem või sügavam. Enam-vähem iga inimene vihastab ja rõõmustab aeg-ajalt, aga on ka vihaseid või rõõmsaid inimesi, kelle jaoks üks või teine ongi põhiliseks tuleviku avamise mooduseks.

Muidugi, tulevane pole veel kätte jõudnud, nii et pole võimatu, et ma valin natuke teistmoodi kui võiks arvata (ja väikesel valikuerinevusel võivad teinekord olla suured tagajärjed!) ning ma võin isegi meelega tegutseda teistmoodi kui mu harilik tulevikuavamise moodus ette näeks. Samas on radikaalsed iseloomumuutused (tuleviku avamistüübi muutused) siiski kaunis haruldased. Tulevik konkreetsel moel avaldub alati iseloomuliku värvinguga, mulle iseloomuliku tulevikuna. Ning küsimus pole ühes või teises tulevases teos, vaid mu tulevikus tervikuna. Ja kui ma muutun, siis teiseneb vastavalt ka mu tulevikutervik. Minu iseloomulik „tulevikutervik“ sätestab jõujooned mu tegutsemisse, muutes mingid toimed ja vastutoimed tõenäolisemaks kui teised, kuigi päris paratamatu või võimatu pole neist ükski.

Siin on nüüd üks oluline moment: mineviku- ja tulevikutervik on olevikuga samaaegsed (Deleuze 2008: 51-55). Kui esimeses ajasünteesis olid möödaniku kinnihoidmine ja tuleviku ennetamine olevikumomendi kaks lahutamatut mõõdet justkui horisontaalis, st. kuigi neid ei saa üksteisest lahutada, võib ometi ütelda, et loogiliselt on üks teise järel. Mineviku- ja tulevikutervik aga, millest ma praegu räägin, avavad aja sügavuse või kõrguse, nad on justkui aja „vertikaalsed“ aprioorsed mõõtmed. Need ei ole moodustatud tagantjärgi, nii et möödunud minevikuhetked kogutaks tagantjärgi kokku „minevikutervikuks“ või et mingit tulevikuennetust üldistades saadaks „tulevikutervik“, vaid vastupidi, see mineviku ja tuleviku puhas pind alles võimaldab mingite ajahetkede „kokkukogumist“ ja „üldistamist“.

2.2 Minevikutervik. Tähelepanu praegusel tegutsemisel

Võtame näiteks meloodia. Eelnevalt me rääkisime, et meloodia kuulmiseks peavad eelmised noodid olema teataval moel alles hoitud koos praeguse noodiga, ning viimane omandab mõtte alles vahekorras kõigi eelnenutega (luues teiselt poolt teatud laadi ootused järgneva suhtes), nii et kõik kõlanud noodid ning praegu kõlav noot moodustavad ühe ühtesulava terviku. Samas aga ei kuule me praegu korraga kõiki kõlanud noote (siis oleks tegu akordi, mitte meloodiaga), vaid ainult väga piiratud hulka neist – neid, mis „praegu kõlavad“ ning mis omakorda vajuvad minevikku, andes kohta uutele nootidele. Kuigi kõik kõlanud ja kõlavad noodid moodustavad meloodias ühe terviku, tundub nii, justkui oleks meie tahtest sõltumatult meie tähelepanu keskendatud selle jada ühte otsa („olevikku“). Või kui arvesse võtta seda, et minevik üha kasvab, siis võiks jada asemel kasutada pigem koonuse-kujundit (nagu teeb Bergson 2007: 159). See tähendab, et praegugi tajun ma põhimõtteliselt kõiki kõlanud helisid, aga on teatav põhjus, mis koondab mu tähelepanu ainult meloodiaterviku ühele otsale – sellesse, mis on käesolevas ning tungib tulevikku. Veel enam, meloodiakuulamise-episood mu elus pole lahutatud kõigest eelnevast, nii et põhimõtteliselt tuleks laiendada meloodia kohta lausutut kogu mu möödunud elu kohta ning öelda, et ma tajun põhimõtteliselt kogu oma möödunud elu, kuid et mu tähelepanu on koondatud selle ühte otsa, nii et kokkupuutes välismaailmaga (nt muusikapalaga) on „ette keeratud“ mälu see külg, kust „kajavad vastu“ praegused noodid, möödudes ja asendudes uutega. Ehk et too kokkutõmbe-pind, millest me 1. ajasünteesi juures rääkisime, on mineviku-ja-tulevikuterviku kõige kokkutõmmatum vorm ning et tema („puhta peegli“) taga on minevik ja tulevik kogu oma kirevuses.

Mis on see „põhjus“, mis meie tähelepanu niimoodi kitsendab, et me ei taju kogu minevikku, vaid ainult piiratud käesolevat sõõri? Bergsoni järgi on selleks põhjuseks see, et me oleme üks keha maailmas teiste kehade hulgas ning peame selles maailmas tegutsema (Bergson 2007: 167-169). Me peame eeskätt passima peale, milline on olukord praegu ja milliseks ta tõotab järgmisel hetkel kujuneda. Minevik on möödas ja see meid otseselt ei huvita. Vastupidi, kui ma tajuksin kogu minevikku, siis ma uneleksin, ma ei suudaks oma tegutsemist keskendada praegu olulisele. Just tegutsemisvajadus paneb meid aktiivselt „unustama“ kogu oma minevikku, seda välja ja eemale tõrjuma. On vaja, et minevik läheb kogu aeg „meelest ära“, et meel saaks ümbritsevas aktiivselt tegutseda.

