18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist

Teise maailmasõja ajal põgenesid paljud Euroopa avangardistlikud kunstnikud Ameerikasse. Kunstnikud koondusid eeskätt New Yorki. USAs tekkis juba Teise maailmasõja ajal ja õitses ka hiljem, eriti 1950. aastatel, vool nimega abstraktne ekspressionism. See mõiste oli tekkinud juba Esimese maailmasõja järel Vassily Kandinskyga seoses. USA kunstnikud ühendasid nüüd abstraktsionismi sürrealismi teooriatega, võttes viimasest üle spontaanse, mõistuse kontrollita maalimisprotsessi. Abstraktset ekspressionismi iseloomustab eriti raevukas, hoogne ja jõuline pintslikäsitlus, äratuntavat motiivi maalil pole. Intensiivsed värvid ja pealtnäha hooletu pintslilöök loovad sageli rahutu, äreva meeleolu.

Abstraktse ekspressionismi tuntumaid esindajaid on ameeriklane Jackson Pollock (1912-1956). Ta sai laialt tuntuks nn tegevusmaalidega, st ta tegi maalimisest endast sündmuse, demonstreerides oma tööprotsessi meelsasti meediale. Pollocki töövõtete hulka kuulus lõuendi põrandale asetamine, sellele värvi kandmine keppide, kellude, nugadega jne, värvi tilgutamine lõuendile, värvisse liiva, klaasipuru jm segamine.

Teine kuulsam tegevusmaali ja abstraktse ekspressionismi esindaja oli Willem de Kooning (1904-1997). Ta eelistas puhtaid erksaid toone; värvi laialihõõrumiseks, -laotamiseks ja -kraapimiseks kasutas kunstnik sageli pintslivart, pahtlinuga jms.

Teise maailmasõja ajal oli ka Euroopa kunstielu keskuses Pariisis kunstnike noorem põlvkond juba omaks võtnud moodsa kunsti, Picasso ja Matisse olid saanud klassikuteks. Abstraktne ekspressionism (ka: ekspressiivne abstraktsionism) ilmnes selliste nimekate kunstnike loomingus nagu prantslane Pierre Soulages (s 1919) ja Saksamaal sündinud Hans Hartung (1904-1989).