9. Futurism

Futurism on 20. sajandi esimesel veerandil Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool. Selle nimetus tuleb ladinakeelsest sõnast futurum (eesti k „tulevik“). Futurism tekkis enne Esimest maailmasõda ja hääbus 1920. aastatel.

Futurism on kubismi sugulasnähtus.

Futurism sai alguse Itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti ja tema mõttekaaslaste, kunstnike Giacomo Balla, Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo ja Gino Severini 1909. aastal ajalehes „Le Figaro“ avaldatud manifestist. Manifest eitas kogu varasemat kunsti ja kultuuri ning ülistas uut, kiirusest ja masinaesteetikast lähtuvat kultuuritaju, mis kuulutas hävingut muuseumidele, raamatukogudele ja akadeemiatele (futuristide meelest „muuseumid olid surnuaiad“). Hiljem ilmusid veel eraldi manifestid maalikunstist (1910), skulptuurist (1912) ja arhitektuurist (1914).

Futuristid vaimustusid suurlinlikust elulaadist, tehnikast ja kiirusest. Nad eitasid traditsioone ja soovisid luua uut, kaasaegsele tehnika tasemele vastavat kunsti. Futuristid tahtsid edasi anda suurlinna närvilist elurütmi, kirevaid, rahutuid muljeid. Oma töödes lammutasid nad esemed osadeks (nagu tegid ka kubistid) ja panid taas kokku, luues geomeetrilistest pindadest dünaamilisi kompositsioone. Futuristide eripära on, et nad püüdsid väljendada liikumist. Liikumise illusiooni rõhutasid näiteks esemete lehvikutaolised äärejooned. Helide levikut kujutati aga võngete või kontsentriliste ringide abil.

Kui kubistid tahtsid edasi anda eset üheaegselt eri külgedest vaadatuna, siis futuristid püüdsid jäädvustada eset erinevatel ajahetkedel.

Erinevalt kubistidest armastasid futuristid erksaid värve.