3. Peatükk: Faktiliinid
(Viimati uuendatud: 01.11.11)
3. PEATÜKK.
JADAD
Me tahame rääkida keerustumisest ja väest kui keerustumise mehhanismist. Selleni jõudmiseks me võtame isendite neli aspekti ning seame nad keerukusastmeid pidi jadasse. Nendeks aspektideks on esiteks peatükis “Isend” eristatud Tegu ja Läbivaatus, milles mõlemas on omakorda eristatud isendisisest ja -välist vahekorda. Niimoodi me saame neli jada: (1) kehatasandid, (2) oma- ja teise keha, (3) teadvussõõrid, (4) oma- ja teise teadvus. Jada lähtepunktiks olen mina ise, st. keeleolend ning uurimissuunaks on lihtsamad vahekorrad. Jadad aitavad meil liikuda keerukamatelt vahekordadelt lihtsamatele ning lõpuks kõige lihtsama isendi struktuurini. Järgmises peatükis pikendame seda jada veelgi lihtsama poole, n-ö päris Algusesse enesesse. Ning 8. peatükis “Ots” jällegi pikendame neid jadasid jällegi teises suunas ehk suurema keerukuse poole.
3.1. Esimene jada. Tasandid kõrvutuvas
Uurime esmalt isendeid esiküljeliselt, st kõrvutuvuslikust aspektist. Esmalt uurime, kuidas on struktureeritud see väli, mis on isendile läbistuvalt kohal ehk mida ta läbivaatab, tema n-ö “keha”. Me ütlesime eespool (1. ptk. “Isend”), et isendile omane jõud organiseerib mingil moel ümber olemasolevaid jõude, miska ta muudab need “alumiseks” kehatasandiks, eendudes ise “ülemise” kehatasandina. Üleminek nende vahel on kvantiline, diskreetne, hüppeline. Niimoodi on esiküljelt vaadates isendi läbivaadatav kõrvutuvus organiseeritud erinevatele diskreetsetele tasanditele. Ülemine tasand lõimib alumist, ent paratamatult jääb midagi temasse lõimimata (vt. 2. ptk. “Aeg”), mis annab alust järgmiste ülemiste tasandite eendumiseks. See tähendab ühtlasi, et minimaalne isend koosneb esiküljelt vaadates vähemasti kahest tasandist.
Ülemise kehatasandi eendumine tähendab seda, et alumise tasandi elemendid ja protsessid loovutavad osa oma individuaalsusest, neid reguleeritakse mingi uue reegli alusel, allutatakse uuele korrale ja korraldusele. See reegel või kord lõimib alumise tasandi elemente ja protsesse jõulisemalt ühtekokku ja selles mõttes “tahkestab” neid, muudab individualiseeritud üksuseks, millel on teatud iseloomulikud läbikäimisviisid oma ümbrusega. Ehk teisisõnu, isend ja tema tegutsemine on seda enam eristatud, mida enam on temas kehatasandeid. See tähendab ühtlasi, et kui me vaatleme isendeid keerukusjadas, st. reastame nad kehatasandite arvu järgi, siis mida lihtsama isendiga on tegemist, st. mida vähem kehatasandeid temas on, seda vähem on eristatud isend ja tema tegutsemine, n-ö tema “olemine” ja “tegemine”. Iga isend “on” kõik oma tegutsemisvõimalused, kuid „teeb“ neist korraga ainult üht või mõnd. See, et aja jooksul on tekkinud keerulisemaid kehi tähendab seda, et on kasvanud nendele isenditele omane tegutsemisvõimaluste mitmekesisus ja koos sellega ka iga antud teo kasvav määramatus, kuna isend saab „valida“ erinevate tegevuseliste lahenduskäikude vahel. Kehade keerulistumises toimub aeg-ajalt hüppelisi edasiminekuid (täpsemalt vaatleme kehade keerulistumist peatükis „Kujunemine“), kus lisandub kõrgem hierarhiatasand, nii nagu seda on molekul aatomite suhtes, elusrakk molekulide suhtes, hulkrakne oma rakkude suhtes või keeleolend oma bioloogilise keha suhtes. Mida keerulisema kehaga on tegemist, seda enam lähevad temas olemine ja tegutsemine lahku, ja ümberpöördult, mida lihtsama kehaga on tegemist, seda vähem olemine ja tegutsemine temas eristuvad.
