ZHUANGZI 2. KIRJARULL
ASJADE VÕRDVÄÄRISTAV KÄSITLUS
(fragment)
大知閑閑，
小知閒閒；
大言炎炎，
小言詹詹。
A:
Suur mõistmine on avar ja vaba
Väike mõistmine on kitsas ja lahutav
Suur rääkimine on mage ja maitsetu
Väike rääkimine on lobisev ja latrav
Selle tõlgenduse järgi on “suur” positiivne ja “väike” negatiivne. See on hiina mõtlemises tavaline. Eeldab paranduse aktsepteerimist 炎 > 淡 (muidu läheb tõlgendus liiga otsituks).
B:
Suur tarkus on piiratud ja kaitsev
Väike tarkus on avatud ja lihtne
Suur jutt on tuline ja riiakas
Väike jutt on laialt libisev
Ja enne on juttu taeva muusikast, mis läbi erinevate torude puhub: läbi suure toru tuleb suur tarkus ja jutt, läbi väikse toru väike, aga põhimõtteliselt on nad kõik ühesugused. Ehkki tegemist ilmselt iseseisvate tekstijuppidega.
其寐也魂交，
其覺也形開，
與接為搆，
日以心鬥[1]。
縵者，窖者，密者。
“Magades vaim tõmbub sisse
Ärgates keha avaneb välja
Läbi käies läheb risti
Päevad läbi rähkleb meel
Hiilib, peidab, varjab.”
Magades tõmbub olend enda sisse, läbistuvusse, ärgates pöördub taas välja, kõrvutuvusse. Siis hakkavad nad ristuma maailma asjadega, lähevad risti-rästi ja meel ei saa rahu, vaid hiilib-peidab-varjab.
小恐惴惴，
大恐縵縵。
“Väike hirm on ärevil-mures
Suur hirm on hiiliv-sala”
Tillukesed igapäevased mured ajavad meid ärevile, aga eksistentsiaalne suur hirm tuleb salaja, hiilivalt.
其發若機栝，
其司是非之 謂也；
“Justnagu ammust lastud
nii paiskavad nad õiget-väärat”
其留如詛盟，
其守勝之謂也；
“Nagu vandega seotult nad hoiavad
oma võidu küljest kinni”
其殺若秋冬，
以言其日消也；
“Nagu sügis ja talv nad roiduvad,
nii kuhtuvad nad iga päev”
其溺之所為之，
不可使復之也；
“Oma tegemistesse upuvad
ja tagasi võtta midagi enam ei saa”
其厭也如緘，
以言其老洫也；
“Nende küllastumus on nagu köis
nagu nende vana vagu”
近死之心，
莫使復陽也。
“Meel läheneb surmale
miski seda enam ei erguta”
Kui meel küllastub, siis on ta juba nagu surnud. Õiget-väärat väntsutades ongi meel juba surnud.
喜怒哀樂，
慮歎變慹，
姚佚啟態；
樂出虛，
蒸成菌。
“Rahu-viha, kurbus-rõõm,
kavatsus-kahetsus, kõhklus-kahtlus
eputamine-vedelemine, avamine-hoidmine[2]
muusika tühjusest
seened pärast vihma”
Sõna-sõnalt “seenteks saanud aur”, “aur, mis muutub seenteks”. Tõlkes lisasin tähenduse “palju” tolle ilusa idioomiga. Idee on see, et algne ebamäärane olek muutub millekski määratuks, aur saab seenteks, tühjus saab muusikaks. Need tekivad iseenesest (vrd. allpool küsimus tabamatu “isanda” järele).
日夜相代乎前，
而莫知其所萌。
已乎已乎！
旦暮得此，
其所由以生乎！
“Päeval ja öösel nad
vaheldumisi esile tõusevad,
aga keegi ei tea,
kust nad võrsuvad.
Küllalt! Küllalt!
Hommik ja õhtu saavad
võrsumise põhjuse kätte
ja nii see põhjus sünnibki!”
Hommik ja õhtu teavad muutumise saladust, ja nende iseeneslikust vaheldumisest sünnibki kogu vaheldumine. Pandagu tähele, et esimeses lauses nimetatakse päeva ja ööd, “mis” vahelduvad, aga viimases lauses räägitakse hommikust ja õhtust, mis ongi päeva ja öö üleminekupunktid.
非彼無我，非我無所取。
A: “Kui pole teist, siis pole mind, ja kui pole mind, siis pole kuskilt kinni hakata.”
