Tere ja head aega
Huvitav varieerimistaotlus. Kui öeldakse „Tere hommikut!“ siis vastatakse tihtipeale „Tere hommikust!“ Ja kui öeldakse „Tere hommikust!“ siis vastatakse tihtipeale „Tere hommikut“ Kui öeldakse „Head aega!“, vastatakse tihtilugu „Nägemist!“ Ja kui öeldakse „Nägemist!“, vastatakse tihtilugu: „Head aega!“ Väikeste variatsioonide mõnu ja ilu. Nagu seegi, miks ma eespool ühel juhul ütlesin „tihtipeale“ ja teisel juhul „tihtilugu“. Samamoodi "Tere!" ja "Tervist!"
Sellised väikesed muutused näitavad, et me oleme elus. Ühest küljest me kuuleme, mida teine ütles, ja vastame samast ooperist, aga samas pole me pelgad papagoid, vaid vabad inimesed, ja sestap toome sisse väikese teisenduse.
Isegi vanasti Vremjas (mitte too naljasaade, vaid veneaegne uudistesaade) oli alati mees- ja naisdiktor, ja üks ütles alati "Dobrõi vetšer!" ja teine ütles alati "Zdrastvuite, tavarištši!". Juba lapsena panin seda tähele ja see tundus kuidagi kõnekas.
Küll on alles küll
Eesti keeles kasutatakse "Jah'i" mu meelest harvemini kui lääne-euroopa keeltes ja ka vähem kui me ise seda võib-olla arvame. Ja mõtleme, et meie oleme sakslastelt sellise jaatusevormi üle võtnud, samas kui soomlased, sunnikud, on jälle osanud kangemad olla ja omasõna alles hoida ("kyllä"). Aga tegelikult kasutatakse teatud levinud situatsioonides mu meelest valdavalt just eesti vastet tollele soome sõnale ehk sõna "küll". Näiteks kui vastata küsimusele: „Kas sa täna kinno lähed?“ jaatavalt, siis tundub minu keeletaju järgi kõige loomulikum ja neutraalsem vorm: „Länen küll“ või pikemalt, väikse lisarõhuga: „Jah, lähen küll.“ Või kui eitatakse, siis "Ei käinud" (ja mitte lihtsalt: "Ei").
Kui sellistes olukordades vastata ainult "Jah!" või "Ei!", siis tundub see pigem imelik, olgu koomiline või lausa ebaviisakas. Siis jääb mulje, et inimene ei taha sinuga rääkida, on kuidagi vihane või igatahes et midagi on viltu. "Jah!" on natuke selline sõjaväelik ja distsiplinaarne. "Õpilane Toots!" - "Jah!"; "Reamees Kiir!" - "Jah!" Aga tavalises igapeävases suhtluses öeldakse pigem pikemalt, ja sagedamini esineb sõna "küll" või ka muud jaatuse vormistamisviisid.
Ma ei tea
Too lühikeste ja ühemõtteliste vastuste ("jah/ei") vältimine tundub osalt seostuvat ka kalduvusega kaudsema suhtluslaadi poole. Mulle tundub, et eestlased siiamaani ei armasta väga otseseid ütlemisi, binaarseid jah/ei'sid. Üks levinud fraas, millega püütakse selliseid dihhotoomiaid vältida, on "Ma ei tea", mis ei tähenda teadmise puudumist, nagu lääne-eurooplane arvata võiks, vaid just sellise hägususe taotlemist, kus olukord ei oleks juba ära otsustatud ühe või teise kasuks, vaid kus kõik võimalused on veel lahti.
"Kas sa oled eestlane?" - "No ma ei tea, olen küll."
uut morfoloogiat
On räägitud sellest, et eesti keeles pole morfoloogilist tulevikuvormi. Kui pole, siis võib välja mõelda.
Tulevikuvorm: ma-tegusõna + isikulõpud
tegeman (hakkan tulevikus tegema)
tegemad (hakkad tulevikus tegema)
tegemab
tegemame
tegemate
tegemavad
Sellist tulevikku saab moodustada ka teistest kõneviisidest ja tegumoodidest peale kindla ja isikulise, vaid seda võib teha ka umbisikulisest tegumoest, kaudsest, tingivast kõneviisist.
tegematakse
tegemavat
tegemaksin, -d, -b...
Käskiv kõneviis on sinavormis ilma tunnuseta, nii et sel juhul langeks tulevikuvorm supiinivormiga ühte:
magama!
See on ka arusaadav ning sobib sisuliselt, sest käsk ongi suunatud tulevikku. Selline vorm ongi kasutusel ning selle vormi puhul langeks keeleuuendus olemasoleva pruugiga ühte. Teised imperatiivi ja jussiivi vormid:
magamagu!, magamagem!
Kirjutamagem eesti keele morfoloogiauuendusest!
tüvekaashääliku topeldus
teteen, teteeb, ...
nänäen, nänäeb, ...
jojoon, jojoob, ...
mamagan, mamagab, ...
Mis võiks olla tähendus? Variante:
- korduv tegevus
- kui tahetakse väljendust pehmendada, mitte nii otse öelda, vaid: "ma natuke teen", "ma sutikese näen" jne
- ...
asesõna tegusõna külge
Käsitleda asesõna tegusõna tüve osana:
ma teen > mateen, mateed, mateeb, mateeme, mateete, mateevad, matehakse/mateetakse, ...
sa teed > sateen, sateed, sateeb, ...
me teeme > meteen, meteed, meteeb...
nad teevad > nateen, nateed, nateeb, ...
