SISUKOKKUVÕTE
Magistritöös „Muundumine“ vaatlesin ma muundumise kolme momenti: muunduja, muundumise alus (Muu) ja muundumine kitsas mõttes (I peatükk). Neile vastavad ajalised mõõtmed on olevik, puhas minevik ja tulevik (I, 1-3,5) ehk teisiti sõnastades ajalisus (olevik ja minevik-tulevik), igavik (muu aeg) ja viiv (VI, 4). Selles kirjelduses on otsustava tähtsusega Muu ehk võimelikkuse mõiste. See on „habras“ mõiste, mis ei saa kunagi „selgeks“, vaid mis tahab üha uuesti mõtlemist. Seetõttu oleme talle pühendanud eraldi peatüki (V peatükk „Muu“), kus me avame seda mõistet (ja sellega seotud 1. ja 3. momenti) Ruyeri, Uexkülli ja Bergsoni kaudu.
Kõik need kolm autorit on rääkinud eluslooduse evolutsioonist. Loodusevolutsioon on igasuguste ajaliste skeemide hea proovikivi. Seetõttu oleme meiegi oma muundumise-kirjelduses andnud võrdlemisi palju ruumi evolutsioonikäsitlusele (eeskätt II-IV peatükk). Me oleme laiendanud kirjeldust elusorganismide eelsele ajale ja teatavas mõttes nende järgsele ajale (keeleolendi puhul pole elus- ehk meeleolenditele omane vahekord enam juhtiv jõud), ning oleme seda pikendanud tuleviku suunas väljaspoole praegu teadaolevat (keeleolendi suhtes järgmisse vahekorda). Siin võib täheldada kaht suunda: ühest küljest võidetakse evolutsiooni käigus juurde elemente ühe vahekorra sees, ja teisest küljest „kurdub“ juurde terveid uusi vahekordi. On aeglasemat ja murrangulisemat kasvu (elu ja keele teke on kaks suuremat murrangut), ühel tasandil, ja tasanditi (vt. II peatükk „Keha“).
Evolutsioonis tekkivate kehade puhul eristasime kaht kihti: eelminade ja mina tasandit (vastavalt II ja III peatükk, vt. ka V peatükk). Esimene toodab teist; teine märgib olendi kui terviku tegutsemist. Evolutsiooni käigus (olendite keerulisustudes) need kaks tasandit kalduvad edenvalt lahknema. Oluline moment evolutsioonis on see, kui avaneb ülevaade sellele (kahekihilisele) käesolevale kehale. See võimalus saab kindla pidepunkti keele näol (IV peatükk „Keel“). Vastavas peatükis vaatleme lähemalt keelevahekorra võrsumist meelevahekorrast. Keelevahekorras on „erilises kontekstis“ (vt. IV, 2) võimalik, et välja tulevad puhas meelsus ja puhas keelsus. Keeleolend asub määratluse järgi keeles (teda määrab keelevahekord), aga tal on keele kaudu võimalik pöörduda oma meele poole. Kui keeleolend järjekindlalt märkab (paneb tähele) meelt, siis keel „tõmbub ühte punkti kokku“ ja jääb puhas keelsus kui „meelelise maailma ülekandmine meelelise maailma enese sees“. Nii tuleb välja meele erinevus, erinemine.
Sel moel tõuseb keeleolend iseenda kohale. Enda kohale („peale“) jõudes, jõuab ta oma kohale („paigale“). Siin eristuvad empiiriline mina (kõikide meeleliste ja keeleliste partikulaarsete sisudega) ja transtsendentaalne ise (puhas keelsus), millel endal pole mingit empiirilist sisu, vaid mis on puhas empiirilise mina ülevaatamine, jälgimine. Sellist kahetasandilist liigendust kutsume hingeks (vt. VI peatükk „Hing“). Hing on igal olendil, aga iga olend ei hoolitse oma hinge eest võrdsel määral. Hinge eest hoolitsemine on see, kui tuleb välja tema kahetasandilisus, st. kui iseseisvub ülevaatav isesus, kui osa tähelepanust pöördub tähelepanemisele endale. Iga olend on kohal, aga mitte iga olend ei pruugi jõuda enda kohale. Hinge eest hoolitsemist nimetasime pühendumiseks (VI, 3).