Tõlgendus, mida toetab osa hiina ja lääne uurijaid. Selle järgi algab siinkohal uus teema, üldise väitega mina ja teise kohta. Osa kommentaatoreid seletavad, et “teine” tähendab “loodust”, “välismaailma”.
B: “Kui neid poleks, siis poleks mind, ja kui poleks mind, siis poleks kuskilt kinni hakata.”
Selle tõlgenduse järgi viitab asesõna bĭ彼 eelmistes lausetes viidatud emotsioonidele. St. kui poleks neid emotsioone ja nende vaheldumist, siis poleks ka mind, ja kui poleks mind, siis poleks ilmnemist (aga kuidas saaks ilmneda mitteilmnemine?). See võimaldaks fenomenoloogilist ja eksistentsiaalanalüütilist tõlgendust: kui poleks kunatisi ilminguid (hoiakuid, meeleolusid, tundeid), siis mine poleks. Aga kui poleks mind, siis puuduks koht (Dasein) millegi ilmnemiseks. St. need meeleoluvärvingud ongi ilmnemise tingimused: mingisugune meelestatus peab alati olema. Kohalolu on värviline, nüansikas.
Graham (Companion to Graham’s Chuang Tzu, lk. 106) rõhutab, et 取 on moistiden käibesse toodud filosoofiline termin tähenduses “valima, eelistama”. Nii või teisiti: kui pole mind, siis puudub ka igasugune alus ühe või teise eelistamiseks või väljavalimiseks.
是亦近矣，而不知其所為使。
“Nad on midagi väga lähedast, aga ma/me ei tea nende toimimise põhjust.”
必有真宰，而特不得其眹。
“Peab olema tõeline isand, aga me ei saa talle kuidagi jälile.”
可形已信，而不見其形，有情而無形。
“Et ta võib kujundada, seda ma olen nõus uskuma, aga me ei näe tema kuju. Tal on iseloom, aga pole kuju.”
百骸、九竅、六藏，賅而存焉，吾誰與為親？汝皆說之乎？其有私焉？
“Sada luud, üheksa avaust, kuus siseorganit eksisteerivad ju üheskoos [minuna, minu kehana] – keda ma siis neist kõige kallimaks pean? Kas sa ütled, et nad kõik on sulle lähedased? Või on siiski mõni nende seast eelisasendis?”
Eespool küsiti meeleolude järele, nüüd kehaosade järele. Nõnda nagu jääb tabamatuks meeleolude vaheldumine, jääb kättesaamatuks ka kehaosade kokkukuuluvus. Ma ei saa iial kätte mingit tuvastatavat “asja” või “isikut”, mis kõike seda juhiks. Võiks ütelda nii: sest see juhtija või “tõeline isand” pole üldsegi asi, vaid pigem muundumine, muutumisviis. Või nagu läänes öeldakse: olemine – mida ei saa iial taandada olevatele. (Ka neuroteadus on ammu loobunud homunculuse otsimisest ajus – ajus pole homunculust ja aju ise pole homunculus).
Tänapäeval räägitakse viiest täisorganist zàng 脏: süda, maks, neerud, põrn ja kopsud (need eristuvad kuest õõnesorganist fŭ 腑 (magu, sapipõis, kolmikpõleti, põis, jämesool, peensool). Zhuangzi aga nimetab kuut täisorganit: mis siis see kuues on? Kommentaatorite järgi on selleks mìngmén 命門 (ehk “eluuks”), mis asub dantian’i vastas neerude vahel.
如是皆有為臣妾乎。其臣妾不足以相治乎。
“Kui on nii, et kõik on [võrdselt kallid], siis kas nad on [kõik] ametnikeks ja teenriteks? Kas pole aga nii, et ametnikest ja teenritest ei piisa üksteise valitsemiseks?
其遞相為君臣乎，其有真君存焉。如求得其情與不得，無益損乎其真。
“Kas nad on järgemööda üksteise ülemaks ja alamaks? Kui neil on tõeline ülemus, siis kus see on? Kas pole nii, et kui me püüaksime leida tema loomust, aga ei saaks seda kätte, siis see ometi ei lisaks ega kahandaks tema tõelisust?”
See, et me ei tea “elu isandat” sugugi ei sega meil elamast. See, et ma ei tea seedimist, ei sega mul seedimast. Ometi võib asi, mida me kätte ei saa (ja mis polegi “asi”), olla täiesti tõeline.