Ühest küljest näitab seda, kes midagi teevad (pöördelõpp), ja teisest küljest seda, kellega tegevus veel seotud on (tüvesse sulanduv asesõna): näiteks "salaulan" ehk "ma salaulan": "ma laulan, mõeldes sulle/sinuga kaasa vms". "tekirjutan": "kirjutan, aga ei saaks seda teha ilma teieta"
uusi tegusõnu
Tõlgendada nimisõnade mitmuse lõppu -d tegusõna ainsuse teise isiku pöördelõpuna:
ekraanid > ekraanin, ekraanid, ekraanime...
lauad > lauan, lauad, lauame, lauatakse, lauanud, lauatav...
kvargid > kvargin, kvargid, kvargime, ...
ilmastikud > ilmastikun, ilmastikutakse
Lähendab meid meid ümbritsevaile asjule. Asjad-sündmused-mõisted, kes harilikult on justkui "üks isik", paljunevad mitmeks hääleks ja hakkavad isekeskis kõnelema. Ning asjad saavad ka meiks: "lauan": laud saab minuks.
ma
Eesti keeles moodustatakse ma-tegevusnimega ajaline kolmik -ma/-mas/-mast, mis väljendavad vastavalt järgnevust, samaaegsust ja eelnevust (hakkan tegema, olen tegemas, tulen tegemast). Need on vastavalt sisseütlev (tüveillatiiv), seesütlev ja seestütlev.
Lisaks on veel -maks, mis väljendab tegevuse positiivseid eeldusi (tegemaks seda, on vaja toda) ja -mata, mis väljendab tegevuse negatiivseid eeldusi või eelkäijaid (tegemata seda, ei saa teha toda, tal on kodutööd tegemata).
Aavik pakkus mu mäletamist mööda välja -mani, mis väljendab suundumist tegevuse poole nagu vastav nimisõna (ta oli rahumeelne, mitte tapmani kärbsepoegagi) ja -maga, mis oleks vist sarnane tegusõna tuletisnimisõna -misega (vaatamaga telekat, rikud silmad/teleka vaatamisega rikud silmad).
Aga.
Seda laiendada kogu nimisõna käändeparadigmale:
jooksma
jooksma
jooksma või jooksmat ?
jooksma(sse)
jooksmas
jooksmast
jooksmale
jooksmal
jooksmalt
jooksmaks
jooksmani
jooksmana
jooksmata
jooksmaga
Vormid on olemas, on vaja leida veel tähendus. Põnev on see, kuidas see paradigma erineks üldlevinud -mine deverbaalnoomenist. Sellest võiks terve raamatu kirjutada. Me mõistame, et „jooksmas“ pole sama, mis „jooksmises“, või „jooksmaks“ ja „jooksmiseks“. „Jooksmaks hästi, pead harjutama“ vs „jooksmiseks tarvilised sussid“. -Mine on ehtne nimisõna, samas kui -ma säilitab tegevuslikkuse või isegi esitab tegevuslikkust puhtal-abstraktsel kujul.
Siis tuleks küsida, kuidas -ma erineb -da tegevusnimest, mis ju ka „nimetab tegevust“. Samas on -da tegevusnimel ka oma tähendus, näiteks kohustuslikkus. Kui ütelda „Joosta!“, siis see kõlab käsu või üleskutsena. Too nominatiivne -ma (eristatuna vormilt samasugusest, ent konkreetsema tähendusega meile tuttavast illatiivsest -ma’st) võiks seetõttu olla üldisema tähendusega: „tegevus kui selline“.
See võiks anda alust, eristamaks kaht tähenduselt lähedast fraasi: „tuleb teha“ ja „peab tegema“. „Tulemine“ osutab minu kui sihtmärgi poole, ja on seetõttu „ankurdatud“ tegevus, samas kui „peab“ on üldine, „ankurdamata“ puhas tegevus. Seetõttu nõuab esimene -da tegevusnime, mis on kohustuslik-eesmärgiline ja teine -ma tegevusnime, mis märgib tegevust ennast.
(Kristiina Ross räägib ("Keel ja kirjandus" 2009, nr. 12, lk 894) "-mas" ja "-des" vormidest, viidates Pauli Saukkosele ning ütleb, et läänemeresoome keeltes kipub olema nii, et "MA-lise infinitiivi inessiiv laiendab verbe tähendusega 'olema' ja 'käima', laiendades ühtlasi ka subjekti, T-lise infinitiivi inessiiv laiendab teisi verbe, olemata subjektiga seotud." Ehk: "pean tegema" on minu kui subjekti laiendus, interioriseeritud käsk, aga "tuleb teha" on nagu üldine või umbisikuline kohustus).
Hiina keel ja ufonaudid
Erinevad keeled jagavad keelelõiku pisut erinevalt: eeskätt sellistes suurtes rubriikides nagu analüütilisus-sünteetilisus-polüsünteetilisus või isoleeriv-aglutinatiivne-flekteeriv: keeled on sellel teljel pidevas libisemises, kusjuures õigupoolest polegi tegemist teljega, vaid ringjoonega: analüütilisus areneb sünteetilisuse poole ning polüsünteetilisus laguneb lõpuks analüütiliseks (?); isoleeriv areneb aglutinatiivseks, mis areneb flekteerivaks, mis omakorda liigub isoleerivuse poole. Nõnda näiteks hiina keel on isoleeriv keel, mis on muutumas aglutinatiivseks, eesti keel aglutinatiivne keel, mis on muutumas flekteerivaks ja inglise keel flekteeriv keel, mis on muutumas isoleerivaks.
