20. Eesti kunst 1960.-1970. aastatel

Sel perioodil tervikuna (ja kuni Nõukogude aja lõpuni) iseloomustas kunstielu suletus. Kontaktid kapitalistliku Lääne kunstieluga puudusid või olid napid, puudus piisav info muu maailma kunstielus toimuvast. Aja jooksul toimusid siiski muutused suurema avatuse ja infovahetuse suunas. Ametliku kunstisuunana püsis endiselt sotsialistlik realism, kuid selle mõiste sisu muutus ebamäärasemaks, kontroll polnud enam nii range kui Stalini ajal. Moodne Lääne kunst oli endiselt põlu all, seda sõimati formalistlikuks.

Paradoksaalsel kombel sulaaja lõppedes ja ühiskonnaelu umbsemaks muutudes 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastatel iseloomustas Eesti kunstielu suhteliselt suurenev vabadus. Kunstielus räägitakse lausa “kuldsetest seitsmekümnendatest”. See seletub Eesti suurema “läänelikkusega” muu Nõukogude Liiduga võrreldes, samuti kunstnike oskusega laveerida ja kohaneda ametlike nõudmistega, sealjuures siiski vaikselt oma asja ajades. Ideoloogiline surve sel ajal oli tunduvalt väiksem võrreldes stalinismiajaga. Kunstiellu astus uus, juba Eesti NSVs sündinud põlvkond, kel puudusid isiklikud mälestused Stalini aja kuritegudest, kes püüdsid kohaneda nõukogude ühiskonnaga.

Kunstielu oli koondunud Tallinna, kus asus ainus kunstikõrgkool ERKI. Iseloomulikud neile kümnenditele on kunstnike rühmitused. Näitusetegevus oli elav, mitmed näitused kujunesid laia vastukaja leidnud kunstisündmusteks.

Jällegi üks nõukogulik paradoks – kunstnike sotsiaalne staatus, st positsioon ühiskonnas oli kõrge, nad elasid üsna hästi. Kunstnike Liitu kuulumine andis mitmeid eeliseid – Kunstifond ostis töid, maksis ateljeeruumide üüre jne. Rahvas hindas kunsti, ostis kunsti, käis palju näitustel.