一受其成形，不亡以待盡。與物相刃相靡，其行盡如馳，而莫之能止，不亦悲乎！終身役役而不見其成功，
“Kui on saadud valmis kuju, siis on vääramatult oodata oma otsa. See kuju ja asjad rebestavad üksteist, kulutavad üksteist. Tema tegutsemine kahaneb kapakuga ja keegi ei saa seda peatada. Kas pole kurb! Eluaeg me rähkleme ja rügeleme, aga ei näe sellel mingit tulemust olevat.”
苶然疲役而不知其所歸，
“Rähkleme ennast rammetuks, aga ei tea, mis sellest tagasi tuleb”
Või: ... aga ei tea, kuidas koju tagasi tulla. Naasmise motiiv on taoismis oluline motiiv, vt. nt. Daodejing.
可不哀邪！人謂之不死，奚益？其形化，其心與之然，可不謂大哀乎？
“Kas saab see mitte masendav olla! Inimesed ütlevad, et me pole veel surnud, aga mis kasu sellest on? Meie kuju muutub[3] ja meie meel koos sellega. Kas saab seda mitte nimetada suureks masenduseks?
人之生也，固若是芒乎！其我獨芒，而人亦有不芒者乎！
“Inimese elu on siis justkui segaduses viibimine! Kas ainult mina olen selles suhtes segaduses või on teiste inimeste seas ka neid, kes ei ole segaduses?”
夫隨其成心而師之，誰獨且無師乎？奚必知代而心自取者有之？愚者與有焉。未成乎心而有是非，是今日適越而昔至也。是以無有為有。無有為有，雖有神禹，且不 能知，吾獨且奈何哉！
“Mis puutub sellesse, et järgida väljakujunenud[4] meelt ja võtta ta õpetajaks, siis kellel poleks sellist õpetajat? Selleks pole ju üldse vaja mõista vaheldumist, et meelt täis saada ja sellist õpetajat omada. Eks lollidelgi ole ta olemas. Aga öelda, et meeles, mis ei ole veel välja kujunenud, oleks juba olemas “õige” ja “väär”, on sama hea kui minna täna Yuesse ja jõuda eile kohale.[5] See tähendaks teha mitteolemisest olemine. Kuidas mitteolemine on olemine, sellest ei ole võimalik aru saada ka siis, kui sa oled nii tark nagu muistne kuningas Yu, ammugi siis minusugune!”
“Õige” ja “väär” on teatavad (mõtte)kujud. Kui meel pole veel fikseerunud, välja kujunenud, siis ei saa öelda, et temas oleksid mingid kujud, “õiged” ja “väärad”.
Enne oli jutt valmissaanud kujust, nüüd valmissaanud meelest. Valmissaamine, väljakujunemine, täiskasvamine (chéng 成) on üks Zhuangzi põhimotiive. Inimeste ja olendite elu loob teatav tabamatu hoog, mille tulemuseks on mingid kehakujud ja mõttemallid. Eks see on vältimatugi. Aga probleem on selles, et siit tekib “produktifetišism”: me jäämegi kinni kujudesse ja mallidesse, produktidesse, valmissaanusse. Siis aga oleme juba elavalt surnud. Selline tavahoog tuleb peatada (“istudes ja unustades”), liikumaks algse väe ja määramatuse poole, avamaks uusi võimalusi, teisi valmimisviise, sulatamaks lahti klompe. Me ei saa ega pea vältima elamist valmisasjade maailmas. Me ei saa ega pea üleni saama määramatuks, tiineks väeks eneseks (kuis oleks see elades võimalik?). Kunst on olla väe ja maailma vahel, ehk “taeva” ja “inimese” vahel. Tuua väge kätte, aga säilitada tema paindlikkus, loovus, muutumisvõime. Toota, aga mitte fetišeerida produkte. Mitte püüda saada valmis
.
夫言非吹也。言者有言，其所言者特未定也。果有言邪？其未嘗有言邪？
“Rääkijal on rääkimine; tema räägitu on täiesti mittepaigas. Kas tal siis on rääkimine? Või pole tal kunagi rääkimist? See öeldakse erinevat linnupoegade piiksumisest: kas siis erineb sellest või ei erine ta sellest mitte?”
[1] dòu, riimub eelmise rea gou’ga.
[2] See on natuke segane koht. 姚 on “ilutsema”, 佚 on “jõude olema” või “põgenema”, 啟 on “alustama” ja 態 on “hoiak, suhtumine” (mis siis vastav verb oleks?). Vahel on neid tõlgendatud ka kaht kahemärgilist fraasi moodustavana.
[3] St muutub teisteks olenditeks (nt vakladeks vm), lakkab olemast see keha.
[4] „Valmis“ saanud.
[5] Vrd. eestikeelne ütlus “tule eile meile”.