2. Post- ja neoimpressionism
Mõiste „postimpressionism“ erineb teistest 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi kunsti iseloomustavatest terminitest, sest ei tähista selgepiirilist kunstivoolu.
Impressionistliku maalitehnika hajuvatele piirjoontele ning ebamäärastele kujutistele vastukaaluks hakkas osa kunstnikest taotlema taas suuremat vormikindlust. Postimpressionism arendas ühest küljest impressionismi edasi, teisalt püüdis ületada impressionismile omaseid piiranguid.
Traditsiooniliselt loetakse postimpressionistide hulka nelja kunstnikku:
- Vincent van Gogh
- Paul Cèzanne
- Paul Gauguin
- Henri de Toulouse-Lautrec
Kõik nad on oma kunstiliste väljendusvahendite poolest väga erinevad, äratuntavalt isikupärase loomingulise käekirjaga. Neid ühendavaks jooneks on aga kindlam vormikäsitlus.
Postimpressionistide tähtsus 20. sajandi moodsa kunsti ajaloole on väga suur, postimpressionismi võib lugeda moodsate voolude eelkäijaks. Kunstnikest lähtuvad kindlad arengusuunad: Cèzanne → kubism, Gauguin → ekspressionism, van Gogh → ekspressionism ja abstraktsionism. On veel üks oluline erinevus: kui impressionistid maalisid eeskätt väljastpoolt saadud muljeid, siis postimpressionistid püüdsid väljendada oma tundeid ja meeleolusid.