loo(gi)lineaeg

loo(gi)line aeg

LOO(GI)LINE AEG

Olendina on mul kaks erinevat vahekorda: ühest küljest vahekord maailmaga ja teisest küljest vahekord endaga. Vahekorda maailmaga nimetame teoks (omastav sõnast „tegu“). Olendi puhul on teol kaks suunda, maailmalt olendile ja olendilt maailmale. Esimest nimetame tajuks ja teist tegutsemiseks. Vahekorda endaga nimetame läbivaatuseks: see on instants, kus teo (taju või tegutsemise) elemendid on läbistuvalt kohal; tänu sellele moodustavad nii taju kui tegutsemine (ning nad üheskoos) mõtteka terviku. Nimetame seda teadvuseks laias mõttes.

Olenditel on fülogeneetiline ajalugu, st. nad pärinevad pidevuslikult eelmistest olenditest, ja need eelmised olendid omakorda eelmistest. Seda jada ajas tahapoole pikendades saame punkti, kust kogu praegune olendite mitmekesisus pärit on. Füüsikas ja astronoomias tuntakse seda Suure Pauguna, mütoloogiates Maailma Loomisena. Kui olenditel on praegu nimetatud kaks vahekorda, siis peavad need mingil moel olema motiveeritud sellest kõige algsemast olukorrast enesest.

Nõnda postuleerime Alguse puhul needsamad kaks aspekti, Tegu ja Läbivaatus. Toonitamaks Alguse produktiivsust, nimetame seda Väeks. Selle Väe kaudu on tekkinud-loodud kogu maailmne mitmekesisus. Need kaks aspekti kirjeldavad seda, kuidas Vägi ühest küljest lakkamatult erineb endast ja läheb endast välja ning teisest küljest pidevalt pöördub enda poole tagasi ja hoiab ennast kokku. Need kaks aspekti moodustavad Väe loogilise aja ja loogilise ruumi, mis erinevad maailma kronoloogilisest ajast ja topoloogilisest ruumist. Alguse Väes pole need kaks (krono- ja topo-) veel lahku viidud. Loogiline ruum ongi kahe aspekti (Tegu/Läbivaatus) erinevus ning loogiline aeg on Väe muundumine endast lahku ja endaga kokku hoidmises.

Loogilise aja ja ruumi mõtlemiseks eristame väesolevat ja käesolevat paljust, läbistuvust ja kõrvutuvust. (a) Olendile ilmnevas ruumis on asjad üksteise kõrval. Näiteks nägemistajus: raamat on laua peal, tool on laua all jne. See ongi kõrvutuv paljus. See peegeldab olendi vahekorda maailmaga. Samas moodustab see tajutud kõrvutuv paljus ühtse tähendusterviku, justkui „mulje“. See ei ole ühetaoline ehk homogeenne, vaid kogu kõrvutuv mitmekesisus on siin olemas, ainult et võetuna „teiselt poolt“, kus antud olukorra elemendid üksteisesse sulanduvad, üksteist läbistavad, andes ühtekokku väga konkreetse spetsiifilise „mulje“, mis erineb kõikidest teistest. Sellest „otsast“ võetuna ongi meil läbistuv paljus. See peegeldab olendi vahekorda iseendaga (st mida antud olukord tema enda jaoks tähendab).

Käesolu on seotud kõrvutuvusega ja väesolu läbistuvusega. Olendi üks ots on käesolus (vahekord maailmaga) ja teine ots väesolus (vahekord iseendaga). Kui me räägime Alguse Väest, siis siin ei ole veel olenditekõrvutuvust ehk maailma-otsa, vaid on ainult läbistuv enese-ots; kusjuures sellel „endal“ on loogilise ruumi kaks aspekti.

