18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist

1960. aastail sai populaarseks nn tegevuskunst. Sündisid improviseeritud etendused – happening`id – millel puudus kindel süžee ja tekst ning mis püüdsid kaasata ka publikut. Kadus piir kunsti ja elu vahel. Väga omanäoline kunstnikuisiksus ja kuulus tegevuskunstnik oli sakslane Joseph Beuys (1921-1986). Ta ei loonud kunstiteoseid traditsioonilises mõttes, oma etenduste kaudu rõhutas ta igaühe loovust, kunsti ja elu vaheliste piiride hajusust. Talle kuulub tuntud lause: “Igaüks on kunstnik”. Beuys oli seotud rühmitusega “Fluxus”, kes segas eri kunstiliikide elemente ning korraldas happening`e, mille eesmärgid polnud mitte kunstilised, vaid sotsiaalsed. Teine etendusekunsti vorm – performance – on plaanipärasem ja esinejad ning publik on rohkem eraldatud. Etenduslik kunst on tänaseni populaarne, sest annab kunstnikule võimaluse saada publikult vahetut tagasisidet.

1974. aastal toimus Beuysi kuulus performance “Ma armastan Ameerikat ja Ameerika armastab mind”. Kunstnik saabus Ameerikasse ja laskis ennast otse lennuväljalt viia kiirabiautoga ühte kunstigaleriisse, kus veetis kolme päeva jooksul 8 tundi suletud ruumis metsiku koioti seltsis. Performance`i lõpuks oli koiott Beuysiga harjunud, leppinud, sõbralikuks muutunud. Kunstnik laskis end kiirabiautos galeriist tagasi lennujaama transportida, käimata reisi jooksul kordagi kusagil mujal Ameerika pinnal. Metsloomaga koos elades temaga sõbraks saada – see oli vihje Ameerika ühiskonnale, kus sel ajal oli maad võtmas hirm ja võõristus teistsuguse ees. Beuys, kes kasvas üles Hitleri-Saksamaal, teadis, mida see ühiskonnale tähendas. Beuys uskus, et kunsti abil võib ühiskonda muuta.

Loe performance`ist lähemalt (inglise keeles) ja vaata fotosid siit.