Nii nagu on aegade jooksul muutunud ühiskond ja inimeste elatustase, on muutunud ka kunst. Varasematel sajanditel toimusid muutused suhteliselt aeglaselt; mida lähemale meie kaasajale, seda kiirem on olnud kunsti areng. Kaasaegse Lääne ühiskonna kujunemisele avaldas otsustavat mõju Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpul. Kujunes usk progressi ehk arusaam, et inimkonna areng kulgeb tõusvas joones edu ja õnne poole.

Ka kunsti uuenemises, seniste reeglite hülgamises hakati nägema märki liikumisest parema ühiskonna suunas. Usuga progressi on seotud Prantsusmaal juba 19. sajandi algul tekkinud avangardismi ideoloogia, mille kohaselt haritlased, sealhulgas kunstnikud, on ühiskonna avangard ehk eelsalk, kes näitab teed ühiskonna uuenemisel. 19. sajandi algupoole hakkas tekkima lõhe ametliku, akadeemilise kunsti ja iseseisva, sõltumatu kunsti vahele. 19. sajandi keskel hakati uuenduslikku kunsti nimetama moodsaks (ka modernseks) kunstiks. Hiljem kujunes termin modernism.

Modernism pidas esmatähtsaks kunsti vormilist uuendamist. Sellest vaatepunktist lähtudes on 20. sajandi kunsti vaadeldud kui paljude voolude ja suundade ehk „-ismide“ pidevat ja kiiret vaheldumist. Modernism pidas tähtsaks ka kunstniku kui ainukordse looja rolli, kes vastandub massikultuuri tarbivale lihtinimesele.

Oluline on silmas pidada, et ka modernismi hiilgeaegadel 20. sajandil tehti nö traditsioonilist kunsti, mida nautisid ja hindasid väga paljud kunstihuvilised. Modernism pole kunagi olnud laiade rahvamasside kunst, selle kandepinnaks on olnud eeskätt intelligents ja ühiskonna jõukamad, haritumad kihid.

Moodsa kunsti pidev uuenemissurve viis Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel kõige ebatavalisemate kunstinähtuste tekkeni, näiteks kontseptualismis kadus kunstiteos ise sootuks, jäi vaid idee, teose kirjeldus. Uute stiilide ja vormide loomise asemel hakkasid kunstnikud lõhkuma piire kunstiliikide vahel ning ähmastusid kunsti ja elu piirid. See viis modernismi kriisini. Alates 1970. aastatest levis Lääne kunstis suund nimega postmodernism. See mõiste tähendab stiilide paljusust, puudub üks ja absoluutne tõde. Maalikunstis hakati uuesti väärtustama maalilisust ja isikupärast väljenduslikkust, arhitektuuris võeti taas kasutusele klassikalised stiilielemendid.

Kaasajal ei peeta kunstiajaloo käsitlemist vaid vormimuutusi jälgides enam õigeks. Kunstiteosest rääkides ja sellele hinnangut andes võetakse arvesse paljusid aspekte: teose loomise ajaloolist ja ühiskondlikku tausta, kunstniku isiksust, tema positsiooni ühiskonnas, kunstniku sugu, tellijate soove ja ootusi, kunstiteose vastuvõttu vaatajate poolt ning selle mõju kunsti arengule jne.

20. sajandi alguse moodsa kunsti voolud on põhjapaneva tähtsusega kunsti järgneva arengu seisukohast. Seepärast on õppematerjalis otstarbekas pöörata rohkem tähelepanu nende suundade vormilisele küljele ja käsitleda neid eraldi teemadena. 20. sajandi teise poole Lääne kunsti arengut on vaadeldud pigem tervikpildina ning esile toodud vaid olulisemad suunad ja nimed.

Traditsioonilises tähenduses on moodne kunst 20. sajandi kunst, mis ei sea eesmärgiks kujutatava objekti tõetruud edasiandmist.