Embedded Files
Kuna kunstnike vabadus oli väga piiratud, surutud kitsastesse ideoloogilistesse raamidesse nii sisult kui vormilt, ei saa rääkida kõrgest tasemest ega silmapaistvatest kunstisaavutustest. Tänapäeval pakuvad tolleaegsed tööd huvi põhiliselt ajaloo seisukohalt, kui oma ajastu illustreerijad. Hiljem veidi vabamates oludes töötanud kunstnikud on oma tolleaegseid töid lausa häbenenud.
Palju harrastati Nõukogude ajal monumentaalkunsti – loodi suuremõõtmelisi seinamaale, pannoosid, võimsaid monumente.
Elmar Kits. “Arutelu Kunstnike Liidus”. 1947. Eesti Kunstimuuseum
Maalil kujutatu toimus ka tegelikkuses – kunstnik ei saanud luua vabalt, oma sisetunnet ja kunstilisi tõekspidamisi järgides, vaid pidi alluma ideoloogilisele kontrollile, sisuliselt tsensuurile, mis valvas, et töödes ei ilmneks midagi Nõukogude-vastast ja võimule ebasobivat. Teoste kunstiline külg oli allutatud sisule, kommunistlikule ideoloogiale. Ideoloogilise kontrolli eesmärgil toimusidki maalide ühised “arutelud” Kunstnike Liidus.
Hiiglaslik maal on stalinistliku maalikunsti tüüpiline näide. Kujutatud kohtumist pole ajaloos kunagi aset leidnud, kuid ideoloogiliselt sobiv oli kujutada pildil oktoobripöörde juhi Lenini kõrval noort Stalinit kui Lenini sõpra ja usaldusalust ning rõhutada eestlaste sidet nendega. Tööliste võitlussalkadest koosnev Punakaart oli bolševike partei peamine relvajõud oktoobripöörde ajal ja järel. Enamik punakaartlasi astus 1918. aastal Punaarmeesse, mis sõdis Vabadussõjas Eesti riigi vastu.
Viktor Karrus (1911-1991). “Vilja riigile”. 1953. Eesti Kunstimuuseum
Maalilises mõttes hea, kergelt impressionistliku loodusvaate muudavad sotsialistlikuks realismiks juurdelisatud põllutöömasinad ja veoauto kastis pika varre otsas lehviv punalipp. Need peavad sümboliseerima kolhoosikorra õitsengut, helget ja õnnelikku Nõukogude elu. Maaelu tegelikkus oli just 1950. aastatel eriti kurb ja trööstitu.
Tegemist oli Nõukogude võimu poolt tellitud, iga liiduvabariigi pealinnas kohustuslikus korras püstitatud Nõukogude poolel Teises maailmasõjas (Nõukogude kõnepruugis: Suures Isamaasõjas) langenutele püstitatud monumendiga. See avati 1947. aastal. Töö autor on Eesti skulptor Enn Roos, arhitektiks Arnold Alas. Kunstilises mõttes on tegemist õnnestunud monumendiga, milles puudub Nõukogude-aegsetele monumentidele omane tohutu mastaapsus ja ülespuhutus. Monumendi keskne figuur on lihtne sõjamees, pea langetatud, seismas tagasihoidliku hallist paekivist müüritise taustal. 2007. aastal paigutati monument ümber Kaitseväe kalmistule ja tema tähendusvälja laiendati – sellest on saanud Teise maailmasõja mõlemal poolel - nii Nõukogude kui Saksa - langenute mälestusmärk.
„Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal“ on skulptuurigrupp Tartus Kassitoomel. Kipsmudel valmis 1950, pronksi valati see 1956. aastal. Skulptor Olav Männi. Praegusesse asupaika pandi töö 1980. aastal. Tegemist on ajastule omaselt selgelt ideoloogilise kunstiteosega, eesti ja vene rahva “ajaloolise sõpruse” ülistusega, mida valmimiseaegsed näitusearvustused ülevoolavalt kiitsid. Koknese vürst Vjatško on ajalooline isik, Meelis aga puhtkirjanduslik tegelane. Nende „sõprus“ seisnes ühises võitluses muistses vabadusvõitluses Tartu kaitsmisel 1224. aastal „saksa penirüütlite“ vastu.
Vt edasi 19.4. Arhitektuur
Report abuse