Näiteks me teame, et füüsikalises mõttes on mass („olemine“) ja energia („tegemine“) ekvivalentsed. Massi ja energia ekvivalentsus tuleb välja näiteks massidefektis, st. näiteks et prootonit või neutronit moodustavate kvarkide seisumass („olemine“) on tublisti väiksem nende moodustatud prootoni või neutroni massist, kuna ülejäänu panustab kvarkide energia (ehk „tegemine“). Samas on mass ja energia fenomenaalselt eristatud: inimmõõtmelises makroskoopilises maailmas on selge vahe kehadel ja sellel, mida kehad teevad, kuid mikroskoopilisse mõõtmesse liikudes muutub ka see fenomenaalne eristus hägusemaks, kadumata siiski päris ära. Ka kõige lihtsama vaadeldava isendi puhul on tegemise ja olemise eristus siiski olemas. Vastasel juhul poleks ta üldse vaadeldav, sest isendi vaatlemine eeldab seda, et ta eristub oma ümbrusest ehk et ta „on“ midagi rohkemat kui see, mis ta hetkel teeb. Või teisisõnu, vaatlemine eeldab seda, et ajalisest pidevusest eristatakse välja „hetk“, millal isend „on“. Isendi otsene või kaudne vaatlemine tähendab seda, et tuvastatakse aegruumi piirkond („siin“ ja „praegu“), kus ta „on“, eristatuna aegruumi enda pidevusest („kõikjal“, „jätkuvalt“).
Seda jada lihtsama poole pikendades me saame kahetasandilise kehaga isendid, kelle puhul olemine ja tegemine eristuvad minimaalselt, kes on peaaegu see, mida nad parajasti teevad. Kahetasandilise kehaga isendi puhul on tegemist esimese kokkutõmbe, reeglistamise, tahkestamisega puhta teo või jõu peal. Juba ta paneb sellest jõust midagi kõrvale, nii et avaneb pragu erinevateks “võimalusteks”, ehkki esialgu on see pragu peaaegu – ent mitte päris – olematu.
Nii keeruline kui ka lihtne isend on mõlemad ühes mõttes „rohkem“ ja teises mõttes „vähem“. Keerulisema kehaga isendil on rikkalikum võimalustevanik, aga ühtlasi tähendab see seda, et ta ei ole kunagi ainult see, mida ta parasjagu teeb. Abstraktselt võiks ütelda, et ta on rohkem kui see, mida ta parajasti teeb, kuna tal on hulk teisi võimalusi lisaks sellele, mis tal hetkel käsil on. Kuid konkreetselt tuleb ütelda, et selline olend on alati vähem kui see, mida ta parajasti teeb, kuna just nimelt nende arvukate võimaluste tõttu on iga tema konkreetne tegu vähem jõuline: keerulise kehaga isend ei ole iial üleni selle taga, mida ta teeb. Tema konkreetsest teojõust lahutuvad just nimelt need teised „võimalused“, mida ta „võiks“ teha. Keerulisemate isendite määramatus on suurem ehk neil on rohkem tegevusvõimalusi, nii et nad on kõige vähem see, mida nad parajasti teevad. Lihtsamate, vähemate kehatasanditega isendite puhul on tegevusmääramatus väiksem ja nad on rohkem see, mida nad teevad.
Esimese jada tulemusena me saame kahetasandilise kehaga isendi, kes kujutab olemise ja tegutsemise, tegevusvõimaluste ja käesoleva tegevuse esimest lahkuviimist.
