21. Eesti kunst 1980. aastatel

1980. aastatel püsis üldine piiratus (va kümnendi päris viimased aastad, kui Nõukogude võimul oli olulisemaid probleeme kui kunstielu kontrollida). Kuid etteantud raamides arenes Eesti kunst suhteliselt edukalt. Loomingulist tegevust jätkasid kõik eelmiselgi perioodil aktiivsed kunstnikud. Kunsti iseloomustas ehk teatud enesessesulgumine, kriitikud püstitasid 1980. aastate algul küsimuse, kas Eesti kunst on valmis. Kümnendi keskel astus kunstiellu uus noor põlvkond, kes vastukaaluks Nõukogude ühiskonna nõmedusele ja absurdsusele huvitus teispoolsusest – ainest leiti mütoloogiast, legendidest, enese alateadvusest.

Eesti kunstis ilmnes selline omapära, et ootamatult said populaarseks seni kõrvalised kunstialad – plakatikunst õitses, populaarne oli karikatuur, näitusekujundus muutus omaette valdkonnaks jne.

1980. aastate keskpaigast alates, seoses üldiselt vabama perestroika-õhustikuga muutusid noortekunstis eriti populaarseks happening, performance ja installatsioon. Samal ajal, seoses uue rahvusliku ärkamisajaga, tugevnes rahvuslust rõhutav rahvusromantismi laine. Näituseelu oli päris aktiivne, toimusid regulaarsed Eesti kunsti ülevaatenäitused, samuti noortenäitused.