Kubism on 20. sajandi algul Prantsusmaal tekkinud moodsa kunsti (ka kirjanduse) vool, mille kõrgaeg oli aastatel 1907-1914. Kubismi mõju püsis siiski kauem, 20. saj teise pooleni. Kubism ilmnes eeskätt maalikunstis, kuid seda on viljelenud ka skulptorid.
Kubismi loojad olid kunstnikud Pablo Picasso ja Georges Braque. Kubismile on iseloomulik, et kõike kujutati geomeetriliste vormide kaudu (kuubid, kerad, silindrid, prismad jne). Kubismi aluseks sai postimpressionist Paul Cézanne`i kuulus lause, et looduses põhinevad kõik vormid keral, koonusel ja silindril. Kubistid võtsid eseme justnagu osadeks lahti ja panid teistmoodi kokku. Eset või inimest püüti kujutada samaaegselt mitmes erinevas vaates. Kubismi üheks lähtekohaks oli ka tol ajal Euroopas tuntuks saanud Aafrika neegriskulptuur. Nimetust „kubism“ ehk kuubikunst kasutati esialgu pilkavas tähenduses.
Kubismi peamised eeskujud:
Kubismile on iseloomulik:
Kubistide lemmikžanrid olid portree, natüürmort, maastik, linnavaade. Palju kujutati muusikainstrumente (viiulid, kitarrid, klarnetid). Kubistid võtsid kasutusele uudse võtte nimega kollaaž. Kollaaž on maalile ajalehe väljalõigete, tapeeditükkide, kangatükkide jms kleepimine.
Kubismi arengus võib eristada mitut etappi:
Vt edasi 8.2. Kubismi tähtsamad esindajad