3.2. Teine jada. Oma ja teine kõrvutuvas.
Me ütlesime, et isenemine on alati kollektiivne, ühinguline, seltsiline. See tähendab, et isendi jõu poolt mingil moel organiseeritud kogum on läbikäimises teiste kõrvutuvuslike üksustega, millest on olulised need, mis toimivad samal suurusastmel. Keerukam isend on vahekorras rohkemate „teistega“ ehk „paarilistega“. Seega võib konstrueerida mõttelise isenditejoone piki ajatelge, kus algusest eemaldudes ja mitmekesisuse kasvades on isendid, kellel on arvukalt ja mitmekesiselt paarilisi ehk teisi kehi, kellega ta läbi käib, ning alguse poole tagasi liikudes jällegi on paarilisi vähem ja need on ühetaolisemad. Isendi omakeha aga moodustub tagasipeegeldusena teiselt kehalt, kellega ta läbikäimises on: mida rohkemate ja mitmekesisemate paarilistega isend läbikäimises on, seda aredamalt joonistub välja ja „taheneb“ ka isendi omakeha. Mida rohkem võimalikke läbikäimisviise isendil on, seda mitmekesisemalt joonistub välja tema erinevus teistest isenditest ja ümbrusest ja seda selgepiirilisem on see vald, mis kuulub antud ülemise tasandi korralduse sisse. Kui isend käib läbi suure hulga erinevate paarilistega, siis on ta keha seda autonoomsem ja ümbrusest selgemini eristatud. Niimoodi on meil jada kaugemas otsas autonoomsemad omakehad oma arvukate paarilistega ning algusepoolsemas otsas isendid, kellel on vähem paarilisi ja kelle erinevus nendest on seega vähem markeeritud.
Kahe jada järjestus käesolevas kirjelduses (enne „Tasandid kõrvutuvas“ ja seejärel „Oma ja teine kõrvutuvus“) ei tohiks jätta muljet, justkui kehatasandite eristumine oleks kuidagi algsem ning oma- ja teise keha eristumine sellest tuletatud. Need kaks eristumist on tegelikult rangelt samaaegsed. Me ütlesime, et kõrgema kehatasandi teke tähendab seda, et teatud hulk alumise tasandi isendeid (ja viimases järgus puhas tegu) on tõmmatud kokku, nii et nad loovutavad osa oma individuaalsusest, saavad seotuks kindla reegli järgi ning moodustavad üheskoos mingil määral individualiseeritud kehaterviku. Sellesse kokkutõmbesse hõlmatud alumise tasandi isenditel on seetõttu omavahel rohkem tegemist kui kokkutõmbest väljajäävate endasarnaste isenditega, st. nad moodustavad kõrgema kehatasandi „sisemuse“, tema „omaruumi“, tema oma keha, mida ta vahetult läbivaatab. Selline kõrgem kehatasand on aga nüüd omakorda läbikäimises mingite teiste kehadega. Ükski isend pole universumist isoleeritud ja välja lõigatud, vaid ta on alati läbikäimises just talle iseloomulike teiste kehadega, mida me nimetame tema paarilisteks. See tähendab, et samaaegselt kehaloova aktiga tekib loodud kehale iseloomulik välisus ehk tema „omailm“, millega ta läbikäimises on. Ehk teisisõnu, niipea, kui on mitme kehatasandiga keha, on ühtlasi ka kehade paljusus ja kõrvutuvus: teatav hulk väikesi alumise tasandi sündmusi tõmmatakse kokku kehatervikuks, mis eristub teistest kokkutõmmetest, teistest kehadest. Need kehatervikud on üksteisega läbikäimises, mõjuvad üksteisele, ja seda kahel tasandil: esiteks on nende keha „põhjaks“ olev puhas tegu kõigile ühine, nii et iseenesest on viimases järgus kõik kehad selle kaudu seotud, ent isendi enda jaoks (sellega tegelevad kaks järgmist jada, millest me allpool räägime) piirdub läbikäimine tema kehatasandile vastavate paarilistega.
Alumise kehatasandi reguleerimine ülemise kehatasandi järgi tähendab ka seda, et isend käib oma ümbruses läbi sellega, mis tema ülemisele tasandile “korda läheb”[1]. Isend ei taju oma paarilistest kõiki aspekte, vaid ta märkab eeskätt ainult neid aspekte, mis teda huvitavad ja millega ta mingil tähenduslikul moel lävida saab. Selliseid tähenduslikke punkte paarilises nimetab Uexküll (vt. 1981 ja 1992) märkamispunktideks (Merkmal). Tähendus, mis teise kehal isendi omakeha jaoks on, kujutab endast viise, kuidas isend talle toimida saab (või paariline tema kehale). Neid toimimise rakenduspunkte nimetab Uexküll toimimispunktideks (Wirkmal). Märkamis- ja toimimispunktid on omavahel vastavuses: isend märkab (tajub) paarilises just neid punkte, mis võivad viia võimaliku tähendusliku toimimiseni paarilise peal, ning teisipidi saab ta teisest midagi tajuda ainult seeläbi, et ta on tema peal toiminud. Märkamine ja toimimine moodustavad niimoodi tagasisidestatud ringi, kus mõju toimimispunktidesse teisendab märkamispunkte, mis omakorda teisendab toimimist. Isend pole oma ümbruse ja paarilistega lihtsalt kõrvuti, vaid ta käib nendega läbi, on neile suunatud, neil on talle tähendus (vt. ka allpool, 3.4).