Kuigi selline tähelepanu keskendatus tegutsemisele ja olevikule ei ole üldiselt meie endi teha ja toimib meie tahtest sõltumatult, võib selle tähelepanu intensiivsus siiski teatud piirides varieeruda. Nõnda näiteks me kogeme muusikapala erinevalt, vastavalt oma tähelepanu keskendatusele. Viibides kontserdil ja püüdes hoolega kuulata, tajume noote või meloodiakäike ka individuaalselt, aga kui meie tähelepanu hajub ja me unelema hakkame, siis sulavad kõik noodid üheks tervikuks, mis on värvikas, nüansikas ja iseloomulik, aga kus noodid-meloodiakäigud pole individualiseeritud, pole eraldi välja toodud – kuigi tagasivaatavas pilgus võib seda teataval määral teha, st. lahata tagantjärgi oma tervikmuljet ja selitada sellest välja suuremaid üksikasju.

Nii et see on meie keha (kui tajude ja liigutuste kompleks), meie elu ja tegutsemine, mis keskendab meie tähelepanu kitsale minevikuribale. Selline teooria aitaks seletada nähtust, mida on kirjeldanud paljud surmasuus viibinud ja mille kohta on keeles isegi vastav nimetus kinnistunud, „elufilm“: surmasuus viibides kogetakse, kuidas „elu jookseb silme eest läbi“. Surmasuus olemine tähendab seda, et me oleme praktiliselt kindlad oma surmas, või see tundub ülimalt tõenäoline, mis tähendab, et meie tegutsemisvajadused on justkui juurelt läbi raiutud. Kohe ma suren, nii et mul pole vaja kuidagimoodi tegutseda, ma ei saa enam midagi ette võtta. See kõrvaldab piirangu meie mälu eest, nii et meie kogemusele saabki ühtäkki kättesaadavaks kogu meie elutervik, mis põhimõtteliselt on tegelikult kogu aeg olemas (meie iseloom on seesama elutervik ühtesulavas, kokkusulandunud vormis), kuid mida me tegutsemisvajaduste tõttu justkui aktiivselt (ehkki mitte tahtlikult) ära unustame. See unustamine johtub inimese ülesehitusest (vähemasti üldreeglina – sest on erandlikke inimesi, kes ei unusta) ning toimib juba enne kui ma ise midagi ette võtma hakkan (või mingis mõttes võib-olla see „ise ette võtma hakkamine“ käibki üheskoos tolle aktiivse unustamise töölerakendumisega).

Ning tõepoolest leidub inimesi, kes ei pea surmasuus olema, et kogu minevik neil kasutada oleks: on inimesi, kes võivad „tagasi kerida“ suvalise minevikuhetke ja seda sama detailselt kirjeldada nagu siis, kui nad seda praegu tajuksid. Nende puhul on „filter“ mineviku ees hõredam. Kuid samas on nii mõnigi sellistest inimestest (kuigi mitte kõik!) autist, ehk inimene, kes ei suuda ümbritsevas adekvaatselt tegutseda. See näitab, milline oht võib kaasneda liiga hea mäluga, liiga hõreda filtriga – oht on see, et me ei suuda oma tegevust keskendada ja koondada praegusele. „Halb mälu“ kaitseb meie elulist tervist. Ühesõnaga, ei ole nii, et meie minevik kaoks pärast tekkimist ära ning mõningatel õnnestunud juhtumitel suudaksime sellest midagi meenutada, vaid meil on kogu aeg meeles kogu minevik ning me hoopis „näeme vaeva“ (kuigi ilma tahtliku pingutuseta), et seda tagasi tõrjuda ning meenutada ainult seda, mis praeguse olukorraga kuidagi haakub.

2.3. Tulevikutervik

Nii et ühest küljest on praeguse oleviku taga terve mäluvõimendi, mäluruum, ning olevik on kogu minevikuterviku kõige kokkusurutum külg (teises otsas on kogu minevik oma üksikasjades, ja seda „elufilmi“ võin ma võib-olla surmasuus vaadata). Kuid ühtlasi on see ka tulevikuterviku kõige kokkusurutum külg, kus on antud kõige vahetum tulevikuennetus. Analoogiliselt minevikuga võiks mõelda, et meile on antud tulevikutervik, millest me aga teeme tajutavaks ainult ühe otsa, mis haakub vahetult käesoleva tegutsemisega. Harilikult teeme tulevikust kättesaadavaks ainult teatavaid jõujooni, arenguvõimalusi, ootusi. Tulevikus on väga palju erinevaid arengukäike, jõujooni, aga meie oma käesoleva tegutsemisvajaduse pinnalt võimendame neist ainult väga väheseid, me rõhutame neid ning ülejäänu jääb varju. Ma tõmban justkui markeriga üle ainult selle, mis on minu jaoks huvitav, kusjuures huvitavuse kriteerium on minati väga erinev, sõltuvalt sellest, kas see mina on unistaja või tegutseja, seikleja, klaustrofoob, agorafoob, masenduja, rõõmustaja, ohver, türann, sangviinik, koleerik jne jne. Üks ja sama sündmus võib tuleviku avamise tüübist sõltuvalt tekitada risti vastupidiseid reaktsioone. Näiteks kui sulle öösel keegi tee peale ette kargab, siis võib argpüks ära joosta, aga uljaspea hoopis talle tarmukalt vastu tõtata.

