4. Juugendstiil

Juugendlikku hoonet projekteeriti nö seestpoolt väljapoole, st majad koosnevad sageli ettepoole kumerduvatest või taanduvatest hooneosadest. Dekoratiivsust lisasid pehmejoonelised sopilise servaga katused, eri värvi materjalid, püstsoontega pilastrid, kumerduvate ülanurkadega aknaavad, looklevate raamistikega aknad ning reljeefid ja fantastilised ornamendid. Lääne-Euroopa linnade kõrval paistavad kauni ja rikkaliku juugendarhitektuuriga silma ka Riia ja Helsingi.

Väljavenitatud vormid, nõtkelt sujuvad jooned ja eriline peenus valitses ka interjöörikujunduses. Kogu ruumi ja sisustust, sh mööbel, tapeedid, vaibad, kardinad, trepikäsipuud jne püüti kujundada ühtses stiilis.

Sajandivahetuse interjöörid enne juugendit olid historitsistlikult tihedad ja ülekuhjatud. Vormiliselt mitmekesist juugendstiili iseloomustab sisekujunduses püüd valguse, õhu ja avaruse poole. Oluliseks märksõnaks sai hügieenilisus, tervislikkus. Mööbliesemed muutusid kergemaks, konstruktsioon õhulisemaks. Juugendile üldiselt omane väänlevus ja kurvilisus võis mööblieseme vormis olla domineeriv, samas võis olla vaid mõne detaili kaudu kergelt aimatav. Ornament võis olla lopsakas või peaaegu puududa. Armastati lakitud pinnaga puitu. Mööbli paigutus ruumides oli vaba, asümmeetriline. Ühtset ruumimuljet aitasid saavutada sisseehitatud mööbel, seinamaalingud, vitraažid, kõiki ruume läbivad materjalid ja värvid. Interjööri terviklahendust tähtsustav juugendstiil andis tõuke ka käsitöö ja tarbekunsti arengule.