Niisiis on teise kehal isendi omakeha jaoks kaks otsa: märkamis- ja toimimispunktid, mis varieeruvad isenditi, kellele too keha ilmneb (lehm ja sipelgas toimivad lillele väga erineval moel ja vastavalt ka märkavad temast väga erinevaid aspekte). Neid kaht otsa ühendavat struktuuri nimetab Uexküll „objektiivseks ühendavaks struktuuriks“ (Gegengefüge) (Uexküll 1981: 33). See on postuleeritud ühendus, mis tagab selle, et teine keha, mida ma märkan ja millele ma toimin, on üks ja seesama. See on tajuva isendi jaoks eristamatu „hämarala“, mis on eeldatud, kuid mitte eksplitseeritud: isegi kui keeruka kehaga isend võib paarilisest märgata ka uusi aspekte, ei saa ta seda hämarala ometi tervikuna välja tuua ja selgeks teha, kuna see on igasuguse väljatoomise alus, mis iga väljatoomisega tõmbub üha tagasi varju; see on märkamise ja toimimise sooritatud eristustöö poolt eeldatav eristamatu taust.
Nõnda nagu paarilisel on kaks otsa, nii on see ka isendil endal. Uexküll teeb siin veel peenema eristuse[2], ent käesolevas kontekstis võime ütelda üldiselt, et tähenduse vastuvõtmise ehk märkamisega tegeleb tajur ehk märkamisorgan (Merkorgan) ning tähenduse teostamise ehk toimimisega tegeleb mõjur ehk toimimisorgan (Wirkorgan). Nõnda nagu paarilises oli eristamatu ühendusstruktuur (Gegengefüge), mille pinnalt märkamis- ja toimimispunktid eristuvad ning mis neid ühendab „paariliseks“, „teiseks kehaks“, nõnda on ka isendi enda omakehas hämar ühendusstruktuur, mis ühendab mõjurit ja tajurit ning mida võiks siis nimetada „subjektiivseks ühendavaks struktuuriks“ (Selbstgefüge)[3] ehk selleks, mis isend „ise“ on ja mis ühendab kaht otsa, mida ta „omab“. Olend ise ei ole kumbki, vaid liigub alati nende kahe vahel.
Kaht ühendusteed olendi ja paarilise vahel võib nimetada toimimiseks (omakehalt teisele kehale) ja märkamiseks (teiselt kehalt omakehale). Omakehas ja teise kehas kohtuvad toimimise ja märkamise kaar. Esimese kaudu mõjutab omakeha välisilma ehk teisi kehi ning teise kaudu saab ta tagasisidet välisilma ehk teiste kehade kohta. Toimimine ja märkamine on minevikuline ja tulevikuline kaar: omakeha toimimine (minevik) põhjustab mingeid muutusi teises kehas, märkamine (tulevik) põhjustab omakorda muutusi omakehas. Märkamises on ette kujundatud tulevaste toimimiste plaan ning toimimine on märgatu suhtes minevikuline põhjus („ennetulevik“, future in the past). Isend toimib ja toimides saab ümbrusest tagasisidet, mis omakorda mõjutab tema edasist toimimist (vt. Cotterill 2001).
Selline käsitlus nihutab rõhuasetust: siin ei asetata kõigepealt omakeha ja teist keha, uurimaks seejärel nende vahekordi, vaid nende kahesuunaline läbikäimine on asetatud põhilisena ning kunatised oma- ja teise kehad on tõlgendatavad selle läbikäimisprotsessi kalgendustena. Põhiline on toimimine ja märkamine ning kehad erinevad selle poolest, millised toimimise ja märkamise režiimid nende kaudu toimivad ja toimida saavad. Ei tuleks mõelda nii, justkui kõigepealt oleksid kehad ning seejärel astuksid nad vahekorda teiste kehadega. Adekvaatsem oleks kirjeldada seda protsessi niimoodi, et kehade läbikäimise otspunktidesse moodustuvad omakeha ja teise keha. Isendi omakeha on lahutamatult seotud talle omaste teisekehadega ehk paarilistega.