Nagu oli mineviku puhul, nõnda võib ka tuleviku suunal kujutleda, et teatud juhtumitel on filter hõredam ja „minapiirid“ hägusamad, nii et ühtesid tuleviku jõujooni ei võimendata nii jõuliselt teiste arvel, mistõttu ka nood ülejäänud võivad saada olevikus kättesaadavaks. See oleks prohvetluse mehhanism: tajutakse tulevikku avaramalt (samas kui harilikult just nimelt minakas, teadlik, tahtlik planeerimine sõgestab ülejäänu suhtes), nähakse rohkemaid tulevikuterviku jõujooni, mida ei ole filtreeritud minu praeguse tegutsemise huvidest lähtuvalt, vaid kus vaadatakse justkui ka teiste olendite positsioonilt. Siin on aga siiski oluline erinevus minevikuterviku tajumisest. Sest tulevik just nimelt ei ole veel kätte jõudnud, nii et kui oletada, et ma tajun tulevikutervikut, siis selle teadmisega saan ma ka midagi just nimelt teisiti teha kui sealses loogikas algselt ette nähtud. Paraku on selline ettevõtmine kahe otsaga asi, sest midagi teistmoodi tehes muudad sa ühtlasi kogu tulevikutervikut, nii et kõik lahendused muutuvad ja võivad osutuda hoopis teistsugusteks – seda sa aga ette näha ei saa, sest need uued tulevikud on äraarvamatud. Nii et kui sa näiteks näed ette mingit koledust ja hoiad selle ära, siis on võimalik, et sellega käivitad sa teised jõujooned, teise tuleviku, mis toob kaasa veel suuremaid koledusi. Kui selline prohvet muudab tuleviku üht osa, muudab ta tulevikku tervikuna ning tekib tagasiside mehhanism: tema praegune tegu mõjutab tulevikku, ja ühtlasi ka enda tulevast mina – ta saab aga ette teada ainult praeguse minana, mitte aga tolle tulevasena, keda veel ei ole, nii et ta ei või aimata, millised tagajärjed on sellel uuel olukorral, mis peab teostuma alles tema praeguse muudatuse kaudu.

2.4. Ajasränd. Sünni- ja surma pind.

Räägime natuke inimese eripärast. Mineviku- ja tulevikutervik on põhimõtteliselt kasutada kõikidel olenditel, aga nad on selle suhtes passiivsed, kuigi nende suhtelise aktiivsuse riba võib varieeruda. St. mineviku- ja tulevikutervik ei ole neile enestele antud, nii et nad meenutavad ja ootavad eeskätt vastavalt mingile kindlale tegevustegammale, mis neile määratud on. Mingi keemilise elemendi aatom saab moodustada keemilisi sidemeid teatud aatomitega – mööda sellist tegevustevanikut kanaliseerub siis tema tegutsemine. Looma tegevustevanik on avaram kui pelgal keemilisel ühendil, kuid see jääb siiski ikkagi piiratuks. Inimese eripära aga on selles, et mineviku- ja tulevikutervik on põhimõtteliselt talle endale antud. Konkreetselt tähendab see seda, et ta suudab tahtlikult mälestusi meelde tuletada ja tulevikku planeerida. Ehk teisisõnu, mingi mälestuse meenutamiseks ei pea ta ootama, millal ta satub sellisesse olukorda, milles see mälestus aktiveerub (ehk et milles antud mälestus saab kuidagi kasulikuks tema praeguse tegutsemise sihis, nii et kaob tõrje tema teelt ja ta jõuab olevikus kätte), vaid ta võib ise sellise olukorra oma vaimus luua, ta võib ise vaimus tekitada tingimused mälestuste kättejõudmiseks ja tuleviku planeerimiseks. See on n-ö „ajas rändamise“ võime, mis inimesel on (vt. Allik ja Tulving 2003). See tähendab seda, et inimene on võimeline nihutama oma vaatepunkti ennast, asetama seda minevikku ja tulevikku; kujutlema ennast mineviku või tuleviku olukorda, nii et ta mäletab, kuidas ta näiteks minevikus mõtles ja tajus, või kujutleb, kuidas ta võiks seda tulevases olukorras teha. See on kogu inimliku tehnika ja tuleviku planeerimisvõime pant.

Inimese ajas rändamise võime on kindlasti seotud keelega, sest sõnad annavad ülepea välise pidepunkti, mille kaudu saab hakata käsitlema oma sisemuljeid (tunded, mälestused, plaanid). Kuid nagu me nägime, tuleb see lapsel aegamööda, nii et enne õpitakse rakendama keelt välismaailmale (need 3- ja 4-aastased juba oskavad rääkida) ning alles märksa hiljem sisemaailmale (umbes 6-ndaks eluaastaks).

