13. Sürrealism

Sigmund Freud (1856-1939) oli Austriast pärit juudi rahvusest arst ja psühhiaater, psühhoanalüüsi kui ravimeetodi rajaja. Freud on oluliselt mõjutanud kogu 20. sajandi kultuuri ja tema õpetusel on tähtis roll sürrealismi tekkes.

Et mõista Freudi vaateid kunstile, peab teadma tema õpetuse põhiseisukohti (kuigi Freudi vaated arenesid ja muutusid pidevalt).

Freudi arvates allub inimese elu kahele põhilisele tungile (ihale):

• seksuaaltung
• enesesäilitamistung

Hiljem Freud liitis need kaks:

• elupüüdeks (Eros (=Kreeka armastusjumal)) ja tõi juurde
• surmatungi (Thanatos (=Kreeka surmajumal)).

Freud jagas inimese sisemise mina kolmeks:

• alateadvus (=Tema)
• teadvus (=Mina)
• teadvuse sees on üks alateadlik osa – Ülimina (≈südametunnistus)

Freudi arvates oli ürginimene ühtne tervik, teda valitsesid instinktid ja tungid, mis elati vabalt välja. Kui ühiskond arenes, pidi inimene hakkama oma tunge vaos hoidma. Seksuaaltung muutus häbiväärseks, seda hakati maha suruma.

Freudi õpetuse kohaselt varjuvad kõik tõrjutud ja rahuldamata ihad alateadvusesse, kus muutuvad kompleksideks. Kompleksid hakkavad inimese käitumist juhtima. Freudi jaoks oli tähtis nn Oidipuse kompleks (antiikkirjaniku Sophoklese tragöödias peategelane Oidipus kiindus oma emasse ja tahtis kõrvaldada isa).

Freudi õpetuse oluline seisukoht oli, et alateadvus juhib inimest. Inimene justkui tahaks tagasi pöörduda kunagise ürginimese vabade tungide juurde, kuid teadvus (ehk ühiskondlikud normid ja tavad) ei lase. Seetõttu otsib inimene aseaineid, näiteks kunst, milles ta saab oma tunge maskeeritud kujul, sümboolselt välja elada.

Freud rajas psühhoanalüüsi kui ravimeetodi, mis seisnebki selles, et inimese negatiivsed mälestused ja kompleksid tuuakse alateadvusest teadvusesse ning seetõttu need kaotavad oma jõu. Freud rakendas nn vabade assotsiatsioonide meetodit: ta ütles mingi sõna, patsient pidi vastama esimese pähetulnud sõnaga. Ka unenägudes avalduvad Freudi järgi inimese mahasurutud tungid. Freud uuris unenägusid põhjalikult. Ta eristas unenägude avalikku ja varjatud sisu.

Freudi kunstiteooria

Freudi arvates on kunst ja unenäod alad, kus alateadvus eriti selgelt avaldub. Freudi järgi on kogu kultuur, sh kunstilooming, seksuaalenergia ülendamise (ehk sublimatsiooni) tulemus. Teiste sõnadega – osa seksuaalenergiast suunatakse kunstilisse tegevusse, see asendab seksuaalset rahuldust.

Kuidas toimub seksuaalenergia sublimeerumise protsess? Seda Freud täpselt ei seleta. Unenäod olevat loojale tähtsaks inspiratsiooniallikaks, sest unenägu on alateadvuse mahasurutud ja tõrjutud soovide salajane teostumine sümbolites. Freud pidas tähtsaks tunda sümboleid, näiteks olid tema tõlgenduses kuningas-kuninganna – vanemad, prints või printsess – inimene ise, piklikud esemed (puud, jalutuskepid, vihmavarjud) – mehe suguelundid, õõnsad esemed (karbid, kastid) – naise suguelundid.

Freudi arvates võis tavaline inimene muutuda oma allasurutud tungide tõttu neurootikuks, kunstnik saab need õnneks fantaasia abil oma kunstis välja elada, st kunstnikku psüühilised haigused ei ähvarda.

Freudi tähtsus 20. sajandi kultuuriloos seisneb eelkõige selles, et ta hakkas rääkima seksuaalsusest kui inimese loomulikust osast ja sellega seotud teemadest, millest varem vaikiti. Tänapäeval valitseb arvamus, et seksuaalsuse esiletoomine ja seostamine inimese psüühikaga oli väga õige, kuid Freud siiski liialdas sellega.

Freudi järglane oli Šveitsi psühholoog ja psühhiaater Carl Gustav Jung (1875-1961). Ka tema lõi oma kunstiteooria, mis sai väga mõjukaks. Jung täiendas Freudi, pidades kunstniku omapära allikaks, tema loomingu aluseks:

• lapsepõlvemälestusi (=fantaasiaid)
• neuroosi (a la Freud)
• kollektiivset alateadvust

Kollektiivne alateadvus on Jungi käsitluses midagi tumedat ja salapärast, mis kandub pärilikult edasi ja milles on säilinud varasemate põlvkondade kogemused. Jung väitis, et loomeprotsess pole juhitav, vaid see juhib ise kunstnikku (Mitte Goethe ei loonud „Fausti“, vaid „Faust“ lõi Goethe).

Jung deseksualiseeris Freudi õpetust. Nagu Freudki, oli ka Jung seisukohal, et kunstnik ei sõltu ühiskondlikust keskkonnast.