Ühe omakeha erinevad toimimis- ja märkamisliinid moodustavad tema omailma ehk sellele isendile iseloomuliku välisuse, tema paariliste võrgustiku (selle hulka kuulub ka keskkond, näiteks õhk või vesi), justkui valgustäppide konstellatsiooni.[4] Ka omailma kohta võib omakorda öelda, et see eeldab hämarruumi, millelt need valgustäpid välja paistavad ning mis jääb alati täppide vahele. Seda ühendstruktuuri võiks nimetada vaheilmaks. Iga isend valgustab välja omailmse ruumi, valgustäpla, ent ülejäänu surutakse seda tihkemasse pimedusse. Isendite tähelepanu koondub valgustäppidele, aga nende tähelepanu liikumine eeldab varjujäävat hämarala, vaheilma.
Mida keerukama isendiga on tegemist, seda ilmekamalt tuleb see kahepooleline kehadevahelise läbikäimise skeem esile; toimimise ja märkamise kaartel tehakse üha uusi sopistusi ja eristusi. Kui liikuda lihtsamate isendite poole, siis on need kaks kaart nõrgemini eristunud, kuid need on kõikide vaadeldavate isendite läbikäimise kaks põhimõttelist suunda. Ka väga lihtsad isendid käivad omakehas läbi teiste kehadega (nt. molekulide ühinemine või lagunemine keemilises reaktsioonis, aatomituumade ühinemine või lagunemine tuumareaktsioonis[5] jne). Teiste kehade mitmekesisus, millega omakeha lävida saab, on lihtsate kehade puhul piiratud. Läbikäimise ajaline rütm muutub lihtsamate kehade poole liikudes üha kiiremaks ning ruumiline ulatus kitsamaks, ehk teisisõnu, märkamispunkti ja tajuri ning toimimispunkti ja mõjuri vaheline ajaline ja ruumiline distants kahaneb. Ühtlasi kahaneb omakehaline distants mõjuri ja tajuri vahel ning teisekehaline distants märkamis- ja toimimispunkti vahel.
Kui me pikendame seda jada (omakeha ja teisekeha) lihtsama poole, saame (1) oma ja teise kaduvväikse erinevuse ning (2) antud kehatasandi seesmise kaduvväikse erinevuse mõjuri ja tajuri vahel.
3.3. Kolmas jada. Sõõrid läbistuvas, tuum ja äär.
Me näitasime üle-eelmises peatükis „Isend“, et isendile vastab talle iseloomulik läbivaatus. Me eristame erinevaid läbivaatuse sõõre, mis on seotud kehatasanditega. Keha ülemisele tasandile vastab olendi tuumne läbivaatus ja alumistele tasanditele ääreline läbivaatus[6]. Kui me rääkisime esimeses alalõigus kõrvutuvuse tasanditest, siis me kirjeldasime keeleolendi ülemise kehatasandina keelevahekorda, mis korraldab ümber meelevahekorra. Nüüdse jada raamides võime esimest nimetada keeleolendi tuumseks läbivaatuseks ning teist esimese järgu ääreliseks läbivaatuseks. Näiteks ärkvelolu ja une vaheldumist võib siis kirjeldada liikumisena läbivaatuse tuuma ja ääre vahel: ärkvel olles tuuma poole ja magama jäädes ääre poole.
Sõnad „tuum“ ja „äär“ püüavad väljendada teatud suhet läbivaatuse sõõride vahel, ent samas tuleb igasuguste ruumiliste metafooridega siinkohal ettevaatlik olla. Sest kui me mõtleme ärkvelolu ja unisuse näitele, siis me näeme, et ärkvelolev läbivaatus ei paikne unisuse sees nii nagu kese ringis või tuum keras, vaid et tegemist on läbivaatuse tervikliku ümberorganiseerimisega. Milles nende erinevus seisneb? Ärkvel olles joonistuvad tajulised elemendid aredalt välja ning neile vastav tegutsemine on aredalt liigendatud. Uniseks jäädes aga need tajulised ja tegevuslikud elemendid hakkavad üksteisesse sulanduma, moodustades läbistuvama terviku. Nii et tuumse ja äärelise läbivaatuse erinevus seisneb ilmnevate elementide kõrvutuvusastmes: tuumse läbivaatuse puhul on nad kõrvutuvamad ja äärelise läbivaatuse puhul läbistuvamad. Tuumas on läbivaatus intensiivsem, jõulisemalt fookusse suunatud ning ääres on läbivaatus lõdvem. Läbivaatusele on omane läbistuvus ning kõrgemale kehatasandile vastava tuumse läbivaatuse pingutus seisneb tajus ja tegutsemises ilmnevate elementide suuremas eritlemises, kõrvutuma panemises; kui läbivaatustuuma pinge raugeb, siis elemendid naasevad suuremasse läbistuvusse ja eritlused sulanduvad kokku. Nii et läbivaatuse tuum on ahtam (fokuseeritum) ja äär on avaram (sulanduvam). Sõnad „tuum“ ja „äär“ tahavadki välja tuua seda ahtuse ja avaruse aspekti – kuid igal juhul tuleb silmas pidada, et läbivaatustuuma puhul pole tegemist väiksema sõõriga läbivaatuse sees, vaid kogu läbivaatuse suuremas kokkutõmbes, ahendamises, fokuseerimises.