Keele väljendustasand on kontiinum, mida erinevad keeled liigendavad erinevalt. Liigendus ise on tarvilik: on tarvis eristada teatud hulk tasandeid (näiteks: häälik-silp-sõna-fraas-lause), aga nende liigenduste täpne asukoht võib varieeruda. Võikski vaadelda hiina (mandariini) ja eesti keele näitel nende liigenduste erinevaid asukohti.[1]
1) Keeltes on üldlevinud häälikute jagunemine erinevateks helilisuse tasanditeks (kõige tuntum on täis- ja kaashäälikute eristus, aga neid helilisuse järke saab eristada rohkem) ja helilisuse järkude vaheldumine kõnevoolus: helitud vahelduvad helilistega (tüüpiliselt täis- ja kaashäälikud). On küll keeli, kus võib terveid lauseid moodustada kõige helitumatest häälikutest (obstruendid), aga ma usun, et see on ka neis keelis pigem erand. Eesti ja hiina keel on selles suhtes laias laastus sarnased: eesti keeles on pisut rohkem erinevaid vokaale ja mandariini keeles on rohkem erinevaid konsonante, aga üldine kõnevoog jaguneb kenasti täis- ja kaashäälikute vaheldumiseks. Hiina keeles on see vaheldumine ühtlasem kui eesti keeles, sest seal praktiliselt puuduvad konsonantühendid: silbi alguses võib olla konsonant või konsonan pluss poolvokaal, nt. khw kw, (kuan, guan), hsy (xiu) ning silbilõpu -n võib olla kõrvuti järgmise silbi alguse konsonandiga, aga üldiselt on konsonantide grupid harvad. Eesti keeles on neid tunduvalt rohkem, nii silbi alguses kui lõpus (kraasima, korstna). Ka diftonge on eesti keeles palju rohkem kui hiina keeles.
Hiina keele silbistruktuur on niisiis palju lihtsam kui eesti keeles: C + (poolvokaal) + V + n, ng, r. Silpe on nii piiratud arvul, et neid on lihtne kokku lugeda; erinevatel andmetel on neid 372 – 403. Ma ei tea, kas eesti keele silpe on keegi kokku lugenud, aga igatahes on neid kindlasti mitu korda rohkem.
2) Hiina keel rohkendab silpide arvu suprasegmentaalsete vahenditega ehk tooniga: tänapäeva standard-hiina keeles on 4 tooni (pluss neutraalne toon, mis mõnel juhul võib ka tähendust eristada, aga suhteliselt harva: nt. dìdào „tunnel“, dìdao „ehtne“ või mā „ema“, má „kanep“, mă „hobune“, mà „sõimama“, ma „kas“: selle häälikuühendi puhul on olemas täielik rida), mõningate murrete puhul räägitakse kuni 9 toonist. Teoreetiliselt võiks seega hiina keeles olla ligikaudu poolteist tuhat erinevat silpi (jättes neutraalse tooni arvestamata). Muidugi pole kõik võimalikud variandid tegelikus keeles realiseeritud. Võib-olla on toonide rohkus ka lihtsustanud silbi fonemaatilist struktuuri, piiritlenud seda selgemini, nii et hiina silpe saab ühes tabelis esitada, aga eesti keele puhul oleks see õige keeruline.
3) Hiina keele teeb aga huvitavaks asjaolu, et vana-hiina keeles oli iga silp ise sõna, st. valdav enamik sõnu olid ühesilbilised (tänapäeva keeles on enamik sõnu kahesilbilised, kuid teadlikkus kummagi silbi iseseisvast tähendusest on täiesti elujõuline). Hiina kirjasüsteemi harukordse püsivuse taga ongi see tõsiasi, et eeskätt vana-hiina keeles, aga mingil määral ka tänapäeva keeles on laias laastus nii, et üks silp=üks morfeem=üks sõna=üks mõiste=üks kirjamärk. Ehk et hääldusüksus (silp) kattub tähendusüksusega (morfeem, sõna).
Teisisõnu, hiina keel teeb eristuse seal, kus eesti keel ei tee eristust (häälik, toon) ning ei tee eristust seal, kus eesti keel teeb eristuse (silp, sõna). Eesti keele silp on seetõttu laiem, hõlmavam kategooria: ühest otsast on ta vähem kui hiina silp, näiteks sõna „elu“ esimene silp „e-“ ei tähenda üksinda mitte midagi, erinevalt hiina silpidest, mis võivad kõik põhimõtteliselt olla iseseisvad sõnad ja evida oma tähenduse. Teisest otsast on ta aga rohkem kui hiina silp, olles justkui hiina silbi ja sõna vahepeal, kuna eesti keele silbis võib olla mitu morfeemi koos (näiteks ühesilbiline verbivorm „lõin“, kus on koos lekseem „lööma“, sellega kokkusulanud minevikutunnus („i“, mis pole tüvest lahutatav) ning ains. 1. isiku tunnus -n).