Kuid tundub, et inimesekssaamise protsessis on veel edasisi olulisi etappe, mis puudutavad ajas rändamist. Sest olgugi et laps omandab millalgi umbes 5-aastaselt ajas rändamise võime, nii et ta suudab oma vaatepunkti nihutada minevikku ja tulevikku, siis ometi suudab ta seda teha ainult teatavates piirides. Nimelt tundub, et ta ei suuda päriselt nihutada oma vaatepunkti päris algusse ja päris lõppu ehk oma sündi ja surma ehk aega, kui „mind veel ei olnud“ ning kui „mind enam ei ole“. Laps muidugi küll mõtleb sellest, mõtleb sünnist ja surmast, aga need mõtted jäävad abstraktseteks ega haara teda tervikuna, ei puuduta teda ennast ihu ja hingega.

Mulle tundub, et mineviku- ja tulevikuterviku enese poole hakatakse õieti pöörduma alles teismeliseeas, ja ilmselt pole see juhus, et see käib üheskoos seksuaalsuse puhkemisega: korraga avanevad kehaline „poolikus“ ja ajalise eksistentsi piiratus, nii kehaliselt kui ajaliselt joonistatakse end aredamalt välja. Mu eksistents on kiilutud kahe pinna vahele, sünni ja surma vahele; ma olen maailma heidetuna ja surma poole olevana (kui kasutada Heideggeri mõisteid, vt. Heidegger 1993: 52-62, 235-266). Selline piiratus on ängistav: ühest küljest ängistab paratamatus, äramääratus minevikust ja sundus teha tulevikus teatavaid asju, teisest küljest ängistavad võimalused, mida ma võin tulevikus teha või kes ma oleksin võinud minevikus olla. Ühesõnaga, ühel juhul rusub mineviku paratamatus, mis tekitab sundmõtteid tuleviku „paratamatute“ vormide suhtes, ning teisel juhul rusub tulevikuliste võimaluste tohutu paljus, mis tekitavad illusiooni, justkui minevikus oleks samuti olnud hulk erinevaid „võimalusi“ (paratamatuse ja võimaluse meeleheite kohta vt. Kierkegaard 2006: 46-54).

Probleem on siin selles, et avanevad küll mineviku- ja tulevikutervik, kuid neid ei osata esialgu käsitleda nende endana, kui puhta mineviku- ja tulevikupinnana, mis võimaldavad kõiki ajalisi ilmnemisi, vaid neid käsitletakse endiselt veel ajasiseste antuste ja võimaluste kaudu. Siis on ängistavad nii üksikantus ja -võimalus tema absurdsuses („miks just see?“) kui ka kõikide antuste ja võimaluste kogum („milline neist?“).

2.5. Meele-märkus

Seda olukorda võib lahendada kahel viisil. (1) Üks variant on lihtsalt valida mingi tulevikuperspektiiv ning leppida oma minevikuga. Rahuneda maha, saada keskmiseks kodanikuks, kasvada täis. Sellega aga ei lahendata probleemi, vaid lihtsalt võetakse meelevaldselt omaks mingi vastus. See on põgenemine probleemi enese eest. (2) Teine variant on uurida seda probleemi lähemalt ja täpsemini. Esimeses variandis valiti suvaliselt üks vastus ja hakati selle pinnalt tegutsema, edasi elama, mistõttu aga probleem ära varjatakse. Teises variandis talutakse probleemi pinget ega tormata tegutsemisse, vaid just nimelt viivitatakse tegutsemisega[1]. Sest hädad tulenevadki sellest, et me oleme mingite teatavate tegutsemisviiside ja enesetõlgenduste kammitsais, mis selekteerivad meie minevikust ja tulevikust välja ainult teatavaid portsjoneid, teatud jõujooni.

Nimetame sellist arenguvarianti meele-märkuseks. Sidekriips osutab sellele, et siin mitte lihtsalt ei olda passiivselt meelemärkusel, vaid ka aktiivselt märgatakse meelt ehk „tehakse“ meelemärkust. Seda võib kirjeldada hiina budistliku filosoofi Zhìyĭ (538-597) mõistega „peatu ja vaatle“ (zhĭguān,止觀). Kõige elementaarsemalt tähendab see seda, et keha ja psüühika on maksimaalselt liikumatud („peatumine“) ning jälgitakse seda, mis ilmneb („vaatlemine“), olgu aistingute, mõtete, kujutluste, mälestuste vms.-na. Vaatlemine tähendab siin seda, et ei minda ilmnevaga kaasa, vaid lihtsalt nenditakse tema ilmnemist. Niimoodi mõistetud meele-märkuse tagajärjeks pole see, et tajud ja mõtted peaksid ära kaduma, vaid nad muutuvad peenemaks ja nüansseeritumaks. Kuna niimoodi aktiivselt, meelega meelt märgates on meie tegutsemine minimeeritud, siis hõreneb ka filter mineviku- ja tulevikuterviku ees ning harilikud tegutsemismustrid ja enesetõlgendused (mis on justkui klombid meie vaimus) sulavad teataval määral üles ja muutuvad paindlikumaks, nüansseeritumaks. Suureneb tegutsemisvabadus, teosse kaasatakse suuremal määral ja mitmekesisemalt minevikku ja tulevikku. Ehk kui harilikult tegutsetakse ainult üsna väikese osaga oma minevikust ja tulevikust, siis kui need väljakujunenud mineviku- ja tulevikuklombid teataval määral üles sulavad, saab tegutseda hõlmavamalt tuleviku ja mineviku pinnalt. Me saame vabamaks: sügavamas mõttes pole vabaduse mõte mitte valida A või B vahel, vaid see, kui terviklikult ma oma tegutsemise ja olemise taga olen. „Me oleme vabad, kui meie teod võrsuvad kogu meie isikust“ (Bergson 2006: 124).

