10. Abstraktsionism
„Abstraktsionismi isaks“ loetakse Vene kunstnikku nimega Vassili Kandinsky (1866-1944). Kandinsky oli rahvuselt juut, kelle elulugu on seotud Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaaga. Ta sündis Moskvas, lõpetas Moskva ülikooli õigusteaduse alal ja õppis seejärel Saksamaal Münchenis kunsti. Kandinsky oli Saksamaal mitme kunstirühmituse, sh ekspressionistide „Sinise ratsaniku“ asutajate hulgas. 1914. aastal naasis Kandinsky Venemaale. Peale oktoobripööret Venemaal 1917. aastal aitas ta korraldada sealset kunstielu. Hiljem elas Kandinsky Saksamaal ja Prantsusmaal.
Kandinsky oli 20. sajandi kunsti julge uuendaja ning abstraktsionismi põhjendaja. Varases loomejärgus oli Kandinsky mõjutatud paljudest 19.-20. sajandi vahetuse uutest vooludest. Tasapisi lähenes ta figuraalse ja abstraktse käsitluslaadi piirimaile. 1910. aastal maalis Kandinsky oma esimese abstraktse akvarelli „Nimeta“. Kandinsky abstraktsed tööd võivad olla nii lihtsalt improvisatsioonid kui ka mõistuspäraselt üles ehitatud kompositsioonid. Osa töid väljendavad kunstniku muusikalisi elamusi (eriti tähtis oli talle laikude ja pindade vaheldumise rütm). Kandinsky vaateid on mõjutanud teosoofia (19. saj lõpul kujunenud õpetus kõikide usupärimuste algsest ühtsusest) ja sõprus helilooja Arnold Schönbergiga. Abstraktse maalikunsti teoreetilisest poolest kirjutas Kandinsky oma teoses „Vaimsest kunstis“ (1912), milles väitis, et värvid ja vormid võivad edastada omaette sõnumi ka ilma äratuntavaid esemeid kujutamata.
Vassili Kandinsky loomingust lähtub vool abstraktsionismi sees – ekspressiivne abstraktsionism (ehk abstraktne ekspressionism). Selle põhiline väljendusvahend on värv. Abstraktse ekspressionismi kõrgaeg oli peale Teist maailmasõda.
Vassili Kandinsky. „Kompositsioon VII“. 1913. 200,7 x 302,3 cm. Tretjakovi galerii, Moskva
See on kõige suurem Kandinsky kümnest suuremõõtmelisest kompositsioonist. Esmapilgul on tegemist värvide ja vormide arusaamatu keerisega. Kunstnik tegeleb maalil aga sügavate vaimsete teemadega, siin leidub vihjeid piiblisündmustele nagu veeuputus, ülestõusmine ja viimne kohtupäev. Maali ettevalmistustööd, visandite ja skeemide tegemine, hõlmas kaks kuud. Maalil ei näe me tavapärast perspektiivikujutust, kuid värvide ja vormide dünaamika loob sügavuse- ja ruumitunde. Esmalt tõmmatakse vaataja pilk pildi keskele, seejärel suunatakse tema tähelepanu erinevates suundades maali külgedele. Kandinsky jaoks olid igal värvil kindlad omadused. Näiteks kinaverpunane tähendas talle vaimseid võnkeid, tumekollasel oli aga muusikaline kõla.
Abstraktsionistlikus laadis on maalinud ka teised rühmituse „Sinine ratsanik“ liikmed. Nimekaimad neist on šveitslane Paul Klee (1879-1940) ja sakslased August Macke (1887-1914) ning Franz Marc (1880-1916).
Paul Klee. „Hammameti motiiv“. 1914. Kunstmuseum Basel, Šveits
Klee oli noorena huvitatud sümbolismist, seejärel lähenes ekspressionistidele. Klee omanäolist kunstnikukäekirja iseloomustab väga peen ja tundlik värvikäsitlus, lastejoonistuste naiivsed vormid põimuvad fantaasiarikaste kujunditega.
Ekspressiivse abstraktsionismi kõrval on teine abstraktse kunsti suund geomeetriline abstraktsionism ehk konstruktiivne abstraktsionism. Selle alusepanijaiks võib lugeda kunstnikke Kazimir Malevitšit ja Piet Mondriani. Geomeetrilise abstraktsionismi tunnus on geomeetriliste kujundite kasutamine ja see oli olulisem abstraktsionismi varasemal etapil.
Poola juurtega Ukraina maalikunstnik Kazimir Malevitš (1878-1935) alustas impressionistina ning tegi järjest läbi kõik toonased moodsad voolud. 1913. aastal lõi ta oma kuulsa maali „Must ruut valgel pinnal.“ Sellest maalist on saanud moodsa kunsti ikoon, Vene avangardistliku kunsti sümbol, mille mõju järgnevale kunstiajaloole on olnud tohutu. Malevitš kasutas oma loomingus geomeetrilisi kujundeid nagu ring, nelinurk, kolmnurk ja rist. Ta hakkas oma kunsti nimetama sõnaga suprematism. Suprematismiga pidi lõppema senine kunstiajalugu ja alguse saama uut tüüpi kunst, mis ei tegele tavaliste esemete ega ruumiga.
Malevitši “Musta ruutu” eksponeeriti esmakordselt näitusel “o,10” Petrogradis 1915. aastal. “Must ruut” oli asetatud Malevitši teiste tööde keskele, põigiti kõrgele nurka, kohta, kuhu Vene õigeusklike kodudes asetati ikoon, mis sümboliseerib pühaduse võitu Saatana üle.
Geomeetrilisi kujundeid, kuigi hoopis teisiti, kasutas ka hollandlane Piet Mondrian (1872-1944). Mondrian oli varem huvitatud kubismist, tema iseloomulik stiil - ruudud ja ristkülikud on eraldatud jämedate mustade joontega, nende vahele jäävad nelinurgad on värvitud erksate värvidega nagu kollane, punane, sinine ja valge – kujunes välja 1920. aasta paiku. Mondriani maalid on väga dekoratiivsed, kuid tegelikult järgis kunstnik Platoni filosoofiat, mille järgi nähtav maailm on vaid tegelikkuse vari. Mondrian uskus, et tema kunst aitab maailma tunnetada paremini kui loodust jäljendav realistlik kunst. Mondrian asutas 1917. aastal kunstiühingu „De Stijl“, mis taotles uue, funktsionalistliku keskkonna kujundamist ja järgis seda arhitektuuris, sisekujunduses ning disainis.
Vt edasi 11. Metafüüsiline maal