4) Eesti keele sõna on juba palju rohkem kui hiina sõna, sisaldab rohkem informatsiooni. Eesti keele sõna koosneb enamasti (nimi- ja tegusõnad, aga ka tegusõnade mitmesugused infiniitsed vormid) lekseemist ja grameemist, kusjuures grameemid (ja tihti ka lekseemid) ei saa iseseisvalt esineda, nt. grameemid i ja te sõnas jooksite või grameemid de ja le) sõnas laudadele. Grameemide kombineerimise reeglid on palju rangemad kui hiina keeles: nad on sõnas kindlas järjekorras, neid ei saa üldiselt ümber tõsta (v.a. „kassigile“ näide) ega eraldi esineda, vaid nad moodustavad lekseemidega ühe lahutamatu terviku (ja mida rohkem nad ühte sulavad, seda „flektiivsem“ on keel: aglutinatiivses keeles saab grameeme veel kenasti eristada: maga-si-n, aga flektsiooni puhul muutuvad nad eristamatuks: lõi-n, kus morfeemis „lõi“ on diftongiks kokku sulanud lekseem „löö-“ ja minevikutunnus).
Eesti keele flektiivsustendentsi näitab see, et grameemid ei pruugi olla kenasti üksteisest eristatavad nagu ühes korralikus aglutinatiivses keeles olema peaks, vaid on tüvega ja/või üksteisega kokku sulanud: paljude sõnade puhul kolm esimest käänet (käsi:käe:kätt) ja tüveillatiiv (kätte); paljud minevikuvormid (toosama lõin); laudasid (kus -sid väljendab kokkusulanult mitmust ja partitiivi); jmt. Huvitav on see, et grameemiks võib eesti keeles olla ka toon[2]: siili (genitiiv) : siili (partitiiv), mis eristab nn. II ja III väldet. Grameemiks võib olla ka nullmorfeem[3]: siia alla käivad (kuri)kuulsad pesa-tüüpi sõnad: pesa (nom).:pesa-Ø (gen.), pesa-Ø (part). Huvitav on siin muide see, et eesti keeles on sel juhul erinevaid „eimiskeid“, erinevaid nulle, kuna ühe ja sama käändeparadigma raames eristuvad omakorda kaks nullmorfeemi (gen. ja part.). Paljudele kõnelejatele on see liigne bütsantslikkus, liiga peen „eimiskite-eristamine“, nii et on üldlevinud kalduvus lisada partitiivis morfeem -t (*isat, *emat, *Tõnut jne).
Hiina keeles aga morfoloogia praktiliselt puudub: sõnad ei pöördu ega käändu, pole ainsuse ja mitmuse[4], verbiaegade ega sõnaliikide eristust. See tähendab, et eesti keele sõnaga öeldakse „rohkem“ kui hiina sõnaga. St. kui kirjutada üles „keelelõik“ foneem-silp-sõna-fraas-lause, siis eesti sõna paikneb selles lõigus „paremal pool“ kui hiina sõna; liigendus, mis märgib hierarhiatasandit „sõna“ paikneb eesti keeles rohkem „paremal“ kui hiina liigenduses. Teisisõnu: öeldes eesti keele sõna, on meil juba rohkem informatsiooni kui hiina keele sõna puhul. Kui me ütleme hiinakeelse sõna, siis ei tea me veel mitte midagi: me ei tea, on see tegusõna, nimisõna või omadussõna, me ei tea, kelle või millega see seotud on; on vaid sulanduv tähenduse-aimdus. Eesti keele sõna seevastu on juba justkui väike fraas; ja kui me seda hiina keelde tõlgime, siis me peaksimegi seda tõlkima fraasi või lausega. Eesti keele sõna seab oma morfoloogilise määratletusega ka kindlad piirangud, mis rollis ta lauses võib olla (alus, öeldis või määrus – tihti aetaksegi sõna ja lause kategooriaid segamini, st. määrus määrsõnaga, öeldis tegusõnaga ja alus nimi- või asesõnaga – seda viimast küll harvemini).
5) Eesti keele fraas on jällegi vastavalt hiina fraasi ja lause vahepeal. Kuna hiina keeles praktiliselt puudub morfoloogia, siis on ka fraasi funktsioon määratlematum ning saab oma aspektilise, ajalise, isikulise jne. määratluse alles lause kontekstis. Näiteks pao de kuai võib olla „jooksen kiiresti“, „jooksid kiiresti“ jne.
6) Ning eesti keele lause on hiina lause ja teksti vahepeal. Üksik hiina lause jääb ikkagi palju umbmäärasemaks kui üksik eesti lause ning selle tõlgendamisvõimaluste vanik on eesti keelega võrreldes avaram. Võib-olla see ongi ka võimendanud hiina keele parallelismidelembust nii sõnade, fraaside kui lausete tasandil: kui kaks korda sama mõtet üle korrata, siis on kindlam, mida mõeldi (kuigi see kindlus on hoopis teistlaadne kui kreekalik „kolmanda välistamisel“ tuginev määratlemiskunst, kuna mõiste jääb siin libisemisse – ning osa selliste parallelismidega teksti naudingust tulebki sellisest tähenduse nihkumisest, nüansseerimisest: mõttele ei tõmmata joont ümber, vaid antakse tema liikumisvektor). Parallelism on muidugi eriti vanade ja traditsiooniliste kultuuride tekstide puhul üsna üldlevinud (nt heebrea kirjandus, regivärsid jpt.), kuna selline ülekordamine on ühtaegu nii mnemotehniline kui esteetiline võte. Ent hiina keele puhul saab parallelism veel lisafunktsiooni, aidates täpsustada antud mõistet või mõtet.
