11. Metafüüsiline maal

Metafüüsilise maali kuulsaim esindaja on itaallane Giorgio de Chirico (1888-1978). Ta õppis kunsti Münchenis ja huvitus Saksa filosoofide, näiteks Friedrich Nietzsche, töödest. Chirico lõi oma kõige olulisemad maalid 1911.-1915. aastal Pariisis elades. 1917. aastal sõnastas Chirico koos Carlo Carràga metafüüsilise maali põhimõtted. Hiljem taas Pariisis elades tutvus Chirico dadaismi ja sürrealismiga, vahepeal maalis ka akadeemilises laadis.

Chirico loomingu ajendiks ja aineks on arhitektuur. Chirico töödele iseloomulikud jooned on:

• maalide meeleolu on kummaline, ängistav, kõle, unenäoline, õhutu, hullumeelne – on öeldud, et tema töödes valitseb elutu esemelisus;
• lemmikmotiivid maalidel on tühjad, pikad tänavad, mille ääres on kaarkäigud, tühjad väljakud, mustavad aknaavad (see on Itaalia ja Pariisi arhitektuuri mõju!);
• rõhutatud on perspektiivi, ruumi sügavust. Silmapiir on kõrge, ruum näib lõputu. Kunstnik tundub olevat väljaspool;
• pikad teravad varjud. Valguse-varjude selgepiiriline kontrast süvendab ärevat meeleolu;
• maalitud on täpselt, selgelt, vormimoonutusteta;
• sageli esinevad maalidel kummalised olendid – justnagu mannekeenid, ilma näota munapäised olendid. Need süvendavad maalide kõhedat, irratsionaalset meeleolu. Inimene on Chiricol nagu mingi topis, masin.