(b) Olendile ilmnev aeg keskendub kitsama või avarama sõõrina ümber praeguse hetke. Valdav osa minevikust on ununenud ja sellest tuuakse kätte ainult seda natukest, mis praeguse hetkega ja käsiloleva tegevusega haakub. Meenub ainult see, mis aitab meie tulevikku valgustada (Bergson). Meie tegutsemine on seotud maailmaga, teiste olenditega, mis ilmnevad meile välistena, kõrvutuva paljusena. Ruumikõrvutuvusest lähtumine teeb ka meie aja kõrvutuvaks. Mineviku suunal: enamik minevikust on välja tõrjutud ning pandud „kõrvutuma“ praeguse hetkega ideaalses ruumis; me eraldame ja nopime sealt välja üksikuid elemente, mis saavad käesolevaks. Tuleviku suunal: me plaanime oma tegevust tulevikus, kus olukord on teine ja meie ise oleme teine. St. olend ruumistab aega (st. loob reaalse ruumi ideaalse analoogi ning projitseerib ajalise kulgemise sinna ideaalse skeemi kujul, st. kõrvutuvate elementide kompleksina). On välja lõigatud mingi element minevikust ja mingi element tulevikust ning tähelepanu keskendub neisse saamise alg- ja otspunktidesse. Ka siin peame õppima nägema asja „teisest otsast“, tundma aja „muljet“, kogema aega kui muundumistervikut, mille momendid läbistavad üksteist.

Alguse Väe puhul aga pole kõrvutuvat ega seetõttu ka aja ruumistamist. Möödanik ega tulevane ei ole praegusest ära lõigatud; ei ole sõõre ümber praeguse, vaid kogu (loogilise) aja tervik, muundumisühtsus.

III

Suure Pauguga ehk Maailma Loomisega tekivad Väeterviku sisse suhteliselt eraldatud väljad, mis ilmnevad üksteisele kõrvutuvaina (topoloogiline ruum). Toimub rütmihäire, mistõttu üleüldise muundumise sisse tekivad kohalikud aeglustused, mis suhteliselt eraldavad ennast üleüldisest muundumisest (kronoloogiline aeg). Vahekord maailmaga ja vahekord enesega lähevad funktsionaalselt lahku. Vahekord enesega tähendab läbistuvat paljust, ja seda otsa pidi, iseenesest, moodustavad kõik olendid endiselt ühtse läbistuva terviku. Aga nad ise mõistavad ennast teiste kaudu, maailma-vahekorra kaudu, mis veenab neid nende kõrvutuvuses (nii võib eristada olendi „mina“ tema „ise’st“).

Siinkohal huvitab mind üks konkreetne teema: kuidas tekivad keerulisemad kehad. Ehk ma tahan teha üldist ajalugu, mille sõlmpunktideks on keha kõrgemate keerukustasandite tekkimine. Kui enne rääkisin loogilisest ajast, siis nüüd räägin loolisest ajast. Alguse Vägi, väesolev läbistuv paljus, laotatakse laiali käesoleva kõrvutuva paljusena, mis ilmneb pingena. Näiteks osakese ja antiosakese paar pingeväljal, kus neil on ühesugune mass jt. füüsikalised omadused, ainult et vastupidine laeng. Võib näiteks mõelda, et aine ja antiaine asümmeetria on seotud Alguse Väe asümmeetrilise Tegu-Läbivaatus struktuuriga. Laenguväljal (-1 kuni +1) laotatakse lahti kogu elementaarosakeste gamma (vt. Garrett Lisi loeng, vt. www.ted.com). Teatud osakesed stabiliseerivad oma pingevälja ja muudavad selle püsivaks ehk teisisõnu moodustavad üheskoos kõrgema tasandi keha (kui keha on see, mille elementide vastastikune paigalseis ja liikumine on seotud kindla reegli alusel – vt. Spinoza „Eetika“ II osast kehateemalist kõrvalepõiget XIII propositsiooni järel). St selles kõrgemas kehatasandis on kokku toodud (tihendatud) teatud hulk alumise tasandi elemente, mille omavahelist pinget vahendatakse nüüd uues mõõtmes, mille on stabiliseerinud uue kehatasandi reegel. Tekkiva mõõtme uudsus paistab välja sellistest nähtustest nagu isotoopia, isomeeria jt. Nt prootonis või neutronis on kindla reegli järgi stabiliseeritud kolm kvarki. Meil on kvarkidevaheline pinge, ja selle vahendamine uues mõõtmes („prooton“, „neutron“). Samamoodi ühendatakse prootoneid ja neutroneid kindla reegli järgi toimivaks üksuseks, tuumaks. Tuum tähendab prootonite ja neutronite suhtes uut kõrgemat mõõdet, ja pelgalt alumise tasandi mõistetega ei saa kirjeldada selliseid nähtusi nagu „maagilised arvud“ ja isotoopia, st. miks ühed tuumad on rohkem ja teised vähem stabiilsed, sest see johtub juba tuuma kui terviku geomeetriast, st. prootonite ja neutronite paiknemisest üksteise suhtes, mis üksiku prootoni või neutroni tasandil – või nende juhusliku koosluse tasandil – oleks kirjeldamatu.