Ehk teisisõnu, meele-märkus viib lahku tegutsemise tasandi (käesolev olevikuhetk) ja vaatluse tasandi (puhta mineviku ja tuleviku „pind“). Tavaliselt on need kaks aspekti muidu nii kokku põimunud, et vaatlus võib segada tegutsemist ja tegutsemine vaatlust. Kui nad aga lahku viia, siis muutub tegutsemine täpsemaks ja vaatlus avaramaks ning nad ei saa enam teineteist segada ega takistada. Võib isegi niimoodi öelda, et juhul kui vaatlus või eneseteadvus takistab tegutsemist, siis pole tegemist puhta vaatluse või teadvustamisega. Kui tegutsemine segab vaatlust või meelemärkust, siis on see liigselt kiirustav tegutsemine.

2.6. Mineviku muutumine, tuleviku avamine. Aktiivsus ja reaktiivsus. Kahetsus ja kahtlus.

Kui tegutsemine ja vaatlemine, meel ja meelemärkus niimoodi eristada, siis vabanevad nii minevik kui tulevik. Sest (1) esiteks pole minevik midagi valmiskujul olemasolevat, „seljataga“ lasuvat, mis meid nüüd siin ja praegu ära määrab, vaid minevik on kaasaegne olevikuga, praeguses olevikus on kokku hoitud kogu minevik, nagu me nägime. See tähendab, et mu minevik on selline, milliseks ta praegu saab, milliseks ma ta teen, kuidas ma teda praegu kasutan ja tõlgendan. Antud juhul ei tähenda ümbertõlgendamine seda, et asi jääb „objektiivselt“ samaks, ja ma lihtsalt annan talle uue tähenduse, vaid tähendus konstitueeribki siin objekti (mis eksisteerib või subsisteerib meie hinge teatava teisendusena), nii et kui muutub mälestuse tähendus, siis muutubki ka minevik ise. Selles mõttes me iga hetk loome oma minevikku, mis meid mõjutama ja ära määrama hakkab. (2) Ning meele-märkus näitab samuti, et me ei pea olema teatud tulevikutüübi, teatud tuleviku avamise viisi orjad. Me ei pea reageerima ühel teatud viisil, vaid võime reageerida teistmoodi. Kui teadvus ei takista tegutsemist, siis on võimalik tegutseda niimoodi, nagu sa isegi poleks osanud arvata. Ka tulevik on selline, milliseks ta praegu saab.

Kuid meele-märkus on veelgi spetsiifilisem, ta ei näita ainult ära, et tulevik ja minevik muunduvad siin ja praegu, sõltuvalt viisidest, kuidas ma neid avan (ja seda saab muuta), vaid ta näitab ka, millised tuleviku ja mineviku avamise viisid on tõhusad ja millised mitte, ja seda mitte seoses mõne välise kriteeriumiga, vaid teo enda immanentse loogika pinnalt. Nimelt ühed mineviku- ja tuleviku avamise viisid on sellised, kus see avamine ise töötab avatule vastu: teatavad reaktiivsed hoiakud, mis toimivad vastu sellele, mida nad avavad. Niimoodi lahutub reaktiivse mineviku või tuleviku avamise jõud avatava jõust, nii et koguteo jõud on väiksem.

