20. Eesti kunst 1960.-1970. aastatel
1955. aastal lõppes nn liialduste periood Nõukogude Liidu arhitektuuris. Edasises arengus ilmnes jällegi üks nõukogulik paradoks – kui kujutavas kunstis oli Lääne moodne kunst ebasoosingus, siis arhitektuuris võeti Läänest kiiresti ja entusiastlikult moodsad suunad, eeskätt funktsionalism (mis aja jooksul arenes internatsionaalseks ehk rahvusvaheliseks stiiliks), üle. Moodne tööstuslik ehitusviis oli vajalik, et ehitada massiliselt elumaju, uusi kortereid. Arhitektuur oli siiski ka ideoloogia teenistuses – tähtis oli näidata Nõukogude Liidu kiiret arengut, tehnilist progressi. Sulaaja ja vabamate olude saabudes arenes Eesti arhitektuuris kaks suunda: 1) jätkus Eesti Vabariigi aegne funktsionalism.
Arhitekt Nikolai Kusmin (1906-1994). Narva-Jõesuu puhkekodu. 1954-1961
Mahtudelt ja vormidelt järgib hoone täielikult Eesti-aegset funktsionalistlikku arhitektuurikeelt.
2) tulid uued Lääne mõjud, siin omakorda ilmnes kaks teed:
a) internatsionaalne ehk rahvusvaheline stiil
* Tallinna Laululava, 1957-1960, arhitekt Alar Kotli, insenerid H. Sepmann ja E. Paalmann
* kino “Kosmos” Tallinnas, 1959-1964, üleliidulise tüüpprojekti kohandas Ilmar Laasi
* praegune Välisministeeriumi hoone (endine EKP KK hoone) Tallinnas, 1966-1968, arhitektid Mart Port, Uno Tölpus jt
* “Viru” hotell Tallinnas, 1968-1972, arhitektid Mart Port, Henno Sepmann
Välisministeeriumi hoone (endine Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone). Foto aastast 2005. Kommunistliku partei ladvikule kavandatud hoone projekteerimisel ja ehitamisel olid kaasatud parimad kunstilised jõud ning kasutada moodsaimad ja kvaliteetseimad materjalid.
Hotell „Viru“. 1970. aastate foto
Kuna Nõukogude Liit vajas hädasti välisvaluutat, tuli siia meelitada välismaa turiste. Soome turistide majutamiseks oli vaja moodsat, rahvusvahelistele standarditele vastavat hotelli. Seda ehitasid Soome ehitustöölised. Hoonesse projekteeriti ruumid ja paigutati seadmed ka KGBle, Nõukogude Liidu julgeolekuorganile, et see välisturiste ja nendega suhtlevaid Nõukogude kodanikke pealt kuulata ja jälgida saaks.
b) orgaaniline arhitektuur
- Tallinna Lillepaviljon, 1960-64, arh. Valve Pormeister
- Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama Keskuse hoone, 1965-1966, Valve Pormeister jt.
Nõukogude Liidu ehitustegevuses oli tähtsal kohal tüüpprojektide järgi ehitamine. 1959. aastal rajati Tallinna Majaehituskombinaat. Algas Mustamäe elamurajooni ehitamine, esimesed paneelmajad valmisid 1964. aastal.
Nõukogude Liidu ehitustegevuses oli tähtsal kohal tüüpprojektide järgi ehitamine. 1959. aastal rajati Tallinna Majaehituskombinaat. Algas Mustamäe elamurajooni ehitamine, esimesed paneelmajad valmisid 1964. aastal.
1970. aastatel astus ellu uus noor andekas põlvkond arhitekte – Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas jt. Nad avastasid endi jaoks Eesti-aegse funktsionalismi ja järgisid seda. Nüüd, aastakümneid hiljem, nimetati seda neofunktsionalismiks. Selles stiilis ehitati hulgaliselt eramuid ja kolhoosikeskusi.
1970. aastate keskpaigast alates levis ka Eesti arhitektuuris suund nimega postmodernism. See oli vastand lihtsale funktsionalismile; eeskuju võeti vanadest stiilidest ja armastati detaile nagu tornikesed, sambad, ärklid, sakmelised viilud, kaldkatused, väikseruudulised aknad jne. Stiili üheks varaseks näiteks on lillepood Tallinnas Väike-Karja tänav 6, arhitekt Vilen Künnapu, maja valmis 1983. aastal. Seoses 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati toimumisega Tallinnas projekteeriti ja ehitati siia 1970. aastate lõpul suurejoonelised ehitised – Pirita Olümpiapurjespordikeskus (arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Avo-Himm Looveer, Ants Raid), Linnahall (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe), hotell “Olümpia” (arhitektid Toivo Kallas, Rein Kersten) jm.
Vt edasi 21. Eesti kunst 1980. aastatel