Selle järgi võib nüüd püüda jällegi moodustada jada erineva keerukusastmega olenditest. Kehade keerulistumises ja uute kehatasandite lisandumises tekib uue tasandi kehi, millesse on hõlmatud lihtsamaid kehi, mis on loovutanud osa oma individuaalsusest: nõnda aatomid molekulis, molekulid rakus või rakk hulkrakses organismis. Kõikidele neile olendeile vastab oma läbivaatus ning individuaalsust loovutades ei saa nad seda täielikult ära anda, vaid nad peavad säilitama mingi vabadusastmega omaläbivaatuse, mis oma alumiste tasandite suhtes (nt molekul aatomite suhtes) on läbivaatustuum, ent ülemiste kehatasandite suhtes (nt molekul raku suhtes) on läbivaatusäär. Nõnda tähendab kehatasandite lisandumine erinevate läbivaatuse sõõride kasvu ehk teisisõnu, keerukama isendi läbivaatus on rohkem liigendatud, sest seal on rohkem erinevaid sõõre ning iga järgmise läbivaatustuuma sõõri sees on eristused aredamad ja mitmekesisemad.
Ahtama läbivaatustuuma eristumine avarama läbivaatusääre pinnalt on teatav kõrvaletõrjumistöö: alumise kehatasandi elementide kära tõrjutakse suures osas äärele ning sealt kurnatakse välja ainult teatavad üldmuljed; alumise kehatasandi sündmused tõmmatakse ülemise kehatasandi seisukohalt kokku tervikmuljeks, nii et läbivaatustuum ei sõltu alumiste kehatasandi ehk oma läbivaatusääre igast üksiksündmusest, vaid ülevaatab neid teatavalt loogiliselt distantsilt. See on nii-ütelda läbivaatustuuma rajav aktiivne unustamistöö, et mitte lasta end segada kõikidest läbivaatusääre üksikasjadest, vaid et ta saaks tegeleda kokkutõmmatud ülevaatlikumate muljetega. See on justkui puhver, nii et mitte iga väike üksiksündmus ei peaks erutama läbivaatustuuma, vaid nad ootavad ja kogunevad tolles puhvris või läbivaatuse vaheruumis, kuni neid on kogunenud teatud kriitiline hulk, nii et nad karjakesi ületavad läbivaatustuuma läve ja üheskoos teisendavad läbivaatustuuma. Läbivaatustuum võidab niimoodi aega: ta laseb äärel koguneda nagu kondensaatoris, millest lastakse signaale läbi ainult jaokaupa. Õigupoolest, läbivaatustuuma eristumine tähendabki sellist kokkuvõtmist, klombistamist. Sel moel isendi läbivaatustuum võidab loogilise distantsi ja ülevaatlikkuse madalamatele kehatasanditele vastava läbivaatusääre sündmuste suhtes. (Lotman).
Niisiis, mida keerukama isendiga tegemist, seda rohkem läbivaatuse sõõre temas on, ja mida lihtsama isendiga tegemist, seda vähem neid sõõre on. Kui läbivaatuse sõõre on vähem, siis on ka kõrvaletõrjumis-, kokkutõmbamis- ja unustamistöö lõdvem. Pikendades seda jada mõtte teel Alguse poole, saame olukorra, kus läbivaatuse tuuma ja ääre eristus on minimaalne.
