16. Funktsionalism

Funktsionalism on suund arhitektuuris, tarbe- ja tööstuskunstis (disainis). Funktsionalism tekkis 1920. aastatel. Peale Teist maailmasõda teisenes funktsionalism internatsionaalseks stiiliks. Funktsionalismile vastukaaluks tekkis 1970. aastatel ajalooliste stiilide elemente kasutav postmodernism, mille üheks esimeseks ilminguks võib pidada funktsionalismi väärtustamisest lähtunud neofunktsionalismi.

Funktsionalismi tekke eeldused:

• ehitustehnika areng: monteerimine, valamine, uued mehhanismid
• uued materjalid: teras, terasbetoon, suured klaastahvlid, kerged metallid
• linnastumine: oli vaja ehitada palju ja kiiresti

Funktsionalismi põhiolemus – ehitise vorm peab vastama tema funktsioonile. Funktsioonile vastavus, otstarbekohasus on tähtsaim. Ehk teisisõnu: ilus on see, mis on otstarbekas.

Funktsionalistlikule arhitektuurile on iseloomulik:

• lihtsus, kaunistuste vältimine
• ebasümmeetria, masside vaba jaotus
• kuubitaolised vormid (+ sageli ümardatud nurgad)
• lintaknad
• lame katus
• peened postid
• domineerib valge värv
• siledad seinapinnad
• hoone välimuses peab peegelduma tema otstarve ja ruumide jaotus