(i) Seda nii sõnade tasandil: mitmed tänapäeva kahesilbilised sõnad koosnevad kahest algselt sünonüümsest sõnast, mis on lihtsalt kokku pandud, nt. yukuai „rõõmus“, milles nii yu kui kuai tähendavad „rõõmus, lõbus, õnnelik“.
(ii) Või fraaside tasandil: hiina keeles on levinud neljasilbilised vanasõnad (nende nelja silbi minimaalseks mõistetavaks tõlkimiseks kulub eesti keeles tihtipeale terve väike jutustus), kus korratakse näiteks sama- või vastandtähendusega fraasi, näiteks busanbusi, „ei kolm ega neli“, st. „kahtlane“, diansandaosi, „kukutama kolm, langetama neli“, st. „seosetu“. Justnimelt sõnade lühiduse tõttu, kui ütelda ainult kaks silpi, siis võib jääda kahtlus, milliseid sõnu ütleja silmas pidas. Aga kui lisada sünonüümsed kaks sõna, siis saab tagantjärgi ka esimese kahe tähendus selgemaks.
(iii) Või lause tasandil: vanas hiina proosas ja luules on see väga levinud võte, et üht mõtet korratakse erinevate sõnadega, aga sama grammatilise struktuuriga kaks korda. Näiteid on nii palju, võtame täiesti Zhuangzist esimese ettejuhtuva, kus taoistlik tark räägib, kuidas ta üht nõida ehmatas:
不知其誰何， Ta ei teadnud, kes ma olen,
因以為弟靡， kord sai ära puhutud,
因以為波流， kord minema uhutud
故逃也 sestap ta plehku pistiski.
Nõnda me näeme, et hiina keeles on „keelelõigu“ jaotused teistes kohtades:
1) lisaks häälikutele on kasutusel mitmekesine suprasegmentaalsete eristuste süsteem (toonid) – selliseid eristusi euroopa keeled ei tee (toonid võivad neis mängida, nagu nt. eesti keeles, tähendust eristavat rolli ainult alates vähemasti kahesilbilise sõna tasandist silpide vahekorrana, mitte eraldiseisva silbi tasandil).
2) samas on sõna ja silp (vana-hiina keeles) kokku sulanud, nii et näiteks eesti silp võib olla nii vähem kui hiina silp (e-du) kui rohkem kui hiina silp (lõin). Eesti sõna aga on juba „rohkem“ kui hiina sõna, kuna hiina keeles puudub eristus morfeemide ja sõnade vahel, samas kui eesti keeles annavad nad ühteliituvaid lahutamatuid üksusi.
3) ühtlasi on eesti fraas „rohkem“ kui hiina fraas ja eesti lause „rohkem“ kui hiina lause.
II MÕTLEMINE JA LOOGIKA
Morfoloogiatasandi olemasolul kreeka keeles ja puudumisel hiina keeles võib olla oma mõju kummaski kultuuriareaalis väljaarendatud mõtlemisele ja loogikale. Kuna kreeka keeles on käände ja pöördeparadigma grameemid lekseemidega lahutamatult kokku sulanud, siis tekib loomuldasa selline olukord, kus näiteks nimi- ja tegusõnade puhul on meil ühest küljest antud konkreetses käändes ja pöördes sõnavorm – aga teisest küljest kuuluvad sõnade paradigma erinevad vormid kõnelejate teadvuses kokku, st. on teadvus sellest, et erinevad isikud, ajad ja käänded justkui ainult modifitseerivad mingit substantsi, mis on neile ühine, nt. (eesti keel on selles suhtes kreeka keelega ühesugune) jooksen, jooksed, jooksime, joostakse jne. teisendavad ühist mõistet „jooksma“[5]. St. „platonlik“ eristus meelelise ja ideaalse maailma vahel tekib loomuldasa morfoloogiarikkast kreeka keelest: ühest küljest on „meeleline“ sõnavorm ning teisest küljest on selle all lasuv „idee“, mille avaldumisvormideks erinevad sõnavormid on. Kuna hiina keeles morfoloogia puudub, siis puudub ka motivatsioon „meelelise“ ja „ideelise“ eristamiseks. Ma ei taha sellega propageerida keelelist äramääratust, st et mingi keele kõnelejatena oleksime mõistetud teatud mõtlemistüübi ja loogika vangi. Mu väide on tagasihoidlikum ja ma ütlen lihtsalt seda, et teatud mõtlemislaadid ja loogikad on ühe keele puhul loomulikumad või kergemad tekkima kui teise keele puhul. Ma ei otsi põhjusi, vaid ajendeid, soodustavaid tegureid.
