22. Nüüdiskunst

(Postmodernismi sünnist loe ka ptk 18)

Moodsa ehk modernistliku kunsti kriitika sai Läänes alguse juba 1960. aastatel nii kunstis endas (popkunst) kui tolleaegses filosoofias. Postmodernism ilmnes esmalt 1970. aastate arhitektuuris, postmodernismi läbimurre toimus aga 1980. aastatel. Postmodernism määratles end eelkõige negatiivselt – modernismi kriitika kaudu. Selle näiteks on kasvõi paneelmajade rajooni õhkimine USAs St. Louisis 1972. aastal, mida arhitektuuris tavatsetakse lugeda postmodernismi alguseks.

USA filosoof ja kunstikriitik Arthur Danto (1924-2013) avaldas 1984. aastal essee „Kunsti lõpp“, milles ta esitas mõtte, et kunst on pärast 1970. aastate kontseptualismi „lõppenud“, sest see on taandunud puhtaks ideeks. Sarnaseid „lõpumeeleolusid“ väljendasid samal ajajärgul teisedki mõtlejad: retoorilisi küsimusi esitati kunstiteooriate, kunstiajaloo, ideoloogiate ja ajaloo enda lõpu kohta (Fukuyama).

Prantsuse filosoof Jean-François Lyotard (1924-1998) avaldas 1979. aastal raamatu „Postmodernne olukord“. Postmodernistlikku olukorda määratleb tema järgi umbusk narratiivide – teooriate, lugude, õpetuste, ideoloogiate jne suhtes. Modernismiaja suured narratiivid olid tema järgi näiteks marksism ja liberalism. Selles tähenduses on narratiiv ka kristlus, rahvuslus jm. Postmodernistlikus ühiskonnas puuduvad valitsevad, kõiki inimesi ühendavad narratiivid.

Postmodernistlik teooria on mõneti lammutav, eitav, kuid samas tõi esile hulga varem allasurutud või rõhutud ühiskonnagruppe nagu naised, immigrandid, mitte-valged, seksuaalvähemused jne. Kõik see leidis kajastamist ka kunstis.

Uudse vaatenurga – feministliku ehk naisi tähtsustava, naiste võrdõiguslikkust rõhutava käsitluse tõi kunstiteadusesse Ameerika kunstikriitik Linda Nochlin (1931-2017), kes 1971. aastal avaldas artikli „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“. Feministlik kunst võttis julgelt kasutusele naiselikud materjalid (tekstiil) ja naiselikud tehnikad (tikkimine, õmblemine). Feministid asusid vahel ka võitluslikele positsioonidele, protesteerides naiskunstnike vähese esindatuse vastu muuseumides ja näiteks esile tuues, et absoluutne enamik alasti kehi kujutab justnimelt naisi.

Postkolonialistlik (st koloniaalajastu-järgne) kunstiteooria pööras tähelepanu mitte-valgete kunstnike loomingule Läänemaailmas, mis tõi kaasa mustanahaliste kunstnike identiteediprobleemide kajastamise kujutavas kunstis. Populaarseks märksõnaks sai multikultuurilisus.

Postmodernistlik kunstikäsitlus ei soosi suurte tähtede, geenius-kunstnike à la Picasso omal ajal, esiletõusu. Prantsuse semiootik ja kirjandusteadlase Roland Barthes`i (1915-1980) käsitlus Autori (suure algustähega) surmast kehtib ka kunstis – autorid (väikese algustähega) on lugejad, ehk kunstis siis – publik, vaatajad. Kirjandus- ja kunstiteose vastuvõtjad omal kombel loovad – tõlgenduste kaudu - seda ise. Igal inimesel – lugejal ja vaatajal – on täielik õigus ja vabadus mõista kirjandus- ja kunstiteoseid nii, nagu nad tahavad, nagu lubab nende ettevalmistus, haridus ja elukogemus.

Modernismi ja postmodernismi kunstis võib eristada ka nende teoreetilise aluse järgi: modernism toetus reaalteaduste (optika, füüsika, matemaatika, keemia), postmodernism aga sotsiaalteaduste (sotsioloogia, antropoloogia, etnoloogia) saavutustele.

Millises suunas areneb kunst 21. sajandil? Globaliseeruva maailma kunstinähtuste tohutus paljususes ja kirevuses on keeruline leida kindlaid, selgelt eristuvaid suundumusi. Kokkuvõtteid ja üldistusi saab teha alles ajaliselt distantsilt. Laiemat vastukaja on leidnud Prantsuse kunstikriitiku ja näitusekuraatori Nicolas Bourriaud`(s 1965) seisukohad. Bourriaud on toonud käibele mõiste „suhestuv esteetika“. Bourriaud` järgi tuleb vastu seista tänapäevase vaatemänguühiskonna passiivsele kultuuritarbimisele, tuleb soosida kunsti, mis on avatud, võimaldades publikul sellega kontakti, dialoogi astuda. Oma 2009. aastal ilmunud raamatus „Radicant“ käib Bourriaud välja mõtte, et postmodernism on möödanik ja kätte on jõudmas modernsus uuel kujul, mida ta tähistab sõnaga „altermodernsus“ (alter – lad k teistsugune, erinev). Kui Bourriaud` hinnangul oli 20. sajandi alguse modernism Lääne kunsti nähtus ja postmodernism toetus multikultuurilisusele, siis altermodernsus räägib juba globaalse kultuuri keeles. Seega – on märke, et 21. sajandil tuleb modernism tagasi uuel tasandil, aga sellel puudub üldkehtiv tähendus, puudub „suur narratiiv“. Kas see teooria jääb kehtima, näitab aeg.