19.-20. sajandi vahetusel kasvasid kiiresti Eesti linnad, eriti Tallinn. Eestlased olid linnades arvulises ülekaalus ja uue sajandi algul hakkasid üle võtma ka poliitilist võimu linnades. Sel perioodil ehitati linnades palju, kuid arhitektid olid valdavalt baltisakslased. Stiilidest võimutses historitsism ehk ajalooliste stiilide jäljendamine (sellekohaseid näiteid võib leida rohkesti ka Tallinna vanalinnas).

Tartus jäi küll linnavalitsus kauemaks sakslaste kontrolli alla, kuid eesti rahvuslik meelsus oli Tartus väga tugev. Seepärast on mõistetav, et hoone, millega alustatakse eesti rahvusliku arhitektuuri ajalugu – see on Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) hoone – kerkis just nimelt Tartusse.

Georg Hellat oli esimene aktiivselt tegutsenud eesti rahvusest arhitekt. Ta pärines talurentniku perest, õppis Peterburi Tsiviilinseneride Instituudis. Hellat töötas algul Venemaal, hiljem mitmes ametis Eestis (oli Tallinna linna arhitekt, ehitusinspektor jne). Hellat on projekteerinud veel nüüdseks hävinud “Endla” teatrihoone Pärnus (1911), praeguseks ümberehitatud seltsimaja “Säde” Valgas (1911), praeguse Kalamaja põhikooli hoone Tallinnas (1915) jm.

EÜSi maja on programmiliselt rahvuslik. Kuigi sellel võib eristada mitmete stiilide mõjusid, viitavad mõned detailid – punastest tellistest rahvakunsti vöökirja meenutavad kaunistused, katus jm – selgelt eesti rahvakunstile. Hoonesse telliti ka talupoja-stiilis mööbel. Just siin majas peeti 1906. aastal esimene eesti kunsti näitus.