Teisalt on hiina keeles hulk mõisteid, millele meil puudub hea vaste, näiteks shi „kalduvus“ ja qi „hingus“. Antud tõlkevasted on samavõrd eksitavad kui avavad. Jullien on neid imetlusväärselt analüüsinud mitmes teoses (La propension des choses, Nourrir sa vie, jt.). Me ei jõua siinkohal laskuda nende ja teiste sarnaste mõistete üksikasjalikku analüüsi, vaid me toome kõige üldisemalt välja ainult praegu meid huvitava. Kui kreeka keele sõnavormid ja neid ühendav paradigma kipuvad tekitama meeleline/mõistuslik eristuse, siis hiina keele sõnad-fraasid-laused ja parallelismid tekitavad loomuldasa pigem umbes sellise eristuse, kus ühest küljest on mingi konfiguratsioon või muster ning teisest küljest suund, kuhu ta areneb. Nagu hiina keeles, kus esmalt tuuakse kuuldavale mingi sõna, mis iseenesest on veel määramatu, ning korduste ja teisenduste kaudu me aimame, millega on tegu. St. selle järgi kuhu ta liigub-areneb-kaldub ehk tema liikumisvektori järgi saame alles sotti, mis ta on. Alles siis, kui ühele sõnale, fraasile või lausele järgneb teine, saame me õieti aru, milliseid tähendusi tuleb esimestes valida või aktiveerida. Nagu Sunzi sõjakunstis, mida Jullien analüüsib: on teatav konfiguratsioon (minu ja vastase sõjaväe moraal, positsioon, maastik jne.) ning sellest lähtuvalt selle võimalikud edasiarendused-kalduvused (shi). Või selline mõistepaar, kus ühest küljest on meie ülesehitus[6] (體, ti3) ning teisest küljest selle arenemine (氣,qi4). Neid eristusi ei saa taandada kreekalikule meeleline-ideaalne vastandusele (mõlemad osapooled on meelelised ja mõlemad on ideaalsed), vaid see on hoopis teine jaotus.
Sellise olukorra loogiline edasiarendus on kreeka ja hiina erinev loogika. Kreeka keeles on (1) lause iseseisvam kui hiina keeles, nii et tal on omaenese propositsionaalne väärtus ning ühtlasi on ta (2) selgemini piiritletud, määratletud. Nõnda on aristotellik süllogistika kreeka keelele omane, oma suurte ja väikeste eelduste ning järeldustega. On piiritletud üks tähendus, teine tähendus, ning nende põhjal järeldatakse kolmas tähendus. See on lahtise otsaga loogika: meil on antud eeldused kui midagi teadaolevat ning üritame nende põhjal järeldada midagi tundmatut, st. saada midagi uut teada, ja seda täiesti kindlal ja süstemaatilisel moel, kasutades keele ja mõtlemise enese vahendeid. See jällegi on kooskõlas kreeka agonistliku ja pürgimusliku maailmaga, väljapoole tungleva inimtüübiga.
Hiina keeles aga saavad fraasid õige tähenduse alles lause kontekstis ning laused teksti kontekstis, nii et nad ei ole sellised iseseisvad ja selgelt piiritletud tähendusüksused nagu kreeka fraasid ja laused. Kuna morfoloogiat peaaegu pole ning sõnad saavad oma tähenduse kontekstist, st. süntaksist, siis on loomulikum tekkima kombinatoorne loogika, mis genereerib erinevaid tähendusi teatud üksuste ümberpaigutamise teel. Selle krestomaatiliseks kehastuseks on kogu hiina kultuuri võib-olla kõige tähtsam tekst üleüldse, Yijing ehk „Muutuste raamat“ oma 64 heksagrammiga. Heksagrammid saadakse kahe elemendi (kujutatud pideva ja katkendliku joonega) kombineerimisel kuuel tasandil, nii et tekibki 26=64 kujundit. Nende kujundite abil on kirjeldatav kogu maailmatervik kõigis oma üksikasjus. Juba esimene eristus, „katkendlik“ ja „pidev“ joon ehk yin ja yang, kirjeldab maailmatervikut selle kõige üldisemas jaotuses: taevas/maa, külm/soe jne. Kui neid kombineerida, siis saab kirjeldada ka maailma mitmesuguseid nüansse, ning 64 kujundit näib olevat ühest küljest piisavalt liigendatud ja teisest küljest mitte hõlmamatult keerukas süsteem, nii et see sobib parajasti mõtlemise „tööriistaks“. Nõnda nagu sõna ja fraas saavad oma tähenduse lause kontekstis ning lause teksti kontekstis, samamoodi saab iga asi oma tähenduse maailma terviku kontekstis, ning Yijingi 64 kujundit võimaldavad meil neid erinevaid kombinatsioone hoomata.
Keeleliselt võiks ehk motiveerida ka kummagi kultuuri valdavaid muresid ja püüdlusi: Kreeka maailma mõtlejate enamik taotles Üht, Muutumatut, Püsivat, Igavest, Hiina mõtlejad aga taotlesid paindlikkust, muutuvust. Igavest Üht jahtiv Parmenides ja asjadega paindlikku kohanemist kuulutav Laozi. Nõnda nagu kreeklane pidi läbi sõnavormide õigesti ära tabama vastava paradigma, nii pidi ta ka läbi meeleliselt tajutud kujude õigesti nägema nende „paradigmasid“ ehk ideid, laudade taga „laudsust“. Ehk morfoloogiline muutlikkus ajendab või soodustab kultuurilist püüdlust läbi muutlike asjade millegi muutumatu ja püsiva poole. Hiinas seevastu oli aga kogu „paradigma“ juba meelelisel kujul antud, nii et selle „tagant“ ei pidanud enam midagi otsima. Hoopis olulisemaks püüdluseks oli õigesti ära tabada, millises positsioonis sõna on ehk ära tabada konteksti, mis määrab ära sõna tähenduse just siin ja praegu. Ehk mõtlemisse ülekantult: ära tabada eksistentsiaalne kontekst, mille järgi saab otsustada asjade ja asjaolude tähenduse siin ja praegu. Seetõttu ei saagi hiina tark olla „ideede“ valdaja, vaid ta peab oskama oma teadmisi õigesti ja õigel ajal-kohas rakendama (sestap tundubki enamik hiina filosoofiast meile eetikana – aga see on jällegi tegelikult hoopis teine jaotus). Erinevad püüdlused on tinginud ka mõtlemise erineva üldtooni: Läänes immanentsi-transtsendentsi ehk siin- ja sealpoolsuse hõnguline ning Hiinas muundumisega sobitumise ja muutuste ärakasutamise ideaali, kus puudub läänemaine traagiline kättesaamatu teispoolsuse ihalus, kuid mis on ometi elamise kunst, ja nii mõneski mõttes targem elamisekunst kui läänes.
