2. Post- ja neoimpressionism

Neoimpressionism ehk puäntillism (ka divisionism) on kunstivool, mis kasvas välja impressionismist. See on suhteliselt lühiajaline kunstivool, mille kõrgaeg valitses 1880. aastate teisel poolel.

Neoimpressionistide loomingu aluseks oli teaduslik värvusõpetus (et prisma abil saab lahutada valguse värvideks, kõrvuti pandi nn täiendvärvid: sinine – oranž, kollane – lilla jne). Erinevalt impressionistidest huvitasid neoimpressioniste pigem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine. Maalide ainestik leiti igapäevaelust, kujutati populaarseid meelelahutusi nagu tsirkuseetendused, kontserdid ja kohvikumelu, kuid maaliti ka maastikke.

Neoimpressionismil on 2 põhitunnust:

• puhtad värvid kanti punktikujuliste pintslilöökidena pildi pinnale nagu mosaiik
• värvid pidid segunema vaataja silmas (mitte paletil). Teiste sõnadega – värve segati optiliselt, et nad ei kaotaks oma sära

Neoimpressionism oli teatud vastukaaluks kohati liiga laialivalguvaks ja ebamääraseks muutunud impressionismile.

Neoimpressionismi tähtsus moodsale maalikunstile seisneb selles, et avastati lihtsa värvilaigu iseseisev tähendus. Siit viis areng edasi fovismi ja abstraktsionismi suunas.

Neoimpressionismi rajajaks ja põhiliseks teoreetikuks oli prantslane Georges Seurat (1859-1891). Tema kuulsat maali „Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte`i saarel“ (1884-1886) peetakse neoimpressionismi alguseks.

Maal kujutab pariislasi jõudehetkel, veetmas aega väikesel saarekesel Seine`i jõel Pariisi lähedal. Töö oli eksponeeritud viimasel impressionistide näitusel 1886. aastal ja äratas suurt tähelepanu. Maalis on kasutatud uudset, ühesuuruste värviliste täppide kõrvuti asetamise tehnikat. Neoimpressionistidele omaselt on täpikestega kaetud ka pildi raam. Kunstnik jättis saarelt välja söögi- ja joogikohad ning keskendus vaid inimestele. Kõrvuti on asetatud erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvad tegelased (nt ees vasakul), kes tegelikkuses ilmselt niimoodi lähestikku ei istuks. Inimesed maalil ei ole realistlikud, figuurid on stiliseeritud ja nende näod isikupäratud, üldistatud.

Peale Seurat` varast surma sai neoimpressionistide juhiks tema sõber Paul Signac (1863-1935). Ta sõnastas oma põhimõtted neoimpressionistlikust maalikunstist traktaadis „Eugène Delacroix`st neoimpressionismini“ (1899). Paljud Signaci kaasaegsed ja hilisemad tuntud kunstnikud huvitusid mõneks ajaks sellest suunast, enne kui liikusid edasi teiste kunstivoolude juurde.