Kunstinähtuste paljusus, stiilitaotluste puudumine, piiri ähmastumine eri kunstiliikide vahel ning kunsti ja elu vahel üldse pani kunstikriitikud 1970. aastatel rääkima modernismi kriisist. Sündis postmodernismi, st modernismi järgse kunsti mõiste.
Kõige selgemalt avaldus postmodernism arhitektuuris. Tinglikult loetakse postmodernismi alguseks 1972. aastat (15. juuli kl 15.32), mil USAs Saint Louisi linnas lasti õhku kunagi arhitektuuripreemia saanud modernistlik linnaosa, kuhu selleks ajaks olid elama asunud asotsiaalid. Hakati rääkima funktsionalismi kõledusest, igavusest. Nüüd hakkasid arhitektid kasutama tsitaate vanadest stiilidest, hooneid “kaunistama”. Samamoodi asus osa kujutavaid kunstnikke jäljendama vanade meistrite laadi ja ainestikku, neid tsiteerides või tänapäevaste teemadega sidudes.
Postmodernismi tekke põhjused on ühest küljest kunstilist laadi – kõle ja külm modernistlik ehituskunst ei meeldinud inimestele ning laiale kunstipublikule polnud mõistetav kunst, kus enam teoseid polnud. On ka ühiskondlikke põhjusi – nõrgenes modernistlik progressiusk ja toetust leidis traditsioone austav, konservatiivne maailmavaade (hipide asemele tulid yuppie`d).
Väga levinud on ka prantsuse filosoofi Jean-Francois Lyotard`i (1924-1998) 1979. aastal sõnastatud teooria, et postmodernistliku kultuuri iseloomustab pettumine nn suurtes jutustustes ehk suurtes narratiivides. Need suured narratiivid, mis tema arvates pikka aega suuri rahvahulki mõjutasid, olid näiteks religioon, progressiusk, aga ka maapealset õnne lubavad ideoloogiad nagu marksism ja rahvuslus. Lyotard`i arvates oli ka modernistlik (moodne kunst) üks suur jutustus, milles usuti, et kunst parandab maailma. Postmodernistliku käsitluse järgi polnud kaasaegsel ühiskonnal ainuõiget suunda. Valitses ideede ja voolude paljusus, pluralism. Kõikidel rühmadel, ka seni tõrjututel, oli eluõigus. Soositud olid pigem kõikvõimalikud vähemused.
Kas postmodernism valitseb ka meie kaasajal 21. sajandil või võib praegust etappi nimetada juba kuidagi teisiti (post-postmodernism), selles pole teadlased jõudnud ühisele seisukohale.