Eestis (nagu ka Lääne-Euroopas) võib sel perioodil eristada kahte etappi:

1. 1920. aastad – moodne kunst levis laiuti, st ta muutus omaks, vastuvõetavaks, arusaadavaks ka laiema vaatajaskonna jaoks (olles enne olnud vaid kitsa kunstnike grupi siseasi). Samal ajal moodne kunst ka “lahjenes”, st ta kaotas endise teravuse, julguse, šokeerivuse, püüdes kohaneda laia kunstipubliku maitsega. Eesti kunstnikud võtsid sel kümnendil eeskuju Saksamaalt, eeskätt seal õitsenud ekspressionismist.
2. 1930. aastad – kunst muutus traditsioonilisemaks, realistlikumaks. Mõjutas ka poliitiline taust - paljudes Euroopa riikides, sh Eestis, valitsesid autoritaarsed diktatuurid, mis alati on eelistanud traditsioonilist ja tauninud moodsat kultuuri. Eesti kultuurielus, sealhulgas kunstis, olid nüüd ülekaalus Prantsusmaa mõjud. (Sest Hitleri režiim Saksamaal ei olnud üldiselt loomeinimestele sümpaatne)

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1920.-1930. aastatel oli Eesti kunstielu normaalne osa Euroopa kunstielust. Eestist võrsus hulk nimekaid kunstnikke. Uued suunad ja ideed jõudsid siia küll väikese ajalise nihkega, kuid leidsid kohapeal järgimist. Toimus vaba infovahetus.