Seda erinevust võiks väljendada sõna „tunnetama“ kaks erinevat tähendust eesti keeles: kreeklased tunnetavad selle sõna kitsas, filosoofiažargooni tähenduses („mõistusega haarama, kognostseerima“) ning hiinlased tunnetavad selle sõna tavatähenduses („sa pead pilli tunnetama, et osata seda hästi mängida“, „tunneta autot!“, „hea näitleja tunnetab publiku meeleolu“ jne.: see on läbikäimise-proovimisega omandatav tuttavlikkus, mis võimaldab meil asja või asjaoluga nii hästi sobituda, et sellest kasvab välja kõige rikkalikum ja ka meile sobivam koosliikumine).
Nii et platonlik meelelise ja mõistusliku eristamine, aristotellik süllogistika ning parmenideslik Muutumatu Ühe taotlemine on kõik kreekale väga omased. Nõnda nagu on hiinale väga omane sunzilik kalduvuste tabamine, yijingilik kombinatoorika ning laozilik igimuunduv kulgemine. Muidugi on mõlemas kultuuris olnud omi dissidente, nagu näiteks Kreekas Herakleitos ja Hiinas Mozi. Ent esiteks jäävad nad vähemusse ega evi pika püsi, ning teiseks on ikkagi ka nemad oma vastumõtlemises paljustki ära määratud valitseva diskursuse poolt (me muutume paratamatult oma vaenlase nägu).
III KEELELÕIK JA TEADVUSELÕIK
Ontoloogilises plaanis on keelevahekord olemise üks organiseerumisvorme. Keelevahekord peab olema piisavalt liigendatud, et ta vahekorrana iseseisvuse saavutaks. Me ei jõudnud neid tingimusi ja erinevuste süsteeme käesoleva kirjutise raames analüüsida, vaid me keskendusime väljendusplaanile, kus me joonistasime „keelelõigu“: foneem-toon-silp-sõna-fraas-lause-tekst. Teksti sees saab muidugi omakorda teha tasandieristusi, nt. narratiivne motiiv või luuleline kujund, narratiiv või luuletus, romaan või luulekogu, romaanitsükkel või kogutud luuletused jne.), kuid see meid praegu ei puuduta ja paljuski on see ka lihtsalt kirjakultuuri rafineerumise küsimus. Meie mõttekäigu seisukohalt oli oluline see, et need „keelelõigud“ võivad olla erinevalt liigendatud, st. et liigendused peavad küll igas keeles olemas olema, ent nad asuvad alati pisut erinevas kohas. Eelmises alalõigus me puudutasime seda, millised tagajärjed ja mõjud sellel võivad olla mõtlemisele ja loogikale. Järgnevalt aga annab see erinev liigendus mõtlemisainet teadvuse enese kohta ning inimese ja ufonaudi võimaliku erinevuse kohta.
Nimelt võib ka enesekohasuse ehk „teadvuse“ arengut kujutada teatava lõiguna, millel on algus (ütleme, Suur Pauk, kui tekib olendite kõrvutuv paljus) ja lõpp (keeleolendi teke). Enesekohasuse ehk teadvuse arengu lõpulejõudmine on see, kui üks olend saab endast teadlikuks, ehk see, kui teadvus saab endaspüsivaks: teadvus on enesele pöördumine ning nüüd see pöördumine omakorda pöördub iseendale, lõppematus endast erinemise ja endaga kokkuhoidmise rütmis, mis hoiabki eeskätt avatuna keeleolendile omast lõhet, erinevust: kuni ta jääb keeleolendiks, ei lagune ta endast laiali ega lange ka endasse kokku. Keeleolend (partikulaarne evolutsiooni produkt) hoiab-avab-elab Erinevust ennast (üleüldist olemist).
Inimesele omane enesekohasus ehk teadvus aga pole ainus enesekohasuse ehk teadvuse vorm, vaid sellel on oma pikk eellugu, mida üleüldise evolutsiooniloo käigus markeerivad mitmesugused välja tahenenud-kujunenud olendid kui selle arengu kalgendused ja pidepunktid: kvargid-leptonid, nukleonid, tuumad, aatomid, molekulid, rakud, päristuumsed, hulkraksed, närvisüsteemlased, peaajulased ja keellased – kui nimetada ainult mõningaid kõige suuremaid evolutsioonilisi sündmusi.
