17.4. Maal ja graafika

Eduard Wiiralt (1898-1954)


Eduard Wiiralt oli 1920.-1930. aastate Eesti kunsti üks suurkujusid.

Elulugu

Wiiralt sündis Peterburi kubermangus, kuid juba lapsena asus koos vanematega elama Eestisse, Järvamaale. Wiiralt õppis esmalt Kunsttööstuskoolis, 1918. aasta detsembri algul läks vabatahtlikuna Vabadussõtta. 1920. aastate esimesel poolel õppis Wiiralt ”Pallases” skulptuuri ja graafikat, vahepeal täiendas end aasta Saksamaal Dresdenis. 1925. aastal sai Wiiralt Kultuurkapitalilt üheaastase stipendiumi enesetäienduseks Pariisis, kuid ta jäi Pariisi 1939. aastani. Tol ajal oli Pariisi rahvusvaheliseks kunstikeskuseks saanud Montparnasse`i piirkond, kus taas kujunes eestlastest kunstnikest omamoodi koloonia. Rahanappust trotsides elati värvikat boheemlaselu. Wiiralt suutis hoolimata ennasthävitavatest eluviisidest säilitada siiski hämmastava töövõime. Aastatel 1938-1939 reisis Eduard Wiiralt Marokos. Teise maailmasõja aastad veetis kunstnik Eestis. 1944. aastal läks ta Eestist Viini oma näitust korraldama, sattus sealt Rootsi ja hiljem taas Prantsusmaale, kuhu jäigi elu lõpuni.

Looming

Eduard Wiiralt on 20. sajandi esimese poole silmapaistvaim Eesti graafik (kuigi ta harrastas ka maali ja skulptuuri). Wiiralti looming on harukordselt viljakas, meisterlik, teemaderohke. Ta katsetas erinevaid tehnikaid (linoollõige, puugravüür, ofort, vasegravüür, akvatinta, pehmelakk jne). Wiiralt kujutas suurlinnaelu ja sageli selle varjukülgi, kergemeelsust ning pahesid. Wiiralt kajastas oma loomingus mitmesuguseid inimlikke kogemusi, erinevaid tundeid ja meeleolusid erootikast ühiskonnakriitikani. Tema teoste tundeskaala ulatub eksistentsiaalsest kurbusest puhta elurõõmuni. Eduard Wiiralt on teinud rohkesti raamatuillustratsioone, kuid tähtsaim on see, et ta pani aluse Eesti vabagraafikale.

1920. aastatel oli Viiralti looming mõjutatud ekspressionismist, mõned tööd ka sürrealismist.

Eduard Wiiralt. „Põrgu“. 1930-1932. Ofort, vasegravüür. Eesti Kunstimuuseum

„Põrgu“ kuulub Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaja parimate tööde hulka, moodustades koos lehtedega „Kabaree“ ja „Jutlustaja“ (1932) omamoodi mõttelise terviku. Sürrealistlikult üksteisest läbipõimunud fantastilised pead võivad olla nii inimese alateadvuse võrdkuju kui kunstniku deliiriumis sündinud nägemuste loominguline edasiarendus.

Eduard Wiiralt. „Kabaree“. 1931. Ofort, vasegravüür

Eesti Kunstimuuseum. Ohjeldamatut peostseeni kogu lehte täitvate figuuridega ja paljude kõnekate detailidega võib tõlgendada nii ajastu kontekstis kui üldinimlikust seisukohast - kerge on joobuda, lasta end pillerkaarist kaasa haarata, kuid millalgi saabub tõehetk, kainenemine, maksmise tund.

Eduard Wiiralt. „Jutlustaja“. 1932. Litograafia. Eesti Kunstimuuseum

Ekstaatilise näoga jutlustaja ümber on kuulamas lummatud rahvahulk. Töös võib näha vihjeid oma kaasaja poliitilistele oludele, kui kerkisid esile sõnaosavad rahvajuhid. Karismaatiline kõneleja haarab rahva kaasa, uinutab ja joovastab, olgu tema sõnum suunatud heale või halvale.

1930. aastail toimus ka Viiralti loomingus pööre realismi suunas. Suurlinnaelu asemele tulid lapsed, maastikud, loomad, portreed. Marokos käies kujutas kunstnik sealseid rahvaid – araablasi ja berbereid, aga ka loomi - tiigreid ja kaameleid. Sõja ajal Eestis olles tegi Wiiralt mitmeid tähelepanuväärseid portreid.

Sõjajärgseil Pariisi-aastail on Viiralti loomingus täheldatav taas ekspressiivsem, rahutum laad, jõulised ja nurgelised vormid.

Kokkuvõtteks: Eduard Viiralt oli erakordselt andekas ja töökas kunstnik, väljapaistvamaid ning kõrgetasemelisemaid Eesti kunstnikke läbi aegade. Ühena vähestest Eesti kunstnikest saavutas Wiiralt ka rahvusvahelise tunnustuse. Wiiralt on maetud Pariisi kuulsuste surnuaiale - Père-Lachaise'i kalmistule.