21. Eesti kunst 1980. aastatel


1980. aastatel valitses omapärane situatsioon – Nõukogude majandus käis hoogsalt alla, kuid samal ajal ehitati palju nii eramuid kui telliti nimekatelt arhitektidelt projekte kolhoosikeskustele, kultuurimajadele jne.

Arhitektuurielu oli aktiivne, korraldati näitusi nii Eestis kui välismaal (Soomes, Rootsis, Saksamaal). Palju korraldati parimate projektide saamiseks konkursse. Isegi kui võidutööd alati ei ehitatud, järgnes avalikkuses diskussioon, arhitektuurist kirjutati palju. Arhitektide positsioon ühiskonnas oli kõrge, nad ka ise rõhutasid oma rolli omamoodi “loojana”. 1982. aastal Tallinnas toimunud näituse “10 arhitekti” järel kinnistus mõiste “Tallinna kümme” (arhitekti), see hõlmas järgmised nimekad tegijad: Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Ain Padrik, Jüri Okas, Veljo Kaasik, Toomas Rein, Jaan Ollik, Ignar Fjuk, Avo-Himm Looveer, Tiit Kaljundi.

Jätkus tüüpprojektide järgi suurte paneelmajapiirkondade väljaehitamine. Väike-Õismäe elurajoon valmis põhiliselt 1970. aastatel, Lasnamäe 1980. aastatel.

Stiililises mõttes võimutses 1980. aastatel vanu stiile tsiteeriv postmodernism.

Arhitekt Raine Karp (s 1939). Praeguseks lammutatud “Sakala” keskus. Õnnestunud vormiga ja kvaliteetsetest materjalidest ehitis valmis 1985. aastal kui Poliitharidusmaja. 2007. aastal lammutati suurem osa hoonest, et asemele ehitada ilmetu arhitektuuriga kaubanduskeskus “Solaris”.

Arhitekt Raine Karp. Eesti Rahvusraamatukogu hoone Tallinnas Tõnismäel. Hoone ehitati aastatel 1985-1993. Hinnalist kultuurivara säilitav esinduslik hoone meenutab oma massiivsuse ja raskepärasusega mõnevõrra vanade Idamaade ehituskunsti.

Samaaegselt kogus jõudu postmodernismi kriitika, uuteks stiilitrendideks said dekonstruktivism ja neomodernism.