3.4. Neljas jada. Oma ja teine läbistuvas
Isendile ei ilmne ainult teine keha (vt. 2. jada, „Oma ja teine kõrvutuvus“), vaid ka teine läbivaatus. Teised kehad, kellega ta läbi käib, ilmnevad talle – olgu õigustatult või mitte – teiste isenditena[7]. Praegune jada erineb teisest jadast (nagu kolmas jada esimesest) rõhuasetuse poolest: tegu ja läbivaatus käivad koos, ent kui teises jadas oli rõhuasetus teol ja selle kokkutõmbamisel omakehaks ja teise kehaks, siis nüüd on rõhuasetus läbivaatusel ja selle piiritlemisel omaläbivaatuseks ja teiseks läbivaatuseks. Keerukam isend on see, kellele ilmneb rohkem ja mitmekesisemaid teisi isendeid, ning lihtsam isend on see, kellele ilmnevaid teisi isendeid on vähem ja kellel nad on üheülbalisemad või õigemini kelle paarilised pole aredapiirilised, vaid kalduvad sulanduma oma teoga. Kui isendil on rohkem paarilisi, siis joonistub tagasipeegeldusena ka ta ise selgemini välja; kui ta läbivaatab rohkemal arvul erinevaid toimimisi ja märkamisi paarilistega, siis nii-öelda tagasimõjuna tuleb aredamalt välja ka see läbivaatuse-positisioon ise, tema omaläbivaatus.
Nagu me omakeha ja teise keha puhul rõhutasime, nõnda rõhutame ka siin, et oma ja teise läbivaatuse eristus ei ole kuidagi hilisem läbivaatuse tuuma ja ääre eristamisest ega kuidagi sellest tuletatud, vaid nad on rangelt samaaegsed. Isendi läbivaatustuuma eristumine äärest on võimalik ainult tema omaläbivaatuse eristumise kaudu teisest läbivaatusest, ja vastupidi. Kui isend käib läbi paarilistega, siis need ei ole algselt ja enamasti tema jaoks inertsed „asjad“; paarilise kaht otsa, märkamis- ja toimimispunkte ühendav „objektiivne ühendav struktuur“ pole algselt ja enamasti isendi jaoks inertne mahuti märgatavate ja toimitavate omaduste jaoks; see pole pelgalt taustalejääv ükskõikne abstraktsioon, vaid see ilmneb algselt isendile teise läbivaatusena. Isendi omaläbivaatus on algselt kokkupuutes teiste läbivaatustega. Kui kass püüab hiirt, siis hiir ei ole tema jaoks pelk objekt, inertne ainetükk, vaid hiirel on vägagi selgelt oma spontaansus, mida kass ei saa iial päris lõpuni vallata, vähemasti seni kuni hiir end liigutab (ja kui hiir on surnud, siis kass muidugi samuti ei valda tema spontaansust, sest hiirt ja tema spontaansust enam ei ole). Hiirekorjus on nüüd kassi jaoks küll võrdlemisi inertne ainetükk, ent siingi esitab see aine veel vähemasti rudimentaarset vastupanu (kontide kõvadus, naha sitkus, …). Või ütleme, et korjus on juba valmis, näiteks mõni loom on surnud ning šaakalid leiavad tema laiba ja haaravad selle oma võimusse – ka siin ei ilmne korjus-paariline šaakalitele pelga inertse ja ükskõikse ainekogumina, vaid tähendusrikka ja „toimeka“ olendina, kellele omistatakse teatav sidusus, ühtekuuluvus või läbivaatus – väärtusena, mille nimel tuleb olla valvas ja võib-olla ka teiste pretendentidega võidelda. Või isegi kui paariliseks on lihtsalt keskkond, ütleme preeria mustangile, õhk piiritajale või vesi kaheksajalale, siis ka see ei ole isendeile pelk ükskõikne vahend, vaid talle projitseeritakse – võib-olla õigustamatult – tähendust ja läbivaatust, kuna ta toimib oma vastupanu kaudu, millist vastupanu (preeriapinna jäikus, õhu teatav tihedus, vee kokkusurumatus) nood isendid kasutavad ära oma elutegevuses. Muidugi jääb sedasorti paariline ehk „teine läbivaatus“ nende isendite hägusesse läbivaatusse või lausa läbivaatusäärde (ainult võib-olla vastsündinuna toda keskkonda tundma õppides oli see suhe eksplitsiitne), ent siiski pidevalt tõhusaks: lihtsalt kuna sellega läbikäimine saab nii harjumuspäraseks, siis enamasti ei pöörata sellele enam tähelepanu.