Kirjeldame seda kahe erineva mineviku- ja tuleviku avamise viisi, kahetsuse ja kahtluse näitel. Kahetsus tähendab sellist hoiakut minevikulise sündmuse suhtes, kus ühest küljest on selle sündmuse jõud (kinnihoidmises ja mälestuses) ning teisest küljest on kahetsusega talle suunatud soov, et teda „poleks olnud“, millele kulutatav jõud lahutub sündmuse jõust. Teisisõnu, meil on teatav tegutsemise vägi, ja kahetsuse puhul on osa sellest väest rakendatud reaktiivelt, on investeeritud teatavasse minevikupilti ja sinna magama pandud, mistõttu minu praegune tegutsemisjõud sellevõrra kahaneb. See tähendab, et mu vägi pole ühendatud ja ühte lõimitud, vaid jaguneb kahetsuses kaheks: ühest küljest tegutsen praeguses, aga teisest küljest tegelen sellega, et pärssida seda väge oma illusoorse tegevusega („et x-i poleks olnud“). Niimoodi meie toimimise vägi kahaneb. Kahetsusel võib olla tugev puhastav ja elustav potentsiaal, aga ainult tingimusel, et pärast sellist kaheks jagunemist saab taotlus jälle üheks, et me õpime midagi tollest sündmusest, mida me kahetsesime. Siis annab see võimaluse muuta oma tegutsemisloogikat ja toimida teisiti. Kuni me kahe‑tseme, ei taha me tegelikult midagi muuta. Eeskätt puudutab see kahetsust, mis on suunatud minevikutervikule endale, sünnipinnale („miks ma üldse olemas olen“, „miks ma pean just selline olema“). Iseenesest on see täiesti viljatu tegevus. Tema positiivne osa on see, et ta vabastab meid mineviku iseenesestmõistetavusest, aga samas võib see kergesti moonduda vähetõhusaks ja reaktiiveks mineviku küljes rippumiseks; kahetsuse positiivne potentsiaal vallandub alles siis, kui temasse investeeritud jõud lõimitakse taas kokku praeguse taotluse jõuga. Ehk see protsess näeks välja selline: alguses on iseenesestmõistetav „ühetsus“ (mingi üks minevikulugu, mida ei seata küsimuse alla); sellele järgneb „kahetsus“ (iseenesestmõistetavuse purunemine); millele peaks järgnema „kõigetsus“ (kus kõik lõimitakse jälle ühtekokku, värskendatuna tollest kaugelreisist).

Samasugune struktuur on tulevikusuunalisel kahtlusel. Ühest küljest vabastab see meid tuleviku avamise ja asjade toimimise teatavast iseenesestmõistetavusest, tavalisusest. Kahtluses me avastame, et asjad võivad käia ka teistmoodi. Siin samuti meie teojõud lõheneb kaheks: ühest küljest on meie praegune tegutsemine ning teisest küljest on kahtlus või kõhklus, mis kujutab ette erinevaid tuleviku avamise viise, panustamata ühelegi neist. Kõhklemisse-kahtlemisse panustatud jõud kokkuvõttes lahutub praeguse tegutsemise jõust, nii et meie praegune vägi sellevõrra kahaneb. Et kahtluse positiivne potentsiaal teostuks, peab sellele teisele faasile järgnema kolmas, kus tulevikule suunatud taotlus lõimitakse taas kokku praeguse taotlusega. Esmajoones kehtib see kahtluse kohta, mis on suunatud tulevikutervikule enesele, surmapinnale ning mis lagundab põhimõtteliselt igasuguse enesestmõistetavuse. Kui aga sellega piirduda, siis kahandab see kõige enam meie praegust väge. Tuleb lõimida selline tulevikutaotlus praeguse taotlusega, nii et kogu tulevikupind on kaasaegne praegusega, käesolevaga. St. tuua taotluse lähtepunkt tagasi praegusse, ja mitte jääda kinni tulevikupiirkonda (nt. mõte, et ma „ühel päeval“ suren). Sel juhul pole me enam nii tugevasti kinni ei mingis tulevikupiirkonnas ega ka praeguses.

Nõnda siis nii kahetsus kui kahtlus lõhestavad meie taotlust, nii et osa sellest suunatakse minevikku või tulevikku. Esimeses faasis see kahandab meie praegust väge, kuna osa jõudu on suunatud teatavasse mineviku- või tulevikupiirkonda. Ülesanne või võimalus seisneb siin selles, et kanda kahetsus ja kahtlus mineviku- ja tulevikuterviku enese peale, laiendada nad sünni- ja surmapinnale, nii et need kaks taotlust lähevad risti ja me kahtleme oma sünnis (miks mina? miks nii?) ja kahetseme oma surma (miks pean ma surema?). Selline maksimeeritud kahetsus ja kahtlus on äärmuseni viidud reaktiivsus, enesele vastutöötamine, praeguse väe kriitiline kahanemine. Tervise huvides peab sellele järgnema kolmas faas, kus nüüd mineviku- ja tulevikutaotlus lõimitakse praegusega, nii et sünni- ja surmapind saab ka mu enda taotluse jaoks praegusega kaasaegseks, nii et kogu minevik ja tulevik on kogu aeg lahti ja muundumises. See annab mulle põhimõttelise ja vääramatu vabaduse igas hetkes ning sõltumatuse välistest olukordadest. Juba see, et mu praegune tegutsemine on niimoodi puhtalt reflekteeritud mineviku- ja tulevikutervikus, teeb mu praeguse väe vabaks, isegi kui väljastpoolt vaadates võiks tunduda, et mul pole mitte mingisugust „valikuvabadust“. Sest nagu me eespool juba ütlesime, vabadus sügavamas mõttes ei seisne ühe-ja-teise vahel valimises („horisontaalis“), vaid vahekorras igasuguste valikute pinnaga (mineviku- ja tulevikutervik; „vertikaalis“).

