20. Eesti kunst 1960.-1970. aastatel

Sel ajal on kunstielu suhteliselt elav ning arvuliselt tegutses kunstnikke väga palju. Neil kümnenditel pole kunstipilt ühtne, vaid tegi läbi suure muutuse ja arengu. Stalinismiperioodi lõppedes ja olude vabamaks muutudes jätkus Tartus nn pallase stiil (st “Pallase” kunstikoolis Eesti ajal viljeldud laad, mis omakorda lähtus impressionistide ja üldse Prantsusmaa mõjudest).

Tartus tegutses nimekamatest kunstnikest Elmar Kits (1913-1972). Ta lõpetas 1939. aastal “Pallase”, viljeles kõiki maaližanre, monumentaalmaali, raamatuillustratsiooni jne. Nõukogude ajal jätkas ta esialgu “Pallase”-päraselt, hiljem, nii palju kui oli võimalik, oli tema looming mõjutatud ka moodsamatest suundadest (abstraktsionism, sürrealism).

Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õppis peale sõda ka Ülo Sooster (1924-1970). Stalini ajal oli ta seitse aastat vangis, vabanedes ei antud talle Eestis asu ja nii oli ta sunnitud lahkuma Moskvasse, kus sai Moskva põrandaaluse (ehk mitteametliku, Nõukogude-vastase) kunstielu tunnustatud juhiks. Moskvas elas Sooster elu lõpuni. Ta oli erakordselt andekas ja töökas kunstnikuisiksus. Sooster huvitus eriti abstraktsionismist ja sürrealismist. Ametlik kunstielu vaikis Ülo Soosteri nime täiesti maha, näitustele tema tööd ei pääsenud. Kunstnike ringkondades, ka Eestis, oli ta siiski tuntud.

Tallinnas astus 1950. aastate lõpul kunstiellu uus põlvkond andekaid noori: Enn Põldroos, Kaljo Põllu, Olav Maran, Peeter Ulas, Evi Tihemets, Nikolai Kormašov jt. Noored kunstnikud otsisid võimaluste piires uusi vorme, ettevaatlikult katsetati abstraktsionismiga. Osa (kõige rohkem Nikolai Kormašov) läks kaasa nn karmi stiiliga – rõhutati kontuuri, lihtsustati vormi, kasutati suuri pindu, ühtlaseid, tumedaid toone jne. Meeleolult pidid sellised maalid kokku sobima tolleaegse tehnika kiire arenguga, mida Nõukogude Liit tähtsaks pidas ja igal sammul ülistas.

* 1960. aastatel tegutses ja mõjutas Eesti kunstielu rühmitus ANK-64. Selle liikmed õppisid enamasti ERKIs. Rühmituse tegevuse kõrgaeg oli 1960. aastate keskel Tallinnas. Rühmituse liikmed ei lähtunud kindlast kunstisuunast, neid ühendas põhimõte – avatus (infot Läänest hakkas tasapisi järjest rohkem tulema). Peeti loenguid moodsast kunstist ja ka kirjandusest, psühhoanalüüsist jm; üritustel suhtlesid omavahel tihedalt eri loomealade esindajad. Suheldi ka Moskva põrandaaluste kunstnikega. Erilist huvi tunti sürrealismi ja alateadvuse probleemide vastu. Rühmituse vaimne juht oli Tõnis Vint (s 1942-2019).

* Tartus tegutses 1960. aastate lõpul-1970. aastate algul rühmitus “Visarid”. See oli seotud Tartu Ülikooli ja selle juures asunud kunstikabinetiga. Rühmituse eestvedajaks oli kunstikabineti juhataja Kaljo Põllu (1934-2010). Korraldati näitusi, tõlgiti Lääne kunstialaseid tekste ja levitati neid. Ka “Visarid” ei toetunud ühele kindlale stiilile.

* Samal ajal, 1960. aastate lõpul-1970. aastate algul tegutses ka Tallinnas üks rühmitus (side liikmete vahel oli küll lõdvem, pigem oli tegemist sõpruskonnaga) nimega SOUP`69. Rühmitus ühendas aktiivseid ERKI disaini ja arhitektuuri üliõpilasi, juhtideks Ando Keskküla, Andres Tolts ja Leonhard Lapin, ka Sirje Runge. Tunti huvi eeskätt pop-kunsti vastu (Andy Warhol!), orienteeruti mitte enam Pariisile, vaid ihaluse objektiks sai angloameerika kultuur, keskusega New York. SOUP harrastas ka häppeninge ja korraldas näitusi.

1970. aastatel levis Eesti kunstis uus maalikunsti suund – hüperrealism ehk fotorealism ehk slaidimaal. Maal nägi välja kui suurendatud foto, kõik pisiasjad maaliti välja fotograafilise täpsusega. Huvitav on märkida, et Läänes ei kuulunud hüperrealism moodsa kunsti alla, Eestis aga omandas suund teise tähenduse.

1970. aastatel Eestis tegutsenud olulisematest maalikunstnikest võiks nimetada: Jüri Arrak, Malle Leis, Aili Vint, Ando Keskküla, Andres Tolts, Sirje Runge, Olev Subbi, Tiit Pääsuke, Kristiina Kaasik, Toomas Vint, Enn Põldroos, Peeter Mudist. Vanemast põlvkonnast jätkas edukalt Evald Okas. Tartu kunstielus paistis silma jõuline Andrus Kasemaa.

Eesti graafika oli 1960.-1970. aastatel heal tasemel ja tuntud üle terve Nõukogude Liidu. Nimekamad tegijad: Evi Tihemets, Herald Eelma, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Naima Neidre, Mare Vint, Kaisa Puustak, Marje Üksine jt

Skulptuur sõltub alati rohkem kui teised kunstiliigid ajastust ja tellijatest. Nõukogude võim sundis skulptoreid tegema rohkesti ideoloogilise, nõukoguliku sisuga monumente. 1970. aastatel skulptuuri tähtsus tõusis, tuntumad skulptorid olid Jaak Soans, Ülo Õun, Hille Palm, Ellen Kolk, Mare Mikof jt.