Ja isendi omaläbivaatus ei saagi kuidagi teistmoodi toimida kui suhetes ja läbikäimistes selliste teiste läbivaatustega, teiste „isenditega“, keda isend iial lõpuni ei kontrolli ning kes ilmutavad isendist sõltumatut spontaansust või toimet. Kõik teised läbivaatused on sel moel olendi omaläbivaatusse kätketud, ja kuna ükski isend ei ole universumi tervikust eraldatud, siis osaliste kattuvuste kaudu võiks iga omaläbivaatuse juurest jõuda kõikide teiste läbivaatusteni, nii et nad ühtekokku moodustaksid läbistuva terviku. Isendite endi jaoks aga jääb teine läbivaatus igatahes kättesaamatuks, transtsendentseks ehk läbipaistmatuks. Tema läbivaatus küll kätkeb teist läbivaatust, ent just nimelt kui midagi läbivaadatamatut.
Keerulisem isend on läbikäimises arvukamate, selgemini eritletud teiste läbivaatustega ja seeläbi saab ka tema omaläbivaatus aredamalt piiritletuks. Kui nüüd aga seda jada pikendada teisele poole, Alguse suunas, siis muutub isendi omaläbivaatus sisemine liigendus hägusemaks, sulanduvamaks, läbistuvamaks, ning teised läbivaatused samuti üksteisesse sulanduvamaks, nii et seda jada mõtte teel pikendades arendades me saaksime olukorra, kus oma ja teise läbivaatuse erinevus muutub kaduvväikseks.
Kirjandus
Cotterill, Rodney. M. J 2001. “Cooperation of the basal ganglia, cerebellum, sensory cerebrum and hippocampus: possible implications for cognition, consciousness, intelligence and creativity”. – Progress in Neurobiology, 64 (1), lk. 1–33.
Damasio, Antonio 1999. The Feeling of What Happens: Body, Emotion and the Making of Consciousness. London: Vintage
Uexküll, Jakob von 1981. The theory of meaning. – Semiotica 1981, vol 42-1, lk. 25-82.
Uexküll, Jakob von 1992. The worlds of animals and men. – Semiotica 1992, vol 89-4, lk. 319-391.
[1] Muidugi mõjub talle ka hulk tegureid, millega ta ise ei suhestu, näiteks radiatsioon elusolendile. Aga seda ei saa nimetada läbikäimiseks, kuna puudub igasugune suhtlus, infovahetus, vastastikune tagasimõju. Radiatsioon ei ilmne olendile mingil moel, vaid ainult selle tagajärjed, ja sedagi üldjuhul negatiivsel moel elujõu nõrgenemise ja vaevustena.
[2] Ta eristab ühest küljest märkamisorganit ja retseptorit ning teisest küljest toimimisorganit ja efektorit.
[3] Uexküllil seda mõistet ei ole; see on loodud analoogia põhjal.
[4] Uexküll määratleb omailma järgmiselt: omailm on "[s]ubjekti keskkonna osa, mille ta valib välja oma liigispetsiifiliste meeleorganitega, vastavalt oma ülesehitusele ja bioloogilistele vajadustele. Omailmas on kõik markeeritud subjekti märkamis- ja toimimispunktidega" (Uexküll 1982: 87).
[5] Võidaks küsida, mis on keemilise ühendi või aatomituuma lagunemise puhul omakeha paariliseks. Võib mõelda nii, et selleks paariliseks on kas keskkonna tingimused ja/või teised olendid, mis seda lagunemist põhjustavad, või veelgi lihtsamalt võib paarilistena käsitleda lagunemisprodukte, mis enne olid tihedalt kokku ühendatud, ent lagunemise järel lagunevad laiali, individualiseerudes või suurendades oma individuaalsust.
[6] Selline mõistekasutus erineb tunduvalt mõningate neuroteadlaste sõnakasutusest. Näiteks Damasiol (1999) iseloomustab tuumteadvus (core consciousness) just teadvuse algsemat vormi ning laiendatud teadvus evolutsiooniliselt hilisemat vormi (mis on seotud ajukoore arenguga). See on siiski ainult mõisteline erinevus.
[7] Elutu personifitseerimise ajend.