Mineviku- ja tulevikutervik on iseenesest oleviku möödumise, muutumise alus, ning meele-märkus on meetod, kuidas ka meie jaoks viia lahku need kaks tasandit, mineviku- ja tulevikutervik („vaatlus“), ja praegune tegutsemine („peatus“). Me näeme nüüd ka, kuidas meele-märkusega seotud seiskumine, peatamine, aeglustamine on „teine faas“, mis kuulub eristamistöö, taotluse kahestamise juurde: niimoodi eristatakse välja kaks tasandit. Sellele järgneb „kolmas faas“, kus kaks taotlust lõimitakse ühte, mis märgib teatavate mineviku- ja tulevikusuunaliste klompide ülessulamist. See ei tähenda mingit enesega samastumist[2], „enese leidmist“, vaid enese muutumist täiesti teiseks, võõraks, tundmatuks. Esialgu teostub see võib-olla tõepoolest füüsilise liikumatuse kõige lihtsamas olukorras, aga seejärel igasuguses olukorras.

See tähendab, et me saavutame teatava sõltumatuse mineviku ja tuleviku sisude suhtes, võidame endale mingi vabaduseriba. Lõimimisjärgne „kolmas faas“ märgib parajust: kogu mineviku- ja tulevikutervik on praegusega kaasaegne ja see on mulle paras, kohane. Ei mingeid illusioone ega ideaale (mis on teatavad klombid), vaid minevik ja tulevik, mis on parajasti kooskõlas sellega, mida ma parajasti teen. Jäämata kinni kahetustesse ja kahtlustesse, vaid jätkuvalt lõimides nende kakssust ühtekokku. Mu enda jaoks avanev praegusega kaasaegne puhas mineviku- ja tulevikutervik võimaldab kohast ja silmapilkset koostoimimist praeguses ümbruses.

Väe toimimises on seesmine loogika, mida võiks nimetada üleskutseks. See väljendub selles, et kõik nõrgad tegutsemised tekitavad ebamugavust ja ebakohti, rahulolematust. Näiteks kui mind häirib miski minevikust ja ma kahetsen mingit minevikusündmust. Või kui ma kahtlen edasise suhtes ja kõigun ängistatult erinevate võimaluste vahel. Ebamugavus sunnib midagi ette võtma, et teda leevendada. Muidugi, sageli leevendatakse seda puhtillusoorselt, lihtsalt mingi ühe mineviku- või tulevikuvariandi külge klammerdudes – aga see lahendus pole püsiv ega jätkusuutlik, sest temasse kätketud ängistus pääseb varem või hiljem ikkagi välja. Väe üleskutse suhtes võib kõrvad kinni toppida, aga see jaanalindlus ei kaota kutset. Kui me oleme järjekindlad, siis ei jää meil muud üle, kui esiteks laiendada kahetsust ja kahtlust mineviku- ja tulevikutervikule ning teiseks – mis põhiline – üha lõimida seda praeguse tegutsemisega, ehk teha mineviku- ja tulevikutervik ka meie jaoks praegusega kaasaegseks. Sellisel juhul saame olla endaga ja endale ning maailmaga ja maailmale parajad, lasta endal muunduda ning ühituda üleüldise muundumisega. Väe üleskutse kutsub meid olema parajad.

Siit võrsub teatav immanentne ja kohustuslik moraal: võtta kuulda üleskutset ja olla paras. Neid, kes seda kuulda ei võta või ei oska kuulda võtta, ei oota mingi muu karistus peale sellesama ebamugavuse, millesse nad ennast niimoodi mõistavad. Varem või hiljem peavad nad üleskutset nii või teisiti kuulda võtma ning mittekuuldavõtmine on lihtsalt ajutine viivitus. Üleskutse meele-märkusele kõlab kogu aeg.

3. Kolmas ajasüntees

3.1. Rütmierinevused

On kummaline, et me saame läbi käia väga erinevate olenditega, kelle rütmid on väga erinevad. Sest kui järgi mõelda, siis kuidas selline lävimine üldse võimalik on? Näiteks kuidas on võimalik vanainimesel ja lapsel omavahel suhelda, kuigi nende bioloogilised ja psühholoogilised rütmid on väga erinevad?

Me rääkisime olendeile vastavast puhtast mineviku ja tuleviku pinnast, mis paneb aluse nende kestmisele, ning et nad märkavad sellest harilikult ainult väikest osa, mis on seotud nende konkreetse tegutsemisega. Nad märkavad ainult mineviku- ja tulevikukoonuse otsa, kus on olevik, ja üksikuid mälestusi või jõujooni, mis selle otsa haakuvad. Kui olendite puutuksid kokku üksnes väliselt, lineaarses ajas, kus on „horisontaalselt“ üksteisele järgnevad minevik, olevik ja tulevik, ning et neil oleks igaühel oma isiklik ja eraldiolev „vertikaalne“ mineviku- ja tulevikukoonus, siis oleks erinevate olendite läbikäimine arusaamatu: erineva rütmiga olendid peaksid laiali pihustuma üksteisest isoleeritud maailmamullideks. Et nad nendevaheline lävimine on võimalik, osutab sellele, et viimases järgus on olendite puhas mineviku- ja tulevikuterviku pind kõigile ühine ning et erinevate olendite mineviku- ja tulevikukoonused on pigem selle terviku kokkutõmbed-ahendused (nõnda nagu olendi olevik on omakorda tema isikliku mineviku- ja tulevikukoonuse ahendus).[3]

