22. Nüüdiskunst
1990. aastate algul peeti Läänes emotsionaalseid diskussioone kaasaegse kunsti olemuse ja otstarbe üle. Kõne all olid kaasaegse kunsti piirid ja selle hindamise alused olukorras, kui sisuliselt võis kunstiks nimetada mida iganes. Ameerikas toimus debatt kaasaegse kunsti ümber laiemal alusel, konservatiivsed ringkonnad süüdistasid kaasaegset kunsti moraalinormide eiramises ja ühiskonna alustalade kõigutamises.
Kaasaegse kunsti olukorrast ja tasemest saab ülevaate rahvusvahelistel suurnäitustel. Neist kahtlemata tuntuim on Veneetsia biennaal, alates 1895. aastast üle aasta toimuv suurnäitus. Sellest on omakorda välja kasvanud terve rida kaasnevaid festivale teistes kunstiliikides nagu arhitektuur, film, kaasaegne muusika jm. Veneetsia biennaali keskus asub Giardini pargis, kus suures näitusehallis toimub biennaali direktori korraldatud teemanäitus. Suurematel riikidel on pargis alalised paviljonid; riigid, kellel oma paviljoni pole, eksponeerivad oma kunsti mujal Veneetsias. Eesti osaleb Veneetsia biennaalil alates 1997. aastast.
Vaade 2005. aasta Veneetsia biennaali näituseruumi. Esiplaanil Ungari kunstniku Balázs Kicsiny töö „Pumbaruum“.
Vanuselt järgmine suurnäitus on Brasiilias samuti igal teisel aastal korraldatav São Paulo biennaal. See sai alguse 1951. aastal Veneetsia biennaali eeskujul.
Iga viie aasta järel (viimati aastal 2017) toimub kaasaegse kunsti näitus Documenta Saksamaal Kasselis. Näituse pealkiri osutab, et iga näitus peaks olema moodsa kunsti dokumentatsioon. 1955. aastal, esimesel Documental, eksponeeriti paljude moodsa kunsti klassikute (Picasso, Kandinsky jt) töid, kelle looming Natsi-Saksamaal oli põlu all olnud. Kaasajal esinevad Documental kunstnikud üle maailma.
Euroopa kaasaegse kunsti biennaal Manifesta, mida korraldatakse alates 1996. aastast, toimub iga kord erinevas kohas (aastal 2018 Palermos). Kohavalik võib kaasa tuua ka pingeid ja piiranguid – nii keelas Venemaa valitsus 2014. aasta Manifestal Peterburis „geipropaganda“.
Nüüdisaegses kunstis pole sündinud väga palju suuri tähti, keda kõik pikemat aega teavad, tunnevad ja hindavad. Süsteem, kunstimaailm töötab sellele vastu. Kui mõnel näitusel, suurüritusel tõusebki keegi esile, siis järgmisel korral teeb seal ilma juba keegi teine.
Järgnevalt on toodud näiteks vaid mõned tuntumatest nimedest.
Ameeriklane Bill Viola (s 1951) on kaasaegne videokunstnik, keda huvitab eelkõige, mis on põhiliste inimkogemuste nagu sünd ja surm, samuti teadvuse erinevate aspektide, taga.
Bill Viola. „Tervitus“. 1995. Video.
46. Veneetsia biennaalil USA paviljonis toimus Viola näitus pealkirjaga „Maetud saladused“. Eksponeeritud videos näeme üliaeglases tempos kulgevat liikumist, kompositsiooni, mis meenutab keskaegse kirikukunsti stseeni ehk nn Külastusgruppi.
Serbia päritolu Marina Abramović (s 1946) on üle neljakümne aasta tegutsenud performance-kunstnikuna, teda on nimetatud „performance-kunsti vanaemaks“. Abramović lahkab oma töödes esineja ja vaataja suhet, katsetab keha piire ja vaimu võimalusi.
Marina Abramovići tuntumaid töid on 2010. aasta performance „Kunstnik on kohal“ moodsa kunsti muuseumis MoMA New Yorgis. 14. märtsist 31. maini avatud Abramovići näitusel istus kunstnik ise muuseumi aatriumis kokku 736 tundi ja 30 minutit vaikselt ja liikumatult, tema ees, teisel pool lauda, istusid ükshaaval külastajad. Igaüks võis jääda kunstnikuga silmsidesse nii kauaks, kui soovis; keskmine külastaja istus toolil umbes viis minutit. Projekt oli üles ehitatud nii, et kohtumine kunstnikuga, valgusvihus, peale pikka ootamist, mõjus kui religioosne elamus. See kajastuski paljude istujate nägudel – igaühest tehti foto, mis pandi üles muuseumi Flickri-fotoalbumisse. Kunstniku ees jõudis istuda umbes 1545 inimest. Projekt „Kunstnik on kohal“ teostus sõna-sõnalt, kunstnik oli kohal ja sada protsenti selle vaataja päralt, kes istus tema ees. Samavõrra on aga kunstnik „kohal“ ka teistes oma töödes, mille mõistmiseks peab vaataja siiski tööd tegema, oma vaimu pingutama. Kolm kuud täielikult „rollis sees“ olnud, selle aja jooksul teistega sõnagi rääkimata Abramović väitis hiljem, et see performance muutis tema elu täielikult.
Postkolonialistlikku kunstikäsitlust esindab Nigeeria taustaga Inglismaal õppinud kunstnik Yinka Shonibare (s 1962). Ta paneb kokku Inglise kõrgaadli rõivalõiked ja traditsioonilised Nigeeria kangad, näitamaks, et Briti ajalooline rikkus on tulnud kolooniatest.
Kunstnik Yinka Shonibare kodulehte saab vaadata SIIT.
Hiina kunstnik ja inimõiguslane Ai Weiwei (s 1957) liigitub võimude haoks „ohtlike“ kunstnike hulka, sest kasutab traditsioonilisi Hiina materjale (portselan) ja tehnikaid, ent paneb neisse kaasaja sõnumi.
Ai Weiwei. Installatsioon „Päevalilleseemned“ Tate Modernis Londonis 2010. aastal
Väljapanek koosnes 100 miljonist portselanist päevalilleseemnest. Iga seeme oli käsitsi maalitud ja selle heaks oli töötanud 1600 käsitöölist. Seemned olid puistatud saali põrandale laiali ning Ai Weiwei kutsus külastajaid üles nendel kõndima, istuma ja kasvõi lamama. Samal kuul keelas aga galerii inimestele pääsu näitusesaali, sest purunenud seemnetest tekkinud tolm kahjustavat tervist. Kui üks Inglise kunstiväljaanne valis Ai Weiwei 2011. aasta kõige mõjukamaks kunstitegelaseks, kritiseerisid Hiina võimud seda valikut.
Iraani päritolu USAs elav moslemist feministlik naiskunstnik Shirin Neshat (s 1957) on tuntuks saanud filmide, videote ja fotodega, milles „tõlgib“ islami maailmapilti Lääne inimesele arusaadavaks. Tundes seda maailma seestpoolt, näitab ta islamimaailma naiste rasket elu.
Shirin Neshat. „Turbulent“. 1998
Video oli eksponeeritud Veneetsia biennaalil vastamisi asetatud ekraanidel. Üksnes visuaalse keele vahenditega on kujukalt ja väga sugestiivselt edasi antud meeste ja naiste positsioonide erinevus islami ühiskonnas.
Vt edasi 22.5. Nüüdisaegne Eesti kunst