Miks on vaja hinge eest hoolitseda? Sest see vabastab olendi muundumisele, see vabastab olendi muundumise. Kui ülevaatava isesuse tasand pole tähele pandud, siis langeb olend empiirilises minas järgnevate objektide halva lõpmatuse ohvriks, ta samastab end kehaga. Keha on käesolev, aga kõik käesolev hävib looduse üleüldises muundumises. See annab muide alust ka optimismiks tuleviku suhtes: kuigi juba praegu kurduv uus vahekord võib sünnitada ohtralt julmust, siis ajapikku ta paratamatult selitub, muutub läbipaistvamaks. Sest kõik fikseerunu temas hävib ning jääb ainult tema loov muundav impulss (IV, 4; VI, 3). Võib tulla hirmsaid tagasilööke, aga muundumine ise on hävimatu. Kui hävib ka inimene ja kõik, mille aluseks ta on, siis „hakkavad palveid[1] juhtima kivid, männid, hundid“ (Ott 2004). Pühendumine jälgib empiirilisi teisendusi ja on nõnda pidevas muundumises. Nõnda jaatab ta oma olemisega muundumist ning muundumine saab rikkalikumaks ja vabamaks. Kui selline olend samastab end nõnda oma hingega, oma ülevaatava isesusega, siis ta ei sure, vaid elab igavesti, sest ta on vabas muundumises, aga muundumine on igavene. See ongi üks ja sama muundumine olendis ja kosmoses; nende vahel pole hõõrdumist. Kitsas mõttes elu jooksul (mis lõpeb surmaga) hõõrutakse maha kõik, mida maha hõõruda saab, kõik käesolev, nii et Ellu astub ainult see, mida maha hõõruda ei saa, hing, muundumisejõud.
Viimases peatükis (VII „Mõte“) mõtleme mõtlemisest. Kõigepealt toome välja kaks malli, kahetise (tavaline ja lavaline) ja kolmetise (lavaline jaguneb refleksiivseks „mäed on mäed“ ja postrefleksiivseks „mäed on jälle mäed“). Seejuures esitame positiivse tõlgenduse mõistest „utoopia“: see märgiks iga filosoofia tuuma kuuluvat elementi. Filosoofiline utoopia osutab muule võimalusele ning sellisena töötab vastu tavalisele mugandumisele, „piskuga leppimisele“. Filosoofilist utoopiat aga tuleb selgelt eristada moraalsest utoopiast. Viimane kirjeldab seda, mida ei ole, aga mis peaks olema või saab väidetavasti olema. Sel juhul esitatakse transtsendentne kujutluspilt, millele vastavaks immanentsimaailm peab saama. Filosoofiline utoopia aga ei ütle, kuidas peab olema, vaid kuidas juba on. „See, kuidas on“ aga pole midagi etteantut ega valmisolevat, vaid see on pideva loomingu produkt, mida ükski tarkpea ei või ette teada. Selline utoopia on (laias mõttes) ajaline – ta rõhutab aja tegelikku loovat jõudu. Selline utoopia ei represseeri, vaid hoopis vabastab (käesolevatest valmis variantidest), avab uude, tundmatusse.
Selle juures on aga üks äärmiselt oluline konks. Selline filosoofiline utoopia on „ühiskondlik lunastustöö“, kui kasutada Ponge’i sõnu (1991: 25). Selle lausumine võib paljugi muuta, paljusidki aidata, aga ta ei tee seda otse. Ta on ikkagi mingi väljendus sõnades. Aga ometi ta osutab millelegi muule? Kui me enne kasutasime kolmetist skeemi, siis siin tuleb mängu neljas moment (VII, 4). Dōgeni „kirsiõied“ ja „umbrohi“ viitavad sellele, et see pole enam teooria (sõnade), vaid praktika, pühendumise (shugyō) küsimus. Ei tohi kinni jääda ka utoopiatesse, ükskõik, kui „vabastavad“ nad ka poleks. Tähtis on hoolitseda oma hinge eest, tähtis on muundumine ise.
[1] Selles poeetilises lauses viitab palve pühendumisele ja armastamisele kui muundumise jaatamisele. Jaatatud muundumine on vaba muundumine.