18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist


1950. aastate lõpul tekkis Inglismaal popkunst, mis hakkas kasutama populaarseid massikultuuri kujundeid. 1960. aastail levis popkunst USAs ja mujal. Inglismaal, kus kunsti üldilme oli traditsioonilisem kui mujal Lääne-Euroopas, leidus rühm noori kunstnikke, kes püüdlesid uuenduste poole. Richard Hamilton (1922-2011) jt kujutasid siira vaimustusega heaoluühiskonna sümboleid nagu televiisor, magnetofon, tolmuimeja, mitmesugused kindla kaubamärgiga esemed. Soosivalt suhtuti USAst lähtuvasse kommertskultuuri. Erilist ühiskonnakriitilisust popkunsti töödest otsida ei maksa. Popkunsti armastatud võte oli kollaažitehnika kasutamine. Rikastuvat tarbimisühiskonda kohati naivistlikult ülistav kunst oli paljude haritud kunstihuviliste jaoks hea maitse piiride ületamine, kuid laiadele rahvamassidele taoline lähenemine sobis – see oli kunst, mille mõistmine ei nõudnud pingutust, tuttavate esemete nägemine näitusesaalides lõi tunde, et ka tavaline inimene võib moodsast kunstist aru saaada.

Richard Hamilton. „Mis teeb tänapäevased kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?“ 1956. Kollaaž. Kunsthalle Tübingen, Saksamaa

Maalil on tolle aja moodsad tehnikaimed ja hea kehaehitusega, ahvatlevates poosides mees ja naine. See oli popkunsti esimene töö, mis saavutas omamoodi ikooni staatuse.

USA popkunst sündis 1960. aastate alguses, Ameerika kunstnikud olid inglastega võrreldes uuendusmeelsemad nii materjalide kui tehnika osas.

Roy Lichtenstein (1923-1997) on Ameerika 20. sajandi kunsti tuntumaid nimesid ja popkunsti juhtfiguure. Ta sai kuulsaks suuremõõtmeliste koomiksit meenutavate joonistustega, kus üht kujundit on palju kordi suurendatud. Kontekstist väljarebitud koomiksidetail mõjus uudsena, omandas hoopis teise tähenduse.

Roy Lichtenstein. “Whaam!” (eesti k “Põmmm!). 1963. Tate Modern, London

Diptühhon (ehk kaheosaline maal) on Lichtensteini ja popkunsti üks tuntumaid teoseid. Vasakpoolsel paneelil näeme lennukit välja tulistamas raketti, mis kõrvalasuval paneelil tabab teist lennukit, mis plahvatab. Töö pealkiri on onomatopoeetiline sõna, mis annab edasi parempoolsel maalipaneelil tekkivat heli.

Kõige kuulsam ja mõjukam popkunstnik on Andy Warhol (1928-1987). Oma töödes rõhutas ta masinlikkust, standardsust, isikupäratust, kasutas motiividena kõige “kulunumaid” objekte. Näiteks on tal 32 pildist koosnev maalisari, mis kujutab Ameerikas laialt tuntud Campbelli firma supipurke. Tomatisupi purki on Warhol kujutanud ka üksikteosena.

Andy Warhol. „Campbelli supipurk“. Akrüül, siiditrükk, lõuend. 1968

Töö esmakordne eksponeerimine näitusel tekitas sensatsiooni. Warholi võttis üle kommertsreklaami selge ja konkreetse kujutamislaadi, andes tööle plakatliku väljanägemise.

Üldtuttavad olid ka teised Warholi motiivid: rahatähed, kokakoola pudelid, fotod tuntud inimestest (Marilyn Monroe, Elvis Presley) või näiteks Mona Lisa. Sageli kordusid motiivid kümnetel väikestel piltidel, mis mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Warhol tegeles ka filmikunstiga, kuulus on tema kuuetunnine film “Magav mees”, kus pole mingit tegevust, kaamera jälgib vaid magavat meest.

Popkunst oma tuttavate ja igapäevaste kujunditega oli mõistetav inimestele, kes varasemat, modernistlikku kunsti nautida ei osanud. Popkunst kasutas palju fotosid ja aitas seega fotograafidel tõusta nö “päris” kunstnike sekka.