Kasutades keelelõiku ning eesti ja hiina keele võrdlust analoogiana, võiks mõelda niimoodi, et mõnes teises päikesesüsteemis meie universumis või mõnes paralleelses (või tulevases või eelnenud) universumis võiks see evolutsioon olla käinud teistmoodi ja teiste vahenditega, nii et ka evolutsioonilised järgud ehk liigendused oleksid asunud teistes kohtades: võib-olla näiteks nende „molekulile“ vastav liigendus (st. 5. liigendus, kui kasutada eespooltoodud nimistut) asuks „madalamal“ või „kõrgemal“ (st. rohkem „vasakul“ või „paremal“) kui meie oma, mistõttu ilmselt ka teised liigendused asuksid mõnevõrra teises kohas. Ehk teisisõnu, kui lõik jõuab oma lõpetusele „keelevahekorrale“ vastavas vahekorras (st see, kus endale pöördumine pöördub endale), siis too olend võib olla üles ehitatud hoopis teistmoodi ja tal võib olla hoopis teistsugune keha. Kuid ometi võib eeldada, et mingisugune hulk liigendusi peab temas olema ja ilmselt ka mingisugune vastav keha tal on. Ja mis kõige tähtsam, arvestades sellega, et ta lõpetab lõigu ehk et temas tuleb enesekohasus ehk teadvus iseenda juurde, pöördub enda poole nagu meie päikesesüsteemis keeleolend on seda teinud, siis olgugi nende olendite ülesehitus (st. kogu eelnev evolutsioon ja selle käigus tekkinud liigendused) kaunis erinev, suudaksid nad ometi omavahel suhelda (ufonaut ja inimene) – isegi kui me eeldame, et neil esialgu puudub ühine keel ja ühine märgisüsteem, siis „eneseteadvus“ (teadvuse teadvus, teadvus ruudus) võimaldab vabalt luua märgisüsteemi, milles me suhelda saame. Ja ma mõtlen isegi, et selliste „ufonautidega“ kohtumine oleks sama õpetlik[7] (või tegelikult muidugi veelgi õpetlikum) kui Lääne inimesele kohtumine hiinlasega (ja vastupidi). Nimelt aitaks see meil paremini hinnata oma olukorda ning seda, mis on tõeliselt omane vastava tasandi vahekorrale kui sellisele ning mis on sattumuslik ning pelgalt ajalooline. St me näeksime ilmselt paremini, mis on minimaalselt vajalik, et erinevus muutuks endas püsivaks ehk et eneselepööratus pöörduks enda poole. Sest kuni me pole ufonautidega kui „maavälise tsivilisatsiooni“ esindajatega kohtunud, võime pidada universaalseteks asjaolusid, mis on tegelikult juhuslikud ja haruldased – nõnda nagu enne teise kultuuri esindajaga kohtumist me peame üldinimlikuks omadusi, mis on tegelikult täiesti kolklikud. A la, et enne kui hiinlasega kokku puutun, arvan, et kõik söövad noa ja kahvliga, pingutavad näha Ideedemaailma, tegelevad süllogismidega ja unistavad Ühest Muutumatust. Teisisõnu, kohtudes Teisega, oskan ma paremini iseennast hinnata-tajuda – ja see kehtib nii kultuurilises plaanis kui ka kogu evolutsiooni kontekstis.
[1] Soovi korral võib veel juurde tuua mõne euroopa puhtamalt flekteeriva keele, mis asetuks omakorda hiina ja eesti keele vahele; esialgu me seda ette ei võta ning flekteerivusenäiteidki toome eesti keele põhjal.
[2] Toon ehk välde vajab eesti keeles avaldumiseks vähemasti kaht silpi ning ta sisuliselt ongi kahe silbi suhe, olgu kahe silbi suhtelise pikkuse alusel (I ja II välde) või siis toonikontuuri järgi (II ja III välde). Ühesilbilised sõnad on tegelikult välteta; nende lugemine III-vältelisteks on puhas grammatikute konventsioon, et nad saaksid oma asju ilusamini esitada. St eesti keele toon on vähemasti kahesilbilise sõna omadus, aga hiina keele toon on individuaalse silbi tunnus. Selline „sõnatoon“ on Läänemere keeleliidu ühine omadus, leidudes nii eesti, läti, leedu, rootsi keeles kui põhjasaksa murretes (ehk soomeugri, balti ja germaani keelkonna keeltes).
[3] Nullmorfeemi märgitakse enamasti sümboliga Ø, ja see eristub morfeemi puudumisest. Nõnda näiteks sõnas pesa (nominatiiv) sõna lõpus käändemorfeem lihtsalt puudub, aga genitiivis ja partitiivis on nullmorfeem.
[4] Mitmust saab teatud sõnadest väljendada sufiksiga -men (nt. women, „meie“) või siis tüvereplikatsiooniga (nt renren, „kõik inimesed“), mis on hubus morfoloogiahakatus hiina keeles, kuid nende kasutusvaldkond on vähemasti praegu veel siiski väga piiratud.
[5] Korrektsem oleks tegelikult esitada seda da-tegevusnimega nagu soome keeles, aga kuna ma-infinitiiv on täiesti reeglipärane, siis eelistatakse sõnaraamatuvormina just seda; tegelikult ei kehastu see mõiste ammendavalt muidugi üheski meeleliselt tajutavas vormis, vaid on ainult mõistusega hoomatav-tuletatav.
[6] Ehk „konstitutiivne olemine“ (être constitutif).
[7] See võiks olla traditsioonilise psühhoanalüüsi pärusmaa uurida, miks populaarkultuuris kujutatakse ufonaute jõhkrate kolonisaatoritena: võib-olla on see omaenda kultuuri represseeritud tungide projitseerimine teisele. Sest kui me paneksime ise ennast ufonautide nahka, ütleme, kui me ise leiutaksime mingi uue tehnika, millega võiksime rännata mõnda teise päikesesüsteemi, kus on samuti arukas elu, ainult et natuke vähem arenenud, siis kas me ise käituksime enam maadeavastusaegsete hispaanlaste ja inglaste kombel? Ma arvan, et mitte.