Aatomituuma ja elektroni sümbioosist tekib omakorda kõrgem kehatasand (kindla reegli alusel), mis avab uue mõõtme elektronkihtide ja elektronide orbitaalide kujul. Tekib uus ruum. Olemasolev pinge (positiivne tuum, negatiivsed elektronid) tuuakse kokku ja see vahendatakse reeglis, mis moodustab aatomi. Pinget tuleb hoida – et ta ei vajuks kokku ega laguneks laiali. Keerulisemad kehad tekivad sellesama algse väe põhjal, luues üha uusi mõõtmeid selle väevoolu vahendamiseks, reguleerimiseks.

Väe ajaloos huvitavadki mind need konkreetsed vormid, mille Väe pinge on aja jooksul omandanud, kogu keerustumise ajalugu. Need võivad tunduda mõttetute faktidena, ent samas ei saa unustada, et olend ongi ajalooline, kunatine. Ta elabki neissamus ajalooliselt kujunenud konkreetsetes vormides, ja nende tundmaõppimisest võib kasu olla.

Niimoodi riburadapidi ehitatakse sümbioseerumiste (makronihked) ja spetsifitseerimistega (mikronihked) kõrgemaid kehatasandeid, kusjuures iga kehtasand loob kõrgema tasandi klombistuse ja on üha suuremas aegruumses mastaabis. Keeleolendiga jõuab see areng teatavale lõpetusele (ehkki mitte lõpuni, areng-evolutsioon läheb täie mühinaga edasi), kuivõrd keeleolend haarab põhimõtteliselt kogu ruumi ja aega – selle näiteks on kasvõi käesolev tekst, kus me räägime kõige Algusest (Suurest Paugust, Maailma Loomisest); ning samamoodi võime rääkida Otsast (Suurest Raksust ehk Maailma Hävimisest).

Keeleolendis (inimeses või tema analoogis) on keha keerustumine-klombistamine jõudnud teatava kriitilise punktini, nii et ta on põhimõtteliselt võimeline ümber pöörama ja vaatama ennast „teisest otsast“: enda poolt, läbistuvusest, väesolevast. Inimene võib abstraheeruda – kasvõi ajutiselt – kõigest maailmsest kõrvutuvuslikust tegutsemisest. Samal ajal jääb – vähemasti eluajal – inimese „teine ots“ maailma, kõrvutuvasse, kitsaltkäesolevasse. Inimene on sild maailma ja enda vahel, käe ja väe vahel. Keeleolendi eetiline ülesanne: panna kõrvutuvus ja läbistuvus üksteist läbistama!

Võtteid ja meetodeid, kuidas näha enda-otsast, nimetan ma väekunstideks. Iga hetk on väekunst, kui teda vaadata teisest otsast. Ka kunst on väekunst, kui me pöörame tähelepanu teisele otsale. Juba sellise võimaluse selge teadvustamine („ise“, „vägi“) on murranguline. Kuna ennast ei saa otseselt näidata (kõik näidatav on maailmne), siis põhineb kõik see kaudsel juhatusel. Ometi pole see suvaline, vaid siin on väga selgelt ja detailselt struktureeritud viise.

Siin on aga üks nüanss. Nimelt on väekunstiga see oht, et see võib hakata seiskama saamist, muundumist. Võib viia apaatiasse. Võib kalduda allutama teadmisele ja minale (kuna mina siin neid asju niiviisi korraldan, et „teisest otsast“ vaadata). See on n-ö „oma jõud“ ehk jiriki. Läbistuvusse-ühendamine on homoloogne Väe Läbivaatuse-aspektiga. Ei tohi aga silmist lasta Väe teist aspekti, Tegu. See on puhas endast erinemine, torpedeerides olendi puhul igasugust teadmist ja „mind“ („mina“ on juba möödas!). See on n-ö „teise jõud“ ehk tariki. Igasugused väekunstid (ja filosoofiatki võib üheks selliseks pidada) peavad lõpuks jõudma sellisesse lõimitusse, kus kaob igasugune kunstlikkus. Hüpe. Mõista kõiksuguste ühendamiste ühekülgsust, sest viimases järgus tuleb panna läbistuma eristumine, muundumine. See aga on paradoks. See on Vägi.