15. Eesti kunst 1905-1919

20. sajandi algul polnud uue eesti kunstnike põlvkonna seas 19. sajandi klassitsismile toetuv akadeemiline kunst enam populaarne (vanad “tegijad” – Weizenberg, Adamson – küll jätkasid õpitud laadis).

Lääne-Euroopas õppinud eesti kunstnikud võtsid küll vastu mõjutusi moodsast kunstist, kuid mitte tol ajal päevakorral olnud kõige julgematest ja uudsematest suundadest, vaid mõõdukamatest ja juba tunnustust leidnutest, nagu näiteks impressionism, postimpressionism, veidi ka fovism.

Eesti kunstnikele oli hingelähedane ka rahvuslik temaatika. Paljud neist olid enne välismaale siirdumist kaasa löönud noore haritlaskonna eneseotsingute tulemusel tekkinud kirjandusrühmituses “Noor-Eesti” (kelle loosung oli “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”). Läänest Eestisse tagasi pöördudes tugevnes paljude kunstnike loomingus rahvusromantiline hoiak, st püüe kunstis väljendada eesti rahvuslikku omapära (mujal Euroopas oli rahvusromantismi kõrgaeg olnud pisut varem, 19.-20. sajandi vahetusel)

Mõistel rahvusromantism on õieti kaks tähendust:

1. laiem: igasugune rahvustunde rõhutamine kunstis (näiteks temaatikas – eesti mütoloogia ainelised tööd);
2. kitsam: püüe luua „rahvuslikku stiili“, rahvuslikku vormi rahvakunsti eeskujudel (see on rohkem võimalik arhitektuuris ja tarbekunstis, kujutavas kunstis keerulisem)