18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist


1950. aastatel muutus abstraktne ekspressionism Lääneriikides juhtivaks kunstisuunaks, saavutades ametliku tunnustuse ja kunstikriitikute ning -asutuste soosingu. Seetõttu hakkas kerkima avangardse kunsti sees abstraktsele ekspressionismile vastuseis. Omamoodi opositsiooniks abstraktsele ekspressionismile kujunes 1950.-1960. aastate vahetusel kunstisuund nimega neodada, mis lähtus dadaismist ja eriti Marcel Duchamp`i pärandist. Pariisi šokeeris Yves Klein (1928-1962), kes pani muusika saatel ja pidulikult riietatud publiku silme all noored alasti neiud üksteist värviga kokku plätserdama ja põrandale laotatud lõuendit mööda lohistama.

Neodada Ameerika suurnimed olid Jasper Johns (s 1930) ja Robert Rauschenberg (1925-2008). Viimane hakkas maale asendama assamblaažidega – mitmesugustest esemetest ja materjalidest kokkukuhjatud kolmemõõtmeliste töödega.

Jasper Johns, “Kolm lippu”. 1958. Vahamaal lõuendil. Whitney Museum of American Art, New York

Johnsi loomingu pöördepunktiks sai 1950. aastate keskel maalitud “Lipp” – otsene kujutis USA lipust, mis pani aluse tema lipumaalide seeriale. “Kolm lippu” koosneb kolmest eri suuruses vahavärvidega maalitud lõuendist, mis kujutavad USA lippu. Lippe üksteise peale asetades muutis Johns töö kolmemõõtmeliseks.