22. Nüüdiskunst

Nüüdiskunst, erinevalt meie kaasaegsest muusikast, kirjandusest või mistahes muust kultuurivaldkonnast, on kahjuks suurele osale ühiskonnast kauge, tundmatu ja võõras. Selle põhjuseks on inimeste vähene teadlikkus, kaasaegse kunsti vaatamise ja mõistmise kogemuse puudumine, millist olukorda Eesti haridussüsteem seni pole suutnud murda. Nüüdiskunsti populariseerimise missiooni ei võta enamasti enda kanda ka kunstnikud ega näituste kuraatorid, kelle meelest kunst peaks kõnelema enda eest ise. Aga ta ei tee seda. Kahjuks on kaasaegsed kunstiteosed tihtipeale ilma mingite vihjete või pidepunktide andmiseta raskesti mõistetavad, arusaamatud. Publik lahkub näitusesaalist õlgu kehitades ja eelarvamused tänapäevase kunsti kohta üksnes süvenevad.

Mõningane segadus valitseb ka terminite osas. Kasutusel on nii mõisted kaasaegne kunst kui nüüdiskunst. Mõistet „kaasaegne“ on kasutatud väga laial ajaskaalal, vahel kogu Teise maailmasõja lõpule järgnenud perioodi kohta. Sisulises mõttes on „kaasaegne“ kunst omas ajas eesrindlik, uuenduslik kunst. Termin „nüüdiskunst“ sobib paremini kronoloogilisel teljel meile ajaliselt lähedase kunsti kohta, hõlmates viimaseid kümnendeid.

20. sajandi teise poole kaasaegset kunsti iseloomustab uute tehnikate ja võtete (foto, video, arvutid, installatsioon, performance jne) kasutamine, soov ületada kõikvõimalikke piire, orienteeritus sotsiaalsetele ja poliitilistele valupunktidele. Samas on kaasaegne kunst vaid osa nüüdiskunstist, sest tänapäeval tehakse endistviisi ka üsnagi traditsioonilises laadis kunsti.

Kuidas mõistab kaasaegset kunsti kunstikriitika ja kuidas publik? Jätkuvalt näib valitsevat nn institutsionaalne kunstiteooria, mis tähendab, et nn kunstimaailm – kunstnikud, kuraatorid, kriitikud, galeriid, muuseumid – määravad kunsti piirid. Kunst on see, mida kunstimaailm kunstina määratleb, näitusele paneb, arvustab ja hindab. Kaasaegse kunsti näitused, kui kõrvale jätta Veneetsia biennaal jm taolised rahvusvahelised suurüritused, publikurekordeid tavaliselt ei löö. Sugugi haruldased pole juhtumid, kui kaasaegne kunst vaatajat rabab, šokeerib, vihastab. Publiku ärritamine kuulus juba moodsa kunsti algusaegade juurde sada ja rohkem aastat tagasi. Tänapäeva kunstnikud kasutavad vaatajate provotseerimist, nende proovilepanekut sageli teadliku võttena – ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu.

Kuidas ikkagi hinnata kaasaegset kunsti? Mis teeb konkreetse teose oluliseks, väärtuslikuks? Kunstniku idee ja selle teostus peavad sobima, olema omavahel kooskõlas. Hea kunstiteos tõstatab olulisi probleeme, juhib tähelepanu paljusid inimesi puudutavatele teemadele, avardades seniseid ning luues uusi tähendusi ja seoseid. Kuigi see on tänapäeval üha raskem, peaks hea kaasaaegne kunstiteos suutma vaatajat üllatada, luua midagi uut. Ja uus võib olla ka vana, kui seda on nähtud ja tõlgendatud uudselt, teise nurga alt. Hea kaasaegne kunstiteos kõnetab publikut just sel ajahetkel, tegeleb teemadega, mis just antud aegruumis on olulised. Kaasaegne kunst hindabki eelkõige ideed või probleemi teose lähtepunktina. Valitud materjalide hulk idee edasiandmiseks on sealjuures piiramatu.