3.2. Teine. Väljakutse

Me võime küsida, mis on sellise ahendamise mõte, miks ülepea on olendite paljus? Võib mõelda näiteks niimoodi, et meele-märkusega me võime lõputult sulatada klompe oma minevikus ja tulevikuavamise viisides, kuid on miski, millele me niimoodi omaenese seesmiste vahenditega küüsi taha ei saa, ehk jääb kõige suurem klomp, milleks on see meie vaatepunkt ise, meie „mina“, mida me meele-märkusega muudame kahtlemata nüansikamaks ja paindlikumaks, aga mis iseenesest jääb meile kättesaamatuks. Olendite kõrvutumise mõtet võikski antud seoses näha selles, et nad nügivad meid, logistavad meid lahti oma „minast“, esitavad meile väljakutse, kutsuvad meid välja, väljale, kohtuma täiesti teise olendiga, nii et me selle kohtumise tulemust ei või ette teada. Ning see kohtumine aitab meil nihutada paigast oma „mina“, eristuda, muundada iseennast, lasta iseendal muunduda, luua üheskoos teisega midagi muud, mida meis kummaski enne ei olnud. Väljakutsuv kohtumine võtab meist kummastki välja rohkem kui meis oli.

Selline kohtumine tahab peent olukorrataju, et hinnata õiget vahemaad: ei tohi minna teisele olendile liiga lähedale, nii et temaga langetaks kokku – mis kaotaks ära meie pingevahemiku –, ega jääda ka liiga kaugele – millega pingevahemik samuti hajuks. Sellist teise kompamist ja välja-tulekut nimetaksin armastuseks. Ma kasutan seda siin mõistena tähenduses: armastus on valmisolek võtta vastu väljakutseid, astuda tundmatusse ja lasta endal muunduda. Niimoodi mõistetud armastuses mingis mõttes kaob ära tegija (see, kes ma olevikus olen) ja teo võimaldaja (mineviku- ja tulevikukoonus) ja jääb järgi puhas tegu ehk muundumine. Ehk teisisõnu, (1) tegija kaotab nime ja ankrukoha ning (2) teo võimaldaja muutub lihtsalt muundumise keskkonnaks. Kui me eristasime Tegu (või keha) ja Teadvust (või läbivaatust), siis armastuse-praktika kuulub mingis mõttes teo-liini ning meele-märkuse praktika kuulub teadvuse liini. Kuid neid ei tuleks vastandada, vaid nad võimendavad ja vajavad teineteist. Sest selleks, et võtta kuulda väljakutset, on vaja piisavat voolavust oma mineviku- ja tulevikutervikus – vastasel juhul võib kergesti juhtuda, et ma sulgen selle väljakutsuja endast välja, püüdes teda nullistada, kaotada tema teisesust (reaktiivsed liikumised: süüdistamine, terroriseerimine jne). Mineviku- ja tulevikuterviku ühtelõimimine aga annab jõu, et võtta vastu teine teisena. Ning teisipidi aitab armastus liikuda meele-märkusel sügavustesse, kuhu see ise ei küündiks, kuna armastus nihutab paigast minapunkti, millele muidu küüsi taha ei saaks. Tervis on see, kui horisontaalne väljakutse ja vertikaalne üleskutse käivad käsikäes.

BIBLIOGRAAFIA

Augustinus, Aurelius 2007. Pihtimused, Tallinn, Logos, (2. tr).

Allik, Jüri; Tulving, Endel 2003. „Ajas rändamine ja kronesteesia“ – Akadeemia, nr 5, lk. 915-937.

Bergson, Henri 2006. Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tartu, Ilmamaa.

Bergson, Henri 2007. Aine ja mälu. Tartu, Ilmamaa.

Deleuze, Gilles 2008. Bergsonism. Tartu, Ilmamaa.

Heidegger, Martin, 1993 (o: 1927). Sein und Zeit. Tübingen, Max Niemeyer Verlag.

Husserl, Edmund 2002. Leçons pour une phénoménologie de la conscience intime du temps. Paris, Puf.

Kierkegaard, Sören 2006. Surmatõbi, Tartu, Ilmamaa.

Lõhmus, Jaak; Veskimäe, Rein (koost.) 2003. Universumi mikromaailm. Tallinn, Reves.

Ruyer, Raymond 1946. Psycho-biologie. Paris, Puf.

Ruyer, Raymond 1952. Néo-finalisme. Paris, Puf.

Sartre, Jean-Paul 2004 (o: 1943). L’être et le néant. Paris, Gallimard.

[1] Viivituse rolli kohta vt. Bergson 2007: 96-130 (AM kanoonilises prantsuskeelses väljaandes lk. 107-146) ja Deleuze 2008: 98, 101-106.

[2] Inimene kui „eneseleolu“ ei saa olla lihtsalt endaga samane ehk „enesesolev“ nagu mõni maailmasisene asi (Sartre 2004).

[3] Selle kohta vt. Ruyer 1946: 109-114.

.